karistus

Karistuse kustumine ja kriminaalkaristuse mõju pärast karistuse kandmist

Karistuse kustumine on vaid üks näide sellest, et kuriteos süüdimõistmine toob endaga kaasa muudki ebameeldivat peale karistuse enda. Õigemini on probleemiks see, et kustumisele eelnevalt on karistus mittekustunud, kehtivas olekus. Karistuse kustumine puudutab ka väärteoasju, aga kaasnev tüli on suurim just kriminaalasjadega seoses.

Mis on karistuse kustumine

Karistuse kustumine töötab nii.

  1. Inimene või juriidiline isik mõistetakse kriminaalkorras süüdi ja karistatakse.
  2. Kui süüdimõistev otsus jõustub, kantakse karistus karistusregistrisse. Kuniks see sinna jääb (ei ole arhiveeritud) on tegu kehtiva karistusega.
  3. Seejärel kannab süüdimõistetu karistuse ära, olgu see siis rahaline karistus, reaalne või tingimisi vangistus. Karistus on jätkuvalt karistusregistris, st kehtiv.
  4. Karistuse ära kandmisest hakkab kulgema tähtaeg, pärast mille möödumist kustutatakse karistus registrist. Õigemini kantakse karistus arhiivi. Nüüd on karistus kustunud, aga arhiivis hoitakse andmeid edasi, kuriteo kohta käivaid andmeid veel 50 aastat.

Mis kaasneb kehtiva karistusega

Kehtiv karistus mõjutab süüdimõistetu õigusi sõltumata sellest, kas ta paneb või ei pane toime uusi kuritegusid.

Uue kuriteo toimepanemisel võib kehtiv karistus mõjutada kuriteo kvalifikatsiooni, kui see sõltub karistatusest (nt korduvus). Nt mootorsõiduki juhtimisel joobeseisundis (karistusseadustiku §-s 424 sätestatud kuritegu) tähendab karistatuse olemasolu võrreldes selle puudumisega seda, et karistuseks ei saa olla enam rahaline karistus ja maksimaalne vangistus on 1/3 võrra pikem. Lisaks tuleb seaduse kohaselt pöörata karistus vähemalt osaliselt täitmisele (reaalne vangistus) ja võtta ära juhtimisõigus. Kuigi kohtupraktikas on vähendatud võimalusi arhiveeritud karistusandmetega opereerida, leidub piisavalt õiguskaitseorganite ametnikke, kellele meeldib välja trükkida lisaks kehtivatele ka arhiveeritud karistusandmed. Ju siis leidub ka otsustajaid, kellele meeldib sellist karistusajalugu lugeda ja sellest järeldusi teha.

Ka edaspidise õiguskuulekuse korral kaasnevad karistatusega mitmesugused muud piirangud. Autojuhiluba ei anta neile, kel on kehtivad karistused liiklussüütegude eest (liiklusseaduse § 106 lg 1). Relvaluba ei anta teatud kehtivate kriminaal- ja väärteokaristuste korral (relvaseaduse § 36).

Ka kustunud karistus võib välistada teatud ametites (nt õigusemõistmisega seotud ametid) töötamise. Jne.

Kui kaua võtab aega karistuse kustumine

Karistuse kustumise aeg sõltub, mille eest ja milline karistus määrati/mõisteti. Reegliks on, et mida raskem süütegu ja karistus, seda kauemaks jääb karistus kehtivaks.

Väärteokaristused kustuvad üldreeglina aastaga nende kandmisest. Kuriteo eest mõistetud rahaline karistus kustub kolme aastaga selle tasumisest. Aga näiteks 5-20-aastane reaalne vangistus kustub kümne aastaga pärast selle kandmist.

Alaealiste õigusrikkujate osas on karistuse kustumisetähtajad enamasti lühemad.

Kohtuotsuse avaldamine Riigi Teatajas

Lõpuks on veel üks ebameeldivus, seda eriti neile, kes on küll eksinud, karistuse ära kandnud ning jätkanud elu seadusekuulekalt. Kriminaalasjades tehtud jõustunud süüdimõistvad kohtuotsused (välja arvatud väga üksikud erandid) avaldatakse Riigi Teatajas, sh süüdi mõistetud inimese nimi ja isikukood. Info leidmiseks ei pea midagi taotlema ega põhjendama, kriminaalasjades tehtud süüdimõistvad kohtuotsused leiad siit. Sisesta huvipakkuv nimi või isikukood, ja voilà.

Kuniks kohtuotsus on leitav, võib see muidugimõista mõjutada Sinu elu. Raskusi võib tekkida kasvõi korteri üürimise või laenu saamisega, iseasi kas seda otse tunnistatakse. Kriminaalkaristus võib olla dealbreaker süüvimata, mille eest ja millal karistati.

Kuigi karistuse kustumise järgselt asendatakse nimi avalikustatud kohtuotsuses üldjuhul initsiaalidega, on selles olulisi erandeid. Paragrahvid, mille alusel süüdi mõistetud jäävad Riigi Teatajas leitavaks oma nimede all on toodud karistusregistri seaduse §-s 28.

Üks selline erand on narkokuritegu KarS § 184 alusel, st suures koguses käitlemine, mis ei pruugi oma sisult alati olla mastaapne narkoäri. Selle paragrahvi järgi võib karistada ka noort inimest, kel mõtlematusest on enda jaoks taskus suureks koguseks peetav 8 gr kanepit. See kohtuotsus aga on nii nime kui isikukoodi järgi otsitav igavesti või sellise regulatsiooni tühistamiseni.

Samal ajal ei kanna eluaegset häbimärki need, kes on karistatud kergemate surmaga seotud kuritegude eest (nt tapmise lihtkoosseis) või raske kehavigastuste põhjustamise eest, kuigi isiku kuritegelik vägivaldsus võiks ju avalikkusele huvi pakkuda. Samuti ei jää Riigi Teatajasse aegade lõpuni kelmuste eest karistamise otsused (sarikelmid on olemas), altkäemaksu võtmised, vargused. Selline valik on vähemalt küsitav.

Loodetavasti mõni süüdimõistetu tõstatab selle küsimuse kohtulikult ning saame teada, kas karistada saanud inimese igavene häbimärgistamine peagusel kujul saab olla õiguslikult põhjendatud.

vangistuse täitmisele pööramine

Tingimisi vangistuse täitmisele pööramine

Tingimisi vangistus on levinuim kuriteo eest mõistetav karistus. Süüdimõistetu ei lähe siis küll reaalselt vanglasse, kuid soodsa lahenduse jätkumine sõltub tema edasisest käitumisest. Igal juhul määratakse katseaeg, mille jooksul ei tohi toime panna uut kuritegu, kuid võib lisanduda ka muid kohustuslikke tingimusi (suhtlemispiirangud, alkoholikeeld jne). Uue kuriteo toimepanemisel või katseaja tingimuste rikkumisel võib järgneda vangistuse täitmisele pööramine – reaalne vangistus.

Räägime, kuidas käib tingimisi mõistetud vangistuse täitmisele pööramine ning millised on võimalikud kaitseideed vanglast pääsemiseks.

Kuidas toimub tingimisi vangistuse täitmisele pööramine

Tingimisi karistuse täitmisele pööramine toimub kohtuistungil, kus osaleb ka süüdimõistetu ise. Asja arutamine algab maakohtus ja seda viib läbi täitmiskohtunik. Täitmiskohtunik on keegi, kes tegelebki just kohtulahendite täitmise küsimuste lahendamisega. Täitmiskohtunik teab, mida eksinud süüdimõistetud enda kaitseks tüüpiliselt räägivad ja näeb läbi ettekäänded, millega püütakse eksimusi välja vabandada. Kohtusaali ukse taga esimesed pähe tulevad mõtted on just sellised.

Asja arutamise tulemusena teeb maakohus kirjaliku määruse, millega pöörab vangistuse täitmisele või siis keeldub sellest. Maakohtu määruse peale saab kaevata edasi ringkonnakohtusse. Ringkonnakohtu määrusega mittenõustumisel on võimalik pöörduda Riigikohtusse.

Kuigi karistuse täitmisele pööramisel ei kohusta seadus kaitsjat kaasama, ei ole tark mõte täitmiskohtuniku kui professionaali ette ilmudes, samuti kriminaalhooldaja ja prokuröri kui vastava ala asjatundjate vastu seistes kaitsja abist loobuda. Kaalul on vabadus ning taganeda karistuse täitmisele pööramisel kuhugi enam ei ole.

Kaitsja kulub marjaks ära ka seetõttu, et mõnikord toimub asja arutamine päris kiires tempos. Minu klientidele on mõnel juhul antud vaid üksikud päevad, et juba istungile ilmuda. Korralik ettevalmistus sel juhul eksimisruumi ei jäta.

Kohtuistungi mõte ei ole vaid selles, et vormistada “pilet” teisele poole okastraati. Kohtuistung toimub muidugi ka selleks, et süüdimõistetu saaks end päriselt kaitsta. Kohtuistungil teda küsitletakse, on võimalik esitada oma sõnade kinnituseks tõendeid. Mõnikord vajab üks või teine fakt täiendavat kontrollimist ja asi ei lahenegi ühe istungiga.

Põhilised kaks kaitseideed vangistuse täitmisele pööramise vastu on järgmised.

Kaitseidee nr 1: vangistuse täitmisele pööramine on alusetu

Võib juhtuda, et kriminaalhooldaja eksib ja alust katseaja tingimuste rikkumistest rääkimiseks ei olegi. Tõenäolisem võimalus on aga see, et kuigi katseaeg ei ole läinud täiuslikult, ei õigusta rikkumiste ulatus vanglasse suunamist. Kriminaalhooldajagi on inimene ja temaga tülli minnes võib avaldus kohtusse liikuda liiga kergelt.

Näiteks juhtus, et süüdimõistetu unustas küsida kriminaalhooldajalt välismaale tööle minekuks (Eestist lahkumiseks) luba, kuigi selline kohustus tal oli. Kui sellest tekkis konflikt, palus inimene kriminaalhooldajalt juba ametlikult luba, et välismaal töötada. Loa andmisest aga keelduti põhjusel, et varem oli luba küsimata jäänud, samuti kuna süüdimõistetul olid tasumata võlad.

Kriminaalhooldaja saatis asja kohtusse karistuse täitmisele pööramiseks umbes kuu aega enne seda, kui kolmeaastane(!) katseaeg läbi saama pidi. Seda, et tööl on vaja käia ja selle takistamine ei saa olla omaalgatuslik “karistus”, kriminaalhooldusametnik ei mõistnud. Nagu ka mitte seda, et võlgade sissenõudmisega tegeleb kohtutäitur, mitte ei survestata selleks vangla ähvardusel.

Hiljuti hakkas silma Riigikohtu erikogu määrus, kus otsustati, milline kohus on pädev lahendama kriminaalhooldusaluse kaebust kriminaalhooldaja tegevuse peale loa andmisest keeldumisel. Seega erimeelsusi kriminaalhooldajaga tuleb ette teistelgi.

Kui tõesti on asi saadetud kohtusse täiesti alusetult, ongi vangistuse täitmisele pööramise aluse vaidlustamine korrektne kaitsepositsioon.

Kaitseidee nr 2: “Palun veel üht võimalust!”

Kui rikkumine siiski on olemas, tasub mõelda, kas mitte “kindlustada” end teise kaitseideega – paluda kohtult uut võimalust, sel korral reaalselt vanglasse veel mitte saata.

See kaitseidee eeldab parimaks toimeks, et vangistuse täitmisele pööramise eeldustele (rikkumised katseajal) vastu vaielda ei õnnestu ja seda ka ei tehta. On ju “teise võimaluse” andmise aluseks kohtu lootus, et katseaeg kulgeb edaspidi edukalt. Üheks põhjuseks optimismiks edasise osas võiks kohtu jaoks olla see, et süüdimõistetu on tehtud vigadest õppinud. Kui kaitsepositsiooni osaks on aga esmajärjekorras probleemide eitamine, siis millest peaks kohus järeldama vigadest õppimist. Sel põhjusel on nn uue võimaluse küsimisel eksimuste tunnistamine üsna paratamatu.

Kombotaktika (eitan rikkumisi, aga palun anda uus võimalus) viib halvimal juhul selleni, et kumbki kaitseidee ei tööta. Vaidlen, kuid möönan võimalust et see on alusetu (sest miks muidu mulle “teine võimalus” üldse vajalik peaks olema). Soovin kohut veenda edaspidises õiguskuulekuses, samas ei tunnista varasemaid probleeme, et neist õppida.

Kohtuniku toolilt vaadates oli süüdimõistetu esimene võimalus mitte panna toime kuritegu ja tingimisi vangistuse mõistmine oli juba antud teine võimalus. Katseaja rikkumiste tulemusena taotletav vangistuse uus vältimine oleks seega juba kolmas võimalus, mis saadakse. Sellise võimaluse soovimisel on parem, et oleks üksjagu lootust, et seekord, erinevalt kahest eelmisest korrast, tõesti paremini välja tuleb.

Antaval “uuel võimalusel” on erinevaid vorme, aga enamasti on sellel ka oma “hind”. Kohus võib jätta reaalse vangistuse kohaldamata, kuid pikendada katseaega, määrata täiendavaid kohustusi (karistusseadustiku § 74 lg-d 4 ja 5) või pöörata vangistuse küll täitmisele, kuid  asendada see üldkasuliku tööga. Võimalused sõltuvad ka sellest, mis laadi rikkumised karistuse täitmisele pööramise aluseks olid.

Tingimisi vangistuse täitmisele pööramine tähendab, et vanglasse minek on nii lähedal kui üldse olla saab. Selleni jõudmine viitab enamasti, et süüdimõistetu poolt on juba tehtud üksjagu halbu otsuseid. Karistuse täitmisele pööramise avalduse kohtusse saatmine ei tähenda siiski, et kõik on nüüd läbi. Muretsemiseks ja kaitse otsimiseks on aga põhjust küllaga, sest eksinule kolmanda võimaluse andmine ei ole kindlasti enesestmõistetav.