Kas, millal ja kuidas teha kompromiss?

Eesti õiguses on täheldatav kasvav trend suunata vaidlejaid läbirääkimistele kompromisslahenduse leidmiseks. Lisaks ootuspärastele tsiviilvaidlustele puudutab see isegi kriminaalmenetlust, kus lihtsamad asjad saavad enamasti kokkuleppelise (kompromiss)lahenduse.

Kompromiss on õigusvaidluse lahendamise viis, kus õiguslikult ebaselge olukord klaaritakse läbi kokkuleppe, mitte ei jäeta kolmandast isikust õigusemõistja otsustada. Mida seoses kompromissiga silmas tasub pidada?

Kompromissi otsimine ei ole vabatahtlik. See ei ole muidugi rangelt võttes tõsi, kuna kedagi vägisi kokkuleppesse sundida ei saa. Samas, äritegevust ja tavaelulisi probleeme puudutavates tsiviilvaidlustes on poolte kompromissile suunamine menetlusseadusesse selgelt sisse kirjutatud ja kohtud seda poliitikat jõustavad. Küsimus ei ole kas, vaid millal kompromissi otsimisega tegeleda.

On ette tulnud, et veel enne esimest kohtuistungit kinnitab üks või teine pool kindlalt, et „terroristidega“ tema läbi ei räägi. Pärast seda, kui kohus on esimesel istungil „klassijuhatajana“ tegemata „kodutöö“ eest noominud ja „vigade parandamiseks“ tähtaja määranud (st istungi paar kuud edasi lükanud), tuleb ikkagi „terroristidega“ maha istuda.

Kompromissiläbirääkimised ei ole arutu lehmakauplemine. Kompromissile minek (täpselt nagu sellest loobumine ja kohtusse minek) on ratsionaalne otsus. Vaidlusasjad lahenevad (ükskõik, kas kohtus või kohtuväliselt) ühte või teist moodi teatud mõistuslikel põhjustel, mitte täringu veeretamise tulemusena.

Raha üle peetavas vaidluses määratleb optimaalse kompromissi tavaliselt vaidlusalune summa, alternatiivse kohtuvaidluse oodatud tulemus, täidetavus ja läbimise võimalus. Kui menetluskulud probleeme ei valmista, aega kohtumenetluse tulemust oodata on ja vastane on maksevõimeline, siis milleks vahetada peaaegu kindlat nõuet vabatahtlikult murdosa vastu sellest. Kui aga raha kohtus käimiseks ei ole (nt ettevõtjad riigi õigusabi ei saa), on olukord avatud väga erinevatele võimalustele, sest alternatiivset stsenaariumi ei ole.

Teatud olukorrad on kompromissiks justkui loodud, nt:

• mängus on liiga palju ja riske tuleb igal juhul vähendada (ettevõtte jaoks pankrotiohtlikult suur rahaline nõue, karmi karistuse oht, vms). Kui enam öösel rahulikult magada ei suudeta, tuleb „terroristidega“ kokku leppida;
• probleem on väike ja selle kohtulik lahendamine suhteliselt kallis, või mõni muu variant situatsioonist, kus mõlemad pooled alternatiivi teostumisel igal juhul kaotavad;
• vaidlus on halvasti prognoositav, sh seal on mitmeid selge lahenduseta probleeme, ebakindlaid tõendiallikaid, vms;
• üks pool on huvitatud ja teine saab pakkuda midagi, mida kohtus saavutada ei ole üldse võimalik.

Kasutage abiväge, sh kokkuleppe plusside ja miinuste hindamisel. Vastutustundlike juristide puhul kipuvad mõlemad pooled tihtipeale oma võimalusi kohtus veidi alahindama (et mitte süüa kliendi ees oma lubadusi), mistõttu tekib soodne pinnas kokkuleppe sünniks (mõlema oodatav osa tervikust muutub väiksemaks). Kui aga mõlemad pooled hindavad oma kohtuedu tõenäosust tervikuna üle (nt üks usub end võitvat 55% tõenäosusega, teine 70% tõenäosusega ja moodustub 125% tervik), siis seda tegelikkusest suuremat „pirukat“ ei olegi võimalik ära jagada.

Ideaalis osalevad läbirääkimistel nii vaidlusse kaasatud isikud kui ka nende juristid ja see aitab probleeme käsitleda ratsionaalselt ning ohjeldada emotsioone. Kui lihtsalt peate oma vastaspoolele kätega kallale minema, siis las klaarivad juristid omavahel.

Kompromiss peab kummalegi poolele midagi andma. Kompromissettepaneku puhul võib edule loota siis, kui suudate panna vastaspoole arvestatava valiku ette, peate looma huvitava alternatiivi asjade senisele oodatavale käigule.

Mõttetu on teha varatule inimesele ettepanek nõustuda 50000 euro koheseks tasumiseks 100000 nõudmise asemel, kuna kumbki neist nõuetest ei ole niikuinii reaalne (raha ei saa objektiivselt maksta ja pankrot on kindlasti odavam). Tehke aga ettepanek leppida kokku graafik 500 euro igakuise tasumisega ja asjal võib jumet olla.

Eduka protsessi nimel tuleb keskenduda olulisele, mitte nurjata võimalikku kokkulepet verbaalse vaenulikkusega või kõrvaliste küsimuste toomisega lauale.

Kompromissil on „parim enne“ tähtaeg. Praktikas hakkab silma tendents asuda tõsiselt kompromissi peale mõtlema alles siis, kui kohtuvaidlus on täie hoo sisse saanud. Mõnel on tarvis aasta otsa kohtus käia, selle jooksul naerda välja mitu teise poole kompromissiettepanekut, et jõuda lõpuks arusaamani, et kokkulepet siiski soovitakse.

Sagedaseks põhjuseks selliseks ebaratsionaalseks toimimiseks on algselt oma emotsioonide tähenduse ülehindamine (möönduste tegemine ei võrdu nii sageli au kaotamisega, kui seda arvatakse) ja liigne optimism oma edu suhtes kohtus, sh kohtumenetluse kulgemise osas. Innukalt antakse hagi novembris kohtusse ja loodetakse tõepoolest, et veel enne aasta lõppu on asi lahendatud ning rahagi taskus.

Optimaalsete tingimustega kokkuleppe sõlmimine ei toimu kindlasti siis, kui olete oma esialgsed valikud (kas teha mööndusi ja vältida kohtumenetlust, või saada õigus kätte kohtumenetluses) juba ammendanud, teinud halbu otsuseid, panustanud üle võimete palju kohtuprotsessi ja puudub võime see lõpule viia. Selline toimimine on retsept kapitulatsiooniks.