õigusvaidlus

õigusterminid võhikule kohtuasjad

Õigusterminid võhikule: kohtuasjad

(uuendatud 07.12.2017) Kohtuvaidlustega seotud õigusterminid on sageli valesti kasutuses, sh õigusteemadel kirjutavate ajakirjanike poolt. Mõnikord on lausa raske aru saada, millise iseloomuga vaidlusest tegelikult räägitakse. Nii võib lugeda, et mõni advokaat “kaitseb” kedagi haldusasjas või kohus mõistis kellegi tsiviilvaidluses “õigeks”. Kui kirjutatakse, et Keit Pentus-Rosimannus mõisteti Autorollo asjas “õigeks” või “süüdi”, võib jääda ekslik mulje, et talle on olnud esitatud süüdistus kuriteos.

Seega ei ole üleliigne kohtuga seotud põhilist õigusterminoloogiat kaardistada, mida teen alljärgnevalt kohtumenetluse liikide kaupa.

Õigusterminid kriminaal- ja väärteoasjades

Kriminaal- ja väärteoasjad on üldmõistena süüteoasjad, mille sisuks on otsustada küsimus, kas menetlusele allutatud isik on toime pannud kuriteo või väärteo ja kui, siis milline karistus selle eest mõista. Kuriteo (mida käsitletakse kriminaalmenetluses) erinevus väärteost on see, et toime pandud tegu ja sellele järgnev karistus ning muud tagajärjed on oluliselt raskemad. Kui asjaga tegeleb prokurör, saab tegemist olla vaid kuriteo-, st kriminaalasjaga.

Tallinnas arutatakse kriminaal- ja väärteoasju Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajas ja Tallinna Ringkonnakohtus.

Süüdistatav on füüsiline või juriidiline isik, kelle asja prokuratuur saadab süüdistusaktiga (dokument, mis kirjeldab ette heidetavat tegu ja seda kinnitavaid tõendeid) kohtusse eesmärgiga tuvastada tema poolt kuriteo (mitte väärteo!) toimepanek. Kohtueelsel uurimisel kasutatakse mõistet kahtlustatav.

Menetlusalune isik on nn süüdistatav väärteoasjas.

Kaitsja on jurist, enamasti advokaat, kes kahtlustatavat kohtueelses menetluses või süüdistatavat kohtus kaitseb. Väärteoasjas kaitseb ta menetlusalust isikut.

Kohtumenetluse tulemusena kohus kas teeb kindlaks kuriteo või väärteo toimepanemise, tunnistab süüdi ja mõistab karistuse või siis mõistab süüdistatava süüdistuses õigeks (või lõpetab menetlusaluse isiku suhtes väärteomenetluse).

Õigusterminid tsiviilasjades

Tsiviilasjad on vaidlused eraisikute (füüsilised ja juriidilised) vahel, mis puudutavad eraõiguslikke küsimusi. Sellisteks on näiteks vaidlused seoses lepingutega, kahju tekitamisega, perekonna- ja pärimisküsimustega. Tallinnas arutatakse tsiviilasju Harju Maakohtu Kentmanni ja Tartu maantee kohtumajades ning Tallinna Ringkonnakohtus. Kuriteoga tekitatud kahju osas esitatud hagi arutatakse enamasti ühes menetluses kriminaalasja endaga, st see toimub erandlikult kriminaalasju läbi vaatavates kohtumajades.

Hagi on kohtule esitatud avaldus, mis tugineb kindlatele asjaoludele ja esitab teise poole vastu nendega seoses nõude. Nõude esitab hageja, see esitatakse kostja vastu. Nõue võib olla näiteks millegi tegemiseks (raha maksmine), millestki hoidumiseks või millegi tuvastamiseks. Kriminaalasjas süüdistuse saanu ei ole “kostja” (kui just kuriteos kannatanu ei esita tema vastu kahjunõuet) ja esitatud süüdistus ei ole “hagi”.

Esindaja on ainus korrektne mõiste kasutamaks tsiviilvaidluse osalist esindavat juristi. Tsiviilasjades ei ole “kaitsjat”, mis on vaid süüteoasju puudutav mõiste.

Tsiviilvaidluse lahendina kohus rahuldab hagi (tervikuna või osaliselt) või jätab hagi rahuldamata. Kedagi ei mõisteta “süüdi” ega “õigeks”, keegi ei saa “karistada”. Tsiviilvaidluse lahendi sisuks on kohtu otsustus selle kohta, kas hageja poolt esile toodud faktide pinnalt annab õigus aluse kostjalt ühte või teist asja nõuda või mitte.

Õigusterminid haldusasjades

Haldusasjad on vaidlused avaliku võimuga, tüüpiliselt seoses mõne haldusakti või toiminguga. Näiteks maksumaksja vaidlus maksuametiga tasumisele kuuluva summa üle,  vaidlus detailplaneeringu õiguspärasuse üle kohaliku omavalitsusega või Edgar Savisaare vaidlus Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoniga linna raha eest tehtud isikliku valimisreklaami kulude hüvitamiseks. Tallinnas arutatakse haldusasju Tallinna Halduskohtu Tallinna kohtumajas ja Tallinna Ringkonnakohtus, mis asuvad ühes majas Draamateatri kõrval.

Kohtusse pöördumise vormiks on kaebus ja selle esitaja kaebaja. See, kelle peale kaevati, on vastustaja. Vaidluse tulemusena kohus kas rahuldab kaebuse või keeldub sellest, millega seoses kas tühistatakse haldusakt või avaliku võimu toiming tunnistatakse  õigusvastaseks. Kedagi ei hageta, mõisteta õigeks ega süüdi ega karistata.

Kui menetlusosalist aitab menetluses advokaat või jurist, on ta selle protsessiosalise esindaja, mitte kaitsja.

“Advokaat” ja “jurist”

Kohtumenetlustes esinevad tihti “advokaadid” ja “juristid”, kuid mis eristab ühte teisest?

Advokaat on Eesti Advokatuuri kuuluv elukutseline jurist, kes võib olla vandeadvokaat, vandeadvokaadi vanemabi või vandeadvokaadi abi. Advokatuuri mittekuuluvate juristide kohta ei tohi kasutada mõistet “advokaat”. Pikemalt loe advokaadi ja juristi sisulistest erinevustest siit.

Loodetavasti sai pilt veidi selgemaks. Kui mõni huvipakkuv õigustermin jäi kajastamata, siis anna palun teada.

Kuidas olla kohtus edukas (ja mida saad selleks ise ära teha)?

Tegelikult päris karikaid advokaadi töö tulemusena tavaliselt ei saa

Olen kirjutanud mitmeid blogikandeid kohtuasjade ajamisel oluliste küsimuste kohta. Edu saavutamiseks on tarvis, et selleks kriitilised tegurid üheaegselt esineksid.

Kirjutan kokkuvõtvalt, mida on kohtus eduks vaja ning mida Sa ise enda asja jaoks ära saad teha.

1. Õiguslik alus ehk case. Kui Sul tähtsust omavaid fakte ja Sind puudutavat normi isegi natuke ei ole, pole kohtus enamasti suurt midagi teha. Võimalikuks erandiks võib olla eriti riskikartliku vastase surumine kompromissile kohtuasja algatamisega.

Sel põhjusel:

  • enne vaidlema asumist, selgita välja, milline on eduvõimalus! See ei ole kindlasti koht, kus kokku hoida

Õigust peaksid õigusemõistjad ja Sinu esindaja juba tundma. Saad aga kaasa aidata sellega, et muudad oluliste asjaolude tõendamise juba oma varasema tegevusega lihtsamaks:

  • kui sõlmid olulise lepingu, pane see ära kindlasse kohta ja veel parem, tee lisaks elektrooniline koopia oma arvutisse, et see vajadusel kiiresti oma esindajale saata. Suulise lepingu puhul ei ole eelnev võimalik, mistõttu ära sõlmi vähegi tähtsamaid lepinguid suulises vormis
  • kui satud õnnetusse, avastad kahju, vms, siis katsu olukord talletada. Võta oma telefon ja tee võimalikult palju erinevaid pilte, kutsu politsei sündmust fikseerima, jne
  • säilita lisaks olulisele paberpostile ka oma oluline e-kirjavahetus (mingit alust ei ole väita. et e-kirjavahetus ei ole “ametlik”, mistõttu puudub sel tähtsus). Gmail ja Outlook võivad pakkuda e-posti teenust tasuta, aga tõendamisvajaduse osas oleks tunduvalt parem Sinu enda domeen ja kohalik teenusepakkuja või põhimõtteliselt keegi, kellel on toimiv klienditeenindus, reaalne aadress, kuhu pöörduda ja midagi pärida. Eriti äritegevuses tasub see väike kulu ennast kindlasti ära.

2. Ressursid, sh raha ja närvid. Miski ei ole tasuta ja ainult õigusest endast jääb väheks. Saad ennast aidata, kui teadvustad oma võimalusi ja selgitad välja, milline võib olla plaanitava vaidluse eelarve.

  • veel üks kord: esimene vajalik investeering on vastuste otsimiseks vaidluse eeldatava tulemuse kohta
  • kui vaidlusel on jumet, võta julgus kokku ja seisa enda eest
  • planeeri ressursse. Hoolitse, et ressursside osas oleks kaetud terve protsess, sh võimalik kaebemenetlus. Kui raha professionaalse esindaja palkamiseks tõesti ei ole, taotle riigi õigusabi. Muudeks kuludeks on võimalik saada menetlusabi
  • arvesta jõudude vahekorraga ka vaidluse strateegias. Kui oled Taavet (üksikisik, väikeettevõte) ja võitled Koljatiga (pank, suurettevõte, riik), tuleb olla nutikas. Neil on suuremad võimalused ja asi vähem isiklik, kui Sinul.

3. Professionaalne õiguslik esindus. Õigussüsteem on ühemõtteliselt arenenud suunas, kus ilma pädeva õigusnõuta on raske häid tulemusi saavutada. Menetlused on võistlevad ja kohtutel on liiga palju tööd, et lisaks oma ülesannetele kellegi teise (puuduva esindaja) omi täitma hakata. Ise otsustad, kas palkad advokaadi või juristi, aga luba ennast aidata.

4. Sinu isiklik panus.

  • tee oma esindajaga koostööd ja usalda teda. Kui usaldust ei ole, vaheta esindajat. Aga ära tegutse esindaja teadmata ning veel hullem, hoopis teises suunas
  • julge teha otsuseid. Neid tuleb teinekord teha väga piiratud aja jooksul ning valikuks võib olla halb ja veel halvem. Tagatipuks ei pruugi info olla täielik, st tuleb riskida
  • tunne oma asja vastu huvi. Tutvu esindaja koostatud dokumentidega enne nende esitamist ja anna tagasisidet. Küsi, miks üks või teine asi peab just nii- või teistmoodi olema? Milline on esindaja plaan edu saavutamiseks ja kas Sa saad ise veel midagi teha, et see realiseeruks? Esindaja motivatsioon ainult suureneb, kui asi on Sulle endale oluline ning Sa edule isiklikult kaasa aitad.

Kui Sa kohtusse ei pöördu, õigus ei tööta

Olen kirjutanud, et edukaks kohtusse pöördumiseks peaks olema perspektiivikas asi ja vajaminevad ressursid. Nende olemasolu muidugi ei garanteeri veel edu ning riskid võivad realiseeruda ka Sinu kahjuks. Võib-olla ilmnevad tõendid, millega ei osanud arvestada (kuni selleni välja, et tunnistaja muudab oma kohtueelselt antud ütlusi 180°) või kujundatakse menetluse käigus Sulle ebasoodne õiguslik pretsedent. Jah, kohtuskäimisest võib saada mõnikord kulukas õppetund.

Aga häda on selles, et kohtule (pidades siin all silmas ka muid vaidlusorganeid: vahekohus, töövaidluskomisjon, jne) alternatiivi ei ole. Kui Sa põhimõtteliselt kohtusse valmis pöörduma ei ole, jääb õigus ainult paberile. Õigus sel juhul üldse ei tööta.

Sõlmid lepingu, aga partner jätab oma kohustuse täitmata. Pöördud advokaadi või juristi poole, lased asja uurida ja saadad nõudekirja, mis loetleb asjaolusid, õigusnorme ja nõudeid. Parimal juhul viib see kohtuvälise lahenduse leidmise protsessini, aga mis siis saab, kui vastus on keelduv või vastust ei tulegi. Mis edasi?

Edasi ei olegi muud, kui tuleb astuda järgmine samm – anda asi kohtusse. Või jätta sinnapaika.

Päris palju inimesi tunneb kohtu ees nii suurt aukartust, et põhimõtteliselt ei söanda sinna pöörduda. Ometi on tegemist õigussüsteemi täiesti normaalse osaga, mille peamine roll ongi õiguslikult “üleannetuid” korrale kutsuda ja õigus päriselt maksma panna. Kui see on õiguslik vaidlus, siis kohus lahendab selle, sest see on tema töö. Kusjuures ebaõiglus, mis Sulle osaks saab, ei pea omandama Mihhail Hodorkovski kriminaalasja mõõtmeid, et kohtu aega väärida.

Mitu korda olen olnud olukorras, kus asja perspektiiv on hea, rahalised võimalused kohtusse pöördumiseks on olemas (ja kui ei ole, siis miks mitte uurida riigilt saadava õigusabi võimalusi), aga seda otsustavat viimast sammu ei järgne. Tsiviil- ja haldusvaidlused aga iseenesest, ilma selle otsustava sammute, ei alga.

Siis ei olegi muud, kui jääda rääkima, et “õigus Eestis inimest ei kaitse”, sest keegi teine Sinu õigusi Sinu eest tõepoolest kaitsma ei tule. Rääkida võib sellest kõigile kuulata soovijaile ja lõputult, aga kui Sa oma õigusele võimalust ei anna, oled sellest tegelikult ilma.

Olen tähele pannud, et on olemas rida inimesi ja ettevõtteid, kes ei asugi enne “liigutama”, kui asjale ei ole nn ametlikku käiku läbi nende vastu kohtusse (töövaidluskomisjoni, prokuratuuri, vms) pöördumise antud. Ka peale advokaadi nõudekirjade saamist nad lihtsalt ootavad, et mis ja kas üldse edasi saab. Selline ootus ja passiivsus on tihti ka põhjendatud taktika, kuna ülal toodud tugevad kõhklused oma õiguste kaitsmisel läbi kohtusse pöördumise on reaalne nähtus.

Tihti juhtub, et juba kohtusse pöördumine iseenesest algatab lõpuks oma tõsisemad läbirääkimised, mis lõppevad rahuldava kompromissiga. Nad ainult ootasid, et näha, kas Sul on sisu, kas oled võitleja, kas Sind tuleb respekteerida või Sinust üle sõita.

Ja tegelikult lõppevad mõistikes nõuetes ning aruka ressursihaldusega läbi viidud protsessid Sulle enamasti edukalt. Kohtuvaidlus ei ole õnnemäng, see on mõistuslik tegevus.

KOHTULUGU: Valdur nõuab teenitud tulemustasu tööandjalt välja

Valdur töötas aastaid pangas ja töötas enda arvates hästi. Tema tulemused olid head, sh 2009. aastal. 2010. aasta alguses ta ootamatult koondatakse ja tal tuleb päevapealt lahkuda. Põhjuseks olevat töö ümberkorraldamine, aga miks otsitakse sel juhul täpselt tema endisele kohale uut inimest?

Valdur vaidlustab töölepingu ülesütlemise töövaidluskomisjonis ja pank tunnistab töölepingu ülesütlemise täielikku alusetust. Töövaidluskomisjon tunnistab töölepingu lõpetamise tühisust ja mõistab Valdurile välja hüvitise.

Valdur saab teada, et pank maksis (juba ajal, kui tema enam pangas ei töötanud) kõigile oma töötajatele 2009. aasta eriti heade majandustulemuste eest tulemustasu. Valdurile preemia maksmisest pank keeldus, kuna ta olevat pangast “lahkunud”. Panga keeruline tulemustasustamise süsteem näeb ette, et tulemustasu ei maksta neile, kes on tasu maksmise ajaks (antud juhul aprill 2010) pangast töölt “lahkunud”.

Valdur ootab pikalt, aga tasu ei laekugi. Ta otsustab selles osas enne nõude aegumist midagi ette võtta ja palkab advokaadi. Küsimus on eelkõige põhimõttes, et ta tahab saada tööandjalt seda, mille on välja teeninud.

1. Töövaidluskomisjon

2013. aasta veebruaris läheb avaldus töövaidluskomisjonile saamata jäänud töötasu ja viiviste nõudes. Kogu vaidlus kõigis astmetes põhineb Valduri poolt järgmistel argumentidel:

  • Valduri töölepingus on töötasu osaks ka tulemustasu vastavalt panga kehtestatud korrale. Tal on õigus saada tulemustasu 2009. aasta eest, kuna see on osa tema palgast.
  • Kuigi panga kord räägib “töölt lahkunud” töötajatele tasu mittemaksmisest, siis mõistlikul tõlgendamisel saab jutt käia nendest töötajatest, kes lahkuvad omal initsiatiivil.
  • Isegi kui tulemustasu korda saaks tõlgendada panga soovitud moel, oleks tegu tühise tüüptingimusega (võlaõigusseadus kaitseb nõrgemat poolt tugevama poole jõu eest lepingutingimusi kehtestada, nähes ette ebamõistlikult kahjustavate tingimuste tühisuse), kuna töötajat ei saa jätta töötasust ilma vaid panga ühepoolsel otsusel. Ebaseadusliku töölepingu lõpetamise otsustas ju pank.
  • Eelnevaga seoses ei ole ka hea usu põhimõttest vastuvõetav tulemus, kus pank saavutab õiguse töötaja välja teenitud tulemustasust ilma jätta läbi 100% ebaseadusliku vallandamise, st saavutab õiguse rikkumisega rohkem kui oleks saavutanud õiguskuuleka käitumisega.

Pank vaidleb avaldusele vastu ja leiab, et tema ise otsustab, kellele ta tulemustasu maksab. Kuna on kehtestatud kord, et töölt lahkunutele (ja panga praktikas ei tehta vahet, mis asjaoludel töösuhe on lõppenud) ei maksta, siis nii ongi. Panga jaoks on nõutav summa tühine, aga nemad vaidlevad samuti põhimõtte pärast.

Töövaidluskomisjoni istungil selgitab eesistuja pärast poolte ärakuulamist Valdurile, et tööandjal olevatki ise õigus otsustada, kas ja kellele ta tulemustasu maksab ning töövaidluskomisjon ei saa hakata tõlgendama, mida tähendab “töölt lahkunud”, ammugi mitte töötajale soodsalt. Lisaks olevat me eksiarvamusel, kui leiame, et töövaidluskomisjon tegeleb tüüptingimustele hinnangu andmisega.

Avaldus jääb muidugi rahuldamata.

2. Maakohus

Kas pärast sellist lüüasaamist, seda enam et töötaja-sõbralikuks peetavas töövaidluskomisjonis, tuleb olukorraga leppida?

Üldiselt paneb mistahes negatiivne lahend alati mõtlema, et äkki olemegi valel teel. Kui aga töövaidluskomisjoni lähenemine põhineb arusaamal, et nad võlaõigusseaduse teatud sätteid teadmata põhjustel ei rakenda ja töölepingut ning selle lisa ei tõlgenda, siis sellist tunnet ei teki. Meid ei ole ära kuulatud ja see on miinimum, mida kohtusse, töövaidluskomisjoni jne pöörduja ootab.

Valdur õnneks samuti töövaidluskomisjoni otsusega ei lepi, vaid teeb ülesandeks asi kohtusse anda. Asi sobib lahendamiseks kirjalikus menetluses.

Septembris 2013 tuleb maakohtu otsus, millega mõistetakse Valduri nõutud tulemustasu ja viivised pangalt täielikult välja. Kohus tugineb mõiste “lahkuma” ÕS-ist tulenevale tähendusele (lahkuja initsiatiivil), samuti leiab, et vastupidise tõlgenduse korral oleks tühine tüüptingimus, mis lubab vaid pangast sõltuval asjaolul jätta töötajale välja teenitud töötasu maksmata jätta.

3. Ringkonnakohus

Pank esitab otsusele apellatsioonkaebuse, kuid edutult. Riigikohtusse pank enam ei kaeba.

4. Hüvitatavate menetluskulude kindlaks määramine

Oleme Valduriga töötanud fikseeritud tasu + tulemustasu mudeli alusel. Nüüd esitame avalduse kogu makstud tasu (sh tulemustasu) hüvitatavate menetluskuludena välja mõistmiseks.

Pank näitab, et oskab väärikalt kaotada ja maksab nõutud menetluskulud vabatahtlikult, kohtu vastavat otsustust ära ootamata.

Kümme käsku koostööks advokaadiga

Kui jumal oleks andnud Moosesele kümme käsku koostööks advokaadiga (eriti kriminaaladvokaadiga!), võinuks need olla järgmised:

  1. Sa pead andma oma advokaadile teada absoluutselt kõik, mis oluline. Oletan, et Sa ei ole jurist või vähemalt konkreetse õigusvaldkonna asjatundja ega tea lõpuni, mis võib olla õiguslikult oluline. Just seetõttu ära hakka advokaadi eest ise asju ära otsustama ja tegutse põhimõttel, et vähimagi kahtluse korral edasta informatsioon igaks juhuks ikkagi. Kogemusest ütlen, et tihtipeale ei pruugi see või teine asjaolu tõesti konkreetses asjas rolli mängida, aga see selgub väga kiiresti. Seetõttu rääkimata jätmisega kulude säästu (või mis see kaalutlus olla võiks) ei kaasne.
  2. Sa pead halvad uudised advokaadile kõigepealt ja tegelikkust ilustamata ära rääkima. Oled allkirjastanud endale kahjuliku dokumendi? Panid toime õigusrikkumise ja keegi nägi seda pealt – keegi, kellel ei ole nägemisega probleeme ning kes teab, kus Sa elad. Ei ole midagi hullemat, kui anda protsessuaalsele vastasele võimalus võimalikult ebasobival ajal ebameeldivate üllatustega lagedale tulla, purustada ilmsete riskidega mittearvestav naiivne positsioon ja näidata nii Sind kui Su advokaati idiootidena.
  3. Sa võid erandina jätta mõne asja enda teada. Üheks vähestest juhtudest, kui see erand kehtib, on kui kavatsed eitada kuritegu, mille oled tegelikult toime pannud. Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 21(2) keelab advokaadil esitada kohtule teadvalt ebaõiget teavet. Ära pane advokaati valima kutse-eetika nõuete ja Sinu huvide vahel. Sa ei pea otse ütlema, et tegelikult istusid autoroolis Sina ja olid vahetult enne ära joonud pool liitrit viina. Samas puudub igasugune mõte salata, et autos Sa olid, politsei Sind kinni pidas ja vereproovi andma Sind viidi, kui see kõik on niikuinii dokumenteeritud. Samuti ära eita, et see kõik toimus kesklinnas, võimalik, et kaamerate vaateväljas.
  4. Sa ei tohi oma advokaadile valetada. Kui pead vajalikuks jätta midagi enda teada, siis vähemalt ära esita tõe pähe teadvalt ebaõigeid fakte. Ära ütle, käsi südamel, et Sina ei olnud roolis, kui see ei pea paika. Parem jäta üldse vastamata.
  5. Sa annad informatsiooni või muu endapoolse panuse advokaadile viivitusteta. Su tõendid veedavad tõenäoliselt niikuinii tööpäeva-paar advokaadi lauanurgal või inbox’is. Kui menetlustähtaeg tiksub, on Sinust tingitud lisaviivitused kurjast. Saan mõnikord kõnesid inimestelt, kellel on vaja kahe päevaga  (kuigi kaebetähtaeg on 30 päeva) midagi kuhugi kaevata ja tihti ei ole võimalik just kohe kukkuva tähtaja tõttu neid aidata.
  6. Kui on, edastad Sa oma jutu kinnituseks tõendid. Kui advokaat Sinu väidetes ei kahtle, siis vastaspoole advokaat, prokurör ja kohus teevad seda kindlasti. Edasta tõendid võimalusel elektrooniliselt – kaasaegsed advokaadid ja menetlejad käitlevad infot just nii.
  7. Sa peab tegutsema vastavalt advokaadi soovitusele. Uskuge, on olemas inimesi, kes nõuavad advokaadilt paaniliselt nõu oma kriiside lahendamiseks … et siis talitada risti vastupidi või jätta vajalik õigel ajal tegemata (millest piisab tavaliselt enam kui küllalt, et õigusabiprojekt nurjata). Aga tõesti: kui advokaat ikka ütleb, et kohtusse tasub panna selga pikkade varrukatega särk, siis tõenäoliselt on seal keegi, kellele Su tätoveeringud ei meeldi. Kui midagi olulist on kaalul, jäta isetegevus.
  8. Sa täidad oma advokaadiga sõlmitud kokkuleppeid. Kui advokaat ei ilmu määratud päeval ülekuulamisele või ei täida lubadust saata kaebus siis ja siis kohtusse, oled Sa hädas. Respekteeri oma advokaati vastu: anna teada, kui hilined või tuleb edasi lükata, maksa oma arved vastavalt kokku lepitule, ära proovi kokkuleppeid muuta pärast seda, kui oled töö juba kätte saanud.
  9. Sa hoiad koostöö üksikasjad salajas. Kliendil tehniliselt vaikimiskohustust ei ole, üksnes advokaadil. Kuid mis kasu on advokaadi vaikimisest, kui Sina oma asja tugevused ja nõrkused Facebook’i üles laed? Konfidentsiaalsusel on mingi põhjus, eks.
  10. Sa säästad raha ainult “jalgade töölt”. Advokaat ei saa anda olulises küsimuses pädevat nõu vaadates ainult Sulle olulise lepingu punkti 23.14(a). Ma ei ole veel kogenud, et mittejuristist kliendi ettevalmistatud lepinguprojekt aitaks tööaega säästa võrreldes olukorraga, kui teen selle algusest peale ise. Aga oma toimiku koopia saad Sa tõesti ise Tartust Tallinnasse ära tuua, vaata ainult et kõik lehed olemas oleksid.

Ressursid õigusvaidluses: mida on vaja eduks peale õiguse enda?

Oled saanud selgusele, et Sul on piisavalt alust oma õiguse teostamiseks? Palju õnne, väga oluline etapp on läbitud. Paraku võib juhtuda, et see, kellelt midagi nõuad, ei tunnista Sinu õigust ja soovitud muudatust tegelikus elus aset ei leia. Pead hakkama tegutsema, et oma seni vaid paberil olev õigus maksma panna.

See nõuab erinevat laadi investeeringuid, sest vaja läheb järgmisi ressursse.

Raha

Raha läheb vaja laias laastuks kolmeks kuluartikliks:

  1. Õigusabi kulud. Tõsisema õigusvaidluse puhul Sa ilmselt kasutad asjatundja abi. Kui Sul piisavalt raha ei ole ja Sa ei suuda õigusnõustajat kokkuleppel leida (ka advokaadid võivad asja perspektiivi olemasolul Sinuga riski jagada, sh tulemustasu kokkulepped, maksetähtaegade ajatamine, jms), proovi taotleda riigi õigusabi.
  2. Muud menetluskulud. Kohtusse pöördumisel on seadusega kehtestatud riigilõivud, kautsjonid. Vaja võib minna nt tõlki, eksperti.
  3. Teiste menetlusosaliste kulud. 100% kindlaid asju esineb harva ja kaotuse risk tuleb projekti enamasti sisse arvestada. Kui kaotad, maksad enamasti kõigele lisaks teise poole kulud.

Raha puhul on oluline selgitada välja, kui palju tasub konkreetsesse vaidlusse tegelikult investeerida, arvestades saadava väärtust. Kui nõuame 10000 € ja võidu korral hüvitatakse meile maksimaalselt 4470 €, ei ole ilmselt mõttekas kulutada vaidlemisele 25000 €. Jättes asja sinnapaika kaotaksime 10000 €, võites kaotaksime rohkem: võit ei olekski enam võit, vaid kaotus. Kui mängus on aga enam kui konkreetne rahasumma (nt emotsioonid, soov näidata ettevõtte põhimõttekindlust võlglaste suhtes või vajadus saada selgus äriks olulise õigusnormi tõlgendamise osas) võib vaidluse väärtus olla suurem ja kulutatud summa ennast täielikult õigustada.

Ressursid mõjutavad ka asja tulemust. Kui Sinu vastaseks on suurfirma oluliselt suuremate materiaalsete võimalustega, võib juhtuda, et nende 100-leheküljelistele menetlusdokumentidele (koos sama hulga lisadega) vastamine ühel hetkel ressursid sööb ja positsiooni kaitse tugevus menetluses saab kannatada. Kuna menetlused on järjest enam võistlevad (kohtunik otsustab esitatud info põhjal, mitte ei ole määratud nõrgemat poolt kaitsma nagu advokaat), võib õiguse kaitse saada kannatada, kuni õiguse kaotamiseni välja. Seda tuleb arvestada ja miks mitte pidada ülekaaluka jõuga hoopis partisanisõda.

Finantse tuleb enne vaidlust planeerida. Mul on hiljutine kogemus, kus ressursside poolest pigem eelisseisundis hageja jõudis pärast mitmeid ilmseid eksimusi ressursside majandamisel niikaugele, et oli kohtus ilma advokaadita. Ta ei olnud valmis vaidlusse enam sentigi lisaks panustama. Et mitte sarnasesse olukorda sattuda, soovitan järgmist:

  • vali õiged “hobused” kohe alguses ja ära raiska raha ebasobiva õigusnõustaja hilisema vahetamise peale. Kui Sul võib kasvõi tulevikus minna vaja advokaati, mõtle, kui palju mitteadvokaadist juristiga alustamine Sulle tegelikult säästab. Samas ära pinguta üle, vaid vali oma võimetele vastav koostööpartner. Kui pärast esimest arvet esindajat vahetama pead, on midagi valesti läinud
  • selgita välja kogu projekti (sh kohtueelse, maakohtu, ringkonnakohtu, Riigikohtu menetluse) maksumus, mitte advokaadi tunnihind. Kui nad on varem kohtus käinud (nad ikka on, eks?), oskavad nad seda hinnata. Sa ei taha, et raha edasikaebamiseks enam ei jätkuks ja erinevalt poolt pakkumisi küsides on võrreldav vaid projekti tervikmaksumus
  • ära arvesta (eriti tsiviilasjades) investeeritud raha kiire tagasisaamisega. Kohtuasjad võtavad aega
  • tunne muret, kuidas tagada protsessuaalse vastase maksevõime ka pärast vaidlust
  • hoia ressursimajandusel jooksvalt silma peal ja katsu olla oma vastasest selles osas natuke parem.

Eelnevaga seoses ei soovi ma panna kedagi loobuma oma õiguste kaitsest, üksnes soovitan tegutseda mõtestatult. Vaidlusele võib kulutada ükskõik, kui palju raha või siis ainult murdosa sellest, keskendudes vaid olulisele.

Emotsioonid

Raha ei ole siiski ainuke ressurss, mida vaja läheb. Lisaks tuleb arvestada emotsionaalse kuluga, mille määr sõltub vaidlusest. Suurettevõtte või avaliku võimu jaoks on sel ressursil reeglina vähem tähendust kui väikeettevõtja või eraisiku jaoks, kelle jaoks vaidlusküsimused on sageli isiklikumad.

Närvirakke võib kulutada:

  • kohtuotsuse ootamine või menetluse kestus. Mõtleme Andrus Veerpalu peale, kelle maine ja sportliku pärandi suhtes kriitiline dopingusaaga lahenes kaks aastat pärast algust ning otsuse tegemine lükati korduvalt edasi
  • menetluse vaheetapid, kus juba esimese astme kohtust kättesaadud võidud apellatsioonimenetluses uuesti küsimuse alla seatakse, või esmased ebasoodsad lahendid. Või siis kompromissiläbirääkimised, mis peaaegu sihile jõuavad, siis aga mõne väikese küsimuse taha takerduvad … mõnel juhul korduvalt
  • menetluses osalemine ise, nt menetlejate ebasõbralikkus kõnes ja kirjas.

Muidugi, kui vaidlus lõpuks edukalt lõpeb, juuakse ka vahuveini.

Aga kui ressursse ei ole?

Kui raha ei ole või närvid ei kannata pingelist kohtuvaidlust, tuleb leida muid lahendusi: loodetavasti ei löö Sa käega, vaid proovid müüa nõude “kahjumiga” kellelegi teisele või leida kompromissi. Parem pool õigust käes, kui terve ainult paberil.

Kas Sul on “case”?

Kuum või jahe keissÕigusi on võimalik teostada erinevatel viisidel, kuid nende kõigi puhul peab nõudekirja, kahjunõude, kaebuse, apellatsiooni, vms esitamiseks juriidiliselt alust olema. Teisisõnu, Sul peab olema case, see on iga õigusprojekti puhul A ja O.

Millest koosneb case?

Teooria on lihtne: case koosneb kahest elemendist:

1. Asjaolud. Nende all peame silmas tegelikult olemas olevaid (õiguslikku tähendust omavaid) fakte, reaalses elus toimunud või toimuvaid sündmusi. Keegi sõitis kellegi auto mõlki, keegi sai lapsevanemaks, keegi esitas kuhugi mingisuguse taotluse, kellegi saak ikaldus, jne.

Asjaolud ei ole kirjas seaduses (õigusnormis), need eksisteerivad meid ümbritsevas tegelikkuses. Nii ei ole võlaõigusseaduse § 396 lg-s 1 toodud laenulepingu definitsioon (sh seal nimetatud „laenuandja“, „laenusaaja“ ja „laen“) asjaolu, vaid õigusnorm. Konkreetne sõlmitud „laenuleping nr 123456“ ja selles sisalduvad kokkulepped aga on asjaolud.

Vaid vähestel asjaoludel on meie elus õiguslik tähendus ja juristi kunst on need üles leida.

2. Õigusnorm. See on säte välislepingust, seadusest, valitsuse, ministri, valla või linna määrusest või muust õigusaktist, millest tulenevalt kaasnevad teatud asjaolude esinemisega kindlad kohustuslikud tagajärjed.

Õigusnorme ei saa käega katsuda, nad ei eksisteeri reaalselt meie ümber, vaid üksnes õigusaktides. Õigusaktid leiad Eestis enamasti internetist (vt Riigi Teataja).

Arvesse lähevad õigusnormidena vaid nn ametlikult kehtestatud normid. Eetiline „kuldreegel“, igapäevaelu tavad jms tähendust ei oma. Mõnel juhul võivad need (nt mingi valdkonna tavad) siiski olulised olla, kuid sellisel juhul leidub ka õigusnorm, mis sellise „olulisuse“ ette näeb.

Praktika seisukohalt tuleb veelkord  rõhutada, et kuigi sõlmitud lepingutes sisalduvad samuti kokku lepitud kohustuslikud reeglid (nt üürilepingutes sätestatakse sageli seadust dubleerides kohustus tasuda üüri), ei ole nende näol tegu mitte õigusnormide, vaid asjaoludega.

Juristid nende kahe elemendi kokku viimisega päevast päeva tegelevadki: teevad kindlaks asjaolud (hinnates tõendeid) ja kohaldades asjaoludega seonduvalt õigusnorme (viimaseid tõlgendades).

Asjaolude ja neid reguleeriva õigusnormi olemasolul on Sul õiguslik alus oma õiguste mingil moel teostamiseks. Kui kasvõi üks neist puudub, ei ole Sul õiguslikult midagi. Võid küll olla pannud toime väärteo tunnustega teo (on olemas asjaolud), aga kui selle eest karistuse ette näinud norm enam ei kehti (mille tõttu õigusnorm puudub), karistust ei järgne. Menetlejal puudub Sinu vastu case.

Nõustava juristi töö seisneb mõnikord mitte ainult asjaoludest õiguslike järelduste tegemises, vaid ka asjaolude kujundamises (nt olulise lepingu sõlmimist nõustades).

Mis seal keerulist on?

Lihtsale teooriale vaatamata ei ole õigusliku aluse hindamine tingimata kerge tegevus. Kas alustada sellest, et töötada läbi absoluutselt kõik eksisteerivad õigusnormid (sest muidu me ei tea, millised asjaolud võivad olla olulised) või sellest, et kulutada terve igavik ka kõige tähtsusetumate asjaolude kohta ammendava info kogumiseks (et teha kindlaks, millised võivad olla asjas olulised õigusnormid)?

Praktilise juura teeb keeruliseks elu ise, mis ei ole enamasti mustvalge: asjaolud, samuti õigusnormid kätkevad endas tõenäosust, et need on Sulle soodsad või ebasoodsad. Tulenevad õigused-kohustused võivad juba normist endast lähtuvalt olla üheselt kindlaks määramata või määratletud vahemikuna (nt karistuse määr või halduse diskretsiooniõigus).

Asjaoludega seoses on suurimaks probleemiks tõendite ebakindlus: kas nendest ikka piisab millegi olulise tõendamiseks. Nt kas kahest e-kirjast, kus räägitakse muuseas raha laenamisest ja selle tingimustest järeldab kohus õiguslikult siduva laenulepingu olemasolu. Kuni selleni välja, et kutsutud tunnistaja võib kohtus oma versiooni juhtunust diametraalselt muuta.

Õigusnormide kohaldamisel on raske hinnata keskmisi, mitteäärmuslikke juhtumeid (need on praktikas valdavad). Näiteks küsimus, kas 15-päevane tähtaeg on konkreetsel juhul mõistlik või mitte. Seadusest tähtaja osas tulenev kriteerium „mõistlik“ tähendab minule üht ja Sulle teist. Senine kohtupraktika võib olla, et kolm päeva on mõistlik, 60 päeva mitte. Mida nüüd arvata 15 päeva kohta?

Oskusi ja kogemust omades ning läbimõeldult tegutsedes on võimalik juhtumi õiguslikku “tugevust” mitte ainult ratsionaalselt hinnata, vaid mõnel juhul lausa oluliselt mõjutada. Selleks, et Sul ikka oleks case.

Kas, millal ja kuidas teha kompromiss?

Võta, jäta või kauple edasiEesti õiguses on täheldatav kasvav trend suunata vaidlejaid läbirääkimistele kompromisslahenduse leidmiseks. Lisaks ootuspärastele tsiviilvaidlustele puudutab see isegi kriminaalmenetlust, kus lihtsamad asjad saavad enamasti kokkuleppelise (kompromiss)lahenduse.

Kompromiss on õigusvaidluse lahendamise viis, kus õiguslikult ebaselge olukord klaaritakse läbi kokkuleppe, mitte ei jäeta kolmandast isikust õigusemõistja otsustada. Mida seoses kompromissiga silmas tasub pidada?

Kompromissi otsimine ei ole vabatahtlik. See ei ole muidugi rangelt võttes tõsi, kuna kedagi vägisi kokkuleppesse sundida ei saa. Samas, äritegevust ja tavaelulisi probleeme puudutavates tsiviilvaidlustes on poolte kompromissile suunamine menetlusseadusesse selgelt sisse kirjutatud ja kohtud seda poliitikat jõustavad. Küsimus ei ole kas, vaid millal kompromissi otsimisega tegeleda.

On ette tulnud, et veel enne esimest kohtuistungit kinnitab üks või teine pool kindlalt, et „terroristidega“ tema läbi ei räägi. Pärast seda, kui kohus on esimesel istungil „klassijuhatajana“ tegemata „kodutöö“ eest noominud ja „vigade parandamiseks“ tähtaja määranud (st istungi paar kuud edasi lükanud), tuleb ikkagi „terroristidega“ maha istuda.

Kompromissiläbirääkimised ei ole arutu lehmakauplemine. Kompromissile minek (täpselt nagu sellest loobumine ja kohtusse minek) on ratsionaalne otsus. Vaidlusasjad lahenevad (ükskõik, kas kohtus või kohtuväliselt) ühte või teist moodi teatud mõistuslikel põhjustel, mitte täringu veeretamise tulemusena.

Raha üle peetavas vaidluses määratleb optimaalse kompromissi tavaliselt vaidlusalune summa, alternatiivse kohtuvaidluse oodatud tulemus, täidetavus ja läbimise võimalus. Kui menetluskulud probleeme ei valmista, aega kohtumenetluse tulemust oodata on ja vastane on maksevõimeline, siis milleks vahetada peaaegu kindlat nõuet vabatahtlikult murdosa vastu sellest. Kui aga raha kohtus käimiseks ei ole (nt ettevõtjad riigi õigusabi ei saa), on olukord avatud väga erinevatele võimalustele, sest alternatiivset stsenaariumi ei ole.

Teatud olukorrad on kompromissiks justkui loodud, nt:

  • mängus on liiga palju ja riske tuleb igal juhul vähendada (ettevõtte jaoks pankrotiohtlikult suur rahaline nõue, karmi karistuse oht, vms). Kui enam öösel rahulikult magada ei suudeta, tuleb „terroristidega“ kokku leppida;
  • probleem on väike ja selle kohtulik lahendamine suhteliselt kallis, või mõni muu variant situatsioonist, kus mõlemad pooled alternatiivi teostumisel igal juhul kaotavad;
  • vaidlus on halvasti prognoositav, sh seal on mitmeid selge lahenduseta probleeme, ebakindlaid tõendiallikaid, vms;
  • üks pool on huvitatud ja teine saab pakkuda midagi, mida kohtus saavutada ei ole üldse võimalik.

Kasutage abiväge, sh kokkuleppe plusside ja miinuste hindamisel. Vastutustundlike juristide puhul kipuvad mõlemad pooled tihtipeale oma võimalusi kohtus veidi alahindama (et mitte süüa kliendi ees oma lubadusi), mistõttu tekib soodne pinnas kokkuleppe sünniks (mõlema oodatav osa tervikust muutub väiksemaks). Kui aga mõlemad pooled hindavad oma kohtuedu tõenäosust tervikuna üle (nt üks usub end võitvat 55% tõenäosusega, teine 70% tõenäosusega ja moodustub 125% tervik), siis seda tegelikkusest suuremat „pirukat“ ei olegi võimalik ära jagada.

Ideaalis osalevad läbirääkimistel nii vaidlusse kaasatud isikud kui ka nende juristid ja see aitab probleeme käsitleda ratsionaalselt ning ohjeldada emotsioone. Kui lihtsalt peate oma vastaspoolele kätega kallale minema, siis las klaarivad juristid omavahel.

Kompromiss peab kummalegi poolele midagi andma. Kompromissettepaneku puhul võib edule loota siis, kui suudate panna vastaspoole arvestatava valiku ette, peate looma huvitava alternatiivi asjade senisele oodatavale käigule.

Mõttetu on teha varatule inimesele ettepanek nõustuda 50000 euro koheseks tasumiseks 100000 nõudmise asemel, kuna kumbki neist nõuetest ei ole niikuinii reaalne (raha ei saa objektiivselt maksta ja pankrot on kindlasti odavam). Tehke aga ettepanek leppida kokku graafik 500 euro igakuise tasumisega ja asjal võib jumet olla.

Eduka protsessi nimel tuleb keskenduda olulisele, mitte nurjata võimalikku kokkulepet verbaalse vaenulikkusega või kõrvaliste küsimuste toomisega lauale.

Kompromissil on „parim enne“ tähtaeg. Praktikas hakkab silma tendents asuda tõsiselt kompromissi peale mõtlema alles siis, kui kohtuvaidlus on täie hoo sisse saanud. Mõnel on tarvis aasta otsa kohtus käia, selle jooksul naerda välja mitu teise poole kompromissiettepanekut, et jõuda lõpuks arusaamani, et kokkulepet siiski soovitakse.

Sagedaseks põhjuseks selliseks ebaratsionaalseks toimimiseks on algselt oma emotsioonide tähenduse ülehindamine (möönduste tegemine ei võrdu nii sageli au kaotamisega, kui seda arvatakse) ja liigne optimism oma edu suhtes kohtus, sh kohtumenetluse kulgemise osas. Innukalt antakse hagi novembris kohtusse ja loodetakse tõepoolest, et veel enne aasta lõppu on asi lahendatud ning rahagi taskus.

Optimaalsete tingimustega kokkuleppe sõlmimine ei toimu kindlasti siis, kui olete oma esialgsed valikud (kas teha mööndusi ja vältida kohtumenetlust, või saada õigus kätte kohtumenetluses) juba ammendanud, teinud halbu otsuseid, panustanud üle võimete palju kohtuprotsessi ja puudub võime see lõpule viia. Selline toimimine on retsept kapitulatsiooniks.