lepingud

kliendileping

Kliendileping – ettevõtjal läheb tarvis

(uuendatud 13.05.2019) Igal ettevõtjal peaks olema kirja pandud kliendileping – kokkulepe, mille alusel kauba või teenuse müük käib, mille alusel raha sisse tuleb. Ükskõik, kui väikselt toimetada, tundub sissetuleku kindlustamine ja selles osas vaidlustusest hoidumine (rasked just väikeettevõtjale) hea mõte.

Suhtled telefoni teel, saadad töö lõpuks arve ja arvad, et Sul kliendilepingut ei ole, ja ei ole vajagi. Paraku eksid – leping kindlasti on, Sa lihtsalt ei tea selle tingimusi. Kirja pandud kliendileping ongi Sinu võimalus haarata initsiatiiv ning panna enda ja oma klientide jaoks paika mängureeglid. Kui Sa seda ise ei tee, kujundavad need teised.

Kirjaliku kliendilepingu koostamiseni jõutakse erinevaid teid pidi. Mõned avastavad ühel päeval, et kaootiline dokumentatsioon kasvab üle pea, vaja on kohaldatavaid tingimusi ühtlustada. Teised saavad kohtuvaidluses valusa õppetunni ja soovivad vettpidava lepinguga vältida kalliks läinud vea kordamist. Kvaliteetne leping ei jäta kahtlust, kelle kohustus, õigus või vastutus üks või teine asi on, mistõttu väheneb kohtuvaidluse tõenäosus hüppeliselt. Võitja on ju ette teada.

Kui kliente on palju ja/või tingimused nende osas sarnased, kaalu tüüpkliendilepingu koostamist oma kaupade ja teenuste pakkumiseks. Juriidiliselt pädev kliendileping ei pea tänapäeval tähendama seda, et upud paberite sisse ära, või et üldse oleks vaja midagi allkirjastada.

Oma kliendilepingu koostamisel Sulle minu poolt kaasa mõned mõtted.

Leping peab sobima ka kliendile: ära soola üle, aga nopi madalal rippuvad viljad

Mõned peavad endiselt kõrgeimaks “juriidiliseks pilotaažiks“ sellise lepingu koostamist, mis annab ühele poolele kõik õigused, jättes teisele vaid kohustused ning vastutuse. Tegelikult on kliendilepingu teksti tuim ühele poole väänamine midagi, mida teeb algaja, mitte meister. Lepingule on ju lõpuks tarvis ka kliendi allkirja. Rääkimata sellest, et seadus seab sellisele tegevusele piirid, eriti kui müüd ka hästi kaitstud tarbijale. Klient ei ole ju tegelikult ettevõtja vaenlane, eks.

Kliendileping peaks olema tekst, mis juba oma algkujul valdavale osale klientidest sobib, müügiprotsessi ei pidurda ega taasalusta. Ebamõistlikud vastutuse välistamised, jms tekitavad küsimusi, küsimused viivad selleni, et klient pöördub juristi või advokaadi poole ja siis … alles läheb läbirääkimisteks. Nii palju siis kiirest closing‘ust.

Siiski saab tüüptingimustesse lisada klausleid, mis potentsiaalsel kliendil harja punaseks ei aja, kuid mis kuluvad Sulle ühel hetkel marjaks ära. Kui oled Tartus tegutsev ettevõtja, kes müüb üle Eesti, siis probleeme ei tohiks tekkida lepingus kohtualluvuse sätestamisega (muidugi Tartu Maakohtusse). Kui nüüd Kuressaares asuv klient jääb Sulle võlgu ja teisiti kuidagi ei saa, käid kohtus kodu lähedal, mitte Saaremaal. Kui palju mugavam on suhelda oma advokaadiga Tartus ning mitte maksta talle lisaks sisulisele tööle ka pika sõidu eest.

Kui Sul on püsikliente ning vaja koostöö tingimusi aja jooksul muuta, siis mõtle, kui palju säästad aega, kui näed lepingus ette võimaluse tingimusi ühepoolselt (aga klienti arvestavalt!) muuta. Isegi kui teine pool ei oleks muudatuste vastu, tähendab iga lepingu eraldi ümbervormistamine Sulle aega, mida oleks võinud paremini kasutada.

Kliendileping peab olema realistlik: ära tee end paberil paremaks

Tüüplepingu koostamisel ole sinna minevate lubaduste (olgu siis need kasvõi tarnetähtajad) osas realistlik. Need on ju siduvad lubadused, mida tuleb täita.

Kliendilepingu koostamisel võiks aset leida kaardistamine, mida kliendile tegelikult pakud ja mis tingimustel. Selles protsessis võib juhtuda, et tahad ise näha ennast tegelikust veidi paremana ja lubada edaspidiseks rohkem. Lepingu koostamine iseenesest muidugi kedagi ei muuda, mistõttu jää enda vastu ausaks ja luba tänase reaalsuse piires. Muidu saab kliendilepingust tüütu koorem, mitte äri abimees, milleks see mõeldud oli.

Ettevaatlik tasub olla tähtaegade sätestamisega lepingutes: minu soovitus on arvestada kõiki tähtaegasid tööpäevades, mitte päevades. Tuleb ette, et mõni tähtajastatud veksel ootab lunastamist siis, kui jõulud või jaanipäev külgnevad nädalavahetusega, ja vastutav personal on hoopis puhkusel.

Kui võtad kliendilepingu tegemise ette, kuid otsustad ise teha, loe see ka läbi. Veel parem, vaata, milline advokaat lepingute peale mihkel on, ja uuri, kui palju see töö maksab.

Lepingu koostamine mittejuristile

(Uuendatud 13.05.2019) Kui Sulle meeldib asju ise teha või advokaadi abi tundub kallis, tuleb Sul ehk ise lepingu koostamine ette võtta. Levinud võimalus on automaatselt koosatud leping mõõduka tasu eest veebist tellida, aga kui seda loed, siis nähtavasti see variant Sulle ei sobi. Olles amatööride koostatud lepinguid üksjagu näinud annan siin mõned soovitused, et need paremini välja kukuksid.

Mida siis teha, et adekvaatne leping mõistliku pingutusega ise kokku panna?

1. Lepingu koostamine algab sobivast lepingupõhjast

Jalgratast ei ole vaja leiutada. Kasutades asja tundva isiku koostatud lepingupõhja saad aimu, millised küsimused sellises õigussuhtes olulised on ja näidis toimib kontrollnimekirjana. Praktikast on õnneks kadunud nõukogude tsiviilõiguse vaimus ajast ja arust lepingutekstid, aga soovitan igaks juhuks vältida mistahes põhju, mis pärinevad võlaõigusseaduse (VÕS) eelsest perioodist. Kui satute näiteks näidisele, kus korterit antakse “rendile”, mitte “üürile”, oletegi sellise teksti otsa sattunud, mida just soovitasin vältida.

Lepingute näidiseid leiad näiteks siit.

2. Keskendu kõige olulisemale

Sa ei taha olla sellise üürilepingu koostajaks, milles on detailideni reguleeritud olukord, kus euro kaotab Eestis kehtivuse, aga puudub igasugune info selle kohta, mida üldse (auto, eluruum, kontoripind) selle lepingu alusel kasutusse antakse. Selliseid apsakaid tuleb päriselt ette. Töölepingutes on juhtunud, et puudub igasugune info tööülesannete / ametikoha kohta, mida palga eest täita tuleks, kuigi see nagu on töösuhtes vaat et kõige olulisem.

Mul on “kõige olulisema” osas kaks soovitust:

  • pane lihtsalt ja arusaadavalt kirja, mis on sedalaadi kokkuleppe juures Sinu jaoks kõige tähtsam (nt kes peab mida, millal, kui pika aja jooksul ja mille vastu tegema), ja

  • “testi” lepingut nn musta stsenaariumi jaoks. Vaata, kas lepingust tuleb lahendusena otsesõnu välja see, mida tahad halvima tõeks saamisel toimuvat. Nt kui ostja jätab järelmaksu osamaksed tasumata, siis kas on ette nähtud asja tagastamine, kahjunõuded, jms. Või mis iganes parasjagu koostatava kokkuleppe juures Sulle oluline on. Mõtle ka tagatisele, kui see on asjakohane, kuna lepingust tulenev õigus tuleb lõpuks ka kuidagi rahaks muuta.

Teeme lepinguid ju selguse loomiseks küsimuses, millised kohustused asjaosalistel on. Kui lepingu pinnalt tõusetuv vaidlus peaks jõudma kunagi kohtusse, siis mida konkreetsemalt kokkulepped on sõnastatud, seda vähem jääb kohustusi mittetäitvale poolele mänguruumi oma käsitluste esitamiseks.

Professionaalsed lepingukoostajad olulisi lünki ei jäta, küll võib seda ette tulla asjaarmastajatel. Kui amatöörina lepingut koostades mõni detail kahe silma vahele jääb, ei saabu tingimata maailmalõppu. Võid loota, et VÕS enamasti lüngad enam-vähem mõistlikult täidab.

On siiski praktikas olulisi juhte, kus VÕS pakub tegeliku elu seisukohalt ootamatu ja ilmselt ebasobiva lahendi. Näiteks, kui üürilepingu puhul on tavaline ootus, et lisaks üürile tasub üürnik ka kõrvalkulud, eeldab VÕS vaikimisi, et kõrvalkulud kuuluvad üürisumma hulka. Kui üüri ja kõrvalkulude tasumine üürniku poolt on oluline (mida see muidugi on), tahad selle igal juhul ühemõtteliselt kirja panna.

3. Väldi üleliigset

Kõik kõla poolest pidulik (force majeure, suvaline väljend ladina keeles) ning “juriidiline” on mõnikord asjaarmastajate lemmik, kui lepingu koostamine käsil. Kui oled nõus, et Eestis ei ole maavärinad, tornaadod jms probleemiks, siis on vääramatu jõuga tegelemine raisatud aeg. Lähtu reeglist, et keelatud on mistahes punktid, millest Sa ise aru ei saa.

Teine küsimus on tarbetud kordused ja konstruktsioonide “on õigus”, “on kohustatud” liigne kasutamine. Lepingutes võid julgelt kasutada tavalist, lihtsat kõnepruuki ja lepingu olemusest (eesmärk on luua, muuta, lõpetada õigusi) tulenevalt on kokkuleppes ette nähtud tegevused niikuinii käsitletavad siduvate õiguste ja kohustustena. Poolte poolt allkirjastatud dokumendis on klausel “üürnik tasub üürileandjale üüri 450 € kuus” piisavaks aluseks, et selle summa tasumist vajadusel kohtulikult nõuda.

Seejuures piisab ühest kokkuleppest. Puudub mõte lisada lepingusse eraldi peatükki (tüüpiliselt pealkirjastatud “üürileandja õigused”) sätet, mille kohaselt üürileandjal on õigus nõuda üüri tasumist ja tagatipuks kolmandasse kohta veel eraldi üürniku kohustuse põhimõtteliselt üüri maksta. Tarbetul kordamisel puudub mõju. Sõnastad aga üleliigse sätte segaselt ja võid hoopis kahjustada seda esimest, täiesti ühemõttelist kohustust.

Kui ülaltoodud juhiseid arvestad, kukub järgmine leping kindlasti paremini välja. Kui oled ettevõtjana koostamas lepingut oma kaupade ja teenuste pakkumiseks, loe ka seda.