• Blogi

Karistuse kustumine ja kriminaalkaristuse mõju pärast karistuse kandmist

Karistuse kustumine on vaid üks näide sellest, et kuriteos süüdimõistmine toob endaga kaasa muudki ebameeldivat peale karistuse enda. Õigemini on probleemiks see, et kustumisele eelnevalt on karistus mittekustunud, kehtivas olekus. Karistuse kustumine puudutab ka väärteoasju, aga kaasnev tüli on suurim just kriminaalasjadega seoses.

Mis on karistuse kustumine

Karistuse kustumine töötab nii.

  1. Inimene või juriidiline isik mõistetakse kriminaalkorras süüdi ja karistatakse.
  2. Kui süüdimõistev otsus jõustub, kantakse karistus karistusregistrisse. Kuniks see sinna jääb (ei ole arhiveeritud) on tegu kehtiva karistusega.
  3. Seejärel kannab süüdimõistetu karistuse ära, olgu see siis rahaline karistus, reaalne või tingimisi vangistus. Karistus on jätkuvalt karistusregistris, st kehtiv.
  4. Karistuse ära kandmisest hakkab kulgema tähtaeg, pärast mille möödumist kustutatakse karistus registrist. Õigemini kantakse karistus arhiivi. Nüüd on karistus kustunud, aga arhiivis hoitakse andmeid edasi, kuriteo kohta käivaid andmeid veel 50 aastat.

Mis kaasneb kehtiva karistusega

Kehtiv karistus mõjutab süüdimõistetu õigusi sõltumata sellest, kas ta paneb või ei pane toime uusi kuritegusid.

Uue kuriteo toimepanemisel võib kehtiv karistus mõjutada kuriteo kvalifikatsiooni, kui see sõltub karistatusest (nt korduvus). Nt mootorsõiduki juhtimisel joobeseisundis (karistusseadustiku §-s 424 sätestatud kuritegu) tähendab karistatuse olemasolu võrreldes selle puudumisega seda, et karistuseks ei saa olla enam rahaline karistus ja maksimaalne vangistus on 1/3 võrra pikem. Lisaks tuleb seaduse kohaselt pöörata karistus vähemalt osaliselt täitmisele (reaalne vangistus) ja võtta ära juhtimisõigus. Kuigi kohtupraktikas on vähendatud võimalusi arhiveeritud karistusandmetega opereerida, leidub piisavalt õiguskaitseorganite ametnikke, kellele meeldib välja trükkida lisaks kehtivatele ka arhiveeritud karistusandmed. Ju siis leidub ka otsustajaid, kellele meeldib sellist karistusajalugu lugeda ja sellest järeldusi teha.

Ka edaspidise õiguskuulekuse korral kaasnevad karistatusega mitmesugused muud piirangud. Autojuhiluba ei anta neile, kel on kehtivad karistused liiklussüütegude eest (liiklusseaduse § 106 lg 1). Relvaluba ei anta teatud kehtivate kriminaal- ja väärteokaristuste korral (relvaseaduse § 36).

Ka kustunud karistus võib välistada teatud ametites (nt õigusemõistmisega seotud ametid) töötamise. Jne.

Kui kaua võtab aega karistuse kustumine

Karistuse kustumise aeg sõltub, mille eest ja milline karistus määrati/mõisteti. Reegliks on, et mida raskem süütegu ja karistus, seda kauemaks jääb karistus kehtivaks.

Väärteokaristused kustuvad üldreeglina aastaga nende kandmisest. Kuriteo eest mõistetud rahaline karistus kustub kolme aastaga selle tasumisest. Aga näiteks 5-20-aastane reaalne vangistus kustub kümne aastaga pärast selle kandmist.

Alaealiste õigusrikkujate osas on karistuse kustumisetähtajad enamasti lühemad.

Kohtuotsuse avaldamine Riigi Teatajas

Lõpuks on veel üks ebameeldivus, seda eriti neile, kes on küll eksinud, karistuse ära kandnud ning jätkanud elu seadusekuulekalt. Kriminaalasjades tehtud jõustunud süüdimõistvad kohtuotsused (välja arvatud väga üksikud erandid) avaldatakse Riigi Teatajas, sh süüdi mõistetud inimese nimi ja isikukood. Info leidmiseks ei pea midagi taotlema ega põhjendama, kriminaalasjades tehtud süüdimõistvad kohtuotsused leiad siit. Sisesta huvipakkuv nimi või isikukood, ja voilà.

Kuniks kohtuotsus on leitav, võib see muidugimõista mõjutada Sinu elu. Raskusi võib tekkida kasvõi korteri üürimise või laenu saamisega, iseasi kas seda otse tunnistatakse. Kriminaalkaristus võib olla dealbreaker süüvimata, mille eest ja millal karistati.

Kuigi karistuse kustumise järgselt asendatakse nimi avalikustatud kohtuotsuses üldjuhul initsiaalidega, on selles olulisi erandeid. Paragrahvid, mille alusel süüdi mõistetud jäävad Riigi Teatajas leitavaks oma nimede all on toodud karistusregistri seaduse §-s 28.

Üks selline erand on narkokuritegu KarS § 184 alusel, st suures koguses käitlemine, mis ei pruugi oma sisult alati olla mastaapne narkoäri. Selle paragrahvi järgi võib karistada ka noort inimest, kel mõtlematusest on enda jaoks taskus suureks koguseks peetav 8 gr kanepit. See kohtuotsus aga on nii nime kui isikukoodi järgi otsitav igavesti või sellise regulatsiooni tühistamiseni.

Samal ajal ei kanna eluaegset häbimärki need, kes on karistatud kergemate surmaga seotud kuritegude eest (nt tapmise lihtkoosseis) või raske kehavigastuste põhjustamise eest, kuigi isiku kuritegelik vägivaldsus võiks ju avalikkusele huvi pakkuda. Samuti ei jää Riigi Teatajasse aegade lõpuni kelmuste eest karistamise otsused (sarikelmid on olemas), altkäemaksu võtmised, vargused. Selline valik on vähemalt küsitav.

Loodetavasti mõni süüdimõistetu tõstatab selle küsimuse kohtulikult ning saame teada, kas karistada saanud inimese igavene häbimärgistamine peagusel kujul saab olla õiguslikult põhjendatud.

vangistuse täitmisele pööramine

Tingimisi vangistuse täitmisele pööramine

Tingimisi vangistus on levinuim kuriteo eest mõistetav karistus. Süüdimõistetu ei lähe siis küll reaalselt vanglasse, kuid soodsa lahenduse jätkumine sõltub tema edasisest käitumisest. Igal juhul määratakse katseaeg, mille jooksul ei tohi toime panna uut kuritegu, kuid võib lisanduda ka muid kohustuslikke tingimusi (suhtlemispiirangud, alkoholikeeld jne). Uue kuriteo toimepanemisel või katseaja tingimuste rikkumisel võib järgneda vangistuse täitmisele pööramine – reaalne vangistus.

Räägime, kuidas käib tingimisi mõistetud vangistuse täitmisele pööramine ning millised on võimalikud kaitseideed vanglast pääsemiseks.

Kuidas toimub tingimisi vangistuse täitmisele pööramine

Tingimisi karistuse täitmisele pööramine toimub kohtuistungil, kus osaleb ka süüdimõistetu ise. Asja arutamine algab maakohtus ja seda viib läbi täitmiskohtunik. Täitmiskohtunik on keegi, kes tegelebki just kohtulahendite täitmise küsimuste lahendamisega. Täitmiskohtunik teab, mida eksinud süüdimõistetud enda kaitseks tüüpiliselt räägivad ja näeb läbi ettekäänded, millega püütakse eksimusi välja vabandada. Kohtusaali ukse taga esimesed pähe tulevad mõtted on just sellised.

Asja arutamise tulemusena teeb maakohus kirjaliku määruse, millega pöörab vangistuse täitmisele või siis keeldub sellest. Maakohtu määruse peale saab kaevata edasi ringkonnakohtusse. Ringkonnakohtu määrusega mittenõustumisel on võimalik pöörduda Riigikohtusse.

Kuigi karistuse täitmisele pööramisel ei kohusta seadus kaitsjat kaasama, ei ole tark mõte täitmiskohtuniku kui professionaali ette ilmudes, samuti kriminaalhooldaja ja prokuröri kui vastava ala asjatundjate vastu seistes kaitsja abist loobuda. Kaalul on vabadus ning taganeda karistuse täitmisele pööramisel kuhugi enam ei ole.

Kaitsja kulub marjaks ära ka seetõttu, et mõnikord toimub asja arutamine päris kiires tempos. Minu klientidele on mõnel juhul antud vaid üksikud päevad, et juba istungile ilmuda. Korralik ettevalmistus sel juhul eksimisruumi ei jäta.

Kohtuistungi mõte ei ole vaid selles, et vormistada “pilet” teisele poole okastraati. Kohtuistung toimub muidugi ka selleks, et süüdimõistetu saaks end päriselt kaitsta. Kohtuistungil teda küsitletakse, on võimalik esitada oma sõnade kinnituseks tõendeid. Mõnikord vajab üks või teine fakt täiendavat kontrollimist ja asi ei lahenegi ühe istungiga.

Põhilised kaks kaitseideed vangistuse täitmisele pööramise vastu on järgmised.

Kaitseidee nr 1: vangistuse täitmisele pööramine on alusetu

Võib juhtuda, et kriminaalhooldaja eksib ja alust katseaja tingimuste rikkumistest rääkimiseks ei olegi. Tõenäolisem võimalus on aga see, et kuigi katseaeg ei ole läinud täiuslikult, ei õigusta rikkumiste ulatus vanglasse suunamist. Kriminaalhooldajagi on inimene ja temaga tülli minnes võib avaldus kohtusse liikuda liiga kergelt.

Näiteks juhtus, et süüdimõistetu unustas küsida kriminaalhooldajalt välismaale tööle minekuks (Eestist lahkumiseks) luba, kuigi selline kohustus tal oli. Kui sellest tekkis konflikt, palus inimene kriminaalhooldajalt juba ametlikult luba, et välismaal töötada. Loa andmisest aga keelduti põhjusel, et varem oli luba küsimata jäänud, samuti kuna süüdimõistetul olid tasumata võlad.

Kriminaalhooldaja saatis asja kohtusse karistuse täitmisele pööramiseks umbes kuu aega enne seda, kui kolmeaastane(!) katseaeg läbi saama pidi. Seda, et tööl on vaja käia ja selle takistamine ei saa olla omaalgatuslik “karistus”, kriminaalhooldusametnik ei mõistnud. Nagu ka mitte seda, et võlgade sissenõudmisega tegeleb kohtutäitur, mitte ei survestata selleks vangla ähvardusel.

Hiljuti hakkas silma Riigikohtu erikogu määrus, kus otsustati, milline kohus on pädev lahendama kriminaalhooldusaluse kaebust kriminaalhooldaja tegevuse peale loa andmisest keeldumisel. Seega erimeelsusi kriminaalhooldajaga tuleb ette teistelgi.

Kui tõesti on asi saadetud kohtusse täiesti alusetult, ongi vangistuse täitmisele pööramise aluse vaidlustamine korrektne kaitsepositsioon.

Kaitseidee nr 2: “Palun veel üht võimalust!”

Kui rikkumine siiski on olemas, tasub mõelda, kas mitte “kindlustada” end teise kaitseideega – paluda kohtult uut võimalust, sel korral reaalselt vanglasse veel mitte saata.

See kaitseidee eeldab parimaks toimeks, et vangistuse täitmisele pööramise eeldustele (rikkumised katseajal) vastu vaielda ei õnnestu ja seda ka ei tehta. On ju “teise võimaluse” andmise aluseks kohtu lootus, et katseaeg kulgeb edaspidi edukalt. Üheks põhjuseks optimismiks edasise osas võiks kohtu jaoks olla see, et süüdimõistetu on tehtud vigadest õppinud. Kui kaitsepositsiooni osaks on aga esmajärjekorras probleemide eitamine, siis millest peaks kohus järeldama vigadest õppimist. Sel põhjusel on nn uue võimaluse küsimisel eksimuste tunnistamine üsna paratamatu.

Kombotaktika (eitan rikkumisi, aga palun anda uus võimalus) viib halvimal juhul selleni, et kumbki kaitseidee ei tööta. Vaidlen, kuid möönan võimalust et see on alusetu (sest miks muidu mulle “teine võimalus” üldse vajalik peaks olema). Soovin kohut veenda edaspidises õiguskuulekuses, samas ei tunnista varasemaid probleeme, et neist õppida.

Kohtuniku toolilt vaadates oli süüdimõistetu esimene võimalus mitte panna toime kuritegu ja tingimisi vangistuse mõistmine oli juba antud teine võimalus. Katseaja rikkumiste tulemusena taotletav vangistuse uus vältimine oleks seega juba kolmas võimalus, mis saadakse. Sellise võimaluse soovimisel on parem, et oleks üksjagu lootust, et seekord, erinevalt kahest eelmisest korrast, tõesti paremini välja tuleb.

Antaval “uuel võimalusel” on erinevaid vorme, aga enamasti on sellel ka oma “hind”. Kohus võib jätta reaalse vangistuse kohaldamata, kuid pikendada katseaega, määrata täiendavaid kohustusi (karistusseadustiku § 74 lg-d 4 ja 5) või pöörata vangistuse küll täitmisele, kuid  asendada see üldkasuliku tööga. Võimalused sõltuvad ka sellest, mis laadi rikkumised karistuse täitmisele pööramise aluseks olid.

Tingimisi vangistuse täitmisele pööramine tähendab, et vanglasse minek on nii lähedal kui üldse olla saab. Selleni jõudmine viitab enamasti, et süüdimõistetu poolt on juba tehtud üksjagu halbu otsuseid. Karistuse täitmisele pööramise avalduse kohtusse saatmine ei tähenda siiski, et kõik on nüüd läbi. Muretsemiseks ja kaitse otsimiseks on aga põhjust küllaga, sest eksinule kolmanda võimaluse andmine ei ole kindlasti enesestmõistetav.

Ennetähtaegne vabastamine vanglast

Ennetähtaegne vabastamine vanglast

Ennetähtaegne vabastamine vanglast tähendab seadusega antud võimalust, et kohtu poolt kuriteo eest mõistetud vangistust ei pea täies pikkuses vanglas ära kandma.

Siin kirjutan, millal ennetähtaegne vabastamine võimalik on, kuidas seda otsustatakse ning mis seda mõjutab.

Millisest hetkest on ennetähtaegne vabastamine võimalik

Kõigepealt on tähtis teada, millisest hetkest avaneb võimalus ennetähtaegseks vabanemiseks. Karistusseadustiku (KarS) § 76 kohaselt sõltub see ära kantud vangistusajast, kuriteo raskusastmest ja soovitava vabanemise viisist (elektroonilise valvega või ilma). Ennetähtaegne vabastamine on võimalik, kui vangistusest on ära kantud:

tahtliku I astme kuriteo (kuriteod, mille eest on ette nähtud vangistus üle viie aasta) korral:

  1. elektroonilise valvega vabanemisel: 1/2 karistusajast, ja
  2. ilma elektroonilise valveta: 2/3 karistusajast (alaealisena kuriteo toimepanemise korral 1/2 karistusajast)

II astme kuriteo (kuriteod, mille eest karistatakse kuni viie aasta pikkuse vangistusega) ja ettevaatamatusest toime pandud I astme kuriteo korral:

  1. elektroonilise valvega vabanemisel: 1/3 karistusajast,
  2. ilma elektroonilise valveta: 1/2 karistusajast (alaealisena kuriteo toimepanemise korral 1/3 karistusajast), ja
  3. alaealisena kuriteo toime pannud kinnipeetav vabastatakse automaatselt, kui ta on karistusest ära kandnud 1/2.

Lisatingimuseks on, et igal juhul tuleb vangistusest ära kanda vähemalt neli kuud. Kui ennetähtaegse vabanemise võimalus langeb vähemalt kahe aastase vangistuse viimasele kahele kuule, tuleb karistus lõpuni kanda (ennetähtaegselt vabaneda ei saa).

Nende tähtaegade puhul tuleb arvestada lisanduva ajaga, mis kulub vanglal ennetähtaegse vabanemise dokumentide ettevalmistamiseks ja kohtusse saatmiseks ning kohtul istungi määramiseks. See võib eeltoodud tähtaegadele lisada mõned kuud. Kohtuistung, lahendi tegemine, võimalik kaebemenetlus ja lahendi jõustumine võtavad lisaks oma aja, pikendades reaalset vabadusse pääsemist.

Peale nende tähtaegade tuleb arvestada vangistusseaduse §-st 76 tulenevaga. Nimelt, kui ennetähtaegselt vabanemine ebaõnnestub (kohus keeldub), avaneb järgmine võimalus alles aasta pärast (erandina mõnel juhul 6 kuud, nt alaealised). Kuna aasta on väga pikk aeg uut võimalust oodata, siis on põhjust näha vaeva, et vabanemine pigem kohe saavutada, mitte aasta, kahe või kolme pärast.

Seetõttu esineb praktikas üksikuid juhtumeid, kus kinnipeetavale võib olla kasulik mõni ennetähtaegse vabanemise võimalus kasutamata jätta (nt elektroonilise valve korral on vaja isiku nõusolekut, ja sellest saab keelduda), kuna vabanemise sel ajahetkel on piisavalt ebatõenäoline. Seda juhul, kui järgmine ja parem võimalus avaneks sel juhul enne aasta möödumist.

Mida arvestatakse ennetähtaegse vabanemise otsustamisel

KarS § 76 lg 4 kohaselt lähevad ennetähtaegse vabastamise otsustamisel arvestamisele:

§ 76. Vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine

[…]

(4) Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

Praktiliselt tähendab see, et muuhulgas mängivad otsustamisel rolli:

  • kriminaalkaristuste arv
  • vanglas viibitud kordade arv
  • distsiplinaarkaristused vanglas
  • tegevus vanglas (töö, õppimine, osalemine sotsiaalprogrammides)
  • elukoha olemasolu (sh sobivus elektrooniliseks valveks)
  • sõltuvused (alkohol, narkootikumid)
  • töökoha olemasolu vabanemisel
  • sotsiaalsed sidemed (perekond, lapsed)
  • suhtlusringkond, ja
  • varasem käitumine kriminaalhoolduses.

See ei ole ammendav nimekiri. Kui hästi otsida, leiab pea alati midagi individuaalset lisaks, mis võib otsust kinnipeetavale soodsalt mõjutada.

Menetlus ennetähtaegse vabastamise arutamiseks

Kui ennetähtaegse vabanemise (järjekordne) võimalus avaneb, valmistab vangla ette iseloomustuse (sh arvamuse, kas ta taotlust toetab) ning saadab asja kohtusse. Vangla on selleks kohustatud. Seejärel määrab kohus istungi.

Ennetähtaegse vabastamise arutamine kohtus toimub tüüpiliselt ühel istungil, kus selgitatakse välja ka ülaltoodud asjaolud. Arvamust avaldavad prokurör, kinnipeetav ja kaitsja. Kuna istungiks on enamasti määratud lühike aeg, tuleb läbi mõelda, kuidas seda võimalikult hästi kasutada.

Maakohus otsustab vabastamise ja selle tingimused või vabastamisest keeldumise määrusega. Määrus on vaidlustatav nii ringkonnakohtus kui Riigikohtus.

Isegi kui kohus teeb positiivse lahendi, tuleb oodata 15 päeva (vaidlustamise tähtaeg) selle jõustumist. Alles siis saabub vabadus.

Mida saad teha, et ennetähtaegne vabastamine õnnestuks

Vabaneda soovija peab ise juba tükk aega enne kohtuistungit hakkama mõtlema, kuidas ülaltoodud vabanemisel kaalu omavaid tegureid võimalikult veenvalt presenteerida. On ju vahe, kas lihtsalt öelda, et plaanid tööle minna, või siis esitada konkreetse tööandja kirjalik nõusolek tööle võtmiseks, näidates, mis ametis tööle hakatakse, ja et selleks on olemas nõutav kvalifikatsioon ning kogemus. Või kas oled lihtsalt mõelnud edasiõppimisest või on Sul konkreetne plaan, kuhu, millal ning miks üldse õppima minna.

Muidugi on kohut kõige lihtsam veenda asjades, mis tegelikult, mitte üksnes sõnades, ka nii on. Tore on, kui vangla kirjutab soodsa, mitte negatiivse iseloomustuse. Selleks, et kohtule positiivset näidata, tuleb karistuse kandmisel igapäevaselt sellele mõelda ja vastavalt tegutseda.

Kinnipeetavate võimalus ennetähtaegseks vabastamiseks tundub aasta-aastalt paranevat. Kulude kokkuhoid, tehnoloogia olemasolu jms panevad ka riiki tõsiselt huvituma sellest, et kogu karistust ei kantaks ära vanglas. Vabastamine koos kaasneva katseajaga aitab vabadusse pääsemise korraldada sujuvalt, teisalt paneb vabadusse pääsenu sama “probleemi” ette nagu tingimisi vangistuse korral – uue kuriteo toimepanek on eriti riskantne.

Kui aga juba enne asja arutamist ettevalmistusega vaeva näha (võib-olla kaitsjagi appi võtta), võib vabadusse pääseda üksjagu varem.

võlatunnistus

Võlatunnistus

Võlatunnistus on hea näide selle kohta, kui keeruline on tänapäeva õigus (eriti tsiviilõigus, ja seejuures iseäranis võlaõigusseadus (VÕS)). Loodan, et saad lisaks infole võlatunnistuse enda kohta sellest postitusest ka veendumuse, et õiguse tundmiseks ei piisa vaid seaduse teksti enda, veel vähem mõne selle üksiku sätte lugemisest.

Võlatunnistus seaduses

Võlatunnistust reguleerib Eesti õiguses ainsa normina VÕS § 30, õigusmõistet “võlatunnistus” ükski teine õigusakt ei reguleeri. See ainus paragrahv on sõnastatud järgmiselt.

§ 30. Võlatunnistus

(1) Leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.

(2) Kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(3) Võlatunnistus ei pea olema kirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, samuti, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses.

Talupojatarkusest seadust lugedes saab järeldada, et võlatunnistus on kokkulepe kohustuse täitmise lubadusega, mis peaks olema kirjalikus vormis, va lõikes 3 toodud erandid. Ja mitte palju rohkem.

Võlatunnistus kohtupraktikas

Lisaks seadusele endale mängib alati rolli, mida kohtud selle kohaldamisel tegelikult teevad. Kohtupraktikas tuleb mõnikord ette täielikke ootamatusi, kuid üsna kindlasti mingisuguseid reeglite täpsustusi. Riigikohtu praktika on seoses võlatunnistusega lisanud juurde rida täiendavat õiguslikku sisu, mida Sa seadusest endast välja ei loe.

Need täiendavad reeglid on muuhulgas järgmised alla joonitud põhimõtted (NB! kursiivis tekst ei ole kohtupraktika osa!):

  1. VÕS § 30 käsitleb küll võlatunnistust, aga see ei tähenda, et seal sätestatu on ainus seaduslik võlatunnistus. Lihtne on arvata, et kui õigus juba võttis ette võlatunnistust reguleerida ja seda tehakse kõigi seaduste peale kokku vaid ühes väikses paragrahvis, on käsitlus kindlasti ammendav. Kui kõigile peab olema ilmne, et võlatunnistusi võib tegelikult olla erinevaid, siis miks tark seadusandja seda tõsiasja selles ainsas paragrahvis üldse ei käsitle?
  2. VÕS § 30 reguleerib võlatunnistuse ühte liiki, mis on konstitutiivne võlatunnistus (ehk abstraktne võlatunnistus). Miks piirduda ühe võõrsõnaga, kui saab kasutada sama asja tähistamiseks kahte?
  3. Lisaks ei välista seadus muid võlatunnistusi, sh on olemas deklaratiivne võlatunnistus (ehk kausaalne võlatunnistus). Viimast VÕS § 30 üldse ei reguleeri. Ilmselt ei saa olla väga intuitiivne mõte, et vaatamata nimetusele “võlatunnistus” ei puutu ainus sama mõistet reguleeriv norm mõnikord asjasse.
  4. Kahtluse korral eeldatakse, et võlatunnistuse näol on tegu deklaratiivse, mitte abstraktse võlatunnistusega. Ainult võlatunnistuse nimetamine konstitutiivseks või deklaratiivseks ei tähenda, et see seda ka on. Võlatunnistuse abstraktset iseloomu peab tõendama see, kes seda väidab. See tähendab seda, et suuremat osa võlatunnistustest VÕS § 30 ei reguleeri (võlatunnistus eeldatakse deklaratiivseks, mitte konstitutiivseks) – ainus säte on seega ette nähtud võlatunnistuse üksikjuhtude jaoks, suurem osa võlatunnistustest on jäetud otsesõnu reguleerimata.
  5. Kirjaliku vormi nõue kehtib küll konstitutiivsele võlatunnistusele, kuid mitte deklaratiivsele. Siin on väga kerge ekslikult mõelda (VÕS § 30 lg 2 alusel), et senikaua kui Sa allkirja ei anna, võla tunnistamist ei ole.
  6. Allkirjadest rääkides – kuigi tegu on VÕS § 30 lg 1 järgi lepinguga, piisab mistahes võlatunnistuse kehtimiseks vaid võlgniku allkirjast.
  7. Kui võlgnik on teinud deklaratiivse võlatunnistuse, kuid kohustus on täidetud, piisab kohtus võlatunnistuse alusel esitatud nõudevaidlustamiseks sellele vastuväite esitamisest. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul vastuväitest ei piisa, vaid esitada tuleb vastuhagi. Jällegi ei ole kõige loomulikum asi, mille peale tulla, et vastuväite asemel tuleb VÕS § 30 järgse võlatunnistuse nõudele vastu vaieldes ise kohtusse hagi esitada. Seaduse tekst meile selles osas vihjeid ei anna.
  8. Pankrotimenetluses, aga ka muidu väga erandlikel asjaoludel võib võlatunnistusega seotud reeglites (nt tõendamiskoormus) olla erisusi.

Tsiviilkohtu praktikas loodud reeglid on pea alati antud tingimustega nagu “üldjuhul”, “reeglina”, “eelduslikult”, jne. Seetõttu ei saa tegelikult lõpuni kindel olla, et need põhimõtted alati kehtivad.

Vaata nüüd uuesti VÕS §-le 30 otsa ja ütle, kas võlatunnistuste erinevad liigid, tõendamiskoormused, jms ikka on ettenähtavad. Õiguse sisu selgitamisel ei saa enamasti paraku piirduda õigusakti enda lugemisega. Lisaks seadusele tuleb vaadata Riigikohtu lahendeid, õigusakti seletuskirja, võib-olla Riigikogu istungite protokolle, ning muidugi õiguskirjandust.

Konstitutiivne ja deklaratiivne võlatunnistus – mis neil ikkagi vahet on?

Konstitutiivse võlatunnistuse sisuks on uue õigusliku kohustuse loomine, mis ei sõltu varasematest õigussuhetest. Kui selgub, et algseid võlasuhteid poolte vahel ei olnudki (nt nende leping osutub tühiseks), ei tähenda see, et antud võlatunnistus (mis on ju iseseisev) oleks automaatselt kehtetu.

Deklaratiivse võlatunnistusega uut kohustust ei looda, kuid see võib tähendada võimalikest vastuväidetest (vähemalt nende asjaoludega seoses, mis olid võla tunnistamise ajal teada) loobumist ja tõendamiskoormuse ümber pööramist.

Tavaolukorras peaks nõude esitaja (kes on võlausaldaja) tõendama selle rahuldamiseks nõude olemasolu. Kui tõendeid ei ole, jääb nõue kohtu poolt rahuldamata. Deklaratiivsele võlatunnistuse olemasolul saab esitada nõude selle alusel ning tõendamiskohustus (et nõuet ei ole, nt see on täidetud või on nõude aluseks kehtetu kokkulepe) lasub hoopis võlgnikul. Kui tõendeid ei ole, nõue rahuldatakse.

Kohtus ei pruugi vaidlus piirduda sellega, mis liiki võlatunnistusega tegemist, vaid on muid lähedasi õiguslikke nähtusi, mis võivad lisaks mängu tulla. Võlatunnistust puudutavaid vaidlusi on peetud ja Riigikohtu praktikat kujundatud pikki aastaid, aga neid tuleb ikka ette (vaata nt seda otsust 2018. aastast).

Seega on isegi võlatunnistuse teema õiguses ootamatult sügav – võiks ju arvata, et võla tunnistamine on midagi lihtsat, kas pole. Ükskõik, kas Sina oled see, kellelt võlatunnistust soovitakse või kellele see antakse, tasub eelnevalt olla kindel, et saadu vastab sellele, mida ootasid.

tingimisi vangistus

Tingimisi vangistus

Tingimisi vangistus (rahvapäraselt ka “tingimisi karistus”) on Eesti karistuspraktikas üks levinumaid karistusi. Selle sisu on oluline teada, kuivõrd karistus võib sõltuda ka Sinust enesest (vt kokkuleppemenetlus) ja tingimuslik vangistus võib olla hea valik, kui karistus on möödapääsmatu.

See postitus tutvustabki tingimisi vangistust karistusena.

Tingimisi vangistuse sisu

Tingimisi vangistust, täpsemalt vangistusest tingimisi vabastamist, ei ole loeta õiguslikult eraldi karistusliigiks. Karistuseks on juriidiliselt ikkagi vangistus. Oma sisult aga on tegu siiski millegagi, mis jääb kuhugi rahalise karistuse ja reaalse vangistuse vahele. Võrreldamatud on ühelt poolt vanglarežiim ja teisalt (küll teatud piirangutega) vabaduses viibimine.

Tingimuslik vangistus tähendab, et süüdimõistmise tagajärjeks on küll karistusena vangistus, kuid vanglasse tegelikult minna ei tule. See kehtib küll vaid siis, kui katseaja jooksul:

a) mitte panna toime uut kuritegu, ja

b) järgida kontrollnõudeid, kui neid on kohaldatud.

Tingimisi vangistust puudutava peamised õigusnormid leiad karistusseadustiku §-dest 73-75.

Katseaeg ja käitumiskontroll (kontrollnõuded ja kohustused)

Vanglaähvardus ei ole tingimisi vangistuse korral igavene, vaid ajaliselt piiratud. Seda perioodi nimetatakse “katseajaks”.

Katseaeg võib kesta kuus kuud (käitumiskontrollita katseaja korral minimaalselt üks aasta) kuni viis aastat. Katseaja tähtaeg tuleb endale täpselt selgeks teha, sest katseaja tingimuste rikkumine ka selle viimasel päeval läheb paraku arvesse. Aastaid kestnud õiguskuulekus ei pruugi palju tähendada, sest vanglast pääsemine oli niikuinii vastutulek ja võimaluse andmine vaid teatud tingimuste täitmisel.

Kõige kergemail juhtudel on vanglast pääsemiseks vaja vaid vältida katseajal uue kuriteo toimepanemist. Väärteod (kiiruseületamised, bussis “jänese sõitmine”, jms) ei lähe arvesse.

Ülejäänud juhtudel määratakse kohtuotsusega kontrollnõuded ja lisakohustused vastavalt karistusseadustiku §-le 75. Levinumad neist seonduvad õigusrikkuja distsiplineerimisega: nt kohustus käia end kriminaalhooldaja juures registreerimas, elada ja töötada kindlas kohas, mitte tarvitada meelemürke. Need võivad seonduda ka ravi, kasvatamise (nt kohustus osaleda sotsiaalprogrammis) ja kuriteo tagajärgede heastamisega (kohustus hüvitada kahju).

Kui katseajal panna toime uus kuritegu või rikkuda kontrollnõudeid, võib sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest kaasneda tingimusliku vangistuse muutumine reaalseks vangistuseks. Teatud juhtudel on võimalik ka vangla veelkordne vältimine.

Tingimisi vangistuse võrdlus teiste karistustega

Tingimuslik vangistus on reaalse vangistuse ja rahalise karistusega võrreldes väga odav karistus. See on põhjus, miks sellele mõelda, kui on võimalus valida.

Isegi kui rahaline karistus tundub mistahes “vangistusest” kergem, siis ametliku sissetulekuga või varaliselt kindlustatud inimest mõjutab see igal juhul oluliselt. Seaduse kohaselt on rahalise karistuse miinimum- ja maksimummäärad 30-500 päevamäära. See päevamäär põhineb Sinu sissetulekul (netosissetulek miinus hädapärased kulud) ja varalisel olukorral, sõltudes selle suurusest. Isegi kõige positiivsemal juhul tuleks rahalise karistuse tasumiseks kuu aega riigi heaks tasuta töötada. Keskmise rahalise karistuse korral (265 päevamäära) räägime riigi heaks tasuta töötamisest juba ligi kolmveerandi aasta vältel.

Samuti on tingimisi vangistus odav karistus reaalse vangistusega võrreldes. Vanglarežiimi osaks on töö, mis aga täna on tasustatud väga madalalt (majutus ja toit on ju tasuta). Vanglas veedetud aeg on suuremale osale inimestest seetõttu paratamatult sissetuleku teenimise osas kaotatud aeg.

Ja kindlasti on tingimisi vangistus kergem, kui käia vabast ajast (tihti lisaks palgatööle) üldkasuliku töö tunde tegemas.

Kokkuvõttes, tingimisi vangistusega ei kaasne märkimisväärseid kulusid ja sel ajal vabaduses viibides teenitud tulu kuulub Sulle. On päris kasulik deal säilitada vabadus (ja teenida tulu) vastutasuna vaid selle eest, et uusi kuritegusid mitte toime panna.

Kellele on tingimisi vangistus näidustatud?

Nii võib küsida kohtunik, kes karistust kohaldab (“Kas tingimisi vangistus on neil asjaoludel kohane?”), aga ka süüdistatav ise (“Kas tingimisi vangistus sobib mulle, arvestades milline ma olen?”).

Tingimuslik vangistus sobib eeskätt õiguskuulekale ja distsiplineeritud inimesele. Kui kuritegu on olnud juhuslik ja uute toime panemiseks sundivad tegurid puuduvad, on katseaja tingimuste täitmine lihtne. Muidu õiguskuulekaid inimesi heidutab tingimisi vangistusega mitte nõustuma eeskätt psühholoogiline tegur – vangistus tundub nagu “päris kriminaali” karistus. Siis valitakse ikkagi hoopis rahaline karistus.

Sobivus õiguskuulekale ei tähenda, et kõik teisedki seda ei sooviks. Ülejäänute jaoks on tingimisi karistus kaval viis, kuidas riik saab õigusrikkujaid väikeste kuludega tõsiselt mõtlema panna. Ülejäänutel ei ole kaugeltki lihtne elada näiteks kolm aastat katseajal, kui mõtlematu teoga võib kohe kaasneda mitme aasta pikkune vangistus.

Tuleb ette, et kokkuleppemenetluses nõustub süüdistatav prokuratuuri ükskõik millise karistusettepanekuga, kui see on tingimuslik, mitte reaalne vangistus. Ükskõik millise kontrollnõuete paketi täitmine tundub kokkuleppe sõlmimisel nii lihtne, kui silme ees terendab vabadus. Selline lähenemine võib olla viga – kui on reaalne oht katseaja ebaõnnestumiseks, räägitakse sisuliselt läbi reaalset karistust, mitte puhtteoreetilist vangistust. Käsi ei tohiks kunagi liiga kergesti tõusta, et allkirja kokkuleppele anda.

Alkoholi- või narkosõltuvusega kimpus olijatel ei saa katseaja läbimine olema üldse nii lihtne. On juhtunud, et alkoholi tarbimise keelu lisakohustusega süüdistatav tähistab positiivset kohtuotsust korraliku peoga ning jääb sellega kohe vahele. Seetõttu on ootuspärane, et tööd kohusetundlikult tegev kaitseadvokaat selgitab tingimisi karistusega kaasnevaid ohtusid oma kliendile, seda eriti siis, kui riskifaktorid on ilmselt olemas.

Kokkuvõttes on tingimisi vangistus kõlalt pahaendeline, ent sisult soodne karistus juhuslikule õigusrikkujale, kuid ahvatlev lõks ülejäänuile.

kokkuleppemenetlus kriminaalasjas

Kokkuleppemenetlus kriminaalasjas

Kokkuleppemenetlus on Eestis kõige levinum menetlusliik kriminaalmenetluses.  Selles postituses kirjutan, millal ja millistel kaalutlustel seda kasutatakse ning kuidas kokkuleppemenetlus käib.

Kokkuleppemenetlus kui kriminaalõiguslik kompromiss

Kokkuleppemenetlus on olemuselt kriminaalõiguslik kompromiss, mille põhisisuks on süüdistatava süüdi tunnistamine (õigeksmõistev otsus ei ole võimalik) ja karistamine lihtsustatud korras.

Prokuratuur, süüdistatav ning viimase kaitsja lepivad kokku kõigis süüdimõistmisega kaasnevates tagajärgedes (sh põhi- kui lisakaristus, ekspertiisi- ja muud kulud, ning tsiviilhagi lahendus) ja kohus kinnitab selle kokkuleppe.

Kokkuleppemenetlus on populaarne, kuna teenib erinevate huvidega menetlusosaliste eesmärke. Kõik asjaosalised (süüdistatav, prokuratuur, kohus) hoiavad selle menetlusliigi kohaldamisel kokku raha ja aega, mõnikord väga palju. Prokuratuur saab kindluse süüdimõistmises, ja süüdistatav selles, et tema suhtes kohaldatav karistus on talle aktsepteeritav.

Viimane on süüdistatavale eriti oluline juhul, kui karistuskokkulepe aitab vältida või minimeerida reaalset vangistust. Kompromissitu vaidlemine on märksa lihtsam olukorras, kus mustaks stsenaariumiks vaidluse kaotamisel on rahaline karistus või tingimisi vangistus. Kui vale otsuse hinnaks võib olla vangla, tuleb kokkuleppele enamasti vähemalt mõelda.

Kokkuleppemenetlust puudutavad olulisemad õigusnormid leiad siit.

Millal on kokkuleppemenetlus võimalik

Kokkuleppemenetlus on teatud kuritegude puhul välistatud (sh rasked isikuvastased kuriteod), ent enamike kuritegude puhul on kokkuleppekaristus võimalik.

Kokkuleppemenetluse kohaldamine eeldab, et sellega nõustuvad nii prokurör, süüdistatav (kõik, kui neid on mitu) kui ka tema kaitsja. Lisaks ei tohi sellele vastu olla kannatanu, tsiviilkostja ega kolmas isik. Kui kokkulepet takistab kaassüüdistatav, on võimalik asja eraldamine eraldi menetlusse ja tee kokkuleppele on taas avatud.

Prokuratuur ei pruugi olla kokkuleppe (kohesest) sõlmimisest huvitatud olulistes kriminaalasjades, milles on mitu omavahel seotud süüdistatavat. Kokkuleppest keeldumise eesmärk on välistada võimalus, et kokkuleppemenetluses oma riskid maandanud süüdistatav ilmub hiljem uuesti kohtusse ning tegutseb süüdistuse vastu. Sel juhul võib kokkuleppe võimalus ikkagi tekkida pärast seda, kui süüdistatav on oma ütlused kohtus andnud.

Kannatanud tüüpiliselt kätt kokkuleppemenetlusele ette ei pane. Kui ta on esitanud tsiviilhagi ja see on mõistlik, seab prokurör selle rahuldamise enamasti kokkuleppe oluliseks tingimuseks.

Kuigi kokkuleppemenetluse tulemuseks on alati süüdimõistmine, ei eelda kokkuleppe sõlmimine süü tunnistamist ei kohtueelses menetluses ütlusi andes ega kohtus. Kokku võib seega leppida ka siis, kui süüdistatav ise ennast süüdlaseks ei pea. Osad kohtunikud siiski praktiseerivad istungil enne kokkuleppe kinnitamist küsida, kas süüdistatav tunnistab oma süüd.

Kuidas kokkuleppemenetlus käib

Kokkuleppemenetluse läbirääkimised ja kokkuleppe sõlmimine toimuvad harilikult pärast seda, kui kohtueelne menetlus on lõpetatud ja kaitsjale antud üle kriminaalasja toimik. Teoreetiliselt on võimalik vaidluselt kokkuleppele üle minna ka mõnevõrra hiljem – kuni kestab kohtulik uurimine maakohtus.

Tüüpiliselt toimub kohtumine läbirääkimisteks prokuratuuris või vanglas (kui kahtlustatav on vahistatud), see algab prokuröri poolt kokkuleppemenetluse ja seonduvate kahtlustatava õigustega tutvustamisest. Seejärel räägitakse läbi ja kas sõlmitakse või ei sõlmita kirjalik kokkulepe. Kokkuleppe sõlmimisel saadetakse kokkulepe ja toimik kohtusse.

Kuigi kokkulepe on allkirjastatud ja kohtusse saadetud, on võimalik sellest loobuda kuni kohtuistungini. Kokkuleppe suhtes ümber mõtlemine on seadusega kahtlustatavale antud õigus.

Seejärel määrab kohus istungi ja koostab kohtu alla andmise määruse. Kui kohus ei pea kokkulepet aktsepteeritavaks (nt on karistus teole mittevastav), saadab ta toimiku prokuratuuri tagasi ja istungit ei määragi. Kui nii juhtub, on võimalik sõlmida uus kokkulepe, kuid juba mõistagi teistsugustel tingimustel.

Kohtuistungil kokkuleppemenetluses kontrollitakse vaid süüdistatava isikusamasust, kokkuleppe sõlmimise vabatahtlikkust ja seda, et süüdistatav jääb kokkuleppe juurde. Kui kõik klapib, siis kohus kuulutab otsuse tüüpiliselt hetk pärast kohtuistungi lõppu. Kohtus võib aega kuluda kokku isegi alla poole tunni ja raha säästa sooviv süüdistatav võib kaitsjast kohtus üldse loobuda.

Oluline on, et pärast kohtu lahkumist nõupidamituppa ei ole kokkuleppest võimalik enam taganeda. Teoreetiliselt on ka kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust võimalik apelleerida, aga nii piiratud alustel, et neid praktiliselt ei esine. Seega, kokkuleppe sõlminud jäävad pärast maakohut sellega seotuks.

Kokkuleppemenetluse tähendus süüdistatava jaoks

Esmalt tuleb rõhutada, et järgmistes küsimustes informeeritud otsuste tegemiseks on kriitiline tutvuda enne kriminaalasja toimikuga.

Süüdistatava jaoks tähendab kokkuleppe sõlmimine otsust loobuda kriminaalasjas süüdimõistmisest / pakutud karistusest soodsama lahenduse taotlemisest. Võimalusi sellisteks lahendusteks oleks põhimõtteliselt kaks.

  1. Valida sisuline kohtuvaidlus, et taotleda õigeksmõistmist või prokuröri pakutust leebemat karistustust. Selleks tuleks hästi läbi mõelda, kas vaidlemiseks on piisavalt õiguslikku positsiooni, raha, aega ja muidugi (riski)julgust. Eitava vastuse korral on kokkuleppemenetluse vastuvõtmine sundkäik.
  2. Taotleda kriminaalmenetluse lõpetamist. Paljudel juhtudel ei ole see võimalus reaalne (nt narkokuriteod või joobes juhtimise asjad), kuid teinekord tuleb ette, et arutatakse juba kokkulepet või vaieldakse kohtus, kui selgub, et prokurör oleks põhimõtteliselt nõus menetluse mingitel tingimustel üldse lõpetama või seda kohtult taotlema.

Kokkuleppemenetluse pakkumist prokuratuuri poolt võiks iga kahtlustatav/süüdistatav kriminaalasja menetluses oodata ja selle osas oma seisukoha valmis mõelda. Kuigi võimalik on üksnes süüdimõistev otsus, toimib kokkuleppemenetlus “kindlustustusena” võimaliku mustema stsenaariumi vastu ning häirib muud elu (sh tööd) nii vähe, kui võimalik.

kuriteo aegumine

Kuriteo aegumine

Kuriteo aegumine on klientide poolt sageli tõstatatud teema ja põhiküsimuseks on, et milline on kuriteo aegumistähtaeg. Tegelikult on asjalood tükk maad keerulisemad – ei piisa sellest, et lihtsalt oodata aja kulumist ning kõik ongi korras. Kuriteo aegumine võib seaduse kohaselt katkeda, peatuda või alata hoopis oodatust hiljem. Tüüpiliselt ei ole aegumine kriminaalasjas realistlik võimalus ning kaitse tuleb rajada muudele argumentidele.

Alljärgnev käsitlus peaks andma vastused kuriteo aegumise põhiküsimustele, kui Sa just kriminaaladvokaadi karjäärist ei unista. Väärteo aegumisest kirjutan ka.

Kuriteo aegumine: põhiidee ja õiguslik toime

Võiks küsida, miks kuriteod üldse aeguvad – miks peaks süüdlane jääma karistuseta lihtsalt seetõttu, et tegu ja selle asjaolusid piisavalt kiiresti ei suudeta kindlaks teha ja karistada.

Aegumise vajalikkust põhjendavad erinevaid teooriad. Ühed leiavad, et kuriteo aegumine põhineb ideel, et aja möödudes teo karistusväärsus kahaneb, kuni kaob sootuks. Teiste jaoks on põhiargumendiks, et vana kuriteo menetlemine paneks menetlusaluse isiku protsessis raskesse olukorda (vähendaks kaitsevõimalusi ja suurendaks süütu inimese karistamise riski), kuna tõendite ja info kogumine läheb aja möödudes palju raskemaks ning need on ebausaldusväärsemad. Kolmandad arvavad, et eesmärgiks on vabastada politsei ja kohtud ammu unustatud juhtumitega tegelemisest ja suunata neid värskeid kuritegusid lahendama. Jne.

Teooriate paljususele vaatamata on üheselt selge süüteo aegumise õiguslik toime: kui kuritegu aegub, siis kriminaalmenetlus lõpeb (või ei algagi), välja arvatud, kui kahtlustatav/süüdistatav soovib seda rehabiliteerimise eesmärgil.

Lisaks süütegudele endile aegub ka nende osas mõistetud karistuste täitmine (nt kui teatud aja jooksul trahvi sisse ei nõuta, kaotab riik selle nõudmise õiguse), millest ma siin pikemalt ei kirjuta.

Millal kuritegu aegub

Kuritegude aegumistähtajad on seaduse kohaselt järgmised:

  1. esimese astme kuriteod (karistus üle viie aasta vangistust) aeguvad kümne aastaga alates kuriteo lõpuleviimisest;
  2. teise astme kuriteod (karistus kuni viis aastat vangistust või rahaline karistus) aeguvad viie aastaga alates kuriteo lõpuleviimisest; ja
  3. mõned kuriteod on aegumatud.

Aegumatute kuritegude hulgas on neid, millest seda võiks täiesti loomulikult oodata – genotsiid, sõjakuritegu, inimsusevastane kuritegu. Kuid lisaks on aegumatud kõik kuriteod, mille eest saab karistada eluaegse vangistusega. Nende hulgas on näiteks ka üks narkokuritegu – narkootilise aine käitlemine suure varalise kasu saamise eesmärgil (KarS § 184 21). Samas ei ole aegumatu ükski seksuaalkuritegu, isegi kui ohvriks on alaealine.

Seaduse lahkus kuritegude karistusväärsusele “parim enne” ette nägemisega ei ole lõputu – on rida reegleid, mis hoolitsevad selle eest, et see viis või kümme aastat liiga kiiresti ei saabuks. Nii arvestatakse aegumise algust tihti viimasest võimalikust kuriteoga seonduvast hetkest, mitte esimesest. Näiteks kui kuritegu on koosnenud väiksematest osategudest (raamatupidaja kõrvaldab aastate vältel firma kontolt raha), algab aegumise arvestus alles viimasest sellisest teost.

Need 5-10-aastased aegumistähtajad kehtivad aga siiski vaid juhul, kui politseil ei ole selle aja jooksul õnnestunud kohtueelses menetluses kahtlusalust välja selgitada. Kui see siiski õnnestub, on kuritegude reaalsed aegumistähtajad märksa pikemad, mida kohe selgitan.

Mis kuritegu ikkagi nii kergesti ei aegu

Kuriteo toimepanemisest selle avastamiseni, seejärel kohtueelse uurimiseni, siis kohtumenetluse alguseni ja lõpuks kohtuotsuseni jõuda (läbi kõigi kolme astme) ja kulutada selleks viis aastat, võib tunduda üsna lihtne. Siiski näeb seadus ette võimalusi, kuidas kuriteo aegumistähtaega pikendada viie aasta võrra, kui politsei on kahtlusaluse isiku kindlaks teinud. Teise astme kuriteo korral kahekordistab see aja, mil riik saab kuriteoasjas aegumist vältides lahendini jõuda.

Üheks selliseks on tõkendi kohaldamine. Tõkend on lisaks vahistamisele ja selle alternatiividele ka näiteks allkirja andmine elukohast mittelahkumise kohta. Uurijal on väga lihtne kutsuda inimene politseisse, teha ülekuulamine ja selle sabas võtta vajalik allkiri. Selline allkiri ise kehtib eeluurimisel ühe aasta, aga peale seda märkamatut toimingut on tüüpilise mitte väga suure kriminaalasja aegumisprobleemid riigi jaoks kahtluseta lahenenud.

Kuid neid aluseid on veelgi: süüdistatava kohtu alla andmine, süüdistatava ülekuulamine, kohtu poolt ekspertiisi või täiendavate tõendite kogumise määramine. Kõik need on väga tüüpilised või lausa vältimatud menetlustoimingud kriminaalasja kohtumenetluses ja sisuliselt tähendab see, et kahtlusalusega kuriteoasjas on viie aasta lisandumine aegumistähtajale pigem reegel, kui erand. Seetõttu on aegumistähtajad reaalselt märksa pikemad kui eeltoodud ametlikud numbrid, ja nende potentsiaal kaitsetegevuseks asja kohtusse jõudes väike.

Lisaks ei jookse aegumistähtaeg ajal, mil kahtlustatav/süüdistatav kriminaalmenetlusest kõrvale hoiab.

Boonus: väärteo aegumine

Keskmisest keerukamates väärteoasjades on aegumistähtaja möödumine menetluse ajal märksa reaalsem. Väärteod aeguvad kahe (erandlikult kolme) aastaga ja väärtegude puhul puuduvad aegumise katkemise alused, mis seda tähtaega pikendaksid. Tuleb ette, kus väärteoasja otsustav maakohus teeb otsuse juba nii lähedal aegumistähtaja lõpule, et ükskõik, milline (sh täiesti alusetu) kassatsioon Riigikohtusse esitatakse, aegub asi juba Riigikohtu poolt asja menetlusse võtmise otsustamisel.

Mõnikord ongi ainus (kuid tõhus) kaitseidee väärteoasjas arvestus, et järele jäänud kaebevõimalusi ja selleks eeldatavalt kuluvat aega arvestades aegub väärtegu enne lõpliku lahendi jõustumist. Ei ole vahet, et maakohus tunnistas Sind väärteoasjas süüdi ja kaebamiseks puuduvad argumendid – kui aegumistähtaeg saabub, on kohtuvõit automaatselt käes.

Kokkuvõttes ei anna kuriteo aegumise kontseptsioon tüüpilises kriminaalasjas tavaliselt tõhusaid kaitsevõimalusi, kuna reaaluses on avastatud kuritegude aegumine pikk protsess. Asi saab tihti lahendatud enne, kui kell kukub. Seevastu väärteoasjades võib aegumistähtajani jõudmine olla reaalne, luues juba iseenesest häid võimalusi kaitsetegevuseks.

kriminaalasja lõpetamine

Kriminaalasja lõpetamine

Kahtlustatavaks või süüdistatavaks olek kriminaalasjas ei pea lahenema süüdimõistva kohtuotsusega või veel hullem – vanglaga. Kriminaalasi ei pea üldse lõppema kohtuotsusega või tingimata isegi kohtusse jõudma. Kirjutan all võimalustest, kuidas saavutada kriminaalasja lõpetamine: mis on selle alused ja õiguslik toime.

Aga esmalt vaatame lühidalt õigeksmõistvat kohtuotsust, et kriminaalmenetluse lõppemise võimalusi sellega võrrelda.

Õigeksmõistev kohtuotsus kui võrdluspunkt

Selleni lõpuks jõudes kindlasti kõige suuremat rahulolu pakkuv lahendus kriminaalasjale, sest saad öelda, et kohus (või lausa mitu kohtuastet) vaagis ja pärast põhjalikku kaalumist otsustas, et süüdistus on täiesti alusetu. Kohtuotsusel on vaieldamatult ka üks juriidiliselt kasulik toime – kui juba kord õigeks mõistetud, ei saa uut süüdistust samas asjas enam esitada (vt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 23 lg 3).

Kohtuotsuse ja sellele eelneva menetluse võimalikeks puudusteks on, et sellele võib kuluda üksjagu raha, aega ja närvirakke.

Tihti ongi kaks takistust pikaks kohtuvaidluseks kriminaalasjas selleks kuluv raha ja soov mitte kaotada menetluse tõttu töökohta. Mõistlikud advokaadikulud on riik kohustatud hüvitama, aga muude Sulle põhjustatud ebamugavuse hüvitamiseks nagu oleks mingid võimalused, aga need on piiratud ja kannad need lõpuks enamasti vähemalt osaliselt enda kuludesse.

Samuti on menetlus ja otsus üldjuhul avalikud ning menetlusest võib isegi õigeks mõistmise korral läbi käia infot, mida Sa ei soovi avalikuks tulevat. Ajakirjandus kajastab kohtuasju tihti aktiivsemalt nende alguses, andes põhirõhu sellele, milles kõiges Sind süüdistatakse. Õigeks mõistmise kohta ilmub juba tagasihoidlikum nupp, kui üldse. Karta on, et sellise kajastuse korral jääb tervikuna tooni andma ikkagi see kahtlus või süüdistus, mitte sellest vabanemine.

Kriminaalasja lõpetamisest üldiselt

Seadus näeb ette rida võimalusi, et isegi kuriteo toime pannud isikuid kohtusse mitte saata ja süüdi mõista. Kriminaalasja lõpetamine on võimalik muidugi ka kohtumenetluses.

Kuigi see võib teatud juhtudel olla tingimuslik (tuua Sulle kaasa mingeid koormisi või muid soovimatuid tagajärgi), siis Sind ei loeta kriminaalmenetluse lõpetamisel seaduse silmis kurjategijaks, Sa ei saa karistada ega kaasne muid kriminaalvastutusele võtmisega seotud negatiivseid tagajärgi. Määrused kriminaalmenetluse lõpetamise kohta ei saa enamasti avalikuks ja seega üsna tõenäoliselt juhtub, et Su nimi edaspidi otsingumootoritest seoses kuriteokahtlusega üldse välja ei tule.

Sarnaselt õigeksmõistva kohtuotsusega on ka kriminaalmenetluse lõpetamisel (kuigi mitte alati!) menetluskulude kandmine riigi kohustus. See puudutab ka Sinu mõistlikke kulutusi kaitsja abile.

Kriminaalasja lõpetamise õiguslikuks “puuduseks” võrreldes õigeksmõistva kohtuotsusega on ülal mainitud absoluutse keelu puudumine sama asja uuesti üles võtmiseks. Praktikas on selle aspekti tähendus väike, kuna uurijad liiguvad edasi uute asjade lahendamisega.

Kriminaalmenetluse lõpetamisel on oluline roll prokuratuuril, kes lõpetamise kas otsustab, selleks loa annab või seda kohtult taotleb. See tähendab, et selle võimaluse olemasolu ei sõltu vaid kahtlustavast-süüdistatavast ja tema kaitsjast.

Kriminaalasja lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumisel, kui süü ei ole suur

Juristid nimetavad seda kriminaalmenetluse lõpetamiseks oportuniteediga. See võimalus tuleb kõne alla teise astme kuritegude puhul (võimalikuks karistuseks rahaline karistus või vangistus mitte üle viie aasta). On kuritegusid, mille korral võimalused on paremad (kõige kergemad kuriteod) ja on selliseid tegusid, mille puhul seda üldse ei kohaldata. Rolli mängivad ka kahtlustatava või süüdistatava vanus, tegevus, käitumine menetluses, jms.

Riigi peaprokurör on andnud juhise (mis on avaldatud siin), milles on toodud suunised, milliste kuritegude puhul see lubatud on ja milliste puhul mitte.

Kriminaalasja lõpetamisega sel alusel kaasneb tihti kohustus kanda ise oma kaitsekulud ja muud menetluskulud, hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ning mõni täiendav kohustus (üldkasulik töö või rahaline makse riigieelarvesse). Nende kohustuste täitmiseks antakse tähtaeg (kuni kuus kuud) ja kui kohustused jäävad täitmata, siis menetlus jätkub.

Kriminaalmenetluse lõpetamine aluse puudumisel

Aluse puudumine tähendab eeskätt kuriteotunnuste puudumist, sh võimatust neid tõendada isegi, kui need tegelikult on olemas. Selle lõpu korral on hea, et kahtlustatava jaoks ei kaasne täiendavaid kohustusi.

Aluse puudumisel lõpetamine võib toimuda menetluse loomuliku tulemusena iseeneslikult, aga ka seetõttu, et oled ise uurimises aktiivne – annad ütlusi, esitad kahtlustust ümber lükkavaid tõendeid, jne. Üks hea võimalus selleks on hiljemalt siis, kui kaitsjale antakse tutvumiseks kriminaalasja toimik ja jookseb aeg taotluste esitamiseks kohtueelses menetluses. Kas valida selline aktiivsus või mitte ei ole alati lihtne otsus ja see tuleks teha koos advokaadiga.

Kriminaalasja lõpetamine aegumise või mõistliku menetlusaja möödumise tõttu

Kuriteod üldreeglina aeguvad ja sõltuvalt teo raskusest on tähtaegadeks viis või kümme aastat teost endast arvates. Kui tegu on aegunud või aegub kriminaalmenetluse kestel (ükskõik, kas kohtus või enne seda), tuleb menetlejal/kohtul kriminaalasjale punkt panna. Viidatud tähtaegade osas on menetlejail võimalik oma toimingutega kuni viis aastat juurde võita (nt kohaldades tõkendit), mistõttu aegumistähtajad on tegelikult üsna pikad.

Aegumisega sarnane on mõistliku menetlusaja möödumise kontseptsioon. Idee seisneb selles, et kui riik ei suuda kriminaalmenetluses lõpliku lahendini jõuda mõistliku aja jooksul, tuleb menetlus lõpetada. Mõistlik menetlusaeg on igal korral kohtu poolt eraldi hinnatav (erinevalt aegumisest, kus kohtul valik puudub), ja see sõltub muuhulgas asja keerukusest, millal kahtlustatav/süüdistatav menetlusele allutati, riigi ja isiku enda käitumisest menetluses. Kriminaalmenetluse lõpetamiseks sel alusel peaks menetlus olema veninud üle igasuguste mõistlike piiride ja seda just riigi (prokuratuur, kohus) tõttu.

Neil põhjustel on kriminaalasja lõpetamine aegumise või mõistliku menetlusaja tõttu harva kohalduv võimalus.

Muud kriminaalmenetluse lõpetamise alused

Kriminaalasja lõpetamine on võimalik veel lisaks real muudel alustel. Need võivad sõltuda kahtlustatava/süüdistatavaga seotud asjaoludest (tervislik seisund, kodakondsus, vanus jms), samuti kuriteoliigist. Näiteks on ebaseaduslike relvade ja lõhkeainega seotud kuritegude (kui need vabatahtlikult loovutada), samuti konkurentsikuritegudega seoses olemas spetsiifilised alused kriminaalasja lõpetamiseks.

Kokkuvõtteks on oluline, et kriminaalasi ei pea tingimata saama Sinu jaoks kurba lõppu isegi siis, kui oled kuriteo toime pannud. Kas kriminaalmenetluse lõpetamine realiseerub, sõltub muidugi ka Sinu ja Su advokaadi tegevusest. Küsi oma kaitsjalt alati, kas ja millised positiivsed lõpud on Sinu asja puhul võimalikud lisaks kohtuvaidlusele ja võimalikule õigeksmõistmisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium: menetlustaotluste statistika (mai 2017)

Riigikohtu kriminaalkolleegium menetlustaotlused(Uuendatud 07.12.2017) Kriminaalasjas või väärteoasjas esitatud kaebuse Riigikohtu menetlusse saamine ei ole lihtne ülesanne. Kaebuse saab küll esitada, aga enne kui asja hakkab sisuliselt vaagima Riigikohtu kriminaalkolleegium tuleb saavutada, et kassatsioon, määruskaebus või teistmisavaldus üldse menetlusse võetaks. Ülekaalukas osa kaebustest kriminaal- ja väärteoasjades seda etappi edukalt ei läbi. Kaebusele vastuseks laekub enamasti vaid Riigikohtu määrus, millega sisulisi põhjendusi esitamata kaebus menetlusse võtmata jäetakse, ja ongi kõik.

See blogikanne on neile, keda huvitab Riigikohtus löögile pääsemise tõenäosus täpsemalt, keda ei rahulda vaid teadmine, et šansid on alla poole. Analüüsisin selleks Riigikohtu avaldatavat infot menetlustaotluste kohta ja toon allpool ära rea statistilisi andmeid, mis kirjeldavad, kuidas Riigikohtu kriminaalkolleegium kaebuste menetlusse võtmist otsustab, seda 2017. aasta maikuu näitel. Riigikohtu veebis avaldatava info järgi saab aimu ka sellest, kui kiiresti otsustusi kaebuste menetlusse võtmise või mittevõtmise kohta tehakse.

Rõhutan, et tegu on täiesti mitteametliku käsitlusega. Menetlustaotluste kohta käivat ametlikku infot avaldab Riigikohus siin ja  oma tegevuse ametlikku statistikat siin.

Menetlustaotlused, mille Riigikohtu kriminaalkolleegium läbi vaatas

Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas läbi 97 menetlustaotlust, milledest:

  • 80% olid kriminaalasjad; ja
  • 20% olid väärteoasjad.

Esitatud kaebused jagunesid liigiti järgmiselt:

  • 51% olid kassatsioonid (kaebused sisulise lõpplahendi peale);
  • 49% olid määruskaebused (kaebused menetluslike küsimuste lahendamisele); ja
  • 1% olid teistmisavaldused (taotlus jõustunud kohtuotsuse uueks läbivaatamiseks seoses kindlate asjaoludega).

Süüteoasjades võistlevate poolte järgi jagunesid esitatud menetlustaotlused järgmiselt:

  • prokurörid ja menetlejad esitasid kokku 8 kaebust, mis moodustab 8% menetlustaotluste koguarvust; ja
  • ülejäänud (sh kahtlustatavate ja süüdistatavate kaitsjad ning kannatanute ning muude puudutatud isikute esindajad) esitasid ülejäänud 92% kõigist kaebustest.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt menetlusse võetud asjad

Kõigist kaebustest võeti menetlusse kokku 9 asja, st 9% taotluste koguarvust, seejuures:

  • kassatsioonidest 5, mis teeb 10%; ja
  • määruskaebustest 4, ehk 9%.

Süüteoasja liigiti võeti asju menetlusse järgmiselt:

  • kriminaalasjades esitatud 78 kaebustest otsustas Riigikohtu kriminaalkolleegium menetlusse võtta 7, mis on 9%; ja
  • väärteoasjades esitatud 19 kaebusest menetletakse sisuliselt 2, mis moodustab 11%.

Kui vaadata menetlusse pääsemise edukust süüteoasjades võistlevate poolte lõikes, siis:

  • prokuröride ja menetlejate kokku 8-st kaebusest võeti menetlusse 2, ehk 25%; ja
  • ülejäänute (kaitsjad ja esindajad) 89-st kaebusest võeti menetlusse 7, mis on 8%.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei võtnud menetlusse mitte ühtegi määruskaebust, mis puudutas:

  • vahistamist;
  • vara aresti või muul moel tagamist;
  • taotlust vanglast ennetähtaegseks vabanemiseks;
  • vangistuse täitmisele pööramist; või
  • sundravi.

Menetlustaotluste lahendamise aeg kriminaal- ja väärteoasjades

Selles jaotises toodud info annab vastuse küsimusele, et kui süüteomenetluses Riigikohtusse pöörduda, siis millal võiks oodata esimesi tulemusi. Rõhutan, et jutt käib ainult menetlusse võtmise küsimuse otsustamisest, mitte ajast, mis kulub menetlusse võetud asjas sisulise lahendi tegemiseni.

Keskmine menetlusaeg (kaebuse või avalduse saabumisest kuni menetlusse võtmise või sellest keeldumise määruse tegemiseni) kõigi asjade peale kokku oli 60 päeva. Süüteoasja liigi, kaebuse liigi ja sisu järgi on siin aga selged erinevused.

Kriminaalasjades oli keskmine menetlusaeg 58 päeva, väärteoasjades 70 päeva.

Kriminaalasjades sõltus keskmine menetlusaeg ka kaebuse liigist:

  • kassatsioonid menetleti 84 päevaga;
  • määruskaebused menetleti 40 päevaga.

Määruskaebuste osas oli menetlusse võtmise otsustamise kiirus oluliselt erinev sõltuvalt määruskaebuse sisust (kuna mul ühe päeva kohta menetlusaja andmeid ei olnud, siis siin võivad olla kõikumised võrreldes tegelikuga):

  • vahistamise, ennetähtaegse vabastamise ja karistuse täitmisele pööramise vaidlustes tehti lahend 14-19 päevaga;
  • vara arestimise ja muu tagamise vaidlustes võttis menetlemisotsustuse tegemine keskmiselt 87 päeva.

Mida järeldada menetlustaotluste statistikast

Riigikohtu menetlusse pääsemiseks määruskaebusega kriminaalasjas või väärteoasjas peab seaduse kohaselt esinema vajadus kohtupraktika kujundamiseks (vt näiteks kriminaalmenetluse seadustiku § 390 lg 5). See tähendab, et määruskaebuse menetlusse võtmine saavutada on eriti raske ülesanne. Teisalt on menetluslik võimalus määruskaebuse esitamiseks enamasti olemas.

Arvestades vahistamiste, vanglast ennetähtaegselt vabastamata jätmiste, karistuse täitmisele pööramiste ning vara aresti puudutavate vaidluste arvu ühes kalendrikuus kogu Eesti peale kokku tundub Riigikohtule esitatud kaebuste hulk erakordselt väike.

Kuivõrd tegu on inimeste ning juriidiliste isikute olulisi õigusi intensiivselt riivavate küsimustega, võib kaebuste väike hulk peegeldada usu puudumist sellesse, et Riigikohus üldse asja sisuliselt läbi vaatama hakkab. Kuigi statistika sellist skepsist toetab, siis ei saa kunagi tegelikult öelda, millal kohtupraktika kujundamist vajab. Õige hetk võib olla just siis, kui Sul on võimalus Riigikohtusse pöörduda.

Riigikohtusse pääsemise keerukus tähendab kindlasti ka seda, et selle asemel, et loota vaid kõrgeima kohtu peale, tuleks panustada vaidlusse tõsiselt juba selle alguses. Kui maakohtud ja ringkonnakohtud on Sinu jaoks kindlasti olemas, siis miks mitte anda 100%, et just neid oma õiguses veenda. Õnnestumisel ei ole Riigikohtusse üldse vaja pöörduda.

Ettevõtte kriminaalvastutus

Ettevõtte kriminaalvastutus

(Uuendatud 07.12.2017) Ettevõtte kriminaalvastutus ei ole Eesti õiguses midagi uut. Terminoloogiliselt korrektne on küll rääkida äriühingu või juriidilise isiku kriminaalvastutusest, aga kasutan siin samas tähenduses ka sõnu “firma” ja “ettevõte”.

Ettevõtte kriminaalvastutus tähendab, et kuritegudes saab kahtlustada, süüdistada, kohtu alla anda ja karistada ka äriühinguid (osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, jne). Sama kehtib teiste eraõiguslike juriidiliste isikute kohta (mittetulundusühing, sihtasutus). Kriminaalvastutusest on vabastatud avalik-õiguslikud juriidilised isikud, sh riik ja kohalik omavalitsus.

Lisaks kuritegudele saab ettevõtteid karistada väärtegude eest. Kõik see, mis siin kirjas, peab paika ka seoses firma vastutusega väärteo eest ja sellega seotud väärteomenetlusega.

Ettevõtte kriminaalvastutus: kaks vastutavad ühe teo eest

Juriidilised isikud tegutsevad läbi inimeste. Ettevõtte kuriteo (nt ametnikule altkäemaksu andmine riigihanke võitmiseks) panevad tegelikult toime inimesed. Kui seda tehakse äriühingu huve (nt tulu saamiseks) silmas pidades, saab kuriteo eest karistada see firma.

Ettevõtte kuriteo nüansiks on see, et lisaks juriidilisele isikule endale on kuriteo toime pannud ka need inimesed, kes vahetult midagi kuritegelikku ettevõtte huvides tegid. Karistada saavad ja kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavad ka nemad.

Ühesõnaga, toime on pandud reaalselt üks tegu, aga selle eest saavad eraldi karistada ning vastutavad muul moel nii juriidiline isik ise, kui ka tema eest tegutsenud inimene. Praktikas on mõlemad enamasti kohtu all üheskoos.

Kui korraga on kuriteokahtlusega nii ettevõte kui selle juht, on enamasti mõistlik palgata neile ühine kaitsja. Kaitsepositsioonid võiksid tüüpiliselt kokku langeda, sest kui ei ole alust juhi või töötaja karistamiseks kuriteo eest, ei vastuta ka firma.

Muidugi on võimalik ka huvide lahknemine firmaga. Nii võib töötaja soovida päästa eeskätt oma nahka, mööndes kuriteo toimepanemist ja aidates koguda tõendeid ettevõtte vastu. Tänutäheks koostöö eest juhtivtöötaja suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse ning karistada saabki vaid äriühing. Raskesti tõendatavate kuritegude puhul peab arvestama võimalusega, et ettepanekuid selliseks koostööks ettevõtte (olulisem sihtmärk) töötajaile menetlejate poolt tehakse.

Milline on ettevõtte kriminaalkaristus

Firma kriminaalasi võib ettevõtte jaoks lõppeda kulukalt. Seaduse kohaselt saab juriidilist isikut kuriteo eest põhikaristusena karistada rahalise karistusega summas 4000-16 000 000 €. Teatud juhtudel võib rahalise karistuse mõista protsendina (kuni 10%) kriminaalmenetluse alustamise aastale eelneva majandusaasta käibest.

Karistusena väärteo eest näeb seadus ette mitte ka just väikese summa – rahatrahv võib ulatuda 400 000 €-ni.

Lisaks karistustele võib süüdi mõistmine kaasa tuua menetluskulud, konfiskeerimise ja karistatusega seotud piirangud edasiseks tegevuseks. Viimastele tuleks põhjuse olemasolul hakata kiiresti mõtlema, sest nendega toimetulek mõjutab lisaks firma üldisele ärilisele tulevikule mitmeid menetluslikke otsuseid, sh kas valida asja arutamiseks kiirem või aeglasem menetlusliik.

Firma kriminaalasja kaitse erisused, sh millal palgata kaitsja

Ettevõtte kaitseõiguse teostamisel on minu arust veidi vähem valikuvabadust kui menetlusse kaasatud üksikisiku puhul. Selle kohta mõned näited.

Kehtiv seadus pakub kuriteos kahtlustatavaile (enamasti väga kahtlase) võimaluse osaleda kohtueelsel uurimisel ilma kaitsjata. Ettevõtte puhul on selline säästuvalik eriti küsitav ning selle kasuks otsustada soovival juhil tuleks enne mõelda järgmisele.

Firmajuht peab tegutsema äriõiguse regulatsioonide (nt äriseadustiku § 187 lg 1) kohaselt korraliku ettevõtja hoolsusega. Riigikohus on lahendis 3-2-1-54-17 (p 13.2) seda nõuet täpsustanud, leides, et juhatuse liikme hoolsuskohustus hõlmab ka kohustust teha informeeritud otsuseid, st küsida asjatundjatelt vajadusel lisateavet ja -selgitusi.

Korralik ettevõtja võiks seoses kriminaalmenetlusega arvestada järgmiste asjaoludega:

  • ettevõtte kriminaalvastutus on potentsiaalselt olulise mõjuga ettevõtte varale, mainekahjust jms rääkimata;
  • kriminaalmenetlus on spetsiifiline, eriteadmisi nõudev õigusharu, mida ta ei tunne; ja
  • omapäi tegutsedes vigade tegemine võib kahe eelnimetatu tõttu tähendada äriühingu jaoks oluliselt halvemat lõpptulemust, kui õigeid otsuseid tehes.

Seetõttu peaks riskantses olukorras ja vastava kompetentsita korralik ettevõtja pigem kohe abi otsima, kui et seda mitte tegema või sellega viivitama. On raske ette kujutada, miks peaks eriti just palgaline juht riskima enda suhtes nõuete esitamisega seoses hooletu suhtumisega firma kriminaalmenetlusse. Kaasates kaitsja esimesel võimalusel ning tegutsedes viimasega koostöös on raske firmajuhile menetlusega seoses etteheiteid teha, kuna mida enamat ta teha saabki.

Firma kriminaalasjas kaitse korraldamisel on teisigi nüansse. Olen kirjutanud sellest, et ei tohi ajada segamini moraalinorme (“julgesid teha, julge ka tunnistada”) ja kriminaalmenetluse reegleid (“keegi ei pea enda vastu tunnistama”). Füüsilise isiku kriminaalasja puhul on aktsepteeritav isiklik valik mitte kasutada kõiki kriminaalmenetlusega seotud tagatisi ja teha menetluses selle asemel nn moraalseid valikuid. Ettevõtte puhul tuleb aga korraliku ettevõtja testi tehes küsida, kas on põhjendatud teha vabatahtlikult mööndusi ettevõtte kaitseõiguses (nt ennast süüstades) vaid eetilistel kaalutlustel. Sellistel valikutel on ju oma hind.

Kui tahad rohkem teada kaitseadvokaadi abi kohta üldisemalt, kliki siia.