Kohtusse pöördumine on õiguse tagatis

(Uuendatud 03.06.2019) Kohtusse pöördumine oma õiguste kaitseks toob mõnikord kaasa üksjagu kõhklusi. Kohus ei tundu selline koht, kuhu vabatahtlikult minna ja kui ma sinna lähen, saavad kõik näha, et ma oma eluga hakkama ei saa. Tegelikult on kohus ja kohtumenetlus kesksed osad õigussüsteemis, tagades et õigus saaks maksma pandud.

Kohtu roll õiguste teostamisel

Olen kirjutanud, et edukaks kohtuasjaks peaks olema perspektiivikas asi ja vajaminevad ressursid. Nende olemasolu muidugi ei garanteeri edu ning riskid võivad realiseeruda ka Sinu kahjuks. Võib-olla ilmnevad tõendid, millega ei osanud arvestada või luuakse menetluse käigus Sulle ebasoodne õiguslik pretsedent. Jah, kohtuskäimisest võib mõnikord saada kulukas õppetund. Ent milline on alternatiiv?

Häda on selles, et kohtule (pidades siin all silmas ka muid vaidlusorganeid nagu vahekohus, töövaidluskomisjon jne) õigussüsteemis alternatiivi ei ole. Kui Sa põhimõtteliselt kohtusse ei pöördu, jääb õigus mõnikord ainult paberile. Kohustused nende ees, kes oma õigusi ei kaitse, saab jätta rahulikult täitmata.

Tekib Sul õiguslik probleem ja muidugi ei ole õige alati kohe kohtusse tormata. Pöördud hoopis oma advokaadi või juristi poole, lased asja uurida ja saadad oma õiguste rikkujale nõudekirja. Parimal juhul viib see kohtuvälise lahenduse leidmise protsessini, aga mis siis saab, kui vastus on keelduv või vastust ei tulegi. Mis edasi?

Kohtusse pöördumine kui otsuse koht

Edasi ei olegi muud, kui astuda järgmine samm – anda asi kohtusse. Või jätta asi sinnapaika ja otsustada, et see või teine õigus ei ole tegelikult oluline. Aga siis ei saa Sa öelda, et “õigus Eestis inimest ei kaitse”, sest keegi teine peale Sinu neid kaitsma ei tule.

Päris palju inimesi tunneb kohtu ees nii suurt aukartust, et põhimõtteliselt ei söanda sinna pöörduda. On see ettekujutus, et menetlus saab olema nagu Kafka “Protsessis” või arusaam, et kes olen mina ja kui tähtis on minu õigus, et kohtu aega üldse raisata. Inimlik on ka soov mitte olla oma õiguste kaitsel sunnitud ise aktiivne olema, vaid küsida, kas tõesti keegi teine (nt riik) ei peaks tulema ja selle töö ise ära tegema.

Ometi on kohus õigussüsteemi täiesti normaalne osa, mille peamine roll ongi õiguslikult “üleannetuid” korrale kutsuda ja õigus päriselt maksma panna. Kui Sul on õiguslik vaidlus, siis kohus lahendab selle, sest see on tema töö. Kui meil on õigusriik ja asju tuleb ajada vastavalt seadusele ning seda tagab kohus, siis on kohtusse pöördumine ka täiesti normaalne õigus ja Sinu jutule võtmine mitte riigi heatahtlikkus, vaid kohustus.

Aeg-ajalt leiab end olukorras, kus kliendi asja perspektiiv on hea, rahalised võimalused on olemas (ja kui ei ole, siis miks mitte uurida riigilt saadava õigusabi võimalusi), aga seda otsustavat viimast sammu paraku ei järgnegi.

Kohtusse pöördumine kui märk tõsiseltvõetavusest

On olemas rida inimesi ja ettevõtteid, kes ei asugi enne “liigutama”, kui asjale ei ole nn ametlikku käiku läbi nende vastu kohtusse (töövaidluskomisjoni, prokuratuuri jne) pöördumise antud. Ka peale advokaadi nõudekirjade saamist nad lihtsalt ootavad, et mis ja kas üldse edasi saab. Selline ootus ja passiivsus on tihti ka põhjendatud taktika, kuna ülal toodud tugevad kõhklused kohtusse pöördumisel on reaalne nähtus.

Juhtub, et juba kohtusse pöördumine iseenesest algatab lõpuks tõsisemad läbirääkimised, mis lõppevad rahuldava kompromissiga. Nad ainult ootasid, et näha, kas Sul on sisu, kas Sa oled võitleja, kas Sind tuleb respekteerida või saab Sinust üle sõita.

Ja tegelikult lõppevad mõistlikes nõuetes ning aruka ressursihaldusega läbi viidud protsessid Sulle enamasti edukalt. Kohtuvaidlus ei ole õnnemäng, see on mõistuslik tegevus. Võit on muidugi magus ka.