Kui Sa kohtusse ei pöördu, õigus ei tööta

Olen kirjutanud, et edukaks kohtusse pöördumiseks peaks olema perspektiivikas asi ja vajaminevad ressursid. Nende olemasolu muidugi ei garanteeri veel edu ning riskid võivad realiseeruda ka Sinu kahjuks. Võib-olla ilmnevad tõendid, millega ei osanud arvestada (kuni selleni välja, et tunnistaja muudab oma kohtueelselt antud ütlusi 180°) või kujundatakse menetluse käigus Sulle ebasoodne õiguslik pretsedent. Jah, kohtuskäimisest võib saada mõnikord kulukas õppetund.

Aga häda on selles, et kohtule (pidades siin all silmas ka muid vaidlusorganeid: vahekohus, töövaidluskomisjon, jne) alternatiivi ei ole. Kui Sa põhimõtteliselt kohtusse valmis pöörduma ei ole, jääb õigus ainult paberile. Õigus sel juhul üldse ei tööta.

Sõlmid lepingu, aga partner jätab oma kohustuse täitmata. Pöördud advokaadi või juristi poole, lased asja uurida ja saadad nõudekirja, mis loetleb asjaolusid, õigusnorme ja nõudeid. Parimal juhul viib see kohtuvälise lahenduse leidmise protsessini, aga mis siis saab, kui vastus on keelduv või vastust ei tulegi. Mis edasi?

Edasi ei olegi muud, kui tuleb astuda järgmine samm – anda asi kohtusse. Või jätta sinnapaika.

Päris palju inimesi tunneb kohtu ees nii suurt aukartust, et põhimõtteliselt ei söanda sinna pöörduda. Ometi on tegemist õigussüsteemi täiesti normaalse osaga, mille peamine roll ongi õiguslikult “üleannetuid” korrale kutsuda ja õigus päriselt maksma panna. Kui see on õiguslik vaidlus, siis kohus lahendab selle, sest see on tema töö. Kusjuures ebaõiglus, mis Sulle osaks saab, ei pea omandama Mihhail Hodorkovski kriminaalasja mõõtmeid, et kohtu aega väärida.

Mitu korda olen olnud olukorras, kus asja perspektiiv on hea, rahalised võimalused kohtusse pöördumiseks on olemas (ja kui ei ole, siis miks mitte uurida riigilt saadava õigusabi võimalusi), aga seda otsustavat viimast sammu ei järgne. Tsiviil- ja haldusvaidlused aga iseenesest, ilma selle otsustava sammute, ei alga.

Siis ei olegi muud, kui jääda rääkima, et “õigus Eestis inimest ei kaitse”, sest keegi teine Sinu õigusi Sinu eest tõepoolest kaitsma ei tule. Rääkida võib sellest kõigile kuulata soovijaile ja lõputult, aga kui Sa oma õigusele võimalust ei anna, oled sellest tegelikult ilma.

Olen tähele pannud, et on olemas rida inimesi ja ettevõtteid, kes ei asugi enne “liigutama”, kui asjale ei ole nn ametlikku käiku läbi nende vastu kohtusse (töövaidluskomisjoni, prokuratuuri, vms) pöördumise antud. Ka peale advokaadi nõudekirjade saamist nad lihtsalt ootavad, et mis ja kas üldse edasi saab. Selline ootus ja passiivsus on tihti ka põhjendatud taktika, kuna ülal toodud tugevad kõhklused oma õiguste kaitsmisel läbi kohtusse pöördumise on reaalne nähtus.

Tihti juhtub, et juba kohtusse pöördumine iseenesest algatab lõpuks oma tõsisemad läbirääkimised, mis lõppevad rahuldava kompromissiga. Nad ainult ootasid, et näha, kas Sul on sisu, kas oled võitleja, kas Sind tuleb respekteerida või Sinust üle sõita.

Ja tegelikult lõppevad mõistikes nõuetes ning aruka ressursihaldusega läbi viidud protsessid Sulle enamasti edukalt. Kohtuvaidlus ei ole õnnemäng, see on mõistuslik tegevus.

Sulle võib veel meeldida

Kommenteeri