Tavakodanik vajab kriminaaladvokaati veel rohkem kui “pahad poisid”

Alles poole menetluse pealt kaitsja kohuseid täitma hakates näen sageli, et ennast kohtueelses menetluses ise kaitsnud inimeste tehtud valikud ja saavutatud tulemused ei ole parima võimaliku kaitse seisukohast optimaalsed. Kui tunnen huvi, miks just kriminaalasjas amatöörina politsei ja prokuratuuri kui professionaalidega rinda pistetakse, ei ole vastus viide kõhnale rahakotile (kriminaalasjades antakse soovi korral alati riigi poolt määratud kaitsja), vaid “ma ei vaja advokaati, sest ei ole midagi valesti teinud” või “mul ei lähe kaitsjat vaja, ega ma kurjategija ole”. Karistusõigus ja kriminaalmenetlus on õigusnormistiku “nišitooted”. Kuni need meid isiklikult ei puuduta (mida nad enamasti ju ei tee), suhtume neisse ükskõikselt. Kurjategijad peavad saama oma palga ja ilmselt riik on selle eest kuidagi hoolitsenud. Detailid meid ei huvita ja rohkem me sellest maailmast ei tea. Ometi on rida kuriteokoosseise, mille täitmine on põhimõtteliselt igapäevaeluliselt mõeldav. Kuriteod ei ammendu sugugi vaid varguse, vägistamise ja tapmisega. Tüüpilised on kergemas vormis vägivald (tegid “füüsilise noomituse” kodanikule, kes üritas Sinu autolt rattad varastada või kes Sinu tüdruksõpra solvas?), liiklusõnnetused (kaotasid roolis hetkeks tähelepanematu ja tulemuseks oli raskete tagajärgedega avarii?). Võib-olla tõstsid oma korterist välja üürniku, kes üüri ei maksnud ja keda paari viimase kuu jooksul isegi telefoni ja e-posti teel kätte ei saanud. Kõik eelnimetatud teod võivad hetkel kehtiva seaduse kohaselt kuriteo koosseisu täita ja tuua kaasa kriminaalasja alustamise Sinu suhtes. Sa ei pea selleks olema paadunud kriminaal, et kriminaalmenetlusest puudutatud saada. Kuna tavakodanik ei tunne kriminaalmenetlust (erinevalt varem karistatutest, kellel on isiklik kogemus), ei käitu ta tihtipeale enda huvide eest seismisel tõhusalt. On mõned tegurid, mis just nn korraliku kodaniku puhul töötavad tema vastu.

  • Lähtumine moraali-, mitte õigusnormidest

Moraali ja õiguse eristamine on õigusteaduskonna programmis üks esimestest teemadest, sest on oluline mõista õiguse spetsiifilisust erinevate sotsiaalsete reeglite hulgas. Kui Sa jurist ei ole, ongi moraalne kompass kergesti ainus suunanäitaja.

Mida parem lastetuba, seda vähem tasub kriminaalmenetlusse sattudes tugineda sisetundele. On rida põhimõtteid, mis hea kasvatuse osas ja kriminaalasjadega seoses risti vastupidiselt toimivad. Mõned näited:

“Julged teha, julge ka tunnistada.” Hea põhimõte pahandust teinud lapsele, aga kriminaalmenetluses on täiesti ametlikuks, lausa põhiseaduses sätestatud reegliks vastupidine: Sa ei pea enda vastu tunnistama.

“Aga tema tegi ka …”. Lapsena võis Sinu süü olla väiksem, kui naabermaja laps oli konkreetse pahanduse idee autoriks. Kriminaalmenetluses võib kellegi teise kaasatus tunduda süüd kergendava asjaoluna, aga karistusseadustiku kohaselt on see hoopis rakendavaks asjaoluks (grupis sooritatud kuritegu).

Keegi ütles mulle kunagi, et uurija oli nii meeldiv ja lihtsalt pidi talle ära selgitama, mis ja miks, et ta ei peaks kahtlustatavat halvaks inimeseks. Menetleja oma aastatepikkuse kogemuse ja saja erineva asjaga kindlasti ei rõõmusta ega kurvasta, mis iganes valikuid Sa oma asjas teed. Ainus, kes ennast halvasti tunneb, oled Sa ise.

  • Menetluse pikema perspektiivi mittearvestamine.

Eriti menetluse alguses juhib kahtlustatavat soov, et ebameeldiv olukord, kus ollakse, paremal juhul kogu menetlus, juba lõpeks.

Kriminaalmenetlusele allutatud olla ei ole meeldiv: uudis, et oled kahtlusalune, ülekuulamine akendeta ruumis, võimalik vahistamine, jne. Loomulik soov on, et see kõik kiiresti lõppeks ja valmisolek vastavalt tegutseda.

Täitsa võimalik, et uurijagi sellele uisa-päisa rapsimisele kaasa aitab. Võib-olla ta ütleb, et süü tunnistamisel oled õhtul juba oma kodus, aga muidu peab prokurörilt küsima, mis edasi saab – viidates vahistamise võimalikkusele.

Kiiruse seadmine esikohale ei pruugi lõpptulemust silmas pidades olla parim mõte, ükskõik, milline on kaitsepositsioon. See kehtib ka süü tunnistamise soovi korral.

Oletame, et olidki kakluses ja annad nüüd selle kohta ütlusi. Vastad ausalt, et tõesti lõid teist osalist. Samal ajal ei pruugita Sinult isegi küsida, et kas teine ka lõi, mistõttu lõpptulemusena ununeb midagi väga olulist, näiteks et teine lõi tegelikult esimesena. Kui see aga esmaülekuulamisel protokollist välja jääb, siis hilisemas faasis peetakse meelde tulnud asjaolusid Sinu ennast õigustavaks valetamiseks. Aga Sa muidugi ei tea seda.

Ka juhul, kui kaitsed end väitega, et olid küll joobes, aga roolis istus tegelikult sõber, võid enne selle versiooni esitamist unustada, et suurel ristmikul võis olla kaamera ja pilt kõneleb rohkem kui tuhat sõna.

Kriminaalasjad lõpevad harva kiiresti ja Sinu halvad valikud pöörduvad vääramatult Sinu vastu. Harjutamise võimalust ei anta ja mäng läheb lahti ootamatult. Kaitseadvokaat saab just varases menetluse faasis kõige rohkem abiks olla.

Sulle võib veel meeldida

Kommenteeri