Kahtlustatavana ülekuulamine kohtueelsel uurimisel: kas rääkida või mitte?

Kui Sind kahtlustatakse kuritRääkimine hõbe, vaikimine kuldeos, tuleb millalgi, juba enne kohut, käia uurija juures ülekuulamisel. Kaitsja osavõtt ei ole selles etapis veel kohustuslik, mis võib jätta Sulle petliku mulje, et asi ei ole tõsine ja Sinu tegevusel siduvaid tagajärgi. Üks olulisim Sinust sõltuv otsus kogu kohtueelses menetluses, mis aga tuleb just siis langetada on, kas anda kahtlustuse kohta ütlusi või mitte.

Ütlen kohe ära, et enamasti on õige vastus “mitte”, sest see on taktikaliselt kasulik.

Kahtlustatava sõnad on väärtuslik tõenduslik ressurss, mida ei tohi laristada! Sinu ütlused on oluline kaitseabinõu, mida saad ise enda kasuks (või kahjuks) kasutada. Sinu sõnad, kui neid valesti kasutada, võivad kergesti oma väärtuse kaotada. Seda juhul, kui Sinu jutt satub seletamatusse vastuollu teiste, kindlamate tõenditega või muudad mõnel teisel põhjusel varem räägitut. Kui Sinu ütlused muutuvad, on tulemuseks, et kohus ei usu kumbagi neist versioonidest ja Sinu ütlusi tõenditena arvesse ei võeta. Eriti oluline on see siis, kui kahtlustus põhineb tõenditena kellegi teise ütlustel. Sel juhul on Sinu eesmärk tasakaalustada oma ütlustega süüdistavad väited ja ülejäänus hoolitseb Sinu kaitse edu eest süütuse presumptsiooni põhimõte.

Kohtueelses menetluses üle kuulatuna ei tea Sa veel, millised tõendid on Sinu vastu kogutud või kogutakse. Kogenud kriminaaladvokaat võib teha selles osas küll häid oletusi, kindlus saabub aga alles kohtueelse menetluse lõpetamisel, mil saate toimiku. Sa ei taha, et sel hetkel selguks, et Sinu jutul on lühikesed jalad.

Küsimus ei ole selles, kas oled süütu või kas armastad tõtt. Kahtlustuses võidakse Sulle nimetada arvukalt kuupäevi ja kellaaegasid kuude või aastate tagant, viidata õigusaktidele või dokumentidele, mida Sul kaasas ei ole ning soovitakse seejuures otsekohe seisukohta süüküsimuses õigusrikkumise koosseisu kohta, milles kohtupraktika võib-olla puudub ning üksikasjalikke fakte. Kuidas Sa peaksid olema valmis siin ja kohe kõike mäletama ning siduvalt otsustama?

Isegi kui Sa ülipüüdlikult kaasa töötad ja räägid heas usus asjadest, mida täpselt ei mäleta, ära oota, et tõenäoliste ebatäpsuste osas hiljem mõistvad ollakse. See saab olema põhjus, miks prokurör palub kohtul Sinu jutu tõendina kõrvale jätta. Rääkimiseks avaneb hiljem uusi võimalusi ja Sulle on parem rääkida üks kord, aga täie kindlusega üksikasjades ning veenvalt.

Sinu jutt ei muuda enamasti menetluse kurssi. Levinud “intuitiivse” väärarusaama kohaselt tuleb uurimisel igal juhul koheselt hakata rääkima ja uurija küsimustele vastama, sest kui seda mitte teha, on see sama hea kui süü tunnistamine. Seadusest tulenev süütuse presumptsiooni põhimõte aga ütleb täpselt vastupidist. Vaikimine on Sinu põhiseaduslik õigus (PS § 22 lg 3), ja põhiseaduses on kirjas kõige väärtuslikumad õigused, mis on seal sätestatud põhjusega.

Millist tulemust Sa ootad, kui hakkad kohe ütlusi andma? Et riik tõstab käed üles ja kogu lugu lõpeb sealsamas? Ei, tõendite kogumine jätkub kindlasti ja Sinu jutt võib anda uusi ideid, kust neid otsida.

Ilma advokaadita ülekuulamisel käinud kaitsealused on mulle põhjendanud oma halbu valikuid sellega, et neile anti ülekuulamisel mõista või said nad ise aru, et kui süüd ei tunnista ja ütlusi ei anna, järgneb vahistamine või väga karm karistus. Süü tunnistamine teeb tegelikkuses nii vahistamise kui süüdimõistmise ja karistamise riigile lihtsamaks, mitte keerulisemaks.

Mõnikord jäetakse kahtlustatava ülekuulamine viimaseks toiminguks enne asja prokuratuuri ja sealt edasi kohtusse saatmist. See on hetk, kui Sinul endiselt kriminaalasja materjali ei ole, küll on kohtueelsel menetlejal infot nii palju, kui üldse olema saab. Uurija võib seejuures ausalt välja öelda, et asi läheb vääramatult “proksi” ja teda absoluutselt ei huvita, kas Sina ütlusi annad ning mida seejuures räägid. Kuna oled vaid sammu eemal asja materjali saamisest (toimik antakse, kui asi on prokuratuuris), siis mis eesmärki teeniks oma kaartide avamine vahetult enne seda, kui vastasmängija oma trumbid lauale paneb?

Uurija põhieesmärk on Sinu süü, mitte süütuse tõendamine. Paljugi, mis seadus ütleb – praktikas olen haruharva näinud, et uurija koguks õigustava tõendi omal initsiatiivil. Kui aega jääb vaid poole “rehkenduse” tegemiseks (ja aega on alati vähe), saab tehtud Sind süüdistav pool. Sageli unustatakse Sinult pika ja põhjaliku süütunnistuse saamisel isegi ilmse puhtsüdamliku kahetsuse fikseerimine protokollis.

Ülaltoodu ei ole kogu tõde ja Sinu asja eripära võib õigustada teistsugust, isegi vastupidist lähenemist. Võta endale kaitseadvokaat (palka ise või palu riigil määrata) ja tee otsustus rääkimise või vaikimise kohta teadlikult ja temaga koostöös.

Sulle võib veel meeldida

Kommenteeri