Õigusabi

Getting involved in criminal investigation in Estonia: first steps, and how to get help

If your close one gets involved in criminal investigation in Estonia, this might help you understand what is going to happen soon or immediately, and how to get a local defense attorney hired. The focus of this piece is only on the early stages of criminal proceedings; it is by no means a full picture.

Typical first steps taken in the criminal investigation

If one has gotten caught up as a suspect in criminal investigation, the following proceedings will usually be the first “visible” (there may have been surveillance that lead to the arrest) ones taken by the authorities.

Detainment of a suspect. A suspect may be detained for up to 48 hours without an arrest warrant issued by a court. A detainee is given opportunity to inform a close person about the detainment, with some exceptions. A written copy with one’s rights is provided to the suspect, including the right for an attorney.

Interrogation as a suspect. A mandatory step after detainment is interrogation. The suspect is presented with information (facts and legal basis) on the suspected crime, and a chance to give a testimony regarding the suspicion. Of course, one can (and often probably should) remain silent – a right every suspect has.

Searches. Upon detainment the suspect is searched. Search warrants can be issued for suspect’s place of residence, vehicle, etc.

Specific time critical proceedings. For instance, in DUI cases blood and urine samples, possibly a medical evaluation establish intoxication from drugs.

Taking into custody of the suspect and other preventive measures. A suspect can be taken into and kept in custody for up to six months (in rare cases even more), depending on the gravity of the crime one is suspected of committing. Every two months there will be a review to decide if this measure is still necessary. If a suspect is not taken into custody, he/she is released and some other preventive measure (commonly prohibition on departure) applied. Bails and submission to electronic surveillance are also possible. In connection with taking into custody, application of restrictions on communication (including one’s family members) may happen, usually if there are several suspects. Of course, these restrictions do not apply to communication with one’s defense attorney.

Taking into custody is the last sign needed to start taking things more seriously, it is an indication that suspicion involves not a minor crime and there is some evidence against the suspect.

Why having a defense attorney is important from the get go?

According to the law, use of legal advice at an early stage of the criminal proceedings is usually not mandatory, and the authorities typically will do little if anything to encourage the use of the right to a defense attorney. However, absence of qualified help may lead to mistakes in defense that will be hard or impossible to correct later on. For example, any inaccuracies in suspect’s testimony given after the detainment will be virtually impossible to correct and still have the suspect’s words accepted as reliable evidence later on. When the investigator communicates with the suspect through interpreter, and the suspect itself is vulnerable and nervous after having been arrested, misunderstandings are not only possible, but rather likely.

If the suspect is not fluent in Estonian (the language of the proceedings), it is also useful to have a lawyer to review the recorded minutes for accuracy.

Participation at the hearing held for taking the suspect into custody will require ability to acquire and process limited information very quickly, and assess the situation based on that and in comparison, to earlier cases. This needs a lot of experience to do well, and is clearly a job only for a seasoned professional.

Therefore, if effective use of one’s rights is an objective (which it should be) it is best to have a competent defense lawyer involved early – before the first interrogation and before taking into custody.

Defense attorneys: advocates and lawyers. State legal aid in Estonia

Speaking of possible defense lawyers in Estonia, one should keep in mind that there are advocates – members of Estonian Bar Association -, and other lawyers practicing law here. Advocates have educational requirements, bar exams, apprenticeship, confidentiality and privileges, ethics rules, supervision, and mandatory malpractice insurance. Outside the bar association anyone can practice law, even people who never went to law school! This means there are no quality standards or outside supervision to talk about outside the member of Estonian Bar Association.

If you want a competent defense attorney, go for an advocate, preferably a sworn advocate (in Estonian: ‘vandeadvokaat’). If unsure who you are dealing with, business name of advocates’ law office should have Estonian word ‘advokaadibüroo’ in it, and their names listed here.

If a suspect has no defense lawyer, he/she can request to be provided one under the state legal aid regime. You can find more information about Estonian state legal aid in English from the website of Estonian Bar Association. However, since the state legal aid regime suffers from lack of funding, “public defenders” need to manage quite a workload (in some instances literally several hundreds of active cases) – focusing on one particular case 100% is very challenging indeed.

How to get help and more information

If you need a defense attorney hired in Estonia feel free to contact our firm. If unable to help ourselves, we are happy to provide references to other competent defense attorneys.

In case you want to go deeper into Estonian criminal procedure law by yourself, Estonian Code of Criminal Procedure is a good place to start.

Kas vahetada riigi määratud advokaat välja enda palgatu vastu

Sa pead oma õigusi kaitsma ja kui ise advokaati palgata ei jaksa, kasuta riigi õigusabi. Kui Sul aga on valikuvõimalus ja mõlgutad advokaadi vahetamise mõtet, on põhjust asi ära teha.

Mitte et määratud advokaadid oleksid halvad, vaid riigi õigusabi süsteem oma alarahastatuse ja raamidega toob kaasa selle, et õigusabi ei saagi olla sama hea kui lepingulise advokaadi oma. Täpselt sama advokaat teeks kokkuleppe alusel paremat tööd kui riigi õigusabi korras.

Kas valid oma advokaadi ise või lased teistel valida

Advokaadi abi järgi vajaduse tekkimisel on Sinu esmane huvi leida asjaga tegelemiseks kõige õigem advokaat.

Riigi õigusabi süsteem toetab seda huvi vaid osaliselt. Üldjuhul pakub arvutisüsteem ülesannet juhuvaliku alusel piirkonnas sellistest asjadest huvitatud advokaatidele ja töö saab see, kes jõuab esimesena nupule vajutada. Tihti võetakse tellimus vastu sõna otseses mõttes loetud sekundite jooksul – mõtle ise, kui põhjalik analüüs Sinu asja võtmisele eelneda sai.

Milline mõju on sellel, kes tellib “muusika”

Kuigi enamasti jääb Sulle lõpuks kohustus kulu riigile hüvitada, maksab määratud advokaadile tasu riik. Määratud advokaat ei tunneta Sind “muusika” tellijana sellisel määral kui lepinguline advokaat.

Tasu saamiseks esitab advokaat taotluse tehtud töö kohta ja menetleja (uurija, prokurör, kohus) otsustab, kas see on põhjendatud. Eriti kriminaalasjades on veidi kummaline mõelda, et määratud kaitsja tasu üle otsustab on keegi, kelle eesmärke see sama advokaat (kui ta oma tööd tõsiselt võtab) ei teeni. Osade ülesannete eest makstakse tasu töö tegemisest lausa kuid hiljem.

Seetõttu saadab määratud advokaadi iga sammu küsimus, kas ühte või teist tegevust peetakse põhjendatuks, kas ta saab selle eest tasustatud, mil määral ja millal. Lepingulise advokaadi tegevuse põhjendatuse üle otsustad Sina oma advokaadiga ning tasustamise lepite kokku nii, et mõlemad on rahul. Sisulise töö kõrvalt ei pea muretsema, kui põhjendatuks peab protsessuaalne vastaspool Sinu advokaadi tegevust.

Sageli kuulen usaldusega seotud probleemidest riigi õigusabi advokaatidega seoses. Mõeldakse, et riik ta määras ja maksab tasu, järelikult teenib advokaat riigi, mitte minu huve. See arusaam on alusetu, aga Sinu ja advokaadi usaldussuhe on kindlasti hoopis midagi muud, kui oled oma esindaja või kaitsja ise valinud, kui tellid ise “muusika”. Usaldus on aga eduka koostöö peamisi aluseid.

Lisaks on kliendi enda huvi ja koostööpanus suuremad, kui ta töötab enda valitud advokaadiga.

Kui palju määratud advokaat tegelikult teenib

Mõnele võib tunduda, et riigi määratud advokaadile makstakse töö eest unistuste tasu, kuid sealt lähevad maha advokaadi vältimatud tegevuskulud (kontor, transport, side, jne) ja selles sisalduvad maksud. Lisaks kaasneb tasu taotlemisega paras hulk (tasustamata) administratiivset tööd ja mitmekordne kontroll enne, kui raha reaalselt kontole laekub.

Määratud advokaadi reaalne tunnitasu on siiski oluliselt madalam, kuna palju on vältimatuid, kuid tasustamata tegevusi. Advokaadi tellimisel pooletunniseks ülekuulamiseks võib sõit büroost politseijaoskonda ja tagasi Tallinnas kuluda kokku üks tund, mille eest tasu ei saa.

Reaalselt võib riigi õigusabi eest makstav tasu olla turutasemest 10-20 korda madalam.

Seetõttu on tõsiasi, et peamiselt riigi õigusabist elatuv advokaat peab tegema väga palju erinevaid projekte, kordades enam kui lepinguline advokaat. Paratamatult ei saa Sinu asi seetõttu sellisel määral tähelepanu kui soovid. Eesmärk on suunata määratud advokaadid massitööle, mitte lasta neil õigusabi kunstiteoseid vormida.

Milliseid tulemusi annab pärsitud ettevalmistus

Ka tasustatud tegevuste osas on olulised ajalised piirangud. Riigi õigusabi tasustamisel joonistub välja põhimõte, et advokaadi füüsiline kohalviibimine (kohtus, politseis) peab saama makstud, ettevalmistus mitte tingimata. Ettevalmistus on aga kõige väärtuslikum osa advokaadi tööst, sellest sõltub tulemus vähemalt 80% ulatuses. Seetõttu suurte eesmärkidega õigusabiprojektid ja riigi õigusabi hästi kokku ei sobi.

Näiteks määratud korras aetava kriminaalasja kaitse ettevalmistus tasustatakse 6 tunni (erandjuhul 12 tunni) ulatuses, sh nõupidamised õigusabi saajaga (kes võib olla sadade kilomeetrite kaugusel vanglas), dokumentide koostamine, tõendite otsing, kohtukõne ettevalmistus, jms. Võib ette kujutada, et kohtueelne uurimine ja süüdistuse ettevalmistus võib ületada seda määra mitmekordselt, suurtes kriminaalasjades sadades kordades.

Tsiviilasjades pigistavad tasupiirangud veelgi rohkem, kuna tsiviilasjad kipuvad olema mahukad ja seal tuleb palju kirjutada.

Riigi õigusabi osutades on efektiivne ajakasutus väga oluline, aega on vaid põhilise jaoks. Dokumendid saavad koostatud ja esitatud, kliendiga kohtutud ja räägitud. Sinu perekonnaliikmetega suhtlemiseks, et kuidas Sul vanglas läheb, määratud advokaadil aega ei ole.

Kokkuvõtteks

Sa tahad, et Sul oleks enda valitud usaldusväärne advokaat, kellel oleks piisavalt aega, et Su asjale keskenduda. Tahad teha häid otsuseid, sh saada usaldusväärset hinnangut, kui tugev Su positsioon on. Kui kohtusse minna, olgu kõik tehtud, et soovitud tulemus saavutada.

Riigi õigusabi süsteem arvestab Sinu selliseid eesmärke piiratult. Paljud määratud advokaadid teevad ka neis kitsastes tingimustes tööd südamega, kuid makrotasandil suruvad riigi õigusabi piirangud riigi õigusabi advokaadi raamidesse, kus parim töö ja tulemus ei ole võimalikud.

Kuidas endale advokaati valida?

Üks ülikond või teine - on seal vahet?Ei saa öelda, et kõik advokaadid on ühesugused. Meil on erinev kogemustepagas, haridustase, väljendus- ja suhtlemisoskus, reaktsioonikiirus, eetika, tööstiil, vastutustunne, empaatiavõime, jne. Honoraride erinevusest rääkimata.

Eesti Advokatuuri liikmete seast saad täna valida kokku üle 700 tegutseva advokaadi ja rohkem kui 200 advokaadibüroo vahel. Kui tahad sobivaima advokaadi valikut lihtsamaks teha, leia vastused järgmistele küsimustele.

1. Kas advokaat on kogenud just Sinu omaga sarnastes asjades? Erinevate õigusvaldkondade advokaatide töö võib olla nagu kaks erinevat ametit. Mõni advokaat praktiliselt elab kohtus, teine ei satu sinna kunagi ja juba mõte kohtusse minekust võtab ööune. Väga hea kohtuspetsialist ei pruugi samas aru saada mõne spetsiifilise lepingu põhimõistetest, kui tal sellega kokkupuuteid ei ole olnud. Väärt õigusteenuse saad Sa oma küsimuses konkreetset valdkonda tundvalt kogenud advokaadilt, mitte lihtsalt “advokaadilt”.

Mida kogemus annab? Kui Sul on kohtuasi, on kogenud advokaat sarnaseid asju varem näinud, teab teise poole esindajat ja mida sellelt võib oodata. Samuti tunneb ta asja lahendavat kohtunikku varasematest protsessidest: kohtunik ei vaata teid istungi alguses pilguga, et huvitav, kumb advokaat ja kumb klient on. Neid asju koolis ei õpetata. Kogemuste omandamine tähendab vigade tegemist ja neist õppimist ning selleks sobib, kui nii soovid, ka Sinu õigusasi.

Kogemus on kriitilise tähtsusega ja seda teavad kõik advokaadid. Seetõttu ei pruugi paljud meist Sulle oma teenuseid pakkudes möönda oma kogenematust, olgu me või alles eile advokatuuri liikmeks saanud. Kogemuste tegeliku olemasolu hindamiseks võid teha järgmist:

a. Testi teda. Selleks küsi oma advokaadilt varem valmis mõeldud küsimusi – selliseid, mille vastus ei ole õigusaktis kirjas, kuid mida praktikaga kursis olev advokaat peaks teadma. Sobivad testküsimused võivad sõltuvalt asjast olla:

  • Kui palju kulub praegu Tartu Ringkonnakohtus aega kohtuotsuseni jõudmiseks?
  • Milliseid küsimusi võidakse meile politseis esitada?
  • Millised on frantsiisilepingutest tulenevad kõige levinumad vaidlusküsimused, mida peaks lepingut koostades arvestama?
  • Kui mind süüdi mõistetakse, kui kiiresti pean minema vanglasse ja kuidas see praktikas toimub?

Ja siis pane hoolega tähele, kui veenvad on saadud vastused tegelikult. Tunne seejuures ära juristide klassikalised põiklevad vastused nagu “sõltub asjaoludest”, “see on fakti küsimus” ning “ei ole kahte ühesugust kohtuasja”.

Kogemuse selgitamise seisukohalt ei ole mõtet küsida nn õigusküsimusi (nt: kui pikk on nõude aegumistähtaeg? milline on minimaalne karistus selle süüteo eest?) – neid, mille vastus on seaduses kirjas.

b. Vandeadvokaat või vandeadvokaadi abi? Enamasti tehakse täna vandeadvokaadi eksam 2-3 aasta jooksul advokatuuri astumisest ja abi staatus enamasti ei näita kogemust. Muidugi võib esineda üksikuid erandeid: inimene tegutses varem prokurörina ja nüüd asus tööle kriminaaladvokaadina, st samal alal.

c. Kas advokaat on veenev? Advokaadi töö on veenmine ja selles on abiks võimekus end arusaadavalt ja tabavalt väljendada. Kui Sinu asi eeldab esindamist ja suulist kõnet, kuid ta ei tundu isegi teie nõupidamisel Sulle veenev, siis mis kohtus või läbirääkimistel saama hakkab?

2. Kas ta teenindab kliente nagu Sina, kas Sa oled talle huvitav klient? Tihti alahinnatakse erialase kogemuse kõrval Sulle sobivat teenindust – advokaadi soovi Sind abistada ja kogemust Sulle sarnaste klientidega töötamisel.

Sõltuvalt põhiklientuuri vajadustest kujunevad tööstiil ja tööharjumused. Näiteks minu põhiklientuuriks on inimesed ja väikeettevõtjad. Enamasti on nende jaoks piisav nõustamine suuliselt või e-kirja teel. Ei ole nõukogusid, juhatusi ja teise aktsionäre, kelle jaoks läheks tarvis pikki kirjalikke memosid. Nad tahavad seda osa õigusabist, mis annab kõige rohkem tulemusi. Ja on valmis ise ära tegema “jalgade töö”, mis advokaadi kutseoskusi ei vaja ja võimaldab kokkuhoidu. Ja ma tean, et inimeste ja väiksemate äride omanike jaoks on asi enamasti palju isiklikum kui mõne suurfirma jaoks ning eelarvetes üleliigseid eurosid ei ole.

Põhjalikud memod, suured kontorid, hulgakaupa ja suurel kiirusel võib aga olla väga sobiv suurettevõtete ja rahvusvaheliste klientide jaoks.

Suurusest rääkides, on olemas õigusvaldkonnad, kus õiguslikus kogemuses domineerivad väiksemad, mitte suuremad advokaadibürood. Perekonnaõiguse, pärimisõiguse ja karistusõiguse alast abi nimelt ei vaja enamasti rahvusvahelised kliendid või suurettevõtted – suurbüroode sihtkliendid.

Kui oled oma advokaadile väärtuslik klient, saad ka hea, pühendunud teenuse. Kui advokaat tegeleb teistsuguste klientidega ja vastastikused ootused koostööle ei klapi, võid jääda oma kõnele või e-kirjale pikemalt vastust ootama, mis tuleb siis, kui huvitavamad kliendid on teenindatud.

Palka endale kogenud vandeadvokaat sealt, kus käivad Sinu sarnased kliendid sarnaste õigusküsimustega.

Kuidas advokaadi poole pöörduda

Kui Sa ei ole kunagi varem advokaadi teenuseid kasutanud, annan Sulle mõned näpunäited, mismoodi teha esimene visiit advokaadibüroosse viljakaks ja koostööle hea algus saada.

1. Lepi kohtumine advokaadiga eelnevalt kokku

Eksid, kui arvad, et advokaadibüroodes on tööl universaalsed klienditeenindajad, kes elava järjekorra alusel kõiki otsekohe kõigis õigusküsimustes asjatundlikult teenindavad. Tegelikkuses on valdav spetsialiseerumine ning oma aja täpne planeerimine, mistõttu tõenäoliselt samaaegselt sobiva kvalifikatsiooniga ning kohtumiseks vaba advokaati kohe ei ole või on nõupidamiste ruumid hõivatud. Kui soovid suhelda advokaadi, mitte büroo sekretäriga, ära ette teatamata kohale ilmu.

Kohtumise kokku leppimisel soovitan võimalusel helistada, mitte saata e-kirja. Seda põhjusel, et koheselt peaks toimuma järgmine suhtlus, mis telefoni teel on nii palju kiirem:

  • Sina annad kirjelduse oma õigusküsimusest, sh järgmise info:
    • kes on Sinu olemasolev või võimalik vastaspool selles asjas, seotud isikud? Huvide konflikti puudumise kiire kindlaks tegemine on Sinu huvides, sest kui oled kogemata pöördunud samasse büroosse pärast oma vastaspoolt, siis kogu oma tõendipagasit, võimalikke probleemkohti, tegelikke huvisid, jms Sa ilmselt ei peaks avaldama.
    • kas tegu on juba ametlikult menetletava asjaga (kohtu, prokuratuuri, politsei, Maksu- ja Tolliameti, jne poolt), ja kui, siis kus seda menetletakse, kelle poolt (ametniku, vastaspoole, viimase esindaja kontaktandmed!) ja mis on asja number?
    • kas asjaga on teada olevalt seotud mõni tähtaeg? Siin on oluline märkida, millal said haldusakti, mida soovid vaidlustada või millise tähtaja on kohus hagile vastamiseks andnud?
  • Advokaadibüroo annab seisukoha, kas küsimuse iseloomu ja tähtaegasid arvestades on mõni advokaat valmis Sinu asjaga tegelema.
  • Advokaadibüroo annab (kui mitte muidu, siis Sinu küsimise peale) info, milline on õigusabi hinnatase (ära unusta küsimast, kas see on käibemaksuga hind) ja tasu kujunemise põhialused. Kui Sa seda juba varem teinud ei ole, siis hiljemalt siin peaksid andma teada, kui soovid õigusabi riigi õigusabina. Valdav osa advokaadibüroosid riigi õigusabi ei osuta ja kohtumisel puuduks mõte.
  • Sina küsid, kas advokaat eeldab esimese konsultatsiooni tasustamist või käsitleb seda kasvõi osaliselt müügitööna.
  • Panete koos paika mõlemale sobiva aja kohtumiseks. On Sinu asi hoolitseda, et kohtumise aeg jätaks advokaadile mõistliku aja selle töö tegemiseks, mis on seotud tähtajaga, kuna kohtumise kokku leppimine ei tähenda veel, et advokaadibüroo Sinu asja ajada võtab. Kui sellist aega (soovitav on kohtuda viivitamatult) ei leita, otsi alternatiive.
  • Kui loobud kohtumisest, anna sellest ka advokaadibüroole teada. Nemad olid valmis Sind jutule võtma, austa nende aega.

Kui siiski saadad e-kirja ja soovid ka vastust, siis väldi pöördumisi, kus e-kirjast endast on näha, et see on saadetud mitmetele advokaatidele või büroodele korraga. Samuti pane kirja oma täisnimi ja kontaktandmed, et e-kirja saaja ei peaks pöördumise tõsiduses kahtlema.

2. Ole täpselt kohal

Esimesele kohtumisele ilmuks mina kliendina tingimata täpselt kohale, kuna see on esimese kokkuleppe täitmine ja loob esmamulje tulevasest kliendist. Potentsiaalne klient, kes jätab teavitamata oma mitteilmumisest või kes hilineb oluliselt, paneb paratamatult mõtlema, kui täpselt see klient oma muid kohustusi (sh anda info, tuua dokumendid, maksta advokaadile honorari) täitma hakkab. See võib tähendada vähemat huvi Sinu asja võtmise vastu ja töötamist rangelt ettemaksu alusel.

3. Valmista kohtumine omalt poolt ette

Kliendina on mõistlik edastada esimesel kohtumisel või juba enne seda kogu enda poolne info, mõtted ja muu panus. Mitte aga enne, kui on kindel, et võimalik huvide konflikt on tõesti kontrollitud ja välistatud.

Võta kohe kaasa kogu dokumentatsioon, mis Sul asja kohta olemas on. Veel parem, kui see oleks elektroonilises vormis. PDF-vormis dokumendid (iga dokument eraldi failis) on palju paremad kui kataloogi jagu *.jpeg-faile, mis igaüks sisaldavad mõne dokumendi ühte lehekülge.

Dokumentide saamine võidakse seada ka asja võtmise otsustamise tingimuseks – kui Sul neid kaasas ei ole, ei saa Sa kohtumisel kindlust, et Sul nüüd tõesti esindaja olemas on.

Kui dokumente asja iseloomu arvestades ei ole, pane (masinakirjas) kirja olulised faktid soovitud õigusnõustamisega seoses. Näiteks kui tahad esitada kahjunõude, võiks üles tähendada vähemalt järgmised asjaolud:

  • kes kahju tekitas, millal ja millisel viisil
  • kui suur kahju on ja miks hindad seda just selliseks
  • kas võtsid midagi ette kahju vähendamiseks
  • millised tõendid (kellegi teise käes olevad dokumendid, tunnistajad, jne) saavad sündmust kinnitada
  • kas oled ise või äkki juba esindaja kaudu saatnud seoses nõudega kirju, vms?

Ilma ettevalmistuseta võib oluline ununeda ja advokaadid eelistavad saada lisaks potentsiaalse kliendi enda jutule ka kliendist sõltumatut infot, et üks või teine asi tõepoolest nii on, nagu räägitakse.

4. Ole valmis tegema otsuseid edasise koostöö osas

Kui advokaat on näost näkku ära nähtud ja ta jätab Sulle asjatundliku mulje, ole valmis kohe sõlmima kliendilepingut (alles pärast mida saab loota, et soovitud töö teha võetakse) ning leppima kokku konkreetsetes edasistes tegevustes.

Kliendil ei ole enamasti lihtne hinnata, kui asjatundlik või -tundmatu advokaat soovitud valdkonnas ja töö iseloomu arvestades tegelikult on. Mõned lihtsad testküsimused on siiski abiks, et mingisugunegi pilt ette saada, mille pinnalt otsuseid teha:

  • mis on sellistes vaidlustes tüüpilised kriitilised edutegurid?
  • kui pikalt sellised protsessid tavaliselt kestavad?
  • mis mulje see kohtunik / prokurör / politseiametnik varasemates menetlustes on jätnud?
  • milline on sellise lepingu koostamise tüüpiline ajakulu?

Kui kindlad ja detailirohked vastused Sa said? Kui Sinu asi läheb kohtusse ja vajad esindajat, võta otsuse tegemisel aluseks ka kui asjatundlikuna ja veenvana advokaat Sulle endale kohtumisel mõjub.

Kui advokaat ikkagi ei sobi, tuleb julgeda teha ka otsus koostööle mitte minna ja piirdudagi ühe kohtumisega. Kui on kokku lepitud tasus, tuleb see muidugi tasuda.

Loodetavasti aga läheb pärast esimest konsultatsiooni tulemuslikuks koostööks, millisel juhul alustaks mina kliendina sellest, et paluksin advokaadil tasu eest hinnata asja perspektiivi, seda enne suuremate panustega edasi liikumist.

Tavakodanik vajab kriminaaladvokaati veel rohkem kui “pahad poisid”

Alles poole menetluse pealt kaitsja kohuseid täitma hakates näen sageli, et ennast kohtueelses menetluses ise kaitsnud inimeste tehtud valikud ja saavutatud tulemused ei ole parima võimaliku kaitse seisukohast optimaalsed. Kui tunnen huvi, miks just kriminaalasjas amatöörina politsei ja prokuratuuri kui professionaalidega rinda pistetakse, ei ole vastus viide kõhnale rahakotile (kriminaalasjades antakse soovi korral alati riigi poolt määratud kaitsja), vaid “ma ei vaja advokaati, sest ei ole midagi valesti teinud” või “mul ei lähe kaitsjat vaja, ega ma kurjategija ole”. Karistusõigus ja kriminaalmenetlus on õigusnormistiku “nišitooted”. Kuni need meid isiklikult ei puuduta (mida nad enamasti ju ei tee), suhtume neisse ükskõikselt. Kurjategijad peavad saama oma palga ja ilmselt riik on selle eest kuidagi hoolitsenud. Detailid meid ei huvita ja rohkem me sellest maailmast ei tea. Ometi on rida kuriteokoosseise, mille täitmine on põhimõtteliselt igapäevaeluliselt mõeldav. Kuriteod ei ammendu sugugi vaid varguse, vägistamise ja tapmisega. Tüüpilised on kergemas vormis vägivald (tegid “füüsilise noomituse” kodanikule, kes üritas Sinu autolt rattad varastada või kes Sinu tüdruksõpra solvas?), liiklusõnnetused (kaotasid roolis hetkeks tähelepanematu ja tulemuseks oli raskete tagajärgedega avarii?). Võib-olla tõstsid oma korterist välja üürniku, kes üüri ei maksnud ja keda paari viimase kuu jooksul isegi telefoni ja e-posti teel kätte ei saanud. Kõik eelnimetatud teod võivad hetkel kehtiva seaduse kohaselt kuriteo koosseisu täita ja tuua kaasa kriminaalasja alustamise Sinu suhtes. Sa ei pea selleks olema paadunud kriminaal, et kriminaalmenetlusest puudutatud saada. Kuna tavakodanik ei tunne kriminaalmenetlust (erinevalt varem karistatutest, kellel on isiklik kogemus), ei käitu ta tihtipeale enda huvide eest seismisel tõhusalt. On mõned tegurid, mis just nn korraliku kodaniku puhul töötavad tema vastu.

  • Lähtumine moraali-, mitte õigusnormidest

Moraali ja õiguse eristamine on õigusteaduskonna programmis üks esimestest teemadest, sest on oluline mõista õiguse spetsiifilisust erinevate sotsiaalsete reeglite hulgas. Kui Sa jurist ei ole, ongi moraalne kompass kergesti ainus suunanäitaja.

Mida parem lastetuba, seda vähem tasub kriminaalmenetlusse sattudes tugineda sisetundele. On rida põhimõtteid, mis hea kasvatuse osas ja kriminaalasjadega seoses risti vastupidiselt toimivad. Mõned näited:

“Julged teha, julge ka tunnistada.” Hea põhimõte pahandust teinud lapsele, aga kriminaalmenetluses on täiesti ametlikuks, lausa põhiseaduses sätestatud reegliks vastupidine: Sa ei pea enda vastu tunnistama.

“Aga tema tegi ka …”. Lapsena võis Sinu süü olla väiksem, kui naabermaja laps oli konkreetse pahanduse idee autoriks. Kriminaalmenetluses võib kellegi teise kaasatus tunduda süüd kergendava asjaoluna, aga karistusseadustiku kohaselt on see hoopis rakendavaks asjaoluks (grupis sooritatud kuritegu).

Keegi ütles mulle kunagi, et uurija oli nii meeldiv ja lihtsalt pidi talle ära selgitama, mis ja miks, et ta ei peaks kahtlustatavat halvaks inimeseks. Menetleja oma aastatepikkuse kogemuse ja saja erineva asjaga kindlasti ei rõõmusta ega kurvasta, mis iganes valikuid Sa oma asjas teed. Ainus, kes ennast halvasti tunneb, oled Sa ise.

  • Menetluse pikema perspektiivi mittearvestamine.

Eriti menetluse alguses juhib kahtlustatavat soov, et ebameeldiv olukord, kus ollakse, paremal juhul kogu menetlus, juba lõpeks.

Kriminaalmenetlusele allutatud olla ei ole meeldiv: uudis, et oled kahtlusalune, ülekuulamine akendeta ruumis, võimalik vahistamine, jne. Loomulik soov on, et see kõik kiiresti lõppeks ja valmisolek vastavalt tegutseda.

Täitsa võimalik, et uurijagi sellele uisa-päisa rapsimisele kaasa aitab. Võib-olla ta ütleb, et süü tunnistamisel oled õhtul juba oma kodus, aga muidu peab prokurörilt küsima, mis edasi saab – viidates vahistamise võimalikkusele.

Kiiruse seadmine esikohale ei pruugi lõpptulemust silmas pidades olla parim mõte, ükskõik, milline on kaitsepositsioon. See kehtib ka süü tunnistamise soovi korral.

Oletame, et olidki kakluses ja annad nüüd selle kohta ütlusi. Vastad ausalt, et tõesti lõid teist osalist. Samal ajal ei pruugita Sinult isegi küsida, et kas teine ka lõi, mistõttu lõpptulemusena ununeb midagi väga olulist, näiteks et teine lõi tegelikult esimesena. Kui see aga esmaülekuulamisel protokollist välja jääb, siis hilisemas faasis peetakse meelde tulnud asjaolusid Sinu ennast õigustavaks valetamiseks. Aga Sa muidugi ei tea seda.

Ka juhul, kui kaitsed end väitega, et olid küll joobes, aga roolis istus tegelikult sõber, võid enne selle versiooni esitamist unustada, et suurel ristmikul võis olla kaamera ja pilt kõneleb rohkem kui tuhat sõna.

Kriminaalasjad lõpevad harva kiiresti ja Sinu halvad valikud pöörduvad vääramatult Sinu vastu. Harjutamise võimalust ei anta ja mäng läheb lahti ootamatult. Kaitseadvokaat saab just varases menetluse faasis kõige rohkem abiks olla.

Kümme käsku koostööks advokaadiga

Kui jumal oleks andnud Moosesele kümme käsku koostööks advokaadiga (eriti kriminaaladvokaadiga!), võinuks need olla järgmised:

  1. Sa pead andma oma advokaadile teada absoluutselt kõik, mis oluline. Oletan, et Sa ei ole jurist või vähemalt konkreetse õigusvaldkonna asjatundja ega tea lõpuni, mis võib olla õiguslikult oluline. Just seetõttu ära hakka advokaadi eest ise asju ära otsustama ja tegutse põhimõttel, et vähimagi kahtluse korral edasta informatsioon igaks juhuks ikkagi. Kogemusest ütlen, et tihtipeale ei pruugi see või teine asjaolu tõesti konkreetses asjas rolli mängida, aga see selgub väga kiiresti. Seetõttu rääkimata jätmisega kulude säästu (või mis see kaalutlus olla võiks) ei kaasne.
  2. Sa pead halvad uudised advokaadile kõigepealt ja tegelikkust ilustamata ära rääkima. Oled allkirjastanud endale kahjuliku dokumendi? Panid toime õigusrikkumise ja keegi nägi seda pealt – keegi, kellel ei ole nägemisega probleeme ning kes teab, kus Sa elad. Ei ole midagi hullemat, kui anda protsessuaalsele vastasele võimalus võimalikult ebasobival ajal ebameeldivate üllatustega lagedale tulla, purustada ilmsete riskidega mittearvestav naiivne positsioon ja näidata nii Sind kui Su advokaati idiootidena.
  3. Sa võid erandina jätta mõne asja enda teada. Üheks vähestest juhtudest, kui see erand kehtib, on kui kavatsed eitada kuritegu, mille oled tegelikult toime pannud. Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 21(2) keelab advokaadil esitada kohtule teadvalt ebaõiget teavet. Ära pane advokaati valima kutse-eetika nõuete ja Sinu huvide vahel. Sa ei pea otse ütlema, et tegelikult istusid autoroolis Sina ja olid vahetult enne ära joonud pool liitrit viina. Samas puudub igasugune mõte salata, et autos Sa olid, politsei Sind kinni pidas ja vereproovi andma Sind viidi, kui see kõik on niikuinii dokumenteeritud. Samuti ära eita, et see kõik toimus kesklinnas, võimalik, et kaamerate vaateväljas.
  4. Sa ei tohi oma advokaadile valetada. Kui pead vajalikuks jätta midagi enda teada, siis vähemalt ära esita tõe pähe teadvalt ebaõigeid fakte. Ära ütle, käsi südamel, et Sina ei olnud roolis, kui see ei pea paika. Parem jäta üldse vastamata.
  5. Sa annad informatsiooni või muu endapoolse panuse advokaadile viivitusteta. Su tõendid veedavad tõenäoliselt niikuinii tööpäeva-paar advokaadi lauanurgal või inbox’is. Kui menetlustähtaeg tiksub, on Sinust tingitud lisaviivitused kurjast. Saan mõnikord kõnesid inimestelt, kellel on vaja kahe päevaga  (kuigi kaebetähtaeg on 30 päeva) midagi kuhugi kaevata ja tihti ei ole võimalik just kohe kukkuva tähtaja tõttu neid aidata.
  6. Kui on, edastad Sa oma jutu kinnituseks tõendid. Kui advokaat Sinu väidetes ei kahtle, siis vastaspoole advokaat, prokurör ja kohus teevad seda kindlasti. Edasta tõendid võimalusel elektrooniliselt – kaasaegsed advokaadid ja menetlejad käitlevad infot just nii.
  7. Sa peab tegutsema vastavalt advokaadi soovitusele. Uskuge, on olemas inimesi, kes nõuavad advokaadilt paaniliselt nõu oma kriiside lahendamiseks … et siis talitada risti vastupidi või jätta vajalik õigel ajal tegemata (millest piisab tavaliselt enam kui küllalt, et õigusabiprojekt nurjata). Aga tõesti: kui advokaat ikka ütleb, et kohtusse tasub panna selga pikkade varrukatega särk, siis tõenäoliselt on seal keegi, kellele Su tätoveeringud ei meeldi. Kui midagi olulist on kaalul, jäta isetegevus.
  8. Sa täidad oma advokaadiga sõlmitud kokkuleppeid. Kui advokaat ei ilmu määratud päeval ülekuulamisele või ei täida lubadust saata kaebus siis ja siis kohtusse, oled Sa hädas. Respekteeri oma advokaati vastu: anna teada, kui hilined või tuleb edasi lükata, maksa oma arved vastavalt kokku lepitule, ära proovi kokkuleppeid muuta pärast seda, kui oled töö juba kätte saanud.
  9. Sa hoiad koostöö üksikasjad salajas. Kliendil tehniliselt vaikimiskohustust ei ole, üksnes advokaadil. Kuid mis kasu on advokaadi vaikimisest, kui Sina oma asja tugevused ja nõrkused Facebook’i üles laed? Konfidentsiaalsusel on mingi põhjus, eks.
  10. Sa säästad raha ainult “jalgade töölt”. Advokaat ei saa anda olulises küsimuses pädevat nõu vaadates ainult Sulle olulise lepingu punkti 23.14(a). Ma ei ole veel kogenud, et mittejuristist kliendi ettevalmistatud lepinguprojekt aitaks tööaega säästa võrreldes olukorraga, kui teen selle algusest peale ise. Aga oma toimiku koopia saad Sa tõesti ise Tartust Tallinnasse ära tuua, vaata ainult et kõik lehed olemas oleksid.

Ressursid õigusvaidluses: mida on vaja eduks peale õiguse enda?

Oled saanud selgusele, et Sul on piisavalt alust oma õiguse teostamiseks? Palju õnne, väga oluline etapp on läbitud. Paraku võib juhtuda, et see, kellelt midagi nõuad, ei tunnista Sinu õigust ja soovitud muudatust tegelikus elus aset ei leia. Pead hakkama tegutsema, et oma seni vaid paberil olev õigus maksma panna.

See nõuab erinevat laadi investeeringuid, sest vaja läheb järgmisi ressursse.

Raha

Raha läheb vaja laias laastuks kolmeks kuluartikliks:

  1. Õigusabi kulud. Tõsisema õigusvaidluse puhul Sa ilmselt kasutad asjatundja abi. Kui Sul piisavalt raha ei ole ja Sa ei suuda õigusnõustajat kokkuleppel leida (ka advokaadid võivad asja perspektiivi olemasolul Sinuga riski jagada, sh tulemustasu kokkulepped, maksetähtaegade ajatamine, jms), proovi taotleda riigi õigusabi.
  2. Muud menetluskulud. Kohtusse pöördumisel on seadusega kehtestatud riigilõivud, kautsjonid. Vaja võib minna nt tõlki, eksperti.
  3. Teiste menetlusosaliste kulud. 100% kindlaid asju esineb harva ja kaotuse risk tuleb projekti enamasti sisse arvestada. Kui kaotad, maksad enamasti kõigele lisaks teise poole kulud.

Raha puhul on oluline selgitada välja, kui palju tasub konkreetsesse vaidlusse tegelikult investeerida, arvestades saadava väärtust. Kui nõuame 10000 € ja võidu korral hüvitatakse meile maksimaalselt 4470 €, ei ole ilmselt mõttekas kulutada vaidlemisele 25000 €. Jättes asja sinnapaika kaotaksime 10000 €, võites kaotaksime rohkem: võit ei olekski enam võit, vaid kaotus. Kui mängus on aga enam kui konkreetne rahasumma (nt emotsioonid, soov näidata ettevõtte põhimõttekindlust võlglaste suhtes või vajadus saada selgus äriks olulise õigusnormi tõlgendamise osas) võib vaidluse väärtus olla suurem ja kulutatud summa ennast täielikult õigustada.

Ressursid mõjutavad ka asja tulemust. Kui Sinu vastaseks on suurfirma oluliselt suuremate materiaalsete võimalustega, võib juhtuda, et nende 100-leheküljelistele menetlusdokumentidele (koos sama hulga lisadega) vastamine ühel hetkel ressursid sööb ja positsiooni kaitse tugevus menetluses saab kannatada. Kuna menetlused on järjest enam võistlevad (kohtunik otsustab esitatud info põhjal, mitte ei ole määratud nõrgemat poolt kaitsma nagu advokaat), võib õiguse kaitse saada kannatada, kuni õiguse kaotamiseni välja. Seda tuleb arvestada ja miks mitte pidada ülekaaluka jõuga hoopis partisanisõda.

Finantse tuleb enne vaidlust planeerida. Mul on hiljutine kogemus, kus ressursside poolest pigem eelisseisundis hageja jõudis pärast mitmeid ilmseid eksimusi ressursside majandamisel niikaugele, et oli kohtus ilma advokaadita. Ta ei olnud valmis vaidlusse enam sentigi lisaks panustama. Et mitte sarnasesse olukorda sattuda, soovitan järgmist:

  • vali õiged “hobused” kohe alguses ja ära raiska raha ebasobiva õigusnõustaja hilisema vahetamise peale. Kui Sul võib kasvõi tulevikus minna vaja advokaati, mõtle, kui palju mitteadvokaadist juristiga alustamine Sulle tegelikult säästab. Samas ära pinguta üle, vaid vali oma võimetele vastav koostööpartner. Kui pärast esimest arvet esindajat vahetama pead, on midagi valesti läinud
  • selgita välja kogu projekti (sh kohtueelse, maakohtu, ringkonnakohtu, Riigikohtu menetluse) maksumus, mitte advokaadi tunnihind. Kui nad on varem kohtus käinud (nad ikka on, eks?), oskavad nad seda hinnata. Sa ei taha, et raha edasikaebamiseks enam ei jätkuks ja erinevalt poolt pakkumisi küsides on võrreldav vaid projekti tervikmaksumus
  • ära arvesta (eriti tsiviilasjades) investeeritud raha kiire tagasisaamisega. Kohtuasjad võtavad aega
  • tunne muret, kuidas tagada protsessuaalse vastase maksevõime ka pärast vaidlust
  • hoia ressursimajandusel jooksvalt silma peal ja katsu olla oma vastasest selles osas natuke parem.

Eelnevaga seoses ei soovi ma panna kedagi loobuma oma õiguste kaitsest, üksnes soovitan tegutseda mõtestatult. Vaidlusele võib kulutada ükskõik, kui palju raha või siis ainult murdosa sellest, keskendudes vaid olulisele.

Emotsioonid

Raha ei ole siiski ainuke ressurss, mida vaja läheb. Lisaks tuleb arvestada emotsionaalse kuluga, mille määr sõltub vaidlusest. Suurettevõtte või avaliku võimu jaoks on sel ressursil reeglina vähem tähendust kui väikeettevõtja või eraisiku jaoks, kelle jaoks vaidlusküsimused on sageli isiklikumad.

Närvirakke võib kulutada:

  • kohtuotsuse ootamine või menetluse kestus. Mõtleme Andrus Veerpalu peale, kelle maine ja sportliku pärandi suhtes kriitiline dopingusaaga lahenes kaks aastat pärast algust ning otsuse tegemine lükati korduvalt edasi
  • menetluse vaheetapid, kus juba esimese astme kohtust kättesaadud võidud apellatsioonimenetluses uuesti küsimuse alla seatakse, või esmased ebasoodsad lahendid. Või siis kompromissiläbirääkimised, mis peaaegu sihile jõuavad, siis aga mõne väikese küsimuse taha takerduvad … mõnel juhul korduvalt
  • menetluses osalemine ise, nt menetlejate ebasõbralikkus kõnes ja kirjas.

Muidugi, kui vaidlus lõpuks edukalt lõpeb, juuakse ka vahuveini.

Aga kui ressursse ei ole?

Kui raha ei ole või närvid ei kannata pingelist kohtuvaidlust, tuleb leida muid lahendusi: loodetavasti ei löö Sa käega, vaid proovid müüa nõude “kahjumiga” kellelegi teisele või leida kompromissi. Parem pool õigust käes, kui terve ainult paberil.

Kas Sul on “case”?

Kuum või jahe keissÕigusi on võimalik teostada erinevatel viisidel, kuid nende kõigi puhul peab nõudekirja, kahjunõude, kaebuse, apellatsiooni, vms esitamiseks juriidiliselt alust olema. Teisisõnu, Sul peab olema case, see on iga õigusprojekti puhul A ja O.

Millest koosneb case?

Teooria on lihtne: case koosneb kahest elemendist:

1. Asjaolud. Nende all peame silmas tegelikult olemas olevaid (õiguslikku tähendust omavaid) fakte, reaalses elus toimunud või toimuvaid sündmusi. Keegi sõitis kellegi auto mõlki, keegi sai lapsevanemaks, keegi esitas kuhugi mingisuguse taotluse, kellegi saak ikaldus, jne.

Asjaolud ei ole kirjas seaduses (õigusnormis), need eksisteerivad meid ümbritsevas tegelikkuses. Nii ei ole võlaõigusseaduse § 396 lg-s 1 toodud laenulepingu definitsioon (sh seal nimetatud „laenuandja“, „laenusaaja“ ja „laen“) asjaolu, vaid õigusnorm. Konkreetne sõlmitud „laenuleping nr 123456“ ja selles sisalduvad kokkulepped aga on asjaolud.

Vaid vähestel asjaoludel on meie elus õiguslik tähendus ja juristi kunst on need üles leida.

2. Õigusnorm. See on säte välislepingust, seadusest, valitsuse, ministri, valla või linna määrusest või muust õigusaktist, millest tulenevalt kaasnevad teatud asjaolude esinemisega kindlad kohustuslikud tagajärjed.

Õigusnorme ei saa käega katsuda, nad ei eksisteeri reaalselt meie ümber, vaid üksnes õigusaktides. Õigusaktid leiad Eestis enamasti internetist (vt Riigi Teataja).

Arvesse lähevad õigusnormidena vaid nn ametlikult kehtestatud normid. Eetiline „kuldreegel“, igapäevaelu tavad jms tähendust ei oma. Mõnel juhul võivad need (nt mingi valdkonna tavad) siiski olulised olla, kuid sellisel juhul leidub ka õigusnorm, mis sellise „olulisuse“ ette näeb.

Praktika seisukohalt tuleb veelkord  rõhutada, et kuigi sõlmitud lepingutes sisalduvad samuti kokku lepitud kohustuslikud reeglid (nt üürilepingutes sätestatakse sageli seadust dubleerides kohustus tasuda üüri), ei ole nende näol tegu mitte õigusnormide, vaid asjaoludega.

Juristid nende kahe elemendi kokku viimisega päevast päeva tegelevadki: teevad kindlaks asjaolud (hinnates tõendeid) ja kohaldades asjaoludega seonduvalt õigusnorme (viimaseid tõlgendades).

Asjaolude ja neid reguleeriva õigusnormi olemasolul on Sul õiguslik alus oma õiguste mingil moel teostamiseks. Kui kasvõi üks neist puudub, ei ole Sul õiguslikult midagi. Võid küll olla pannud toime väärteo tunnustega teo (on olemas asjaolud), aga kui selle eest karistuse ette näinud norm enam ei kehti (mille tõttu õigusnorm puudub), karistust ei järgne. Menetlejal puudub Sinu vastu case.

Nõustava juristi töö seisneb mõnikord mitte ainult asjaoludest õiguslike järelduste tegemises, vaid ka asjaolude kujundamises (nt olulise lepingu sõlmimist nõustades).

Mis seal keerulist on?

Lihtsale teooriale vaatamata ei ole õigusliku aluse hindamine tingimata kerge tegevus. Kas alustada sellest, et töötada läbi absoluutselt kõik eksisteerivad õigusnormid (sest muidu me ei tea, millised asjaolud võivad olla olulised) või sellest, et kulutada terve igavik ka kõige tähtsusetumate asjaolude kohta ammendava info kogumiseks (et teha kindlaks, millised võivad olla asjas olulised õigusnormid)?

Praktilise juura teeb keeruliseks elu ise, mis ei ole enamasti mustvalge: asjaolud, samuti õigusnormid kätkevad endas tõenäosust, et need on Sulle soodsad või ebasoodsad. Tulenevad õigused-kohustused võivad juba normist endast lähtuvalt olla üheselt kindlaks määramata või määratletud vahemikuna (nt karistuse määr või halduse diskretsiooniõigus).

Asjaoludega seoses on suurimaks probleemiks tõendite ebakindlus: kas nendest ikka piisab millegi olulise tõendamiseks. Nt kas kahest e-kirjast, kus räägitakse muuseas raha laenamisest ja selle tingimustest järeldab kohus õiguslikult siduva laenulepingu olemasolu. Kuni selleni välja, et kutsutud tunnistaja võib kohtus oma versiooni juhtunust diametraalselt muuta.

Õigusnormide kohaldamisel on raske hinnata keskmisi, mitteäärmuslikke juhtumeid (need on praktikas valdavad). Näiteks küsimus, kas 15-päevane tähtaeg on konkreetsel juhul mõistlik või mitte. Seadusest tähtaja osas tulenev kriteerium „mõistlik“ tähendab minule üht ja Sulle teist. Senine kohtupraktika võib olla, et kolm päeva on mõistlik, 60 päeva mitte. Mida nüüd arvata 15 päeva kohta?

Oskusi ja kogemust omades ning läbimõeldult tegutsedes on võimalik juhtumi õiguslikku “tugevust” mitte ainult ratsionaalselt hinnata, vaid mõnel juhul lausa oluliselt mõjutada. Selleks, et Sul ikka oleks case.

Kas, millal ja kuidas teha kompromiss?

Võta, jäta või kauple edasiEesti õiguses on täheldatav kasvav trend suunata vaidlejaid läbirääkimistele kompromisslahenduse leidmiseks. Lisaks ootuspärastele tsiviilvaidlustele puudutab see isegi kriminaalmenetlust, kus lihtsamad asjad saavad enamasti kokkuleppelise (kompromiss)lahenduse.

Kompromiss on õigusvaidluse lahendamise viis, kus õiguslikult ebaselge olukord klaaritakse läbi kokkuleppe, mitte ei jäeta kolmandast isikust õigusemõistja otsustada. Mida seoses kompromissiga silmas tasub pidada?

Kompromissi otsimine ei ole vabatahtlik. See ei ole muidugi rangelt võttes tõsi, kuna kedagi vägisi kokkuleppesse sundida ei saa. Samas, äritegevust ja tavaelulisi probleeme puudutavates tsiviilvaidlustes on poolte kompromissile suunamine menetlusseadusesse selgelt sisse kirjutatud ja kohtud seda poliitikat jõustavad. Küsimus ei ole kas, vaid millal kompromissi otsimisega tegeleda.

On ette tulnud, et veel enne esimest kohtuistungit kinnitab üks või teine pool kindlalt, et „terroristidega“ tema läbi ei räägi. Pärast seda, kui kohus on esimesel istungil „klassijuhatajana“ tegemata „kodutöö“ eest noominud ja „vigade parandamiseks“ tähtaja määranud (st istungi paar kuud edasi lükanud), tuleb ikkagi „terroristidega“ maha istuda.

Kompromissiläbirääkimised ei ole arutu lehmakauplemine. Kompromissile minek (täpselt nagu sellest loobumine ja kohtusse minek) on ratsionaalne otsus. Vaidlusasjad lahenevad (ükskõik, kas kohtus või kohtuväliselt) ühte või teist moodi teatud mõistuslikel põhjustel, mitte täringu veeretamise tulemusena.

Raha üle peetavas vaidluses määratleb optimaalse kompromissi tavaliselt vaidlusalune summa, alternatiivse kohtuvaidluse oodatud tulemus, täidetavus ja läbimise võimalus. Kui menetluskulud probleeme ei valmista, aega kohtumenetluse tulemust oodata on ja vastane on maksevõimeline, siis milleks vahetada peaaegu kindlat nõuet vabatahtlikult murdosa vastu sellest. Kui aga raha kohtus käimiseks ei ole (nt ettevõtjad riigi õigusabi ei saa), on olukord avatud väga erinevatele võimalustele, sest alternatiivset stsenaariumi ei ole.

Teatud olukorrad on kompromissiks justkui loodud, nt:

  • mängus on liiga palju ja riske tuleb igal juhul vähendada (ettevõtte jaoks pankrotiohtlikult suur rahaline nõue, karmi karistuse oht, vms). Kui enam öösel rahulikult magada ei suudeta, tuleb „terroristidega“ kokku leppida;
  • probleem on väike ja selle kohtulik lahendamine suhteliselt kallis, või mõni muu variant situatsioonist, kus mõlemad pooled alternatiivi teostumisel igal juhul kaotavad;
  • vaidlus on halvasti prognoositav, sh seal on mitmeid selge lahenduseta probleeme, ebakindlaid tõendiallikaid, vms;
  • üks pool on huvitatud ja teine saab pakkuda midagi, mida kohtus saavutada ei ole üldse võimalik.

Kasutage abiväge, sh kokkuleppe plusside ja miinuste hindamisel. Vastutustundlike juristide puhul kipuvad mõlemad pooled tihtipeale oma võimalusi kohtus veidi alahindama (et mitte süüa kliendi ees oma lubadusi), mistõttu tekib soodne pinnas kokkuleppe sünniks (mõlema oodatav osa tervikust muutub väiksemaks). Kui aga mõlemad pooled hindavad oma kohtuedu tõenäosust tervikuna üle (nt üks usub end võitvat 55% tõenäosusega, teine 70% tõenäosusega ja moodustub 125% tervik), siis seda tegelikkusest suuremat „pirukat“ ei olegi võimalik ära jagada.

Ideaalis osalevad läbirääkimistel nii vaidlusse kaasatud isikud kui ka nende juristid ja see aitab probleeme käsitleda ratsionaalselt ning ohjeldada emotsioone. Kui lihtsalt peate oma vastaspoolele kätega kallale minema, siis las klaarivad juristid omavahel.

Kompromiss peab kummalegi poolele midagi andma. Kompromissettepaneku puhul võib edule loota siis, kui suudate panna vastaspoole arvestatava valiku ette, peate looma huvitava alternatiivi asjade senisele oodatavale käigule.

Mõttetu on teha varatule inimesele ettepanek nõustuda 50000 euro koheseks tasumiseks 100000 nõudmise asemel, kuna kumbki neist nõuetest ei ole niikuinii reaalne (raha ei saa objektiivselt maksta ja pankrot on kindlasti odavam). Tehke aga ettepanek leppida kokku graafik 500 euro igakuise tasumisega ja asjal võib jumet olla.

Eduka protsessi nimel tuleb keskenduda olulisele, mitte nurjata võimalikku kokkulepet verbaalse vaenulikkusega või kõrvaliste küsimuste toomisega lauale.

Kompromissil on „parim enne“ tähtaeg. Praktikas hakkab silma tendents asuda tõsiselt kompromissi peale mõtlema alles siis, kui kohtuvaidlus on täie hoo sisse saanud. Mõnel on tarvis aasta otsa kohtus käia, selle jooksul naerda välja mitu teise poole kompromissiettepanekut, et jõuda lõpuks arusaamani, et kokkulepet siiski soovitakse.

Sagedaseks põhjuseks selliseks ebaratsionaalseks toimimiseks on algselt oma emotsioonide tähenduse ülehindamine (möönduste tegemine ei võrdu nii sageli au kaotamisega, kui seda arvatakse) ja liigne optimism oma edu suhtes kohtus, sh kohtumenetluse kulgemise osas. Innukalt antakse hagi novembris kohtusse ja loodetakse tõepoolest, et veel enne aasta lõppu on asi lahendatud ning rahagi taskus.

Optimaalsete tingimustega kokkuleppe sõlmimine ei toimu kindlasti siis, kui olete oma esialgsed valikud (kas teha mööndusi ja vältida kohtumenetlust, või saada õigus kätte kohtumenetluses) juba ammendanud, teinud halbu otsuseid, panustanud üle võimete palju kohtuprotsessi ja puudub võime see lõpule viia. Selline toimimine on retsept kapitulatsiooniks.

Need kaalud just võrdsed ei ole

Kas palgata advokaat või jurist

Kas palgata advokaat või jurist(uuendatud 22.09.2017) Õigusabiga vähe kokku puutunud inimesed ei pruugi teada, et sõnad “advokaat” ja “jurist” on Eestis oluliselt erineva sisuga. Vahet on oluline teada, kui ise õigusteenust vajad ning nõustajat või esindajat otsid.

Mõned arvavad, et advokaadi ja juristi teenus on sisult täpselt sama, üks lihtsalt oma töö eest rohkem raha. Tegemist “sama asjaga” aga ei ole ja alati ei pea paika ka eeldus, et advokaadi teenus on kallim. Ei saa võrrelda kõige kallimate advokaadibüroode tasusid keskmiste või väikeste õigusbüroode omadega.

Kirjutan siin, mis vahe on advokaadil ja muul õigusteenust osutaval juristil ning mis on selle praktiline tähendus Sulle kliendina.

Jurist ei saa osutada kõiki õigusteenuseid, mis advokaat

Kui palkad endale vandeadvokaadi, võid olla kindel tema esindusõiguses – ei praegu ega hiljem ei teki probleemi sellest, et tal puuduks õigus mõnes kohtus või vaidlusorganis Sind esindada. Näiteks on Eesti kohtumenetlustes Riigikohtus esindamise õigus enamasti vaid vandeadvokaadil, jurist sinna ei pääse.

Esinduspiirangu rakendumisel on tegu sama range reegliga nagu menetlustähtaegadest kinnipidamine. Sul võib olla fantastiline advokatuuri mittekuuluv jurist geniaalse kassatsioonikaebusega, aga kohus ei aktsepteeri ega menetle seda ühelgi juhul.

Kui juristi esindusõiguse lagi kätte jõuab, oled sunnitud endale ikkagi advokaadi palkama. Advokaat peab ka poole pealt Sinu asja ajama hakates tutvuma kogu varasema materjaliga, pidama Sinuga nõu ning mõtlema õigusliku positsiooni iseseisvalt läbi. Kui Sinu asi jõuab nii kaugele, siis võid varasematele kuludele teist sama palju juurde maksta.

Lisaks suurenenud kuludele on esindaja vahetuse puhul halb, et Sinu muu panus läheb samuti kordamisele. Oled oma osa tööst nagu juba ära teinud: andnud oma juristile kogu info, saanud kokku, kirjutanud ja vastanud küsimustele. Nüüd tuleb see uuesti teha ja kahjuks kipub juhtuma, et mõni oluline asi teisel ringil hoopis ununeb.

Kui Sul on tähtis kohtuasi, tasub juba alguses mõelda, kas juristiga alustamine ikka on kokkuhoid.

Advokaadi kvalifikatsioon on kontrollitud

Soovid saada oma raha eest asjatundlikku õigusteenust. Ka Eesti Advokatuuri mittekuuluvad juristid võivad olla asjatundlikud, kuid keegi peale nende endi seda Sulle ei taga. Seadus ei ütle, et inimene, kes ei ole kunagi õigusteaduskonna uksest sissegi astunud ei võiks asuda õigusteenuseid pakkuma, kuigi Sina seda kindlasti eeldad. Eestis on vähemalt ühe õigusbüroo avanud põhiharidusega inimene.

Advokaadilt seevastu nõutakse kraadi õigusteaduses, vandeadvokaadiks saamiseks tuleb sooritada ühe või mitu advokaadieksamit ja enne iseseisvat tegutsemist ameti õppimist mõne vandeadvokaadi käe all. See kõik on seadusega tagatud.

Advokaat on kohustatud ennast täiendama seni, kuni kestab tema karjäär. Kõigil advokaatidel (ka eksami sooritanud vandeadvokaatidel) on täienduskoolituse kohustus, mille täitmist kontrollitakse. Advokatuuriväliste õigusnõustajate-esindajate koolitus toimub ainult siis ja sellises mahus, kui nad ise otsustavad – keegi seda ei kontrolli ega taga.

Advokaadil on kutsestandardid ja seadusega tagatud konfidentsiaalsus

Advokaatide tegevust reguleerivad lisaks seadusele Eesti Advokatuuri kehtestatud reeglid. Advokaat mitte ainult ei pea vältima huvide konflikti ja kliendi huvide kahjustamist (see on elementaartase), vaid reeglid ulatuvad palju sügavamale. Paljude advokaate puudutavate reeglite eesmärk on just kliendi, Sinu huvide kaitse.

Kui info salastatus on Sulle oluline, siis lisaks advokaatide kohustusele saladust hoida, annab seadus advokaadibüroodele oluliselt suurema kaitse (nt läbiotsimise piirangud).

Kui natukenegi meediat jälgid, siis tead et advokatuur teostab nimetatud standardite osas ka tegelikku järelevalvet ning raskete rikkumiste korral kaotab advokaat oma staatuse.

Advokatuuri mittekuuluva juristi jaoks ei ole midagi vastavat – ei reegleid, salastatuse ja huvide konflikti vältimise tagatust ega mingisugust järelevalvet.

Advokaadil on isiklik varaline vastutus ja seda tagav kutsekindlustus

Tegijal võib juhtuda. Kui juhtub, siis erinevalt juristidest on advokaatidel raskete vigade osas juba seadusest tulenevalt isiklik vastutus. Just, mitte ainult advokaadibüroo, vaid advokaat ise vastutab eksimuste eest kogu naha ja karvadega. Mis Sa arvad, kuidas see võimalik isiklik vastutus mõjutab advokaadi suhtumist Sinu asja ajamisse?

Advokaadi tegevuse käigus kliendile tekitatava võimaliku kahju hüvitamiseks näeb seadus ette kohustusliku vastutuskindlustuse. Kõik advokaadid peavad olema kindlustatud ja alampiiriks ühe juhtumi kohta on 63 910 €. Muude juristide kutsekindlustus? Vaid siis, kui nad ise seda vajalikuks peavad.

Kokkuvõttes on vähe põhjuseid, miks valida jurist advokaadi asemel, peale loodetud rahalise kokkuhoiu. See sääst toimib aga siis, kui Su asi Riigikohtusse kindlasti ei lähe ja Sinu jaoks on vastuvõetav kokkuhoid kvalifikatsiooni, standardite ja nende järelevalve, õiguslike garantiide ja teenusega seotud vastutuse arvelt.

Kui otsustad advokaadi palkamise kasuks, on järgmiseks küsimuseks, milline advokaat valida.