Kriminaalmenetlus

Ennetähtaegne vabastamine vanglast

Ennetähtaegne vabastamine vanglast

Ennetähtaegne vabastamine vanglast tähendab seadusega antud võimalust, et kohtu poolt kuriteo eest mõistetud vangistust ei pea täies pikkuses vanglas ära kandma.

Siin kirjutan, millal ennetähtaegne vabastamine võimalik on, kuidas seda otsustatakse ning mis seda mõjutab.

Millisest hetkest on ennetähtaegne vabastamine võimalik

Kõigepealt on tähtis teada, millisest hetkest avaneb võimalus ennetähtaegseks vabanemiseks. Karistusseadustiku (KarS) § 76 kohaselt sõltub see ära kantud vangistusajast, kuriteo raskusastmest ja soovitava vabanemise viisist (elektroonilise valvega või ilma). Ennetähtaegne vabastamine on võimalik, kui vangistusest on ära kantud:

tahtliku I astme kuriteo (kuriteod, mille eest on ette nähtud vangistus üle viie aasta) korral:

  1. elektroonilise valvega vabanemisel: 1/2 karistusajast, ja
  2. ilma elektroonilise valveta: 2/3 karistusajast (alaealisena kuriteo toimepanemise korral 1/2 karistusajast)

II astme kuriteo (kuriteod, mille eest karistatakse kuni viie aasta pikkuse vangistusega) ja ettevaatamatusest toime pandud I astme kuriteo korral:

  1. elektroonilise valvega vabanemisel: 1/3 karistusajast,
  2. ilma elektroonilise valveta: 1/2 karistusajast (alaealisena kuriteo toimepanemise korral 1/3 karistusajast), ja
  3. alaealisena kuriteo toime pannud kinnipeetav vabastatakse automaatselt, kui ta on karistusest ära kandnud 1/2.

Lisatingimuseks on, et igal juhul tuleb vangistusest ära kanda vähemalt neli kuud. Kui ennetähtaegse vabanemise võimalus langeb vähemalt kahe aastase vangistuse viimasele kahele kuule, tuleb karistus lõpuni kanda (ennetähtaegselt vabaneda ei saa).

Nende tähtaegade puhul tuleb arvestada lisanduva ajaga, mis kulub vanglal ennetähtaegse vabanemise dokumentide ettevalmistamiseks ja kohtusse saatmiseks ning kohtul istungi määramiseks. See võib eeltoodud tähtaegadele lisada mõned kuud. Kohtuistung, lahendi tegemine, võimalik kaebemenetlus ja lahendi jõustumine võtavad lisaks oma aja, pikendades reaalset vabadusse pääsemist.

Peale nende tähtaegade tuleb arvestada vangistusseaduse §-st 76 tulenevaga. Nimelt, kui ennetähtaegselt vabanemine ebaõnnestub (kohus keeldub), avaneb järgmine võimalus alles aasta pärast (erandina mõnel juhul 6 kuud, nt alaealised). Kuna aasta on väga pikk aeg uut võimalust oodata, siis on põhjust näha vaeva, et vabanemine pigem kohe saavutada, mitte aasta, kahe või kolme pärast.

Seetõttu esineb praktikas üksikuid juhtumeid, kus kinnipeetavale võib olla kasulik mõni ennetähtaegse vabanemise võimalus kasutamata jätta (nt elektroonilise valve korral on vaja isiku nõusolekut, ja sellest saab keelduda), kuna vabanemise sel ajahetkel on piisavalt ebatõenäoline. Seda juhul, kui järgmine ja parem võimalus avaneks sel juhul enne aasta möödumist.

Mida arvestatakse ennetähtaegse vabanemise otsustamisel

KarS § 76 lg 4 kohaselt lähevad ennetähtaegse vabastamise otsustamisel arvestamisele:

§ 76. Vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine

[…]

(4) Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

Praktiliselt tähendab see, et muuhulgas mängivad otsustamisel rolli:

  • kriminaalkaristuste arv
  • vanglas viibitud kordade arv
  • distsiplinaarkaristused vanglas
  • tegevus vanglas (töö, õppimine, osalemine sotsiaalprogrammides)
  • elukoha olemasolu (sh sobivus elektrooniliseks valveks)
  • sõltuvused (alkohol, narkootikumid)
  • töökoha olemasolu vabanemisel
  • sotsiaalsed sidemed (perekond, lapsed)
  • suhtlusringkond, ja
  • varasem käitumine kriminaalhoolduses.

See ei ole ammendav nimekiri. Kui hästi otsida, leiab pea alati midagi individuaalset lisaks, mis võib otsust kinnipeetavale soodsalt mõjutada.

Menetlus ennetähtaegse vabastamise arutamiseks

Kui ennetähtaegse vabanemise (järjekordne) võimalus avaneb, valmistab vangla ette iseloomustuse (sh arvamuse, kas ta taotlust toetab) ning saadab asja kohtusse. Vangla on selleks kohustatud. Seejärel määrab kohus istungi.

Ennetähtaegse vabastamise arutamine kohtus toimub tüüpiliselt ühel istungil, kus selgitatakse välja ka ülaltoodud asjaolud. Arvamust avaldavad prokurör, kinnipeetav ja kaitsja. Kuna istungiks on enamasti määratud lühike aeg, tuleb läbi mõelda, kuidas seda võimalikult hästi kasutada.

Maakohus otsustab vabastamise ja selle tingimused või vabastamisest keeldumise määrusega. Määrus on vaidlustatav nii ringkonnakohtus kui Riigikohtus.

Isegi kui kohus teeb positiivse lahendi, tuleb oodata 15 päeva (vaidlustamise tähtaeg) selle jõustumist. Alles siis saabub vabadus.

Mida saad teha, et ennetähtaegne vabastamine õnnestuks

Vabaneda soovija peab ise juba tükk aega enne kohtuistungit hakkama mõtlema, kuidas ülaltoodud vabanemisel kaalu omavaid tegureid võimalikult veenvalt presenteerida. On ju vahe, kas lihtsalt öelda, et plaanid tööle minna, või siis esitada konkreetse tööandja kirjalik nõusolek tööle võtmiseks, näidates, mis ametis tööle hakatakse, ja et selleks on olemas nõutav kvalifikatsioon ning kogemus. Või kas oled lihtsalt mõelnud edasiõppimisest või on Sul konkreetne plaan, kuhu, millal ning miks üldse õppima minna.

Muidugi on kohut kõige lihtsam veenda asjades, mis tegelikult, mitte üksnes sõnades, ka nii on. Tore on, kui vangla kirjutab soodsa, mitte negatiivse iseloomustuse. Selleks, et kohtule positiivset näidata, tuleb karistuse kandmisel igapäevaselt sellele mõelda ja vastavalt tegutseda.

Kinnipeetavate võimalus ennetähtaegseks vabastamiseks tundub aasta-aastalt paranevat. Kulude kokkuhoid, tehnoloogia olemasolu jms panevad ka riiki tõsiselt huvituma sellest, et kogu karistust ei kantaks ära vanglas. Vabastamine koos kaasneva katseajaga aitab vabadusse pääsemise korraldada sujuvalt, teisalt paneb vabadusse pääsenu sama “probleemi” ette nagu tingimisi vangistuse korral – uue kuriteo toimepanek on eriti riskantne.

Kui aga juba enne asja arutamist ettevalmistusega vaeva näha (võib-olla kaitsjagi appi võtta), võib vabadusse pääseda üksjagu varem.

kokkuleppemenetlus kriminaalasjas

Kokkuleppemenetlus kriminaalasjas

Kokkuleppemenetlus on Eestis kõige levinum menetlusliik kriminaalmenetluses.  Selles postituses kirjutan, millal ja millistel kaalutlustel seda kasutatakse ning kuidas kokkuleppemenetlus käib.

Kokkuleppemenetlus kui kriminaalõiguslik kompromiss

Kokkuleppemenetlus on olemuselt kriminaalõiguslik kompromiss, mille põhisisuks on süüdistatava süüdi tunnistamine (õigeksmõistev otsus ei ole võimalik) ja karistamine lihtsustatud korras.

Prokuratuur, süüdistatav ning viimase kaitsja lepivad kokku kõigis süüdimõistmisega kaasnevates tagajärgedes (sh põhi- kui lisakaristus, ekspertiisi- ja muud kulud, ning tsiviilhagi lahendus) ja kohus kinnitab selle kokkuleppe.

Kokkuleppemenetlus on populaarne, kuna teenib erinevate huvidega menetlusosaliste eesmärke. Kõik asjaosalised (süüdistatav, prokuratuur, kohus) hoiavad selle menetlusliigi kohaldamisel kokku raha ja aega, mõnikord väga palju. Prokuratuur saab kindluse süüdimõistmises, ja süüdistatav selles, et tema suhtes kohaldatav karistus on talle aktsepteeritav.

Viimane on süüdistatavale eriti oluline juhul, kui karistuskokkulepe aitab vältida või minimeerida reaalset vangistust. Kompromissitu vaidlemine on märksa lihtsam olukorras, kus mustaks stsenaariumiks vaidluse kaotamisel on rahaline karistus või tingimisi vangistus. Kui vale otsuse hinnaks võib olla vangla, tuleb kokkuleppele enamasti vähemalt mõelda.

Kokkuleppemenetlust puudutavad olulisemad õigusnormid leiad siit.

Millal on kokkuleppemenetlus võimalik

Kokkuleppemenetlus on teatud kuritegude puhul välistatud (sh rasked isikuvastased kuriteod), ent enamike kuritegude puhul on kokkuleppekaristus võimalik.

Kokkuleppemenetluse kohaldamine eeldab, et sellega nõustuvad nii prokurör, süüdistatav (kõik, kui neid on mitu) kui ka tema kaitsja. Lisaks ei tohi sellele vastu olla kannatanu, tsiviilkostja ega kolmas isik. Kui kokkulepet takistab kaassüüdistatav, on võimalik asja eraldamine eraldi menetlusse ja tee kokkuleppele on taas avatud.

Prokuratuur ei pruugi olla kokkuleppe (kohesest) sõlmimisest huvitatud olulistes kriminaalasjades, milles on mitu omavahel seotud süüdistatavat. Kokkuleppest keeldumise eesmärk on välistada võimalus, et kokkuleppemenetluses oma riskid maandanud süüdistatav ilmub hiljem uuesti kohtusse ning tegutseb süüdistuse vastu. Sel juhul võib kokkuleppe võimalus ikkagi tekkida pärast seda, kui süüdistatav on oma ütlused kohtus andnud.

Kannatanud tüüpiliselt kätt kokkuleppemenetlusele ette ei pane. Kui ta on esitanud tsiviilhagi ja see on mõistlik, seab prokurör selle rahuldamise enamasti kokkuleppe oluliseks tingimuseks.

Kuigi kokkuleppemenetluse tulemuseks on alati süüdimõistmine, ei eelda kokkuleppe sõlmimine süü tunnistamist ei kohtueelses menetluses ütlusi andes ega kohtus. Kokku võib seega leppida ka siis, kui süüdistatav ise ennast süüdlaseks ei pea. Osad kohtunikud siiski praktiseerivad istungil enne kokkuleppe kinnitamist küsida, kas süüdistatav tunnistab oma süüd.

Kuidas kokkuleppemenetlus käib

Kokkuleppemenetluse läbirääkimised ja kokkuleppe sõlmimine toimuvad harilikult pärast seda, kui kohtueelne menetlus on lõpetatud ja kaitsjale antud üle kriminaalasja toimik. Teoreetiliselt on võimalik vaidluselt kokkuleppele üle minna ka mõnevõrra hiljem – kuni kestab kohtulik uurimine maakohtus.

Tüüpiliselt toimub kohtumine läbirääkimisteks prokuratuuris või vanglas (kui kahtlustatav on vahistatud), see algab prokuröri poolt kokkuleppemenetluse ja seonduvate kahtlustatava õigustega tutvustamisest. Seejärel räägitakse läbi ja kas sõlmitakse või ei sõlmita kirjalik kokkulepe. Kokkuleppe sõlmimisel saadetakse kokkulepe ja toimik kohtusse.

Kuigi kokkulepe on allkirjastatud ja kohtusse saadetud, on võimalik sellest loobuda kuni kohtuistungini. Kokkuleppe suhtes ümber mõtlemine on seadusega kahtlustatavale antud õigus.

Seejärel määrab kohus istungi ja koostab kohtu alla andmise määruse. Kui kohus ei pea kokkulepet aktsepteeritavaks (nt on karistus teole mittevastav), saadab ta toimiku prokuratuuri tagasi ja istungit ei määragi. Kui nii juhtub, on võimalik sõlmida uus kokkulepe, kuid juba mõistagi teistsugustel tingimustel.

Kohtuistungil kokkuleppemenetluses kontrollitakse vaid süüdistatava isikusamasust, kokkuleppe sõlmimise vabatahtlikkust ja seda, et süüdistatav jääb kokkuleppe juurde. Kui kõik klapib, siis kohus kuulutab otsuse tüüpiliselt hetk pärast kohtuistungi lõppu. Kohtus võib aega kuluda kokku isegi alla poole tunni ja raha säästa sooviv süüdistatav võib kaitsjast kohtus üldse loobuda.

Oluline on, et pärast kohtu lahkumist nõupidamituppa ei ole kokkuleppest võimalik enam taganeda. Teoreetiliselt on ka kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust võimalik apelleerida, aga nii piiratud alustel, et neid praktiliselt ei esine. Seega, kokkuleppe sõlminud jäävad pärast maakohut sellega seotuks.

Kokkuleppemenetluse tähendus süüdistatava jaoks

Esmalt tuleb rõhutada, et järgmistes küsimustes informeeritud otsuste tegemiseks on kriitiline tutvuda enne kriminaalasja toimikuga.

Süüdistatava jaoks tähendab kokkuleppe sõlmimine otsust loobuda kriminaalasjas süüdimõistmisest / pakutud karistusest soodsama lahenduse taotlemisest. Võimalusi sellisteks lahendusteks oleks põhimõtteliselt kaks.

  1. Valida sisuline kohtuvaidlus, et taotleda õigeksmõistmist või prokuröri pakutust leebemat karistustust. Selleks tuleks hästi läbi mõelda, kas vaidlemiseks on piisavalt õiguslikku positsiooni, raha, aega ja muidugi (riski)julgust. Eitava vastuse korral on kokkuleppemenetluse vastuvõtmine sundkäik.
  2. Taotleda kriminaalmenetluse lõpetamist. Paljudel juhtudel ei ole see võimalus reaalne (nt narkokuriteod või joobes juhtimise asjad), kuid teinekord tuleb ette, et arutatakse juba kokkulepet või vaieldakse kohtus, kui selgub, et prokurör oleks põhimõtteliselt nõus menetluse mingitel tingimustel üldse lõpetama või seda kohtult taotlema.

Kokkuleppemenetluse pakkumist prokuratuuri poolt võiks iga kahtlustatav/süüdistatav kriminaalasja menetluses oodata ja selle osas oma seisukoha valmis mõelda. Kuigi võimalik on üksnes süüdimõistev otsus, toimib kokkuleppemenetlus “kindlustustusena” võimaliku mustema stsenaariumi vastu ning häirib muud elu (sh tööd) nii vähe, kui võimalik.

kuriteo aegumine

Kuriteo aegumine

Kuriteo aegumine on klientide poolt sageli tõstatatud teema ja põhiküsimuseks on, et milline on kuriteo aegumistähtaeg. Tegelikult on asjalood tükk maad keerulisemad – ei piisa sellest, et lihtsalt oodata aja kulumist ning kõik ongi korras. Kuriteo aegumine võib seaduse kohaselt katkeda, peatuda või alata hoopis oodatust hiljem. Tüüpiliselt ei ole aegumine kriminaalasjas realistlik võimalus ning kaitse tuleb rajada muudele argumentidele.

Alljärgnev käsitlus peaks andma vastused kuriteo aegumise põhiküsimustele, kui Sa just kriminaaladvokaadi karjäärist ei unista. Väärteo aegumisest kirjutan ka.

Kuriteo aegumine: põhiidee ja õiguslik toime

Võiks küsida, miks kuriteod üldse aeguvad – miks peaks süüdlane jääma karistuseta lihtsalt seetõttu, et tegu ja selle asjaolusid piisavalt kiiresti ei suudeta kindlaks teha ja karistada.

Aegumise vajalikkust põhjendavad erinevaid teooriad. Ühed leiavad, et kuriteo aegumine põhineb ideel, et aja möödudes teo karistusväärsus kahaneb, kuni kaob sootuks. Teiste jaoks on põhiargumendiks, et vana kuriteo menetlemine paneks menetlusaluse isiku protsessis raskesse olukorda (vähendaks kaitsevõimalusi ja suurendaks süütu inimese karistamise riski), kuna tõendite ja info kogumine läheb aja möödudes palju raskemaks ning need on ebausaldusväärsemad. Kolmandad arvavad, et eesmärgiks on vabastada politsei ja kohtud ammu unustatud juhtumitega tegelemisest ja suunata neid värskeid kuritegusid lahendama. Jne.

Teooriate paljususele vaatamata on üheselt selge süüteo aegumise õiguslik toime: kui kuritegu aegub, siis kriminaalmenetlus lõpeb (või ei algagi), välja arvatud, kui kahtlustatav/süüdistatav soovib seda rehabiliteerimise eesmärgil.

Lisaks süütegudele endile aegub ka nende osas mõistetud karistuste täitmine (nt kui teatud aja jooksul trahvi sisse ei nõuta, kaotab riik selle nõudmise õiguse), millest ma siin pikemalt ei kirjuta.

Millal kuritegu aegub

Kuritegude aegumistähtajad on seaduse kohaselt järgmised:

  1. esimese astme kuriteod (karistus üle viie aasta vangistust) aeguvad kümne aastaga alates kuriteo lõpuleviimisest;
  2. teise astme kuriteod (karistus kuni viis aastat vangistust või rahaline karistus) aeguvad viie aastaga alates kuriteo lõpuleviimisest; ja
  3. mõned kuriteod on aegumatud.

Aegumatute kuritegude hulgas on neid, millest seda võiks täiesti loomulikult oodata – genotsiid, sõjakuritegu, inimsusevastane kuritegu. Kuid lisaks on aegumatud kõik kuriteod, mille eest saab karistada eluaegse vangistusega. Nende hulgas on näiteks ka üks narkokuritegu – narkootilise aine käitlemine suure varalise kasu saamise eesmärgil (KarS § 184 21). Samas ei ole aegumatu ükski seksuaalkuritegu, isegi kui ohvriks on alaealine.

Seaduse lahkus kuritegude karistusväärsusele “parim enne” ette nägemisega ei ole lõputu – on rida reegleid, mis hoolitsevad selle eest, et see viis või kümme aastat liiga kiiresti ei saabuks. Nii arvestatakse aegumise algust tihti viimasest võimalikust kuriteoga seonduvast hetkest, mitte esimesest. Näiteks kui kuritegu on koosnenud väiksematest osategudest (raamatupidaja kõrvaldab aastate vältel firma kontolt raha), algab aegumise arvestus alles viimasest sellisest teost.

Need 5-10-aastased aegumistähtajad kehtivad aga siiski vaid juhul, kui politseil ei ole selle aja jooksul õnnestunud kohtueelses menetluses kahtlusalust välja selgitada. Kui see siiski õnnestub, on kuritegude reaalsed aegumistähtajad märksa pikemad, mida kohe selgitan.

Mis kuritegu ikkagi nii kergesti ei aegu

Kuriteo toimepanemisest selle avastamiseni, seejärel kohtueelse uurimiseni, siis kohtumenetluse alguseni ja lõpuks kohtuotsuseni jõuda (läbi kõigi kolme astme) ja kulutada selleks viis aastat, võib tunduda üsna lihtne. Siiski näeb seadus ette võimalusi, kuidas kuriteo aegumistähtaega pikendada viie aasta võrra, kui politsei on kahtlusaluse isiku kindlaks teinud. Teise astme kuriteo korral kahekordistab see aja, mil riik saab kuriteoasjas aegumist vältides lahendini jõuda.

Üheks selliseks on tõkendi kohaldamine. Tõkend on lisaks vahistamisele ja selle alternatiividele ka näiteks allkirja andmine elukohast mittelahkumise kohta. Uurijal on väga lihtne kutsuda inimene politseisse, teha ülekuulamine ja selle sabas võtta vajalik allkiri. Selline allkiri ise kehtib eeluurimisel ühe aasta, aga peale seda märkamatut toimingut on tüüpilise mitte väga suure kriminaalasja aegumisprobleemid riigi jaoks kahtluseta lahenenud.

Kuid neid aluseid on veelgi: süüdistatava kohtu alla andmine, süüdistatava ülekuulamine, kohtu poolt ekspertiisi või täiendavate tõendite kogumise määramine. Kõik need on väga tüüpilised või lausa vältimatud menetlustoimingud kriminaalasja kohtumenetluses ja sisuliselt tähendab see, et kahtlusalusega kuriteoasjas on viie aasta lisandumine aegumistähtajale pigem reegel, kui erand. Seetõttu on aegumistähtajad reaalselt märksa pikemad kui eeltoodud ametlikud numbrid, ja nende potentsiaal kaitsetegevuseks asja kohtusse jõudes väike.

Lisaks ei jookse aegumistähtaeg ajal, mil kahtlustatav/süüdistatav kriminaalmenetlusest kõrvale hoiab.

Boonus: väärteo aegumine

Keskmisest keerukamates väärteoasjades on aegumistähtaja möödumine menetluse ajal märksa reaalsem. Väärteod aeguvad kahe (erandlikult kolme) aastaga ja väärtegude puhul puuduvad aegumise katkemise alused, mis seda tähtaega pikendaksid. Tuleb ette, kus väärteoasja otsustav maakohus teeb otsuse juba nii lähedal aegumistähtaja lõpule, et ükskõik, milline (sh täiesti alusetu) kassatsioon Riigikohtusse esitatakse, aegub asi juba Riigikohtu poolt asja menetlusse võtmise otsustamisel.

Mõnikord ongi ainus (kuid tõhus) kaitseidee väärteoasjas arvestus, et järele jäänud kaebevõimalusi ja selleks eeldatavalt kuluvat aega arvestades aegub väärtegu enne lõpliku lahendi jõustumist. Ei ole vahet, et maakohus tunnistas Sind väärteoasjas süüdi ja kaebamiseks puuduvad argumendid – kui aegumistähtaeg saabub, on kohtuvõit automaatselt käes.

Kokkuvõttes ei anna kuriteo aegumise kontseptsioon tüüpilises kriminaalasjas tavaliselt tõhusaid kaitsevõimalusi, kuna reaaluses on avastatud kuritegude aegumine pikk protsess. Asi saab tihti lahendatud enne, kui kell kukub. Seevastu väärteoasjades võib aegumistähtajani jõudmine olla reaalne, luues juba iseenesest häid võimalusi kaitsetegevuseks.

kriminaalasja lõpetamine

Kriminaalasja lõpetamine

Kahtlustatavaks või süüdistatavaks olek kriminaalasjas ei pea lahenema süüdimõistva kohtuotsusega või veel hullem – vanglaga. Kriminaalasi ei pea üldse lõppema kohtuotsusega või tingimata isegi kohtusse jõudma. Kirjutan all võimalustest, kuidas saavutada kriminaalasja lõpetamine: mis on selle alused ja õiguslik toime.

Aga esmalt vaatame lühidalt õigeksmõistvat kohtuotsust, et kriminaalmenetluse lõppemise võimalusi sellega võrrelda.

Õigeksmõistev kohtuotsus kui võrdluspunkt

Selleni lõpuks jõudes kindlasti kõige suuremat rahulolu pakkuv lahendus kriminaalasjale, sest saad öelda, et kohus (või lausa mitu kohtuastet) vaagis ja pärast põhjalikku kaalumist otsustas, et süüdistus on täiesti alusetu. Kohtuotsusel on vaieldamatult ka üks juriidiliselt kasulik toime – kui juba kord õigeks mõistetud, ei saa uut süüdistust samas asjas enam esitada (vt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 23 lg 3).

Kohtuotsuse ja sellele eelneva menetluse võimalikeks puudusteks on, et sellele võib kuluda üksjagu raha, aega ja närvirakke.

Tihti ongi kaks takistust pikaks kohtuvaidluseks kriminaalasjas selleks kuluv raha ja soov mitte kaotada menetluse tõttu töökohta. Mõistlikud advokaadikulud on riik kohustatud hüvitama, aga muude Sulle põhjustatud ebamugavuse hüvitamiseks nagu oleks mingid võimalused, aga need on piiratud ja kannad need lõpuks enamasti vähemalt osaliselt enda kuludesse.

Samuti on menetlus ja otsus üldjuhul avalikud ning menetlusest võib isegi õigeks mõistmise korral läbi käia infot, mida Sa ei soovi avalikuks tulevat. Ajakirjandus kajastab kohtuasju tihti aktiivsemalt nende alguses, andes põhirõhu sellele, milles kõiges Sind süüdistatakse. Õigeks mõistmise kohta ilmub juba tagasihoidlikum nupp, kui üldse. Karta on, et sellise kajastuse korral jääb tervikuna tooni andma ikkagi see kahtlus või süüdistus, mitte sellest vabanemine.

Kriminaalasja lõpetamisest üldiselt

Seadus näeb ette rida võimalusi, et isegi kuriteo toime pannud isikuid kohtusse mitte saata ja süüdi mõista. Kriminaalasja lõpetamine on võimalik muidugi ka kohtumenetluses.

Kuigi see võib teatud juhtudel olla tingimuslik (tuua Sulle kaasa mingeid koormisi või muid soovimatuid tagajärgi), siis Sind ei loeta kriminaalmenetluse lõpetamisel seaduse silmis kurjategijaks, Sa ei saa karistada ega kaasne muid kriminaalvastutusele võtmisega seotud negatiivseid tagajärgi. Määrused kriminaalmenetluse lõpetamise kohta ei saa enamasti avalikuks ja seega üsna tõenäoliselt juhtub, et Su nimi edaspidi otsingumootoritest seoses kuriteokahtlusega üldse välja ei tule.

Sarnaselt õigeksmõistva kohtuotsusega on ka kriminaalmenetluse lõpetamisel (kuigi mitte alati!) menetluskulude kandmine riigi kohustus. See puudutab ka Sinu mõistlikke kulutusi kaitsja abile.

Kriminaalasja lõpetamise õiguslikuks “puuduseks” võrreldes õigeksmõistva kohtuotsusega on ülal mainitud absoluutse keelu puudumine sama asja uuesti üles võtmiseks. Praktikas on selle aspekti tähendus väike, kuna uurijad liiguvad edasi uute asjade lahendamisega.

Kriminaalmenetluse lõpetamisel on oluline roll prokuratuuril, kes lõpetamise kas otsustab, selleks loa annab või seda kohtult taotleb. See tähendab, et selle võimaluse olemasolu ei sõltu vaid kahtlustavast-süüdistatavast ja tema kaitsjast.

Kriminaalasja lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumisel, kui süü ei ole suur

Juristid nimetavad seda kriminaalmenetluse lõpetamiseks oportuniteediga. See võimalus tuleb kõne alla teise astme kuritegude puhul (võimalikuks karistuseks rahaline karistus või vangistus mitte üle viie aasta). On kuritegusid, mille korral võimalused on paremad (kõige kergemad kuriteod) ja on selliseid tegusid, mille puhul seda üldse ei kohaldata. Rolli mängivad ka kahtlustatava või süüdistatava vanus, tegevus, käitumine menetluses, jms.

Riigi peaprokurör on andnud juhise (mis on avaldatud siin), milles on toodud suunised, milliste kuritegude puhul see lubatud on ja milliste puhul mitte.

Kriminaalasja lõpetamisega sel alusel kaasneb tihti kohustus kanda ise oma kaitsekulud ja muud menetluskulud, hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ning mõni täiendav kohustus (üldkasulik töö või rahaline makse riigieelarvesse). Nende kohustuste täitmiseks antakse tähtaeg (kuni kuus kuud) ja kui kohustused jäävad täitmata, siis menetlus jätkub.

Kriminaalmenetluse lõpetamine aluse puudumisel

Aluse puudumine tähendab eeskätt kuriteotunnuste puudumist, sh võimatust neid tõendada isegi, kui need tegelikult on olemas. Selle lõpu korral on hea, et kahtlustatava jaoks ei kaasne täiendavaid kohustusi.

Aluse puudumisel lõpetamine võib toimuda menetluse loomuliku tulemusena iseeneslikult, aga ka seetõttu, et oled ise uurimises aktiivne – annad ütlusi, esitad kahtlustust ümber lükkavaid tõendeid, jne. Üks hea võimalus selleks on hiljemalt siis, kui kaitsjale antakse tutvumiseks kriminaalasja toimik ja jookseb aeg taotluste esitamiseks kohtueelses menetluses. Kas valida selline aktiivsus või mitte ei ole alati lihtne otsus ja see tuleks teha koos advokaadiga.

Kriminaalasja lõpetamine aegumise või mõistliku menetlusaja möödumise tõttu

Kuriteod üldreeglina aeguvad ja sõltuvalt teo raskusest on tähtaegadeks viis või kümme aastat teost endast arvates. Kui tegu on aegunud või aegub kriminaalmenetluse kestel (ükskõik, kas kohtus või enne seda), tuleb menetlejal/kohtul kriminaalasjale punkt panna. Viidatud tähtaegade osas on menetlejail võimalik oma toimingutega kuni viis aastat juurde võita (nt kohaldades tõkendit), mistõttu aegumistähtajad on tegelikult üsna pikad.

Aegumisega sarnane on mõistliku menetlusaja möödumise kontseptsioon. Idee seisneb selles, et kui riik ei suuda kriminaalmenetluses lõpliku lahendini jõuda mõistliku aja jooksul, tuleb menetlus lõpetada. Mõistlik menetlusaeg on igal korral kohtu poolt eraldi hinnatav (erinevalt aegumisest, kus kohtul valik puudub), ja see sõltub muuhulgas asja keerukusest, millal kahtlustatav/süüdistatav menetlusele allutati, riigi ja isiku enda käitumisest menetluses. Kriminaalmenetluse lõpetamiseks sel alusel peaks menetlus olema veninud üle igasuguste mõistlike piiride ja seda just riigi (prokuratuur, kohus) tõttu.

Neil põhjustel on kriminaalasja lõpetamine aegumise või mõistliku menetlusaja tõttu harva kohalduv võimalus.

Muud kriminaalmenetluse lõpetamise alused

Kriminaalasja lõpetamine on võimalik veel lisaks real muudel alustel. Need võivad sõltuda kahtlustatava/süüdistatavaga seotud asjaoludest (tervislik seisund, kodakondsus, vanus jms), samuti kuriteoliigist. Näiteks on ebaseaduslike relvade ja lõhkeainega seotud kuritegude (kui need vabatahtlikult loovutada), samuti konkurentsikuritegudega seoses olemas spetsiifilised alused kriminaalasja lõpetamiseks.

Kokkuvõtteks on oluline, et kriminaalasi ei pea tingimata saama Sinu jaoks kurba lõppu isegi siis, kui oled kuriteo toime pannud. Kas kriminaalmenetluse lõpetamine realiseerub, sõltub muidugi ka Sinu ja Su advokaadi tegevusest. Küsi oma kaitsjalt alati, kas ja millised positiivsed lõpud on Sinu asja puhul võimalikud lisaks kohtuvaidlusele ja võimalikule õigeksmõistmisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium: menetlustaotluste statistika (mai 2017)

Riigikohtu kriminaalkolleegium menetlustaotlused(Uuendatud 07.12.2017) Kriminaalasjas või väärteoasjas esitatud kaebuse Riigikohtu menetlusse saamine ei ole lihtne ülesanne. Kaebuse saab küll esitada, aga enne kui asja hakkab sisuliselt vaagima Riigikohtu kriminaalkolleegium tuleb saavutada, et kassatsioon, määruskaebus või teistmisavaldus üldse menetlusse võetaks. Ülekaalukas osa kaebustest kriminaal- ja väärteoasjades seda etappi edukalt ei läbi. Kaebusele vastuseks laekub enamasti vaid Riigikohtu määrus, millega sisulisi põhjendusi esitamata kaebus menetlusse võtmata jäetakse, ja ongi kõik.

See blogikanne on neile, keda huvitab Riigikohtus löögile pääsemise tõenäosus täpsemalt, keda ei rahulda vaid teadmine, et šansid on alla poole. Analüüsisin selleks Riigikohtu avaldatavat infot menetlustaotluste kohta ja toon allpool ära rea statistilisi andmeid, mis kirjeldavad, kuidas Riigikohtu kriminaalkolleegium kaebuste menetlusse võtmist otsustab, seda 2017. aasta maikuu näitel. Riigikohtu veebis avaldatava info järgi saab aimu ka sellest, kui kiiresti otsustusi kaebuste menetlusse võtmise või mittevõtmise kohta tehakse.

Rõhutan, et tegu on täiesti mitteametliku käsitlusega. Menetlustaotluste kohta käivat ametlikku infot avaldab Riigikohus siin ja  oma tegevuse ametlikku statistikat siin.

Menetlustaotlused, mille Riigikohtu kriminaalkolleegium läbi vaatas

Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas läbi 97 menetlustaotlust, milledest:

  • 80% olid kriminaalasjad; ja
  • 20% olid väärteoasjad.

Esitatud kaebused jagunesid liigiti järgmiselt:

  • 51% olid kassatsioonid (kaebused sisulise lõpplahendi peale);
  • 49% olid määruskaebused (kaebused menetluslike küsimuste lahendamisele); ja
  • 1% olid teistmisavaldused (taotlus jõustunud kohtuotsuse uueks läbivaatamiseks seoses kindlate asjaoludega).

Süüteoasjades võistlevate poolte järgi jagunesid esitatud menetlustaotlused järgmiselt:

  • prokurörid ja menetlejad esitasid kokku 8 kaebust, mis moodustab 8% menetlustaotluste koguarvust; ja
  • ülejäänud (sh kahtlustatavate ja süüdistatavate kaitsjad ning kannatanute ning muude puudutatud isikute esindajad) esitasid ülejäänud 92% kõigist kaebustest.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt menetlusse võetud asjad

Kõigist kaebustest võeti menetlusse kokku 9 asja, st 9% taotluste koguarvust, seejuures:

  • kassatsioonidest 5, mis teeb 10%; ja
  • määruskaebustest 4, ehk 9%.

Süüteoasja liigiti võeti asju menetlusse järgmiselt:

  • kriminaalasjades esitatud 78 kaebustest otsustas Riigikohtu kriminaalkolleegium menetlusse võtta 7, mis on 9%; ja
  • väärteoasjades esitatud 19 kaebusest menetletakse sisuliselt 2, mis moodustab 11%.

Kui vaadata menetlusse pääsemise edukust süüteoasjades võistlevate poolte lõikes, siis:

  • prokuröride ja menetlejate kokku 8-st kaebusest võeti menetlusse 2, ehk 25%; ja
  • ülejäänute (kaitsjad ja esindajad) 89-st kaebusest võeti menetlusse 7, mis on 8%.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei võtnud menetlusse mitte ühtegi määruskaebust, mis puudutas:

  • vahistamist;
  • vara aresti või muul moel tagamist;
  • taotlust vanglast ennetähtaegseks vabanemiseks;
  • vangistuse täitmisele pööramist; või
  • sundravi.

Menetlustaotluste lahendamise aeg kriminaal- ja väärteoasjades

Selles jaotises toodud info annab vastuse küsimusele, et kui süüteomenetluses Riigikohtusse pöörduda, siis millal võiks oodata esimesi tulemusi. Rõhutan, et jutt käib ainult menetlusse võtmise küsimuse otsustamisest, mitte ajast, mis kulub menetlusse võetud asjas sisulise lahendi tegemiseni.

Keskmine menetlusaeg (kaebuse või avalduse saabumisest kuni menetlusse võtmise või sellest keeldumise määruse tegemiseni) kõigi asjade peale kokku oli 60 päeva. Süüteoasja liigi, kaebuse liigi ja sisu järgi on siin aga selged erinevused.

Kriminaalasjades oli keskmine menetlusaeg 58 päeva, väärteoasjades 70 päeva.

Kriminaalasjades sõltus keskmine menetlusaeg ka kaebuse liigist:

  • kassatsioonid menetleti 84 päevaga;
  • määruskaebused menetleti 40 päevaga.

Määruskaebuste osas oli menetlusse võtmise otsustamise kiirus oluliselt erinev sõltuvalt määruskaebuse sisust (kuna mul ühe päeva kohta menetlusaja andmeid ei olnud, siis siin võivad olla kõikumised võrreldes tegelikuga):

  • vahistamise, ennetähtaegse vabastamise ja karistuse täitmisele pööramise vaidlustes tehti lahend 14-19 päevaga;
  • vara arestimise ja muu tagamise vaidlustes võttis menetlemisotsustuse tegemine keskmiselt 87 päeva.

Mida järeldada menetlustaotluste statistikast

Riigikohtu menetlusse pääsemiseks määruskaebusega kriminaalasjas või väärteoasjas peab seaduse kohaselt esinema vajadus kohtupraktika kujundamiseks (vt näiteks kriminaalmenetluse seadustiku § 390 lg 5). See tähendab, et määruskaebuse menetlusse võtmine saavutada on eriti raske ülesanne. Teisalt on menetluslik võimalus määruskaebuse esitamiseks enamasti olemas.

Arvestades vahistamiste, vanglast ennetähtaegselt vabastamata jätmiste, karistuse täitmisele pööramiste ning vara aresti puudutavate vaidluste arvu ühes kalendrikuus kogu Eesti peale kokku tundub Riigikohtule esitatud kaebuste hulk erakordselt väike.

Kuivõrd tegu on inimeste ning juriidiliste isikute olulisi õigusi intensiivselt riivavate küsimustega, võib kaebuste väike hulk peegeldada usu puudumist sellesse, et Riigikohus üldse asja sisuliselt läbi vaatama hakkab. Kuigi statistika sellist skepsist toetab, siis ei saa kunagi tegelikult öelda, millal kohtupraktika kujundamist vajab. Õige hetk võib olla just siis, kui Sul on võimalus Riigikohtusse pöörduda.

Riigikohtusse pääsemise keerukus tähendab kindlasti ka seda, et selle asemel, et loota vaid kõrgeima kohtu peale, tuleks panustada vaidlusse tõsiselt juba selle alguses. Kui maakohtud ja ringkonnakohtud on Sinu jaoks kindlasti olemas, siis miks mitte anda 100%, et just neid oma õiguses veenda. Õnnestumisel ei ole Riigikohtusse üldse vaja pöörduda.

Ettevõtte kriminaalvastutus

Ettevõtte kriminaalvastutus

(Uuendatud 07.12.2017) Ettevõtte kriminaalvastutus ei ole Eesti õiguses midagi uut. Terminoloogiliselt korrektne on küll rääkida äriühingu või juriidilise isiku kriminaalvastutusest, aga kasutan siin samas tähenduses ka sõnu “firma” ja “ettevõte”.

Ettevõtte kriminaalvastutus tähendab, et kuritegudes saab kahtlustada, süüdistada, kohtu alla anda ja karistada ka äriühinguid (osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, jne). Sama kehtib teiste eraõiguslike juriidiliste isikute kohta (mittetulundusühing, sihtasutus). Kriminaalvastutusest on vabastatud avalik-õiguslikud juriidilised isikud, sh riik ja kohalik omavalitsus.

Lisaks kuritegudele saab ettevõtteid karistada väärtegude eest. Kõik see, mis siin kirjas, peab paika ka seoses firma vastutusega väärteo eest ja sellega seotud väärteomenetlusega.

Ettevõtte kriminaalvastutus: kaks vastutavad ühe teo eest

Juriidilised isikud tegutsevad läbi inimeste. Ettevõtte kuriteo (nt ametnikule altkäemaksu andmine riigihanke võitmiseks) panevad tegelikult toime inimesed. Kui seda tehakse äriühingu huve (nt tulu saamiseks) silmas pidades, saab kuriteo eest karistada see firma.

Ettevõtte kuriteo nüansiks on see, et lisaks juriidilisele isikule endale on kuriteo toime pannud ka need inimesed, kes vahetult midagi kuritegelikku ettevõtte huvides tegid. Karistada saavad ja kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavad ka nemad.

Ühesõnaga, toime on pandud reaalselt üks tegu, aga selle eest saavad eraldi karistada ning vastutavad muul moel nii juriidiline isik ise, kui ka tema eest tegutsenud inimene. Praktikas on mõlemad enamasti kohtu all üheskoos.

Kui korraga on kuriteokahtlusega nii ettevõte kui selle juht, on enamasti mõistlik palgata neile ühine kaitsja. Kaitsepositsioonid võiksid tüüpiliselt kokku langeda, sest kui ei ole alust juhi või töötaja karistamiseks kuriteo eest, ei vastuta ka firma.

Muidugi on võimalik ka huvide lahknemine firmaga. Nii võib töötaja soovida päästa eeskätt oma nahka, mööndes kuriteo toimepanemist ja aidates koguda tõendeid ettevõtte vastu. Tänutäheks koostöö eest juhtivtöötaja suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse ning karistada saabki vaid äriühing. Raskesti tõendatavate kuritegude puhul peab arvestama võimalusega, et ettepanekuid selliseks koostööks ettevõtte (olulisem sihtmärk) töötajaile menetlejate poolt tehakse.

Milline on ettevõtte kriminaalkaristus

Firma kriminaalasi võib ettevõtte jaoks lõppeda kulukalt. Seaduse kohaselt saab juriidilist isikut kuriteo eest põhikaristusena karistada rahalise karistusega summas 4000-16 000 000 €. Teatud juhtudel võib rahalise karistuse mõista protsendina (kuni 10%) kriminaalmenetluse alustamise aastale eelneva majandusaasta käibest.

Karistusena väärteo eest näeb seadus ette mitte ka just väikese summa – rahatrahv võib ulatuda 400 000 €-ni.

Lisaks karistustele võib süüdi mõistmine kaasa tuua menetluskulud, konfiskeerimise ja karistatusega seotud piirangud edasiseks tegevuseks. Viimastele tuleks põhjuse olemasolul hakata kiiresti mõtlema, sest nendega toimetulek mõjutab lisaks firma üldisele ärilisele tulevikule mitmeid menetluslikke otsuseid, sh kas valida asja arutamiseks kiirem või aeglasem menetlusliik.

Firma kriminaalasja kaitse erisused, sh millal palgata kaitsja

Ettevõtte kaitseõiguse teostamisel on minu arust veidi vähem valikuvabadust kui menetlusse kaasatud üksikisiku puhul. Selle kohta mõned näited.

Kehtiv seadus pakub kuriteos kahtlustatavaile (enamasti väga kahtlase) võimaluse osaleda kohtueelsel uurimisel ilma kaitsjata. Ettevõtte puhul on selline säästuvalik eriti küsitav ning selle kasuks otsustada soovival juhil tuleks enne mõelda järgmisele.

Firmajuht peab tegutsema äriõiguse regulatsioonide (nt äriseadustiku § 187 lg 1) kohaselt korraliku ettevõtja hoolsusega. Riigikohus on lahendis 3-2-1-54-17 (p 13.2) seda nõuet täpsustanud, leides, et juhatuse liikme hoolsuskohustus hõlmab ka kohustust teha informeeritud otsuseid, st küsida asjatundjatelt vajadusel lisateavet ja -selgitusi.

Korralik ettevõtja võiks seoses kriminaalmenetlusega arvestada järgmiste asjaoludega:

  • ettevõtte kriminaalvastutus on potentsiaalselt olulise mõjuga ettevõtte varale, mainekahjust jms rääkimata;
  • kriminaalmenetlus on spetsiifiline, eriteadmisi nõudev õigusharu, mida ta ei tunne; ja
  • omapäi tegutsedes vigade tegemine võib kahe eelnimetatu tõttu tähendada äriühingu jaoks oluliselt halvemat lõpptulemust, kui õigeid otsuseid tehes.

Seetõttu peaks riskantses olukorras ja vastava kompetentsita korralik ettevõtja pigem kohe abi otsima, kui et seda mitte tegema või sellega viivitama. On raske ette kujutada, miks peaks eriti just palgaline juht riskima enda suhtes nõuete esitamisega seoses hooletu suhtumisega firma kriminaalmenetlusse. Kaasates kaitsja esimesel võimalusel ning tegutsedes viimasega koostöös on raske firmajuhile menetlusega seoses etteheiteid teha, kuna mida enamat ta teha saabki.

Firma kriminaalasjas kaitse korraldamisel on teisigi nüansse. Olen kirjutanud sellest, et ei tohi ajada segamini moraalinorme (“julgesid teha, julge ka tunnistada”) ja kriminaalmenetluse reegleid (“keegi ei pea enda vastu tunnistama”). Füüsilise isiku kriminaalasja puhul on aktsepteeritav isiklik valik mitte kasutada kõiki kriminaalmenetlusega seotud tagatisi ja teha menetluses selle asemel nn moraalseid valikuid. Ettevõtte puhul tuleb aga korraliku ettevõtja testi tehes küsida, kas on põhjendatud teha vabatahtlikult mööndusi ettevõtte kaitseõiguses (nt ennast süüstades) vaid eetilistel kaalutlustel. Sellistel valikutel on ju oma hind.

Kui tahad rohkem teada kaitseadvokaadi abi kohta üldisemalt, kliki siia.

vahistamine kriminaalmenetluses

Vahistamine kriminaalmenetluses

(Uuendatud 07.12.2017) Vahistamine on miski, mida kuriteokahtlusega kinni peetud iga hinna eest vältida püüavad, isegi kui see võib neid edasises menetluses oluliselt kahjustada. Siia alla käivad mõtlematud ütlused ülekuulamisel, mis tehtud jätkuva vabaduse lootuses, kuid mis lõpuks aitavad kaasa hoopis süüdimõistva kohtuotsuseni jõudmiseni. Isegi kui seni on tegutsetud kaitses omapäi, siis vahistamistaotluse koostamisel otsustavad ka optimistlikumad kahtlustatavad lõpuks endale kaitsja võtta, sest asi läheb tõsiseks.

Annan siin ülevaate, mida tähendab vahistamine kaitsetegevusele ja kuidas vahistamine toimub.

Vahistamine on kaitse seisukohalt ebasoodne strateegiline tagajärg

Arreteerimine kitsendab kaitsevõimalusi. Esiteks on nüüd takistatud tõhus infovahetus kahtlustatava/süüdistatava ja kaitsja vahel, tõendite iseseisev kogumine, jne. Teiseks, pärsitud saab võitlusvaim. Piisavalt kaua kinni olles hakkavad ahvatlevatena paistma mistahes riigi poolsed ettepanekud, mis vabadusse pääsemisega seotud. Kui oled vahi all, tõuseb tõenäosus, et valid mõne lihtmenetluse (nt kokkuleppemenetluse), lepid ka reaalse vangistuse ning süüdimõistva otsuse muude tagajärgedega.

Küsimus on ka selles, kellele surub aeg peale ja tihti tuleb ajakitsikuses olijal teha teise poole kasuks mööndusi, nt kokkuleppemenetluse läbirääkimistel. Senikaua, kui kahtlustatav on vabaduses, on tal aega maa ja ilm. Võimalik menetluslik valik on lükata asja arutamine ja kohtuotsus võimalikult kaugele edasi. Kui oled vahi all, on lugu vastupidine.

Parima kaitse teostamiseks tasub vahistamist vältida ja säilitada kaitsetegevuseks avaram mänguruum.

Vahistamise alused ja tähtajad

Vahi alla võtmine saab toimuda järgmistel tingimustel.

  1. Põhjendatud kahtlustus. See on info ja tõendid selle kohta, et vahistatav võib tõenäoliselt olla midagi teinud, mis täidab kuriteo koosseisu.
  2. Oht, et kriminaalmenetlusest hoitakse kõrvale. Siia alla käib kindlasti juba aset leidnud kõrvale hoidmine (nt menetleja kutsel ilmumata jätmine). Raske kuriteo kahtluse korral võib ainuüksi võimalik pikk vanglakaristus tähendada sellist ohtu, isegi kui senise tegeliku käitumisega selleks põhjust antud ei ole.
  3. Oht, et pannakse toime uusi kuritegusid. Seda on lihtne karta, kui karistusregister kubiseb varasematest sissekannetest, mis aga ei tähenda, et seni õiguskuulekas kodanik on sellest prognoosist kindlasti vaba. Kohtupraktika lubab teatud kuriteoliikide puhul (nt varavastased ja narkokuriteod) teha eelduse, et neid võidakse ka edaspidi toime panna. Sellega ei otsustata süüküsimust lõplikult, mistõttu ei peeta seda süütuse presumptsiooni rikkumiseks.
  4. Vahistamine on vältimatult vajalik.

Vahistamiseks annab kohtunik loa korraga kaheks kuuks, mida saab pikendada. Siiski saab kohtueelses menetluses kahtlustatavat vahi all pidada kokku kas kuni kuus või kuni neli kuud, sõltuvalt kahtluse sisuks oleva kuriteo raskusest, alaealise puhul kuni kaks kuud. Kui asi on mahukas või keerukas, võib ka neid tähtaegu pikendada.

Kui kohtueelne uurimine lõpeb ja asi jõuab kohtusse, otsustab juba asja menetlev kohus jätkuva vahistamise ja kontrollib selle vajalikkust edaspidi kord kuue kuu jooksul.

Raskete kahtlustuste-süüdistuste korral võib vahi all viibimine kesta nõnda mitmeid aastaid järjest kuni kohtuotsuse jõustumiseni välja.

Kuidas vahistamine käib

Vahistamisotsuse teeb kohus prokuratuuri taotluse alusel. Toimub istung, kuhu kutsutakse küsitlemiseks ka vahistatav ning soovi korral tema kaitsja.

Sellel istungil on üsna paratamatu, et prokuratuuri ettevalmistus on parem (süütõendite kogumine võib olla kestnud nädalaid, kuid või aastaid). Kuna vahistamine toimub kahe päeva jooksul kinni pidamisest, ei jõua kahtlustatav ise ega ta kaitsja ilmselt olla samaväärselt ette valmistunud. 48 tundi võib ära kuluda vaid kaitsja leidmisele ja ilmumisele.

Prokuratuur teeb selle ebavõrdsuse võimalusel veel suuremaks. Seadusega nähakse ette kohustus teha vahistamise aluseks olevad tõendid ka vahistatavale kättesaadavaks, välja arvatud erandlikel juhtudel. Reaalsuses on see erandlikkus aga reegel.

Nii võib juhtuda, et Sul on vahistamisel olemas taotlus ja seal viited tõenditele, kuid mitte rohkem. Tuleb loota, et Su kaitsjaks on advokaat, kes suudab jalgadel mõelda ning kui mitte midagi muud, siis vähemalt tervemõistuslikud argumendid kohtu jaoks veenvalt sõnastada. Näiteks, et suhteliselt kerges kuriteos kahtlustatav ei lähe vabadusse jäädes panema toime uut, õigusemõistmise vastast kuritegu, mille eest ähvardaks juba reaalne vangistus.

Vahistamise vaidlustamine

Vahistamismääruse vaidlustamine on muidugi võimalik (tähtaeg 10 päeva) ja enamasti on vähe põhjuseid seda mitte teha. Vaidlustamistähtaja ja ringkonnakohtu otsustuseni mineva suhteliselt napi aja jooksul peaks siiski olema võimalik välja tuua kõik argumendid ja kättesaadavad tõendid, mis võiks kohut vahistamisotsust kohe ümber vaatama panna. Ilmselt on see kaitseadvokaadiga koostöös jälle lihtsam.

Kuni eelmise aastani paistis vahistamist puudutav mõjukaim kohtupraktika (Riigikohtu oma) olevat saavutanud oma küpsuse ja paigal seisvat. Seetõttu ei olnud vahistamismääruste vaidlustamine uute asjaolude puudumisel enamasti tulemuslik: ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning Riigikohus ei võtnud kaebust menetlusse. Maakohtud tsiteerisid oma otsustuste põhjendamisel ühtesid ja samu Riigikohtu lahendeid.

Kuid 2016. aasta algas kohe uute ja vahistatavateke soodsate lahenditega. Lisaks muutus 2016. a sügisel vahistamise õiguslik regulatsioon ning on näha, et uus kohtupraktika on kujunemisel. Seetõttu on vahistamise vaidlustamisel kaebemenetluses varasemast suurem võimalus edule. Sealhulgas saavad vahistamisega seotud määruskaebused hetkel varasamaga võrreldes silmnähtavalt enam Riigikohtu menetlusse.

Kui loed seda, kuna oled ise või keegi Sulle oluline on seotud kriminaalasjaga, siis äkki huvitab Sind, kuidas kriminaaluurimine selle alguses tüüpiliselt kulgeb.

narkokuriteod, ära pane neid toime

Narkokuriteod: ära pane neid toime!

(Uuendatud 07.12.2017) Narkokuriteod on kriminaaladvokaadi praktikas sagedased, sest ainete tarvitamine on levinud. Põhimõtteliselt on kogu narkootikumidega seotud tegevus süütegudena karistatav, kõige kergemal juhul väärtegudena. Kindlasti ei soovita ma Sul narkosüütegu toime panna, mida uimasteid omades ja tarvitades teed.

Narkootikumide käitlemise eest võib raskemail juhtudel saada karistada ka kriminaalkorras ja kui, siis trahvi ja arestiga asi enam ei piirdu. Seaduses sätestatud narkokuriteod sihivad eeskätt narkootikumide müüjaid ja püüavad läbi karmi karistuse ähvarduse narkoäri ohjeldada. Mida inimesed tihti ei tea on, et ei ole üldse vaja müüa kilode viisi ainet, et narkoasi kaela saada – lävi on palju madalam.

Praktikas tuleb ette juhtumeid, kus narkokuritegude eest saavadki karistada inimesed, kes ei ole narkodiilerid. Ka siis, kui haridust omandav või normaalne töötav inimene on ostnud vaid isiklikuks tarbeks korraga liiga suure koguse kanepit, on tagajärjeks kriminaalkaristus ja muu sellega kaasnev.  Kahju on näha, kui kriminaalvastutusele võtmine piirab noore inimese edasisi karjäärivõimalusi, isegi kui vanglasse minna ei tule.

Püüan järgnevalt avada, millisel juhul on narkootikumidega toimetamine kriminaalkorras karistatav. Kirjutan siin vaid enam levinud narkokuritegudest, mis on ette nähtud karistusseadustiku (KarS) §-des 183 ja 184. Lihtsuse mõttes ei hakka ma eristama narkootilisi ja psühhotroopseid aineid, sest karistusõigus neil vahet ei tee.

Millised ained on keelatud ja karistatavad kui narkokuriteod

Narkootiliste ainete nimekirja leiad selle sotsiaalministri määruse  lisast 1. Kõik nn tavalised kahtlusalused on selles kindlasti olemas. Ainete hulgas on muidugi ka kanep, mis on kehtiva õiguse järgi narkootiline aine ja mille regulaarset tarvitajat keskmine õiguskaitsesüsteemi töötaja peab narkomaaniks.

Kui mitte olla keemik, on selle nimekirja mõistmine ilmselt keeruline. See on hea põhjus olla tundmatute ainetega eriti ettevaatlik. Tean inimesi, kes on tellinud endale “täiesti ametlikult veebilehelt” mingisuguseid stimuleerivaid imekapsleid ja loodetud paki asemel saabub hoopis kutse ülekuulamisele, sest toime on pandud narkokuritegu.

Narkootikumide suur kogus ja väike kogus

Vastutus narkootikumidega seotud süüteo eest sõltub aine kogusest, kas see on suur või väike. Suure kogusega on tegemist, kui ainest piisab kümnele inimesele joobe tekitamiseks. Alla selle jäänud aine kogus on väike.

Kohtud tuginevad narkojoobeks vajaliku doosi hindamisel kohtuekspertide teadmistele. Kohtueksperdid arvavad täna, et selleks on 1,3g amfetamiini, 0,65g kokaiini või 7,5g marihuaanat. Jutt käib puhta narkootilise aine kogusest, ballastainet ei arvestata.

Sinu käes olev aine kogus ei ole muidugi mitte ainult see, mis taskus kaasas, vaid ka see, mis on töökohas, autos, kodus, suvilas, jne.

Seetõttu ole kindel, et Sinu valduses ei oleks kunagi suurt kogust narkootikume, muidu kaasneb juba kogusest endast tulenevalt kriminaalvastutus. Sel juhul ei mängi rolli, mida ja mis eesmärgil Sa ainega toimetasid. Narkodiilerite kriminaalasjades on kohtupraktikas leitud, et süstemaatilise väikses koguses käitlemise korral võib kõne alla tulla teo käsitlemine ühe tervikuna – regulaarsed väiksed kogused liidetakse ja tulemuseks on juba käideldud suur kogus ainet.

Narkootilise aine käitlemise eesmärk ja kas narkokuriteod üldse eeldavad kokkupuudet ainega

Narkokuriteo kvalifikatsioon sõltub ka sellest, mis eesmärgid aine suhtes on ja mida sellega tehti. Eeskätt on oluline, kas ainet käideldakse oma tarbeks  (mida koheldakse leebemalt) või on tegevus suunatud narkootikumide teiste poolt kasutamiseks (mis saab karmima kohtlemise osaliseks).

Õiguslik soovitus (mis ei tähenda, et narkootikumide käitlemine oleks sel juhul seaduslik) on vältida mistahes tegevust seoses narkootilise ainega, mis ei ole seotud selle hankimise ja hoidmisega vaid enda poolt kasutamiseks. Riskantne on näiteks sõprade jalavaeva säästmiseks ka neile ostmine, hilisema üle andmise ja arveldamisega. Lubatud ei ole ka kinkimine, laenamine ega mistahes muul viisil aine teisele üle andmine.

Narkokuriteo toimepanemiseks ei ole ainega tingimata üldse vaja kokku puutuda. Kui annad tuttavale küsimise peale vihje, kellelt saab osta, võid hiljem anda selgitusi juba politseis narkootikumide vahendajana üle kuulamisel. Mis sellest, et Sa ise mingit kasu sellest tehingust ei saanud ning enda arust tegid ainult teene.

Karistused narkokuritegude eest

Suure koguse aine puhul räägime vastutusest KarS § 184 alusel. Raskendavate asjaolude puudumisel on karistuseks vangistus 1-10 aastat, korduva narkokuriteo puhul 3-15 aastat. Suure varalise eesmärgi taotlemisel (40 000 €) näeb seadus maksimumkaristusena ette eluaegse vangistuse.

Kui noor inimene võib (sõltub muidugi aine kogusest ja mõnest muust asjast veel) esmakordsel vahelejäämisel loota tingimisi vangistusele, siis korduvad narkokuriteod toovad tüüpiliselt kaasa reaalse vangistuse.

Väikese  koguse narkootilise aine käitlemisel edasi andmise eesmärgiga selle erinevates vormides järgneb kriminaalvastutus KarS § 183 järgi. Sõltuvalt asjaoludest (korduvus, grupiviisilisus, jne) võib karistuseks olla rahaline karistus või kuni 5-aastane vangistus.

Kui Sinu juurest narkootikume leitakse või oled neid tarvitanud, kuid see kuriteo koosseisu välja ei anna, toob politseiga kokkupuude kaasa väärteokaristuse. Õiguslikuks aluseks on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151, mis näeb karistusena ette rahatrahvi või aresti.

Narkokuriteod on politsei, prokuratuuri ja kohtute jaoks prioriteetsed, seega on vahele jäämise risk ainetega tegeledes alati olemas. Kui oled sattunud narkoasjaga politsei huviorbiiti, soovitan teha endale selgeks, mida kriminaaluurimise alustamine Sulle tähendab ja hakata mõtlema kaitsja palkamisele.

Kahtlustatav kriminaalasjas: kuidas uurimine algab?

(Uuendatud 13.10.2020) Kui oled ise või Sulle oluline inimene on järsku kahtlustatav kriminaalasjas, tähendab toiminguid ja piiranguid, mis võivad kohe kaasneda. Ehk on sel juhul kasulik teada, mis juhtuma hakkab või juba juhtus ja miks on võiks abi leidmiseks kohe advokaadibüroo poole pöörduda. See tekst räägib menetlejate (politsei, prokuratuur, kohus) esmastest sammudest kriminaalasja uurimisel – mõned, mis kindlasti juhtuvad, teised, mis võivad juhtuda.

Esimesed toimingud kuriteoasja uurimises, milles kahtlustatav osaleb

Tavaliselt on esimesed nähtavad (sest arvestada tuleb ka mitte avalikega, nt jälitustegevuse võimalikkusega) sammud kriminaalasja uurimises järgmised.

Kahtlustatava kinnipidamine. Kohtu loata on lubatud kahtlustatavat kinni pidada kuni 48 tundi. Kinnipeetul on enamasti õigus sellest teavitada lähedast, kuid mitte alati. Kahtlustatavale antakse õiguste deklaratsioon, kus muude õiguste vahel kirjas ka õigus kaitsja abile.

Kahtlustatava ülekuulamine. Kui inimene on kinni peetud, on see toiming kohustuslik. Kahtlustatava jaoks (kui püüda positiivset näha) on see võimalus saada teada (seda nii faktiliselt kui õigusliku aluse kohta), milles teda kahtlustatakse ja anda / mitte anda ütlusi. Nii mõnigi kord tuleks eelistada viimast, sõltumata sellest, kas ise endal süüd näed või mitte.

Läbiotsimine. Kinnipidamisel vaadatakse kahtlustatav läbi. Läbiotsimine võidakse tüüpiliselt läbi viia kahtlustatava kodus, tööl ja autos.

Muud edasilükkamatud toimingud. Nt joobes juhtimise asjades vere- ja uriiniproovide võtmine, arstlik läbivaatus joobe tuvastamiseks.

Vahistamine ja muud tõkendid

Kriminaaluurimise alguses on kahtlustatava jaoks tihti suurim mure, kas prokuratuur taotleb vahi alla võtmist ja kas kohus taotluse rahuldab. Sellest sõltub nii kahtlustava elu-olu kui ka kriminaalasja edasine menetlus päris oluliselt.

Kahtlustatavat võidakse kohtueelses uurimises vahi all hoida maksimaalselt neli kuni kuus kuud (väga erandlikult sellest kauem), sõltuvalt kahtlustatava kuriteo raskusastmest. Pikendamine ja vahistamise vajalikkus kontroll toimub kahe kuu tagant. Kohtumenetluses võib vahistamine jätkuda juba pikemalt ja harvemini kontrollituna.

Vahistamisega koos võidakse kohaldada suhtlemispiiranguid, sh keelata suhtlemine ka lähedastega. Kaitsjaga suhtlemisel piiranguid ei ole.

Vahistamisel on lisaks kodus olemise võimatusele ja töökoha tõenäolisele kaotamisele halb mõju Sinu väljavaadetele võimalikult heaks kaitseks. Näiteks on karistuskokkuleppe läbirääkimiste positsioonil vaks vahet, kas oled vaba ja kiiret ei ole või oled trellide taga ning vabanemiseks valmis tegema olulisi mööndusi.

Vahistamist on võimalik kohtu määramisel asendada elektroonilise valvega või kautsjoniga. Kui vahistamisest pääsed, võidakse kohaldada tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Võimalikke piiranguid on veelgi.

Miks vajab kahtlustatav kaitsjat kohe

Mõnikord hakatakse kaitsja vajalikkust mõistma alles pärast seda, kui kahtlustatav on vahi alla võetud, võib-olla selle alusel, mida ülekuulamisel räägiti. See on veidi hiljem, kui oleks olnud hea. Mis veel võib minna kriminaalasja algusfaasis kahtlustatava jaoks valesti?

Pärast kinnipidamist ollakse arusaadavalt endast väljas ja püütakse uurijale püüdlikult meenutada minevikus toimunut konkreetsete kuupäevade ja kellaaegade täpsusega, vastata küsimustele, mille esitamise põhjust ei mõisteta ja mida oodata ei osata. Nõnda on ebatäpsused kerged juhtuma. Sinu vigade osas ei olda edaspidi paraku suuremeelsed, vaid neid käsitletakse kriitiliselt, et Su jutu usaldusväärsus pihuks ja põrmuks teha.

Asja tundva advokaadi osavõtul võib kahtlustatav ülekuulamisel hankida kaudset infot uurimise enda kohta – milliseid toiminguid juba tehtud on ning milliste võimalike tõendite kogumisega tuleb kahtlustataval arvestada. Seda infot ei avaldata küll otse, kuid kahtlustuse sisu (nt täpsus) ja esitatavad küsimused maalivad vaadata oskajale (= Sinu kaitsja) pildi. Seegi napp info kulub õige kaitsepositsiooni kujundamisel ära, kui alternatiiviks on teada mitte midagi.

Joobeseisundi tuvastamine võiks olla toiming, kus advokaat tõepoolest mitte midagi teha ei saa. Kuid võta näpust – sealgi vormistatakse dokumente, mida Sa oma ärevuses korralikult ei loe, vaid lihtsalt allkirjastad, mis antakse. Hiljem on inimesed endalegi üllatusena avastanud, kuidas seal on must-valgel kirjas, et nad tunnistasid arstile alkoholi või narkootikumide tarvitamist.

Vahistamist ära hoida ei ole alati reaalne eesmärk, kuid seda tuleks vähemalt üritada. Vahistamistaotluse läbivaatamine kohtus on kahtlustatava ja kaitsja jaoks paras väljakutse: vaja on kiiresti töödelda uut infot, olukorda hinnata ja kaitseargumendid tihti käigu pealt välja mõelda. Kiirus on probleemiks eeskätt kaitsele, kuna süüdistaja võib olla kõiki neid asju uurinud ja tõendeid kogunud juba kuude kaupa.

Ilma advokaadita on see muidugi veel keerulisem. Esmakordselt vahistamisel viibides on raske mõista, milline Sind toetav informatsioon võiks olla vahistamise otsustamisel kohtule oluline ja tehtav viga ongi selles, et kasutamata jäävad needki napid võimalused, et kohut vähemalt Sinu kasuks otsustamist kaaluma panna.

Kogemuse pinnalt võib öelda, et kaitsja tegutsemine menetluse algfaasis aitab hoida ära vigu. Nii kahtlustatav kui tema kaitsja võiksid soovida mõjutada asjade käiku, kuni see on võimalik ja alates hetkest, mil see on võimalik. See on parem kui hiljem koos kahetseda tehtud möödalaskmisi.

Getting involved in criminal investigation in Estonia: first steps, and how to get help

If your close one gets involved in criminal investigation in Estonia, this might help you understand what is going to happen soon or immediately, and how to get a local defense attorney hired. The focus of this piece is only on the early stages of criminal proceedings; it is by no means a full picture.

Typical first steps taken in the criminal investigation

If one has gotten caught up as a suspect in criminal investigation, the following proceedings will usually be the first “visible” (there may have been surveillance that lead to the arrest) ones taken by the authorities.

Detainment of a suspect. A suspect may be detained for up to 48 hours without an arrest warrant issued by a court. A detainee is given opportunity to inform a close person about the detainment, with some exceptions. A written copy with one’s rights is provided to the suspect, including the right for an attorney.

Interrogation as a suspect. A mandatory step after detainment is interrogation. The suspect is presented with information (facts and legal basis) on the suspected crime, and a chance to give a testimony regarding the suspicion. Of course, one can (and often probably should) remain silent – a right every suspect has.

Searches. Upon detainment the suspect is searched. Search warrants can be issued for suspect’s place of residence, vehicle, etc.

Specific time critical proceedings. For instance, in DUI cases blood and urine samples, possibly a medical evaluation establish intoxication from drugs.

Taking into custody of the suspect and other preventive measures. A suspect can be taken into and kept in custody for up to six months (in rare cases even more), depending on the gravity of the crime one is suspected of committing. Every two months there will be a review to decide if this measure is still necessary. If a suspect is not taken into custody, he/she is released and some other preventive measure (commonly prohibition on departure) applied. Bails and submission to electronic surveillance are also possible. In connection with taking into custody, application of restrictions on communication (including one’s family members) may happen, usually if there are several suspects. Of course, these restrictions do not apply to communication with one’s defense attorney.

Taking into custody is the last sign needed to start taking things more seriously, it is an indication that suspicion involves not a minor crime and there is some evidence against the suspect.

Why having a defense attorney is important from the get go?

According to the law, use of legal advice at an early stage of the criminal proceedings is usually not mandatory, and the authorities typically will do little if anything to encourage the use of the right to a defense attorney. However, absence of qualified help may lead to mistakes in defense that will be hard or impossible to correct later on. For example, any inaccuracies in suspect’s testimony given after the detainment will be virtually impossible to correct and still have the suspect’s words accepted as reliable evidence later on. When the investigator communicates with the suspect through interpreter, and the suspect itself is vulnerable and nervous after having been arrested, misunderstandings are not only possible, but rather likely.

If the suspect is not fluent in Estonian (the language of the proceedings), it is also useful to have a lawyer to review the recorded minutes for accuracy.

Participation at the hearing held for taking the suspect into custody will require ability to acquire and process limited information very quickly, and assess the situation based on that and in comparison, to earlier cases. This needs a lot of experience to do well, and is clearly a job only for a seasoned professional.

Therefore, if effective use of one’s rights is an objective (which it should be) it is best to have a competent defense lawyer involved early – before the first interrogation and before taking into custody.

Defense attorneys: advocates and lawyers. State legal aid in Estonia

Speaking of possible defense lawyers in Estonia, one should keep in mind that there are advocates – members of Estonian Bar Association -, and other lawyers practicing law here. Advocates have educational requirements, bar exams, apprenticeship, confidentiality and privileges, ethics rules, supervision, and mandatory malpractice insurance. Outside the bar association anyone can practice law, even people who never went to law school! This means there are no quality standards or outside supervision to talk about outside the member of Estonian Bar Association.

If you want a competent defense attorney, go for an advocate, preferably a sworn advocate (in Estonian: ‘vandeadvokaat’). If unsure who you are dealing with, business name of advocates’ law office should have Estonian word ‘advokaadibüroo’ in it, and their names listed here.

If a suspect has no defense lawyer, he/she can request to be provided one under the state legal aid regime. You can find more information about Estonian state legal aid in English from the website of Estonian Bar Association. However, since the state legal aid regime suffers from lack of funding, “public defenders” need to manage quite a workload (in some instances literally several hundreds of active cases) – focusing on one particular case 100% is very challenging indeed.

How to get help and more information

If you need a defense attorney hired in Estonia feel free to contact our firm. If unable to help ourselves, we are happy to provide references to other competent defense attorneys.

In case you want to go deeper into Estonian criminal procedure law by yourself, Estonian Code of Criminal Procedure is a good place to start.