menetlus

kokkuleppemenetlus kriminaalasjas

Kokkuleppemenetlus kriminaalasjas

Kokkuleppemenetlus on Eestis kõige levinum menetlusliik kriminaalmenetluses.  Selles postituses kirjutan, millal ja millistel kaalutlustel seda kasutatakse ning kuidas kokkuleppemenetlus käib.

Kokkuleppemenetlus kui kriminaalõiguslik kompromiss

Kokkuleppemenetlus on olemuselt kriminaalõiguslik kompromiss, mille põhisisuks on süüdistatava süüdi tunnistamine (õigeksmõistev otsus ei ole võimalik) ja karistamine lihtsustatud korras.

Prokuratuur, süüdistatav ning viimase kaitsja lepivad kokku kõigis süüdimõistmisega kaasnevates tagajärgedes (sh põhi- kui lisakaristus, ekspertiisi- ja muud kulud, ning tsiviilhagi lahendus) ja kohus kinnitab selle kokkuleppe.

Kokkuleppemenetlus on populaarne, kuna teenib erinevate huvidega menetlusosaliste eesmärke. Kõik asjaosalised (süüdistatav, prokuratuur, kohus) hoiavad selle menetlusliigi kohaldamisel kokku raha ja aega, mõnikord väga palju. Prokuratuur saab kindluse süüdimõistmises, ja süüdistatav selles, et tema suhtes kohaldatav karistus on talle aktsepteeritav.

Viimane on süüdistatavale eriti oluline juhul, kui karistuskokkulepe aitab vältida või minimeerida reaalset vangistust. Kompromissitu vaidlemine on märksa lihtsam olukorras, kus mustaks stsenaariumiks vaidluse kaotamisel on rahaline karistus või tingimisi vangistus. Kui vale otsuse hinnaks võib olla vangla, tuleb kokkuleppele enamasti vähemalt mõelda.

Kokkuleppemenetlust puudutavad olulisemad õigusnormid leiad siit.

Millal on kokkuleppemenetlus võimalik

Kokkuleppemenetlus on teatud kuritegude puhul välistatud (sh rasked isikuvastased kuriteod), ent enamike kuritegude puhul on kokkuleppekaristus võimalik.

Kokkuleppemenetluse kohaldamine eeldab, et sellega nõustuvad nii prokurör, süüdistatav (kõik, kui neid on mitu) kui ka tema kaitsja. Lisaks ei tohi sellele vastu olla kannatanu, tsiviilkostja ega kolmas isik. Kui kokkulepet takistab kaassüüdistatav, on võimalik asja eraldamine eraldi menetlusse ja tee kokkuleppele on taas avatud.

Prokuratuur ei pruugi olla kokkuleppe (kohesest) sõlmimisest huvitatud olulistes kriminaalasjades, milles on mitu omavahel seotud süüdistatavat. Kokkuleppest keeldumise eesmärk on välistada võimalus, et kokkuleppemenetluses oma riskid maandanud süüdistatav ilmub hiljem uuesti kohtusse ning tegutseb süüdistuse vastu. Sel juhul võib kokkuleppe võimalus ikkagi tekkida pärast seda, kui süüdistatav on oma ütlused kohtus andnud.

Kannatanud tüüpiliselt kätt kokkuleppemenetlusele ette ei pane. Kui ta on esitanud tsiviilhagi ja see on mõistlik, seab prokurör selle rahuldamise enamasti kokkuleppe oluliseks tingimuseks.

Kuigi kokkuleppemenetluse tulemuseks on alati süüdimõistmine, ei eelda kokkuleppe sõlmimine süü tunnistamist ei kohtueelses menetluses ütlusi andes ega kohtus. Kokku võib seega leppida ka siis, kui süüdistatav ise ennast süüdlaseks ei pea. Osad kohtunikud siiski praktiseerivad istungil enne kokkuleppe kinnitamist küsida, kas süüdistatav tunnistab oma süüd.

Kuidas kokkuleppemenetlus käib

Kokkuleppemenetluse läbirääkimised ja kokkuleppe sõlmimine toimuvad harilikult pärast seda, kui kohtueelne menetlus on lõpetatud ja kaitsjale antud üle kriminaalasja toimik. Teoreetiliselt on võimalik vaidluselt kokkuleppele üle minna ka mõnevõrra hiljem – kuni kestab kohtulik uurimine maakohtus.

Tüüpiliselt toimub kohtumine läbirääkimisteks prokuratuuris või vanglas (kui kahtlustatav on vahistatud), see algab prokuröri poolt kokkuleppemenetluse ja seonduvate kahtlustatava õigustega tutvustamisest. Seejärel räägitakse läbi ja kas sõlmitakse või ei sõlmita kirjalik kokkulepe. Kokkuleppe sõlmimisel saadetakse kokkulepe ja toimik kohtusse.

Kuigi kokkulepe on allkirjastatud ja kohtusse saadetud, on võimalik sellest loobuda kuni kohtuistungini. Kokkuleppe suhtes ümber mõtlemine on seadusega kahtlustatavale antud õigus.

Seejärel määrab kohus istungi ja koostab kohtu alla andmise määruse. Kui kohus ei pea kokkulepet aktsepteeritavaks (nt on karistus teole mittevastav), saadab ta toimiku prokuratuuri tagasi ja istungit ei määragi. Kui nii juhtub, on võimalik sõlmida uus kokkulepe, kuid juba mõistagi teistsugustel tingimustel.

Kohtuistungil kokkuleppemenetluses kontrollitakse vaid süüdistatava isikusamasust, kokkuleppe sõlmimise vabatahtlikkust ja seda, et süüdistatav jääb kokkuleppe juurde. Kui kõik klapib, siis kohus kuulutab otsuse tüüpiliselt hetk pärast kohtuistungi lõppu. Kohtus võib aega kuluda kokku isegi alla poole tunni ja raha säästa sooviv süüdistatav võib kaitsjast kohtus üldse loobuda.

Oluline on, et pärast kohtu lahkumist nõupidamituppa ei ole kokkuleppest võimalik enam taganeda. Teoreetiliselt on ka kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust võimalik apelleerida, aga nii piiratud alustel, et neid praktiliselt ei esine. Seega, kokkuleppe sõlminud jäävad pärast maakohut sellega seotuks.

Kokkuleppemenetluse tähendus süüdistatava jaoks

Esmalt tuleb rõhutada, et järgmistes küsimustes informeeritud otsuste tegemiseks on kriitiline tutvuda enne kriminaalasja toimikuga.

Süüdistatava jaoks tähendab kokkuleppe sõlmimine otsust loobuda kriminaalasjas süüdimõistmisest / pakutud karistusest soodsama lahenduse taotlemisest. Võimalusi sellisteks lahendusteks oleks põhimõtteliselt kaks.

  1. Valida sisuline kohtuvaidlus, et taotleda õigeksmõistmist või prokuröri pakutust leebemat karistustust. Selleks tuleks hästi läbi mõelda, kas vaidlemiseks on piisavalt õiguslikku positsiooni, raha, aega ja muidugi (riski)julgust. Eitava vastuse korral on kokkuleppemenetluse vastuvõtmine sundkäik.
  2. Taotleda kriminaalmenetluse lõpetamist. Paljudel juhtudel ei ole see võimalus reaalne (nt narkokuriteod või joobes juhtimise asjad), kuid teinekord tuleb ette, et arutatakse juba kokkulepet või vaieldakse kohtus, kui selgub, et prokurör oleks põhimõtteliselt nõus menetluse mingitel tingimustel üldse lõpetama või seda kohtult taotlema.

Kokkuleppemenetluse pakkumist prokuratuuri poolt võiks iga kahtlustatav/süüdistatav kriminaalasja menetluses oodata ja selle osas oma seisukoha valmis mõelda. Kuigi võimalik on üksnes süüdimõistev otsus, toimib kokkuleppemenetlus “kindlustustusena” võimaliku mustema stsenaariumi vastu ning häirib muud elu (sh tööd) nii vähe, kui võimalik.

Kuidas olla kohtus edukas (ja mida saad selleks ise ära teha)?

Tegelikult päris karikaid advokaadi töö tulemusena tavaliselt ei saa

Olen kirjutanud mitmeid blogikandeid kohtuasjade ajamisel oluliste küsimuste kohta. Edu saavutamiseks on tarvis, et selleks kriitilised tegurid üheaegselt esineksid.

Kirjutan kokkuvõtvalt, mida on kohtus eduks vaja ning mida Sa ise enda asja jaoks ära saad teha.

1. Õiguslik alus ehk case. Kui Sul tähtsust omavaid fakte ja Sind puudutavat normi isegi natuke ei ole, pole kohtus enamasti suurt midagi teha. Võimalikuks erandiks võib olla eriti riskikartliku vastase surumine kompromissile kohtuasja algatamisega.

Sel põhjusel:

  • enne vaidlema asumist, selgita välja, milline on eduvõimalus! See ei ole kindlasti koht, kus kokku hoida

Õigust peaksid õigusemõistjad ja Sinu esindaja juba tundma. Saad aga kaasa aidata sellega, et muudad oluliste asjaolude tõendamise juba oma varasema tegevusega lihtsamaks:

  • kui sõlmid olulise lepingu, pane see ära kindlasse kohta ja veel parem, tee lisaks elektrooniline koopia oma arvutisse, et see vajadusel kiiresti oma esindajale saata. Suulise lepingu puhul ei ole eelnev võimalik, mistõttu ära sõlmi vähegi tähtsamaid lepinguid suulises vormis
  • kui satud õnnetusse, avastad kahju, vms, siis katsu olukord talletada. Võta oma telefon ja tee võimalikult palju erinevaid pilte, kutsu politsei sündmust fikseerima, jne
  • säilita lisaks olulisele paberpostile ka oma oluline e-kirjavahetus (mingit alust ei ole väita. et e-kirjavahetus ei ole “ametlik”, mistõttu puudub sel tähtsus). Gmail ja Outlook võivad pakkuda e-posti teenust tasuta, aga tõendamisvajaduse osas oleks tunduvalt parem Sinu enda domeen ja kohalik teenusepakkuja või põhimõtteliselt keegi, kellel on toimiv klienditeenindus, reaalne aadress, kuhu pöörduda ja midagi pärida. Eriti äritegevuses tasub see väike kulu ennast kindlasti ära.

2. Ressursid, sh raha ja närvid. Miski ei ole tasuta ja ainult õigusest endast jääb väheks. Saad ennast aidata, kui teadvustad oma võimalusi ja selgitad välja, milline võib olla plaanitava vaidluse eelarve.

  • veel üks kord: esimene vajalik investeering on vastuste otsimiseks vaidluse eeldatava tulemuse kohta
  • kui vaidlusel on jumet, võta julgus kokku ja seisa enda eest
  • planeeri ressursse. Hoolitse, et ressursside osas oleks kaetud terve protsess, sh võimalik kaebemenetlus. Kui raha professionaalse esindaja palkamiseks tõesti ei ole, taotle riigi õigusabi. Muudeks kuludeks on võimalik saada menetlusabi
  • arvesta jõudude vahekorraga ka vaidluse strateegias. Kui oled Taavet (üksikisik, väikeettevõte) ja võitled Koljatiga (pank, suurettevõte, riik), tuleb olla nutikas. Neil on suuremad võimalused ja asi vähem isiklik, kui Sinul.

3. Professionaalne õiguslik esindus. Õigussüsteem on ühemõtteliselt arenenud suunas, kus ilma pädeva õigusnõuta on raske häid tulemusi saavutada. Menetlused on võistlevad ja kohtutel on liiga palju tööd, et lisaks oma ülesannetele kellegi teise (puuduva esindaja) omi täitma hakata. Ise otsustad, kas palkad advokaadi või juristi, aga luba ennast aidata.

4. Sinu isiklik panus.

  • tee oma esindajaga koostööd ja usalda teda. Kui usaldust ei ole, vaheta esindajat. Aga ära tegutse esindaja teadmata ning veel hullem, hoopis teises suunas
  • julge teha otsuseid. Neid tuleb teinekord teha väga piiratud aja jooksul ning valikuks võib olla halb ja veel halvem. Tagatipuks ei pruugi info olla täielik, st tuleb riskida
  • tunne oma asja vastu huvi. Tutvu esindaja koostatud dokumentidega enne nende esitamist ja anna tagasisidet. Küsi, miks üks või teine asi peab just nii- või teistmoodi olema? Milline on esindaja plaan edu saavutamiseks ja kas Sa saad ise veel midagi teha, et see realiseeruks? Esindaja motivatsioon ainult suureneb, kui asi on Sulle endale oluline ning Sa edule isiklikult kaasa aitad.

Ressursid õigusvaidluses: mida on vaja eduks peale õiguse enda?

Oled saanud selgusele, et Sul on piisavalt alust oma õiguse teostamiseks? Palju õnne, väga oluline etapp on läbitud. Paraku võib juhtuda, et see, kellelt midagi nõuad, ei tunnista Sinu õigust ja soovitud muudatust tegelikus elus aset ei leia. Pead hakkama tegutsema, et oma seni vaid paberil olev õigus maksma panna.

See nõuab erinevat laadi investeeringuid, sest vaja läheb järgmisi ressursse.

Raha

Raha läheb vaja laias laastuks kolmeks kuluartikliks:

  1. Õigusabi kulud. Tõsisema õigusvaidluse puhul Sa ilmselt kasutad asjatundja abi. Kui Sul piisavalt raha ei ole ja Sa ei suuda õigusnõustajat kokkuleppel leida (ka advokaadid võivad asja perspektiivi olemasolul Sinuga riski jagada, sh tulemustasu kokkulepped, maksetähtaegade ajatamine, jms), proovi taotleda riigi õigusabi.
  2. Muud menetluskulud. Kohtusse pöördumisel on seadusega kehtestatud riigilõivud, kautsjonid. Vaja võib minna nt tõlki, eksperti.
  3. Teiste menetlusosaliste kulud. 100% kindlaid asju esineb harva ja kaotuse risk tuleb projekti enamasti sisse arvestada. Kui kaotad, maksad enamasti kõigele lisaks teise poole kulud.

Raha puhul on oluline selgitada välja, kui palju tasub konkreetsesse vaidlusse tegelikult investeerida, arvestades saadava väärtust. Kui nõuame 10000 € ja võidu korral hüvitatakse meile maksimaalselt 4470 €, ei ole ilmselt mõttekas kulutada vaidlemisele 25000 €. Jättes asja sinnapaika kaotaksime 10000 €, võites kaotaksime rohkem: võit ei olekski enam võit, vaid kaotus. Kui mängus on aga enam kui konkreetne rahasumma (nt emotsioonid, soov näidata ettevõtte põhimõttekindlust võlglaste suhtes või vajadus saada selgus äriks olulise õigusnormi tõlgendamise osas) võib vaidluse väärtus olla suurem ja kulutatud summa ennast täielikult õigustada.

Ressursid mõjutavad ka asja tulemust. Kui Sinu vastaseks on suurfirma oluliselt suuremate materiaalsete võimalustega, võib juhtuda, et nende 100-leheküljelistele menetlusdokumentidele (koos sama hulga lisadega) vastamine ühel hetkel ressursid sööb ja positsiooni kaitse tugevus menetluses saab kannatada. Kuna menetlused on järjest enam võistlevad (kohtunik otsustab esitatud info põhjal, mitte ei ole määratud nõrgemat poolt kaitsma nagu advokaat), võib õiguse kaitse saada kannatada, kuni õiguse kaotamiseni välja. Seda tuleb arvestada ja miks mitte pidada ülekaaluka jõuga hoopis partisanisõda.

Finantse tuleb enne vaidlust planeerida. Mul on hiljutine kogemus, kus ressursside poolest pigem eelisseisundis hageja jõudis pärast mitmeid ilmseid eksimusi ressursside majandamisel niikaugele, et oli kohtus ilma advokaadita. Ta ei olnud valmis vaidlusse enam sentigi lisaks panustama. Et mitte sarnasesse olukorda sattuda, soovitan järgmist:

  • vali õiged “hobused” kohe alguses ja ära raiska raha ebasobiva õigusnõustaja hilisema vahetamise peale. Kui Sul võib kasvõi tulevikus minna vaja advokaati, mõtle, kui palju mitteadvokaadist juristiga alustamine Sulle tegelikult säästab. Samas ära pinguta üle, vaid vali oma võimetele vastav koostööpartner. Kui pärast esimest arvet esindajat vahetama pead, on midagi valesti läinud
  • selgita välja kogu projekti (sh kohtueelse, maakohtu, ringkonnakohtu, Riigikohtu menetluse) maksumus, mitte advokaadi tunnihind. Kui nad on varem kohtus käinud (nad ikka on, eks?), oskavad nad seda hinnata. Sa ei taha, et raha edasikaebamiseks enam ei jätkuks ja erinevalt poolt pakkumisi küsides on võrreldav vaid projekti tervikmaksumus
  • ära arvesta (eriti tsiviilasjades) investeeritud raha kiire tagasisaamisega. Kohtuasjad võtavad aega
  • tunne muret, kuidas tagada protsessuaalse vastase maksevõime ka pärast vaidlust
  • hoia ressursimajandusel jooksvalt silma peal ja katsu olla oma vastasest selles osas natuke parem.

Eelnevaga seoses ei soovi ma panna kedagi loobuma oma õiguste kaitsest, üksnes soovitan tegutseda mõtestatult. Vaidlusele võib kulutada ükskõik, kui palju raha või siis ainult murdosa sellest, keskendudes vaid olulisele.

Emotsioonid

Raha ei ole siiski ainuke ressurss, mida vaja läheb. Lisaks tuleb arvestada emotsionaalse kuluga, mille määr sõltub vaidlusest. Suurettevõtte või avaliku võimu jaoks on sel ressursil reeglina vähem tähendust kui väikeettevõtja või eraisiku jaoks, kelle jaoks vaidlusküsimused on sageli isiklikumad.

Närvirakke võib kulutada:

  • kohtuotsuse ootamine või menetluse kestus. Mõtleme Andrus Veerpalu peale, kelle maine ja sportliku pärandi suhtes kriitiline dopingusaaga lahenes kaks aastat pärast algust ning otsuse tegemine lükati korduvalt edasi
  • menetluse vaheetapid, kus juba esimese astme kohtust kättesaadud võidud apellatsioonimenetluses uuesti küsimuse alla seatakse, või esmased ebasoodsad lahendid. Või siis kompromissiläbirääkimised, mis peaaegu sihile jõuavad, siis aga mõne väikese küsimuse taha takerduvad … mõnel juhul korduvalt
  • menetluses osalemine ise, nt menetlejate ebasõbralikkus kõnes ja kirjas.

Muidugi, kui vaidlus lõpuks edukalt lõpeb, juuakse ka vahuveini.

Aga kui ressursse ei ole?

Kui raha ei ole või närvid ei kannata pingelist kohtuvaidlust, tuleb leida muid lahendusi: loodetavasti ei löö Sa käega, vaid proovid müüa nõude “kahjumiga” kellelegi teisele või leida kompromissi. Parem pool õigust käes, kui terve ainult paberil.

kas Sul on case

Kas Sul on “case”?

(Uuendatud 27.09.2019) Õigusi on võimalik teostada erinevatel viisidel. Ükskõik, kas oled saatmas nõudekirja, esitamas kahjunõuet või apellatsiooni, selleks peab juriidiliselt alust olema ehk Sul peab olema case. Kirjutan, millest edukas õiguslik positsioon (case) koosneb ja mis asja perspektiivi hindamises keerulist on.

Millest koosneb case?

Teooria on lihtne: case koosneb kahest osast – asjaolud ja õigusnorm.

1. Asjaolud. Nende all peetakse silmas fakte, reaalses elus toimunud või toimuvaid sündmusi. Keegi sõitis Sinu auto mõlki, sündis laps, esitati taotlus, viljasaak ikaldus jne.

Asjaolud ei ole kirjas seaduses (õigusnormis), need eksisteerivad meid ümbritsevas tegelikkuses. Nii ei ole võlaõigusseaduse § 396 lg-s 1 toodud laenulepingu definitsioon (sh seal nimetatud „laenuandja“, „laenusaaja“ ja „laen“) asjaolu, vaid õigusnorm. Konkreetne sõlmitud „laenuleping nr 123456“ ja selles sisalduvad kokkulepped aga on kõik just asjaolud.

Vähestel asjaoludel on meie elus õiguslik tähendus ja juristi kunst on need olulised faktid üles leida. Mõnikord toob klient kõik faktid ise lauale, teinekord tuleb kõvasti kive ümber pöörata, et midagi leida. Tuleb ka ette, et advokaat peab uurima välja ka selliseid fakte, mida klient ei taha talle anda ja võib-olla endalegi tunnistada. Seejärel tuleb mõelda, kas ja kuidas on need asjaolud tõendatavad. Head juristid mõtlevad muidugi juba ette ka neile asjaoludele, mis ei pruugi olla nende klientidele soodsad, kuid mille esiletõus vaidluses on võimalik ja tõenäoline.

Asjaoludega seoses saab klient advokaadi tööd tublisti kergendada, andes ammendava info asjaomaste sündmuste kohta, olemasolevad tõendid ja vastates ausalt advokaadi fakte puudutavatele küsimustele.

2. Õigusnorm. See on säte välislepingust, seadusest, valitsuse, ministri, valla või linna määrusest või muust õigusaktist, millest tulenevalt kaasnevad teatud asjaolude esinemisega kindlad kohustuslikud tagajärjed.

Õigusnorme ei saa käega katsuda, nad ei eksisteeri reaalselt meie ümber, vaid üksnes õigusaktides. Õigusaktid leiad Eestis Riigi Teatajast. Tegelikkuses on erinevaid õigusnorme (mitte ainult Eesti siseseid, vaid rahvusvahelisi) väga palju, millele lisanduvad nende tõlgendamist mõjutavad kohtulahendid. Kliendil on enamasti raske advokaati õigusnormi leidmisel ja tõlgendamisel aidata.

Arvesse lähevad õigusnormidena vaid nn ametlikult kehtestatud normid. Eetiline „kuldreegel“, igapäevaelu tavad jms tähendust ei oma. Mõnel juhul võivad need (nt mingi valdkonna tavad) siiski olulised olla, kuid sellisel juhul peab eksisteerima ka õigusnorm, mis sellise olulisuse ette näeb.

Kuigi sõlmitud lepingutes sisalduvad samuti kokku lepitud kohustuslikud reeglid (nt üürilepingutes sätestatakse sageli seadust dubleerides kohustus tasuda üüri), ei ole nende näol tegu mitte õigusnormide, vaid asjaoludega. Oluline on see seetõttu, et asjaolusid tuleb tõendada ja kõigepealt kohtule esitada, õigusnormi olemasolu aga mitte.

Mis seal keerulist on?

Juristid nende kahe elemendi kokku viimisega päevast päeva tegelevadki: teevad kindlaks asjaolud (hinnates tõendeid) ja kohaldades asjaoludega seonduvalt õigusnorme (viimaseid tõlgendades).

Asjaolude ja neid reguleeriva õigusnormi olemasolul on Sul õiguslik alus oma õiguste teostamiseks. Kui kasvõi üks neist puudub, ei ole Sul õiguslikult midagi. Võid küll olla pannud toime väärteo tunnustega teo (on olemas asjaolud), aga kui selle eest karistuse ette näinud norm enam ei kehti (st õigusnorm puudub), karistust ei järgne. Menetlejal puudub Sinu vastu case.

Nõustava juristi töö seisneb mõnikord mitte ainult asjaoludest õiguslike järelduste tegemises, vaid ka asjaolude endi kujundamises (nt olulise lepingu sõlmimist nõustades).

Lihtsale teooriale vaatamata ei ole õigusliku aluse hindamine tingimata lihtne tegevus. Kas alustada sellest, et töötada läbi absoluutselt kõik eksisteerivad õigusnormid (sest muidu me ei tea, millised asjaolud võivad olla olulised) või sellest, et kulutada terve igavik ka kõige tähtsusetumate asjaolude kohta ammendava info kogumiseks (et teha kindlaks, millised võivad olla asjas olulised õigusnormid)? Mõlemad praktiliselt võimatud ülesanded.

Elu ise ei ole mustvalge – asjaolud, samuti õigusnormid kätkevad endas vähemalt teatud ebakindlust küsimuses, kas need on Sulle soodsad või mitte. Tulenevad õigused-kohustused võivad juba normist endast lähtuvalt olla üheselt kindlaks määramata või määratletud vahemikuna (nt karistuse määr või halduse diskretsiooniõigus).

Asjaoludega seoses on suurimaks probleemiks tõendite ebakindlus: kas nendest ikka piisab millegi olulise tõendamiseks. Nt kas kahest e-kirjast, kus räägitakse muuseas raha laenamisest ja selle tingimustest järeldab kohus õiguslikult siduva laenulepingu olemasolu. Kuni selleni välja, et kutsutud tunnistaja võib kohtus oma versiooni juhtunust diametraalselt muuta.

Õigusnormide kohaldamisel on raske hinnata keskmisi, mitteäärmuslikke juhtumeid, mis aga on praktikas valdavad. Näiteks küsimus, kas 15-päevane tähtaeg on konkreetsel juhul mõistlik või mitte. Seadusest tähtaja osas tulenev kriteerium „mõistlik“ tähendab minule üht ja Sulle teist. Senine kohtupraktika võib olla, et kolm päeva on mõistlik, 60 päeva mitte. Mida nüüd arvata 15 päeva kohta?

Oskusi ja kogemust omades ning läbimõeldult tegutsedes on võimalik juhtumi õiguslikku “tugevust” mitte ainult ratsionaalselt hinnata, vaid mõnel juhul lausa oluliselt mõjutada. Et Sul ikka oleks case.

Kas, millal ja kuidas teha kompromiss?

Võta, jäta või kauple edasiEesti õiguses on täheldatav kasvav trend suunata vaidlejaid läbirääkimistele kompromisslahenduse leidmiseks. Lisaks ootuspärastele tsiviilvaidlustele puudutab see isegi kriminaalmenetlust, kus lihtsamad asjad saavad enamasti kokkuleppelise (kompromiss)lahenduse.

Kompromiss on õigusvaidluse lahendamise viis, kus õiguslikult ebaselge olukord klaaritakse läbi kokkuleppe, mitte ei jäeta kolmandast isikust õigusemõistja otsustada. Mida seoses kompromissiga silmas tasub pidada?

Kompromissi otsimine ei ole vabatahtlik. See ei ole muidugi rangelt võttes tõsi, kuna kedagi vägisi kokkuleppesse sundida ei saa. Samas, äritegevust ja tavaelulisi probleeme puudutavates tsiviilvaidlustes on poolte kompromissile suunamine menetlusseadusesse selgelt sisse kirjutatud ja kohtud seda poliitikat jõustavad. Küsimus ei ole kas, vaid millal kompromissi otsimisega tegeleda.

On ette tulnud, et veel enne esimest kohtuistungit kinnitab üks või teine pool kindlalt, et „terroristidega“ tema läbi ei räägi. Pärast seda, kui kohus on esimesel istungil „klassijuhatajana“ tegemata „kodutöö“ eest noominud ja „vigade parandamiseks“ tähtaja määranud (st istungi paar kuud edasi lükanud), tuleb ikkagi „terroristidega“ maha istuda.

Kompromissiläbirääkimised ei ole arutu lehmakauplemine. Kompromissile minek (täpselt nagu sellest loobumine ja kohtusse minek) on ratsionaalne otsus. Vaidlusasjad lahenevad (ükskõik, kas kohtus või kohtuväliselt) ühte või teist moodi teatud mõistuslikel põhjustel, mitte täringu veeretamise tulemusena.

Raha üle peetavas vaidluses määratleb optimaalse kompromissi tavaliselt vaidlusalune summa, alternatiivse kohtuvaidluse oodatud tulemus, täidetavus ja läbimise võimalus. Kui menetluskulud probleeme ei valmista, aega kohtumenetluse tulemust oodata on ja vastane on maksevõimeline, siis milleks vahetada peaaegu kindlat nõuet vabatahtlikult murdosa vastu sellest. Kui aga raha kohtus käimiseks ei ole (nt ettevõtjad riigi õigusabi ei saa), on olukord avatud väga erinevatele võimalustele, sest alternatiivset stsenaariumi ei ole.

Teatud olukorrad on kompromissiks justkui loodud, nt:

  • mängus on liiga palju ja riske tuleb igal juhul vähendada (ettevõtte jaoks pankrotiohtlikult suur rahaline nõue, karmi karistuse oht, vms). Kui enam öösel rahulikult magada ei suudeta, tuleb „terroristidega“ kokku leppida;
  • probleem on väike ja selle kohtulik lahendamine suhteliselt kallis, või mõni muu variant situatsioonist, kus mõlemad pooled alternatiivi teostumisel igal juhul kaotavad;
  • vaidlus on halvasti prognoositav, sh seal on mitmeid selge lahenduseta probleeme, ebakindlaid tõendiallikaid, vms;
  • üks pool on huvitatud ja teine saab pakkuda midagi, mida kohtus saavutada ei ole üldse võimalik.

Kasutage abiväge, sh kokkuleppe plusside ja miinuste hindamisel. Vastutustundlike juristide puhul kipuvad mõlemad pooled tihtipeale oma võimalusi kohtus veidi alahindama (et mitte süüa kliendi ees oma lubadusi), mistõttu tekib soodne pinnas kokkuleppe sünniks (mõlema oodatav osa tervikust muutub väiksemaks). Kui aga mõlemad pooled hindavad oma kohtuedu tõenäosust tervikuna üle (nt üks usub end võitvat 55% tõenäosusega, teine 70% tõenäosusega ja moodustub 125% tervik), siis seda tegelikkusest suuremat „pirukat“ ei olegi võimalik ära jagada.

Ideaalis osalevad läbirääkimistel nii vaidlusse kaasatud isikud kui ka nende juristid ja see aitab probleeme käsitleda ratsionaalselt ning ohjeldada emotsioone. Kui lihtsalt peate oma vastaspoolele kätega kallale minema, siis las klaarivad juristid omavahel.

Kompromiss peab kummalegi poolele midagi andma. Kompromissettepaneku puhul võib edule loota siis, kui suudate panna vastaspoole arvestatava valiku ette, peate looma huvitava alternatiivi asjade senisele oodatavale käigule.

Mõttetu on teha varatule inimesele ettepanek nõustuda 50000 euro koheseks tasumiseks 100000 nõudmise asemel, kuna kumbki neist nõuetest ei ole niikuinii reaalne (raha ei saa objektiivselt maksta ja pankrot on kindlasti odavam). Tehke aga ettepanek leppida kokku graafik 500 euro igakuise tasumisega ja asjal võib jumet olla.

Eduka protsessi nimel tuleb keskenduda olulisele, mitte nurjata võimalikku kokkulepet verbaalse vaenulikkusega või kõrvaliste küsimuste toomisega lauale.

Kompromissil on „parim enne“ tähtaeg. Praktikas hakkab silma tendents asuda tõsiselt kompromissi peale mõtlema alles siis, kui kohtuvaidlus on täie hoo sisse saanud. Mõnel on tarvis aasta otsa kohtus käia, selle jooksul naerda välja mitu teise poole kompromissiettepanekut, et jõuda lõpuks arusaamani, et kokkulepet siiski soovitakse.

Sagedaseks põhjuseks selliseks ebaratsionaalseks toimimiseks on algselt oma emotsioonide tähenduse ülehindamine (möönduste tegemine ei võrdu nii sageli au kaotamisega, kui seda arvatakse) ja liigne optimism oma edu suhtes kohtus, sh kohtumenetluse kulgemise osas. Innukalt antakse hagi novembris kohtusse ja loodetakse tõepoolest, et veel enne aasta lõppu on asi lahendatud ning rahagi taskus.

Optimaalsete tingimustega kokkuleppe sõlmimine ei toimu kindlasti siis, kui olete oma esialgsed valikud (kas teha mööndusi ja vältida kohtumenetlust, või saada õigus kätte kohtumenetluses) juba ammendanud, teinud halbu otsuseid, panustanud üle võimete palju kohtuprotsessi ja puudub võime see lõpule viia. Selline toimimine on retsept kapitulatsiooniks.

võistlev menetlus

Võistlev menetlus ja inkvisitsiooniline menetlus kriminaalasjades

(Uuendatud 21.06.2019) Eesti kriminaalmenetluse mudel rajaneb kahel vastandlikul ideel: kohtueelne uurimine toimub inkvisitsioonilise menetlusena, kohtumenetlus on nn võistlev menetlus. Mida need kaks endast kujutavad ja mida vandeadvokaat Leon Glikmani Riigikogus tehtud kriitika tähendas?

Kuidas käib inkvisitsiooniline menetlus

Inkvisitsiooniline menetlus ei tähenda täna muidugi nõiajahti, pöidlakruvisid ja tuleriidal põletamist.

Idee on hoopis selles, et õiguskaitseorganid (politsei, prokuratuur) üritavad selgitada välja objektiivse tõe: kas kuritegu leidis aset ja kui, siis millised on vastutust mõjutavad (sh süüdlast toetavad) asjaolud. Menetlejate ülesandeks on teha omad järeldused igakülgse uurimise tulemusena, sh süüd välistavaid või kergendavaid tõendeid kogudes. Iga hinna eest kellegi süüstamiseni jõuda ei tohiks olla eesmärgiks, põhimõtteliselt samavõrd vastuvõetav on järeldus, et kuritegu ei ole toime pandud. Seda küll vaid teoreetiliselt. Kriminaalasjadega rohkem kokku puutudes ei jää märkamatuks, et reaalne eeluurimine keskendub valdavalt, kui mitte eksklusiivselt toimingutele, mille eesmärk on tõendada just kahtlustusversiooni. Prokurör ei ole kohtusse minemas kedagi kaitsma, vaid ainult süüdistama.

Kuna keegi “loomulikult” kahtlustatavale kunagi halba ei soovi, ei ole kaitsja kasutamine kohtueelses menetluses seaduse järgi kohustuslik. Mõned uurijad ei unusta advokaati soovivale isikule selgitamast, et selleks nõutav aeg tähendab pikemat viibimist politseis või arestimajas. Seadus seab uurijale veidra kohustuse heidutada ka riigi õigusabi soovijat infoga, mis see maksma võib minna (vt kriminaalmenetluse seadustiku § 43 lg 31).

Siiski on selles üks konks: kõik, mis kohtueelses inkvisitsioonilises menetluses toimub, võib hiljem minna kasutusse tõenditena ja seda juba nn võistlevas menetluses. Kaitsja puudumisel tehtud halvad otsused tulevad kohtusse kaasa.

Kuriteos kahtlustatav on kohtueelses menetluses teadmatuses, milliseid tõendeid kogutakse, mis on nende sisu. See ei ole juhuslik, vaid seaduse mõte ongi kahtlustatav sellisesse ebakindlusse asetada. Menetlejatel on tõendite kogumisel laiad volitused, sh otsustada, milliseid versioone kontrollida ja milliseid mitte.

Mida tähendab võistlev menetlus

Kui kohtueelse uurimise tulemusena leiab prokuratuur, et on alust esitada süüdistus, läheb lahti võistlev menetlus. Prokuröri asi ei ole enam selgitada välja tõde (tema on selleks hetkeks süüs juba veendunud), uueks eesmärgiks on viia kohtu lauale kõik süüstavad tõendid ja saavutada süüdimõistev otsus. Ei ole absoluutselt prokuratuuri mure tagada, et esitatud saaksid süüd küsimärgi alla seadvad või seda kergendavad tõendid. Eeluurimisel koostatud toimikus võib ju sisalduda süüd täielikult välistav tõend, aga ei maksa lootma jääda, et see iseenesest kohtutoimikusse jõuab.

Prokuröri rolli muutust tasakaalustab ja signaliseerib see, et riik ei luba kahtlustataval enam kohtulikus kriminaalmenetluses ilma kaitsjata toimetada ja kui advokaati valitud ei ole, määrab riik ise kaitsja. Kui kaitsjaga koostööd ei tehta, jätab kahtlustatav end kaitsest põhimõtteliselt ilma.

Võistlus käib ainult võidu peale, süüdistaja ja kaitsja annavad endast parima poolt ja vastuargumentide esitamiseks. Selle käigus tõde selgubki.

Milles siis probleem on?

Pidades silmas eelseisvat võistlust kohtus, on prokuröri roll (selle tasakaalustamatus) kohtueelses menetluses võrreldav olukorraga, kus enne malepartii algust saab üks mängijatest vabad käed vastase malendeid laual ümber paigutada või sealt eemaldada. Konkreetsemalt kahtlustatavast ja tunnistajast.

Kaitsjata kahtlustatava küsitlemine kohtueelses menetluses ja nende ütluste kasutamine kohtus on tihti nagu vastase lipu eemaldamine malelaualt enne esimese käigu tegemist. Eriti abitud sihtmärgid on kriminaalmenetluses kaitsjata pusides just varem karistamata nn tavalised inimesed, mitte korduvalt karistatud ning varasemat menetluskogemust omavad isikud. See on põhjus nr 1, miks ei ole eriti tark mõte võtta vastu seadusandja kahtlane pakkumine end kohtueelses menetluses ise kaitsta.

Tunnistajatele esitatakse kohtueelses menetluses täpselt sellised küsimused nagu menetleja vajalikuks peab. Kahtlustataval ega tema kaitsjal küsitlemise juurde asja ei ole. Kas ülekuulamisel esitatakse tunnistajat mõjutavaid suunavaid küsimusi (mida seadus keelab), teavad ainult osalejad ja see on nende südametunnistuse küsimus. Ülekuulamise protokollis mõnikord küsimused üldse ei kajastu, on vaid vastuste põhjal koostatud jutt.

Kohtuistungil kuulatakse kõik eeluurimisel küsitletud tunnistajad küll vahetult üle, aga katsugu nad teistsuguse infoga lagedale tulla. Vähe sellest, et neid nimetatakse valetajateks, ütluste muutmisel lisandub tunnistajale oht saada ise kriminaalkorras karistatud valeütluste andmise eest. Valeütluste andmise eest kriminaalasja alustamise otsustab aga … prokuratuur. Informeeritud ja oma riske arvestaval tunnistajal on parem hoida oma varasematest ütlustest kümne küünega kinni. Kas see on sobiv lähtekoht õiglaseks võistlevaks menetluseks või olemuslikult kallutab kohtuliku ristküsitluse eeluurimise info vormistamiseks, otsustagu igaüks ise.

Tegelikult on kohtueelses menetluses arvukalt muid menetlusnüansse, mis „mängu“ kahtlustatava või süüdistava kahjuks üritavad pöörata. Ise sellele kaasa aidata ei maksa.

menetlustähtaeg

Mida teha, kui menetlustähtaeg on kukkumas

(Uuendatud 15.05.2019) Menetlustähtaeg ja selle järgimine on olulised, eriti need, mis tulenevad seadusest (nt kaebetähtajad). Mistahes menetlusliigist rääkides võib kindlalt väita, et kohtud on halastamatud nende suhtes, kes ei ole oma õigusi teostanud selleks ettenähtud tähtaja jooksul. Kell kukub ja õigust enam ei ole.

Kui jätad vajaliku õigel ajal tegemata, vabandusi praktiliselt ei ole. Mõjuvaks põhjuseks, mille osas oleksin mõõdukalt optimistlik, on see, et viibisid kogu tähtaja kulgemisel vältel haiglas koomas, ärkasid just ja said teada, et menetlustähtaeg on määratud. Levinud, ent kasutud õigustused tähtaja rikkumisele on:

i) ma ei teadnud, et seadus näeb ette menetlustähtaja – ma ei ole ju jurist, ja

ii) mul oli tööl palju tegemist ja muud tähtsamad asjad nõudsid tähelepanu.

Neile ära küll lootma jää.

Mida teha, kui Sinu asjas on menetlustähtaeg (kaebetähtaeg, kohtusse pöördumise tähtaeg, vms) täna ümber saamas, aga kiiresti professionaalset abi leida ei ole? Ma ei saa garanteerida, et alltoodud üldised soovitused Sind alati aitavad, aga parema variandi puudumisel tasub proovida. Kirjutan kohtu näitel, aga vastavaid mugandusi tehes sobib ehk ka muude ametiasutuste puhul.

Reegel nr 1: tee maksku, mis maksab vajalik toiming enne kui lõpeb menetlustähtaeg

Kui Sul on arvuti (või faks), on armuaega tüüpiliselt südaööni (mitte kaasa arvatud). Tahad saavutada, et e-posti teel kohtusse saadetud dokument oleks seal kohal enne uue kuupäeva saabumist ja mitte sekunditki hiljem.

Kui oled üksnes tavaposti kasutaja, peab enne postkontori sulgemist kohtule tähtkirja saatmist kinnitav kviitung Sul käes olema. See ei ole lollikindel variant, kuna mõnda liiki menetlustes on nõutav mitte kirja postitamine tähtaja viimasel päeval, vaid selle kohtusse jõudmine hiljemalt siis.

Mida kohtusse saata, kui menetlustähtaeg on lähedal?

Midagi tuleb kindlasti saata. Kui ei ole aega teha tervet rehkendust, tee pool, veerand või kümnendik. Peaasi, et enam-vähem mõistlik dokument oleks kohtule tähtaegselt esitatud. Hoolitse, et Sinu avalduses oleks kirjas vähemalt:

a) kes kohtusse pöördub / kes Sa oled (nimi, isikukood / registrikood, kontaktandmed),

b) mida kohtult tahad (konkreetse otsuse tühistamist; raha sellelt ja sellelt isikult sellises ja sellises summas, vms). Kui vaidlustad otsust, pane see oma avaldusele lisana juurde. Kui Sul on leping, võlakiri või muu dokument, mille täitmist soovid, lisa see avaldusele,

c) seonduvad asjaolud. See on eriti tähtis, kui Sul dokumente lisada ei ole. Nt: „Mu auto lõhuti selle ja selle poolt siis ja siis ära ning ma sain kahju“. Või: „mu maja kõrvale kerkib vundament, aga vald ei anna infot, mida sinna rajatakse ja millisel alusel“.

Ära muretsege, kui tekst saab napp. Hetkel on eesmärk panna selge märk maha, et soovid midagi menetlemiseks esitada ja vältida vastuväidet, et Sa ei ole seda tähtaegselt teinud. Siin on muidugi mõistlikud piirid. “Tahan, et Eesti Vabariigis lõpuks ometi seadusi järgitaks” on liiga üldine, väitmaks hiljem, et eesmärgiks oli vaidlustada maakohtu konkreetset otsust. Samas “Naabrimees Mati Kask, isikukood XXXXXXXXXXX, aadress YYYYYYYYYYY ei maksa kaks aastat tagasi laenuks antud raha tagasi. Palun 100 eurot ning menetluskulud temalt välja nõuda” võiks töötada.

Allkiri alla ja teele

Kui see on digitaalallkiri, siis sellest reeglina piisab. Kui see on siiski allkiri faksiga esitataval dokumendil või hoopis allkirjastamata fail e-kirja lisana, saada originaal esimesel võimalusel tähitud postiga kohtusse. Esimene võimalus tähendab homme, järgmisel tööpäeval; mitte siis, kui Sa ümbermaailmareisilt tagasi saabud.

Karta on, et Sinu nõuded, asjaolud, tõendid ei pruugi saada ideaalselt kirja. Võib-olla jääb tasumata riigilõiv või kautsjon. See ei ole hetkel kõige tähtsam, sest saad sel juhul peagi kohtult kirja, kus puudustele osundatakse ja palutakse need kõrvaldada.

Oot-oot, millisele kohtule avaldus saata?

Kui vaidlustad mõnda otsust, on vaidlustamise kord seal tavaliselt kirjas. Kui Sa ei ole siiski kindel millisesse kohtusse dokumendid saata, hoolitse selle eest, et see saaks vähemalt mõnda Eesti kohtusse tähtaegselt esitatud (kontaktandmed, sh menetlusposti aadressid on siin). Küll nad kohtus juba selgitavad, kellele asi allub ja edastavad õigele adressaadile.

Kui oled avalduse tähtaegselt teele saanud ja asi on oluline, ei ole nüüd aeg puhkama jääda. Esimesel võimalusel leia endale advokaat, näita talle, mille oled kohtule esitanud ja kuula, mida ta Sulle edasi soovitab. Tegelik võitlus seisab alles ees.

Kui eeltoodu käib Sulle üle jõu, võid viimase abinõuna tähtaja ületamise vastu taotleda riigi õigusabi ja loota, et kohus menetlustähtaja jooksul esitatud riigi õigusabi taotluse menetlemiseks kulunud aja sisuliselt Sinu menetlustähtajale juurde lisab. See on parem kui mitte midagi.