Tingimisi vangistus (rahvapäraselt ka “tingimisi karistus”) on Eesti karistuspraktikas üks levinumaid karistusi. Selle sisu on oluline teada, kuivõrd karistus võib sõltuda ka Sinust enesest (vt kokkuleppemenetlus) ja tingimuslik vangistus võib olla hea valik, kui karistus on möödapääsmatu.
See postitus tutvustabki tingimisi vangistust karistusena.
Tingimisi vangistuse sisu
Tingimisi vangistust, täpsemalt vangistusest tingimisi vabastamist, ei ole loeta õiguslikult eraldi karistusliigiks. Karistuseks on juriidiliselt ikkagi vangistus. Oma sisult aga on tegu siiski millegagi, mis jääb kuhugi rahalise karistuse ja reaalse vangistuse vahele. Võrreldamatud on ühelt poolt vanglarežiim ja teisalt (küll teatud piirangutega) vabaduses viibimine.
Tingimuslik vangistus tähendab, et süüdimõistmise tagajärjeks on küll karistusena vangistus, kuid vanglasse tegelikult minna ei tule. See kehtib küll vaid siis, kui katseaja jooksul:
a) mitte panna toime uut kuritegu, ja
b) järgida kontrollnõudeid, kui neid on kohaldatud.
Tingimisi vangistust puudutava peamised õigusnormid leiad karistusseadustiku §-dest 73-75.
Katseaeg ja käitumiskontroll (kontrollnõuded ja kohustused)
Vanglaähvardus ei ole tingimisi vangistuse korral igavene, vaid ajaliselt piiratud. Seda perioodi nimetatakse “katseajaks”.
Katseaeg võib kesta kuus kuud (käitumiskontrollita katseaja korral minimaalselt üks aasta) kuni viis aastat. Katseaja tähtaeg tuleb endale täpselt selgeks teha, sest katseaja tingimuste rikkumine ka selle viimasel päeval läheb paraku arvesse. Aastaid kestnud õiguskuulekus ei pruugi palju tähendada, sest vanglast pääsemine oli niikuinii vastutulek ja võimaluse andmine vaid teatud tingimuste täitmisel.
Kõige kergemail juhtudel on vanglast pääsemiseks vaja vaid vältida katseajal uue kuriteo toimepanemist. Väärteod (kiiruseületamised, bussis “jänese sõitmine”, jms) ei lähe arvesse.
Ülejäänud juhtudel määratakse kohtuotsusega kontrollnõuded ja lisakohustused vastavalt karistusseadustiku §-le 75. Levinumad neist seonduvad õigusrikkuja distsiplineerimisega: nt kohustus käia end kriminaalhooldaja juures registreerimas, elada ja töötada kindlas kohas, mitte tarvitada meelemürke. Need võivad seonduda ka ravi, kasvatamise (nt kohustus osaleda sotsiaalprogrammis) ja kuriteo tagajärgede heastamisega (kohustus hüvitada kahju).
Kui katseajal panna toime uus kuritegu või rikkuda kontrollnõudeid, võib sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest kaasneda tingimusliku vangistuse muutumine reaalseks vangistuseks. Teatud juhtudel on võimalik ka vangla veelkordne vältimine.
Tingimisi vangistuse võrdlus teiste karistustega
Tingimuslik vangistus on reaalse vangistuse ja rahalise karistusega võrreldes väga odav karistus. See on põhjus, miks sellele mõelda, kui on võimalus valida.
Isegi kui rahaline karistus tundub mistahes “vangistusest” kergem, siis ametliku sissetulekuga või varaliselt kindlustatud inimest mõjutab see igal juhul oluliselt. Seaduse kohaselt on rahalise karistuse miinimum- ja maksimummäärad 30-500 päevamäära. See päevamäär põhineb Sinu sissetulekul (netosissetulek miinus hädapärased kulud) ja varalisel olukorral, sõltudes selle suurusest. Isegi kõige positiivsemal juhul tuleks rahalise karistuse tasumiseks kuu aega riigi heaks tasuta töötada. Keskmise rahalise karistuse korral (265 päevamäära) räägime riigi heaks tasuta töötamisest juba ligi kolmveerandi aasta vältel.
Samuti on tingimisi vangistus odav karistus reaalse vangistusega võrreldes. Vanglarežiimi osaks on töö, mis aga täna on tasustatud väga madalalt (majutus ja toit on ju tasuta). Vanglas veedetud aeg on suuremale osale inimestest seetõttu paratamatult sissetuleku teenimise osas kaotatud aeg.
Ja kindlasti on tingimisi vangistus kergem, kui käia vabast ajast (tihti lisaks palgatööle) üldkasuliku töö tunde tegemas.
Kokkuvõttes, tingimisi vangistusega ei kaasne märkimisväärseid kulusid ja sel ajal vabaduses viibides teenitud tulu kuulub Sulle. On päris kasulik deal säilitada vabadus (ja teenida tulu) vastutasuna vaid selle eest, et uusi kuritegusid mitte toime panna.
Kellele on tingimisi vangistus näidustatud?
Nii võib küsida kohtunik, kes karistust kohaldab (“Kas tingimisi vangistus on neil asjaoludel kohane?”), aga ka süüdistatav ise (“Kas tingimisi vangistus sobib mulle, arvestades milline ma olen?”).
Tingimuslik vangistus sobib eeskätt õiguskuulekale ja distsiplineeritud inimesele. Kui kuritegu on olnud juhuslik ja uute toime panemiseks sundivad tegurid puuduvad, on katseaja tingimuste täitmine lihtne. Muidu õiguskuulekaid inimesi heidutab tingimisi vangistusega mitte nõustuma eeskätt psühholoogiline tegur – vangistus tundub nagu “päris kriminaali” karistus. Siis valitakse ikkagi hoopis rahaline karistus.
Sobivus õiguskuulekale ei tähenda, et kõik teisedki seda ei sooviks. Ülejäänute jaoks on tingimisi karistus kaval viis, kuidas riik saab õigusrikkujaid väikeste kuludega tõsiselt mõtlema panna. Ülejäänutel ei ole kaugeltki lihtne elada näiteks kolm aastat katseajal, kui mõtlematu teoga võib kohe kaasneda mitme aasta pikkune vangistus.
Tuleb ette, et kokkuleppemenetluses nõustub süüdistatav prokuratuuri ükskõik millise karistusettepanekuga, kui see on tingimuslik, mitte reaalne vangistus. Ükskõik millise kontrollnõuete paketi täitmine tundub kokkuleppe sõlmimisel nii lihtne, kui silme ees terendab vabadus. Selline lähenemine võib olla viga – kui on reaalne oht katseaja ebaõnnestumiseks, räägitakse sisuliselt läbi reaalset karistust, mitte puhtteoreetilist vangistust. Käsi ei tohiks kunagi liiga kergesti tõusta, et allkirja kokkuleppele anda.
Alkoholi- või narkosõltuvusega kimpus olijatel ei saa katseaja läbimine olema üldse nii lihtne. On juhtunud, et alkoholi tarbimise keelu lisakohustusega süüdistatav tähistab positiivset kohtuotsust korraliku peoga ning jääb sellega kohe vahele. Seetõttu on ootuspärane, et tööd kohusetundlikult tegev kaitseadvokaat selgitab tingimisi karistusega kaasnevaid ohtusid oma kliendile, seda eriti siis, kui riskifaktorid on ilmselt olemas.
Kokkuvõttes on tingimisi vangistus kõlalt pahaendeline, ent sisult soodne karistus juhuslikule õigusrikkujale, kuid ahvatlev lõks ülejäänuile.