vahistamine kriminaalmenetluses

Vahistamine kriminaalmenetluses

(Uuendatud 07.12.2017) Vahistamine on miski, mida kuriteokahtlusega kinni peetud iga hinna eest vältida püüavad, isegi kui see võib neid edasises menetluses oluliselt kahjustada. Siia alla käivad mõtlematud ütlused ülekuulamisel, mis tehtud jätkuva vabaduse lootuses, kuid mis lõpuks aitavad kaasa hoopis süüdimõistva kohtuotsuseni jõudmiseni. Isegi kui seni on tegutsetud kaitses omapäi, siis vahistamistaotluse koostamisel otsustavad ka optimistlikumad kahtlustatavad lõpuks endale kaitsja võtta, sest asi läheb tõsiseks.

Annan siin ülevaate, mida tähendab vahistamine kaitsetegevusele ja kuidas vahistamine toimub.

Vahistamine on kaitse seisukohalt ebasoodne strateegiline tagajärg

Arreteerimine kitsendab kaitsevõimalusi. Esiteks on nüüd takistatud tõhus infovahetus kahtlustatava/süüdistatava ja kaitsja vahel, tõendite iseseisev kogumine, jne. Teiseks, pärsitud saab võitlusvaim. Piisavalt kaua kinni olles hakkavad ahvatlevatena paistma mistahes riigi poolsed ettepanekud, mis vabadusse pääsemisega seotud. Kui oled vahi all, tõuseb tõenäosus, et valid mõne lihtmenetluse (nt kokkuleppemenetluse), lepid ka reaalse vangistuse ning süüdimõistva otsuse muude tagajärgedega.

Küsimus on ka selles, kellele surub aeg peale ja tihti tuleb ajakitsikuses olijal teha teise poole kasuks mööndusi, nt kokkuleppemenetluse läbirääkimistel. Senikaua, kui kahtlustatav on vabaduses, on tal aega maa ja ilm. Võimalik menetluslik valik on lükata asja arutamine ja kohtuotsus võimalikult kaugele edasi. Kui oled vahi all, on lugu vastupidine.

Parima kaitse teostamiseks tasub vahistamist vältida ja säilitada kaitsetegevuseks avaram mänguruum.

Vahistamise alused ja tähtajad

Vahi alla võtmine saab toimuda järgmistel tingimustel.

  1. Põhjendatud kahtlustus. See on info ja tõendid selle kohta, et vahistatav võib tõenäoliselt olla midagi teinud, mis täidab kuriteo koosseisu.
  2. Oht, et kriminaalmenetlusest hoitakse kõrvale. Siia alla käib kindlasti juba aset leidnud kõrvale hoidmine (nt menetleja kutsel ilmumata jätmine). Raske kuriteo kahtluse korral võib ainuüksi võimalik pikk vanglakaristus tähendada sellist ohtu, isegi kui senise tegeliku käitumisega selleks põhjust antud ei ole.
  3. Oht, et pannakse toime uusi kuritegusid. Seda on lihtne karta, kui karistusregister kubiseb varasematest sissekannetest, mis aga ei tähenda, et seni õiguskuulekas kodanik on sellest prognoosist kindlasti vaba. Kohtupraktika lubab teatud kuriteoliikide puhul (nt varavastased ja narkokuriteod) teha eelduse, et neid võidakse ka edaspidi toime panna. Sellega ei otsustata süüküsimust lõplikult, mistõttu ei peeta seda süütuse presumptsiooni rikkumiseks.
  4. Vahistamine on vältimatult vajalik.

Vahistamiseks annab kohtunik loa korraga kaheks kuuks, mida saab pikendada. Siiski saab kohtueelses menetluses kahtlustatavat vahi all pidada kokku kas kuni kuus või kuni neli kuud, sõltuvalt kahtluse sisuks oleva kuriteo raskusest, alaealise puhul kuni kaks kuud. Kui asi on mahukas või keerukas, võib ka neid tähtaegu pikendada.

Kui kohtueelne uurimine lõpeb ja asi jõuab kohtusse, otsustab juba asja menetlev kohus jätkuva vahistamise ja kontrollib selle vajalikkust edaspidi kord kuue kuu jooksul.

Raskete kahtlustuste-süüdistuste korral võib vahi all viibimine kesta nõnda mitmeid aastaid järjest kuni kohtuotsuse jõustumiseni välja.

Kuidas vahistamine käib

Vahistamisotsuse teeb kohus prokuratuuri taotluse alusel. Toimub istung, kuhu kutsutakse küsitlemiseks ka vahistatav ning soovi korral tema kaitsja.

Sellel istungil on üsna paratamatu, et prokuratuuri ettevalmistus on parem (süütõendite kogumine võib olla kestnud nädalaid, kuid või aastaid). Kuna vahistamine toimub kahe päeva jooksul kinni pidamisest, ei jõua kahtlustatav ise ega ta kaitsja ilmselt olla samaväärselt ette valmistunud. 48 tundi võib ära kuluda vaid kaitsja leidmisele ja ilmumisele.

Prokuratuur teeb selle ebavõrdsuse võimalusel veel suuremaks. Seadusega nähakse ette kohustus teha vahistamise aluseks olevad tõendid ka vahistatavale kättesaadavaks, välja arvatud erandlikel juhtudel. Reaalsuses on see erandlikkus aga reegel.

Nii võib juhtuda, et Sul on vahistamisel olemas taotlus ja seal viited tõenditele, kuid mitte rohkem. Tuleb loota, et Su kaitsjaks on advokaat, kes suudab jalgadel mõelda ning kui mitte midagi muud, siis vähemalt tervemõistuslikud argumendid kohtu jaoks veenvalt sõnastada. Näiteks, et suhteliselt kerges kuriteos kahtlustatav ei lähe vabadusse jäädes panema toime uut, õigusemõistmise vastast kuritegu, mille eest ähvardaks juba reaalne vangistus.

Vahistamise vaidlustamine

Vahistamismääruse vaidlustamine on muidugi võimalik (tähtaeg 10 päeva) ja enamasti on vähe põhjuseid seda mitte teha. Vaidlustamistähtaja ja ringkonnakohtu otsustuseni mineva suhteliselt napi aja jooksul peaks siiski olema võimalik välja tuua kõik argumendid ja kättesaadavad tõendid, mis võiks kohut vahistamisotsust kohe ümber vaatama panna. Ilmselt on see kaitseadvokaadiga koostöös jälle lihtsam.

Kuni eelmise aastani paistis vahistamist puudutav mõjukaim kohtupraktika (Riigikohtu oma) olevat saavutanud oma küpsuse ja paigal seisvat. Seetõttu ei olnud vahistamismääruste vaidlustamine uute asjaolude puudumisel enamasti tulemuslik: ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning Riigikohus ei võtnud kaebust menetlusse. Maakohtud tsiteerisid oma otsustuste põhjendamisel ühtesid ja samu Riigikohtu lahendeid.

Kuid 2016. aasta algas kohe uute ja vahistatavateke soodsate lahenditega. Lisaks muutus 2016. a sügisel vahistamise õiguslik regulatsioon ning on näha, et uus kohtupraktika on kujunemisel. Seetõttu on vahistamise vaidlustamisel kaebemenetluses varasemast suurem võimalus edule. Sealhulgas saavad vahistamisega seotud määruskaebused hetkel varasamaga võrreldes silmnähtavalt enam Riigikohtu menetlusse.

Kui loed seda, kuna oled ise või keegi Sulle oluline on seotud kriminaalasjaga, siis äkki huvitab Sind, kuidas kriminaaluurimine selle alguses tüüpiliselt kulgeb.

Sulle võib veel meeldida

Kommenteeri