vangistus

vangistuse täitmisele pööramine
  Risto Käbi

Tingimisi vangistuse täitmisele pööramine

Tingimisi vangistus on levinuim kuriteo eest mõistetav karistus. Süüdimõistetu ei lähe siis küll reaalselt vanglasse, kuid soodsa lahenduse jätkumine sõltub tema edasisest käitumisest. Igal juhul määratakse katseaeg, mille jooksul ei tohi toime panna uut kuritegu, kuid võib lisanduda ka muid kohustuslikke tingimusi (suhtlemispiirangud, alkoholikeeld jne). Uue kuriteo toimepanemisel või katseaja tingimuste rikkumisel võib järgneda vangistuse täitmisele pööramine – reaalne vangistus.

Räägime, kuidas käib tingimisi mõistetud vangistuse täitmisele pööramine ning millised on võimalikud kaitseideed vanglast pääsemiseks.

Kuidas toimub tingimisi vangistuse täitmisele pööramine

Tingimisi karistuse täitmisele pööramine toimub kohtuistungil, kus osaleb ka süüdimõistetu ise. Asja arutamine algab maakohtus ja seda viib läbi täitmiskohtunik. Täitmiskohtunik on keegi, kes tegelebki just kohtulahendite täitmise küsimuste lahendamisega. Täitmiskohtunik teab, mida eksinud süüdimõistetud enda kaitseks tüüpiliselt räägivad ja näeb läbi ettekäänded, millega püütakse eksimusi välja vabandada. Kohtusaali ukse taga esimesed pähe tulevad mõtted on just sellised.

Asja arutamise tulemusena teeb maakohus kirjaliku määruse, millega pöörab vangistuse täitmisele või siis keeldub sellest. Maakohtu määruse peale saab kaevata edasi ringkonnakohtusse. Ringkonnakohtu määrusega mittenõustumisel on võimalik pöörduda Riigikohtusse.

Kuigi karistuse täitmisele pööramisel ei kohusta seadus kaitsjat kaasama, ei ole tark mõte täitmiskohtuniku kui professionaali ette ilmudes, samuti kriminaalhooldaja ja prokuröri kui vastava ala asjatundjate vastu seistes kaitsja abist loobuda. Kaalul on vabadus ning taganeda karistuse täitmisele pööramisel kuhugi enam ei ole.

Kaitsja kulub marjaks ära ka seetõttu, et mõnikord toimub asja arutamine päris kiires tempos. Minu klientidele on mõnel juhul antud vaid üksikud päevad, et juba istungile ilmuda. Korralik ettevalmistus sel juhul eksimisruumi ei jäta.

Kohtuistungi mõte ei ole vaid selles, et vormistada “pilet” teisele poole okastraati. Kohtuistung toimub muidugi ka selleks, et süüdimõistetu saaks end päriselt kaitsta. Kohtuistungil teda küsitletakse, on võimalik esitada oma sõnade kinnituseks tõendeid. Mõnikord vajab üks või teine fakt täiendavat kontrollimist ja asi ei lahenegi ühe istungiga.

Põhilised kaks kaitseideed vangistuse täitmisele pööramise vastu on järgmised.

Kaitseidee nr 1: vangistuse täitmisele pööramine on alusetu

Võib juhtuda, et kriminaalhooldaja eksib ja alust katseaja tingimuste rikkumistest rääkimiseks ei olegi. Tõenäolisem võimalus on aga see, et kuigi katseaeg ei ole läinud täiuslikult, ei õigusta rikkumiste ulatus vanglasse suunamist. Kriminaalhooldajagi on inimene ja temaga tülli minnes võib avaldus kohtusse liikuda liiga kergelt.

Näiteks juhtus, et süüdimõistetu unustas küsida kriminaalhooldajalt välismaale tööle minekuks (Eestist lahkumiseks) luba, kuigi selline kohustus tal oli. Kui sellest tekkis konflikt, palus inimene kriminaalhooldajalt juba ametlikult luba, et välismaal töötada. Loa andmisest aga keelduti põhjusel, et varem oli luba küsimata jäänud, samuti kuna süüdimõistetul olid tasumata võlad.

Kriminaalhooldaja saatis asja kohtusse karistuse täitmisele pööramiseks umbes kuu aega enne seda, kui kolmeaastane(!) katseaeg läbi saama pidi. Seda, et tööl on vaja käia ja selle takistamine ei saa olla omaalgatuslik “karistus”, kriminaalhooldusametnik ei mõistnud. Nagu ka mitte seda, et võlgade sissenõudmisega tegeleb kohtutäitur, mitte ei survestata selleks vangla ähvardusel.

Hiljuti hakkas silma Riigikohtu erikogu määrus, kus otsustati, milline kohus on pädev lahendama kriminaalhooldusaluse kaebust kriminaalhooldaja tegevuse peale loa andmisest keeldumisel. Seega erimeelsusi kriminaalhooldajaga tuleb ette teistelgi.

Kui tõesti on asi saadetud kohtusse täiesti alusetult, ongi vangistuse täitmisele pööramise aluse vaidlustamine korrektne kaitsepositsioon.

Kaitseidee nr 2: “Palun veel üht võimalust!”

Kui rikkumine siiski on olemas, tasub mõelda, kas mitte “kindlustada” end teise kaitseideega – paluda kohtult uut võimalust, sel korral reaalselt vanglasse veel mitte saata.

See kaitseidee eeldab parimaks toimeks, et vangistuse täitmisele pööramise eeldustele (rikkumised katseajal) vastu vaielda ei õnnestu ja seda ka ei tehta. On ju “teise võimaluse” andmise aluseks kohtu lootus, et katseaeg kulgeb edaspidi edukalt. Üheks põhjuseks optimismiks edasise osas võiks kohtu jaoks olla see, et süüdimõistetu on tehtud vigadest õppinud. Kui kaitsepositsiooni osaks on aga esmajärjekorras probleemide eitamine, siis millest peaks kohus järeldama vigadest õppimist. Sel põhjusel on nn uue võimaluse küsimisel eksimuste tunnistamine üsna paratamatu.

Kombotaktika (eitan rikkumisi, aga palun anda uus võimalus) viib halvimal juhul selleni, et kumbki kaitseidee ei tööta. Vaidlen, kuid möönan võimalust et see on alusetu (sest miks muidu mulle “teine võimalus” üldse vajalik peaks olema). Soovin kohut veenda edaspidises õiguskuulekuses, samas ei tunnista varasemaid probleeme, et neist õppida.

Kohtuniku toolilt vaadates oli süüdimõistetu esimene võimalus mitte panna toime kuritegu ja tingimisi vangistuse mõistmine oli juba antud teine võimalus. Katseaja rikkumiste tulemusena taotletav vangistuse uus vältimine oleks seega juba kolmas võimalus, mis saadakse. Sellise võimaluse soovimisel on parem, et oleks üksjagu lootust, et seekord, erinevalt kahest eelmisest korrast, tõesti paremini välja tuleb.

Antaval “uuel võimalusel” on erinevaid vorme, aga enamasti on sellel ka oma “hind”. Kohus võib jätta reaalse vangistuse kohaldamata, kuid pikendada katseaega, määrata täiendavaid kohustusi (karistusseadustiku § 74 lg-d 4 ja 5) või pöörata vangistuse küll täitmisele, kuid  asendada see üldkasuliku tööga. Võimalused sõltuvad ka sellest, mis laadi rikkumised karistuse täitmisele pööramise aluseks olid.

Tingimisi vangistuse täitmisele pööramine tähendab, et vanglasse minek on nii lähedal kui üldse olla saab. Selleni jõudmine viitab enamasti, et süüdimõistetu poolt on juba tehtud üksjagu halbu otsuseid. Karistuse täitmisele pööramise avalduse kohtusse saatmine ei tähenda siiski, et kõik on nüüd läbi. Muretsemiseks ja kaitse otsimiseks on aga põhjust küllaga, sest eksinule kolmanda võimaluse andmine ei ole kindlasti enesestmõistetav.

Karistus / Karistusõigus / Vangistus 0 kommentaari
Ennetähtaegne vabastamine vanglast
  Risto Käbi

Ennetähtaegne vabastamine vanglast

Ennetähtaegne vabastamine vanglast tähendab seadusega antud võimalust, et kohtu poolt kuriteo eest mõistetud vangistust ei pea täies pikkuses vanglas ära kandma.

Siin kirjutan, millal ennetähtaegne vabastamine võimalik on, kuidas seda otsustatakse ning mis seda mõjutab.

Millisest hetkest on ennetähtaegne vabastamine võimalik

Kõigepealt on tähtis teada, millisest hetkest avaneb võimalus ennetähtaegseks vabanemiseks. Karistusseadustiku (KarS) § 76 kohaselt sõltub see ära kantud vangistusajast, kuriteo raskusastmest ja soovitava vabanemise viisist (elektroonilise valvega või ilma). Ennetähtaegne vabastamine on võimalik, kui vangistusest on ära kantud:

tahtliku I astme kuriteo (kuriteod, mille eest on ette nähtud vangistus üle viie aasta) korral:

  1. elektroonilise valvega vabanemisel: 1/2 karistusajast, ja
  2. ilma elektroonilise valveta: 2/3 karistusajast (alaealisena kuriteo toimepanemise korral 1/2 karistusajast)

II astme kuriteo (kuriteod, mille eest karistatakse kuni viie aasta pikkuse vangistusega) ja ettevaatamatusest toime pandud I astme kuriteo korral:

  1. elektroonilise valvega vabanemisel: 1/3 karistusajast,
  2. ilma elektroonilise valveta: 1/2 karistusajast (alaealisena kuriteo toimepanemise korral 1/3 karistusajast), ja
  3. alaealisena kuriteo toime pannud kinnipeetav vabastatakse automaatselt, kui ta on karistusest ära kandnud 1/2.

Lisatingimuseks on, et igal juhul tuleb vangistusest ära kanda vähemalt neli kuud. Kui ennetähtaegse vabanemise võimalus langeb vähemalt kahe aastase vangistuse viimasele kahele kuule, tuleb karistus lõpuni kanda (ennetähtaegselt vabaneda ei saa).

Nende tähtaegade puhul tuleb arvestada lisanduva ajaga, mis kulub vanglal ennetähtaegse vabanemise dokumentide ettevalmistamiseks ja kohtusse saatmiseks ning kohtul istungi määramiseks. See võib eeltoodud tähtaegadele lisada mõned kuud. Kohtuistung, lahendi tegemine, võimalik kaebemenetlus ja lahendi jõustumine võtavad lisaks oma aja, pikendades reaalset vabadusse pääsemist.

Peale nende tähtaegade tuleb arvestada vangistusseaduse §-st 76 tulenevaga. Nimelt, kui ennetähtaegselt vabanemine ebaõnnestub (kohus keeldub), avaneb järgmine võimalus alles aasta pärast (erandina mõnel juhul 6 kuud, nt alaealised). Kuna aasta on väga pikk aeg uut võimalust oodata, siis on põhjust näha vaeva, et vabanemine pigem kohe saavutada, mitte aasta, kahe või kolme pärast.

Seetõttu esineb praktikas üksikuid juhtumeid, kus kinnipeetavale võib olla kasulik mõni ennetähtaegse vabanemise võimalus kasutamata jätta (nt elektroonilise valve korral on vaja isiku nõusolekut, ja sellest saab keelduda), kuna vabanemise sel ajahetkel on piisavalt ebatõenäoline. Seda juhul, kui järgmine ja parem võimalus avaneks sel juhul enne aasta möödumist.

Mida arvestatakse ennetähtaegse vabanemise otsustamisel

KarS § 76 lg 4 kohaselt lähevad ennetähtaegse vabastamise otsustamisel arvestamisele:

§ 76. Vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine

[…]

(4) Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

Praktiliselt tähendab see, et muuhulgas mängivad otsustamisel rolli:

  • kriminaalkaristuste arv
  • vanglas viibitud kordade arv
  • distsiplinaarkaristused vanglas
  • tegevus vanglas (töö, õppimine, osalemine sotsiaalprogrammides)
  • elukoha olemasolu (sh sobivus elektrooniliseks valveks)
  • sõltuvused (alkohol, narkootikumid)
  • töökoha olemasolu vabanemisel
  • sotsiaalsed sidemed (perekond, lapsed)
  • suhtlusringkond, ja
  • varasem käitumine kriminaalhoolduses.

See ei ole ammendav nimekiri. Kui hästi otsida, leiab pea alati midagi individuaalset lisaks, mis võib otsust kinnipeetavale soodsalt mõjutada.

Menetlus ennetähtaegse vabastamise arutamiseks

Kui ennetähtaegse vabanemise (järjekordne) võimalus avaneb, valmistab vangla ette iseloomustuse (sh arvamuse, kas ta taotlust toetab) ning saadab asja kohtusse. Vangla on selleks kohustatud. Seejärel määrab kohus istungi.

Ennetähtaegse vabastamise arutamine kohtus toimub tüüpiliselt ühel istungil, kus selgitatakse välja ka ülaltoodud asjaolud. Arvamust avaldavad prokurör, kinnipeetav ja kaitsja. Kuna istungiks on enamasti määratud lühike aeg, tuleb läbi mõelda, kuidas seda võimalikult hästi kasutada.

Maakohus otsustab vabastamise ja selle tingimused või vabastamisest keeldumise määrusega. Määrus on vaidlustatav nii ringkonnakohtus kui Riigikohtus.

Isegi kui kohus teeb positiivse lahendi, tuleb oodata 15 päeva (vaidlustamise tähtaeg) selle jõustumist. Alles siis saabub vabadus.

Mida saad teha, et ennetähtaegne vabastamine õnnestuks

Vabaneda soovija peab ise juba tükk aega enne kohtuistungit hakkama mõtlema, kuidas ülaltoodud vabanemisel kaalu omavaid tegureid võimalikult veenvalt presenteerida. On ju vahe, kas lihtsalt öelda, et plaanid tööle minna, või siis esitada konkreetse tööandja kirjalik nõusolek tööle võtmiseks, näidates, mis ametis tööle hakatakse, ja et selleks on olemas nõutav kvalifikatsioon ning kogemus. Või kas oled lihtsalt mõelnud edasiõppimisest või on Sul konkreetne plaan, kuhu, millal ning miks üldse õppima minna.

Muidugi on kohut kõige lihtsam veenda asjades, mis tegelikult, mitte üksnes sõnades, ka nii on. Tore on, kui vangla kirjutab soodsa, mitte negatiivse iseloomustuse. Selleks, et kohtule positiivset näidata, tuleb karistuse kandmisel igapäevaselt sellele mõelda ja vastavalt tegutseda.

Kinnipeetavate võimalus ennetähtaegseks vabastamiseks tundub aasta-aastalt paranevat. Kulude kokkuhoid, tehnoloogia olemasolu jms panevad ka riiki tõsiselt huvituma sellest, et kogu karistust ei kantaks ära vanglas. Vabastamine koos kaasneva katseajaga aitab vabadusse pääsemise korraldada sujuvalt, teisalt paneb vabadusse pääsenu sama “probleemi” ette nagu tingimisi vangistuse korral – uue kuriteo toimepanek on eriti riskantne.

Kui aga juba enne asja arutamist ettevalmistusega vaeva näha (võib-olla kaitsjagi appi võtta), võib vabadusse pääseda üksjagu varem.

Kaitsja / Karistus / Karistusõigus / Kriminaalmenetlus / Vangistus 0 kommentaari
tingimisi vangistus
  Risto Käbi

Tingimisi vangistus

Tingimisi vangistus (rahvapäraselt ka “tingimisi karistus”) on Eesti karistuspraktikas üks levinumaid karistusi. Selle sisu on oluline teada, kuivõrd karistus võib sõltuda ka Sinust enesest (vt kokkuleppemenetlus) ja tingimuslik vangistus võib olla hea valik, kui karistus on möödapääsmatu.

See postitus tutvustabki tingimisi vangistust karistusena.

Tingimisi vangistuse sisu

Tingimisi vangistust, täpsemalt vangistusest tingimisi vabastamist, ei ole loeta õiguslikult eraldi karistusliigiks. Karistuseks on juriidiliselt ikkagi vangistus. Oma sisult aga on tegu siiski millegagi, mis jääb kuhugi rahalise karistuse ja reaalse vangistuse vahele. Võrreldamatud on ühelt poolt vanglarežiim ja teisalt (küll teatud piirangutega) vabaduses viibimine.

Tingimuslik vangistus tähendab, et süüdimõistmise tagajärjeks on küll karistusena vangistus, kuid vanglasse tegelikult minna ei tule. See kehtib küll vaid siis, kui katseaja jooksul:

a) mitte panna toime uut kuritegu, ja

b) järgida kontrollnõudeid, kui neid on kohaldatud.

Tingimisi vangistust puudutava peamised õigusnormid leiad karistusseadustiku §-dest 73-75.

Katseaeg ja käitumiskontroll (kontrollnõuded ja kohustused)

Vanglaähvardus ei ole tingimisi vangistuse korral igavene, vaid ajaliselt piiratud. Seda perioodi nimetatakse “katseajaks”.

Katseaeg võib kesta kuus kuud (käitumiskontrollita katseaja korral minimaalselt üks aasta) kuni viis aastat. Katseaja tähtaeg tuleb endale täpselt selgeks teha, sest katseaja tingimuste rikkumine ka selle viimasel päeval läheb paraku arvesse. Aastaid kestnud õiguskuulekus ei pruugi palju tähendada, sest vanglast pääsemine oli niikuinii vastutulek ja võimaluse andmine vaid teatud tingimuste täitmisel.

Kõige kergemail juhtudel on vanglast pääsemiseks vaja vaid vältida katseajal uue kuriteo toimepanemist. Väärteod (kiiruseületamised, bussis “jänese sõitmine”, jms) ei lähe arvesse.

Ülejäänud juhtudel määratakse kohtuotsusega kontrollnõuded ja lisakohustused vastavalt karistusseadustiku §-le 75. Levinumad neist seonduvad õigusrikkuja distsiplineerimisega: nt kohustus käia end kriminaalhooldaja juures registreerimas, elada ja töötada kindlas kohas, mitte tarvitada meelemürke. Need võivad seonduda ka ravi, kasvatamise (nt kohustus osaleda sotsiaalprogrammis) ja kuriteo tagajärgede heastamisega (kohustus hüvitada kahju).

Kui katseajal panna toime uus kuritegu või rikkuda kontrollnõudeid, võib sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest kaasneda tingimusliku vangistuse muutumine reaalseks vangistuseks. Teatud juhtudel on võimalik ka vangla veelkordne vältimine.

Tingimisi vangistuse võrdlus teiste karistustega

Tingimuslik vangistus on reaalse vangistuse ja rahalise karistusega võrreldes väga odav karistus. See on põhjus, miks sellele mõelda, kui on võimalus valida.

Isegi kui rahaline karistus tundub mistahes “vangistusest” kergem, siis ametliku sissetulekuga või varaliselt kindlustatud inimest mõjutab see igal juhul oluliselt. Seaduse kohaselt on rahalise karistuse miinimum- ja maksimummäärad 30-500 päevamäära. See päevamäär põhineb Sinu sissetulekul (netosissetulek miinus hädapärased kulud) ja varalisel olukorral, sõltudes selle suurusest. Isegi kõige positiivsemal juhul tuleks rahalise karistuse tasumiseks kuu aega riigi heaks tasuta töötada. Keskmise rahalise karistuse korral (265 päevamäära) räägime riigi heaks tasuta töötamisest juba ligi kolmveerandi aasta vältel.

Samuti on tingimisi vangistus odav karistus reaalse vangistusega võrreldes. Vanglarežiimi osaks on töö, mis aga täna on tasustatud väga madalalt (majutus ja toit on ju tasuta). Vanglas veedetud aeg on suuremale osale inimestest seetõttu paratamatult sissetuleku teenimise osas kaotatud aeg.

Ja kindlasti on tingimisi vangistus kergem, kui käia vabast ajast (tihti lisaks palgatööle) üldkasuliku töö tunde tegemas.

Kokkuvõttes, tingimisi vangistusega ei kaasne märkimisväärseid kulusid ja sel ajal vabaduses viibides teenitud tulu kuulub Sulle. On päris kasulik deal säilitada vabadus (ja teenida tulu) vastutasuna vaid selle eest, et uusi kuritegusid mitte toime panna.

Kellele on tingimisi vangistus näidustatud?

Nii võib küsida kohtunik, kes karistust kohaldab (“Kas tingimisi vangistus on neil asjaoludel kohane?”), aga ka süüdistatav ise (“Kas tingimisi vangistus sobib mulle, arvestades milline ma olen?”).

Tingimuslik vangistus sobib eeskätt õiguskuulekale ja distsiplineeritud inimesele. Kui kuritegu on olnud juhuslik ja uute toime panemiseks sundivad tegurid puuduvad, on katseaja tingimuste täitmine lihtne. Muidu õiguskuulekaid inimesi heidutab tingimisi vangistusega mitte nõustuma eeskätt psühholoogiline tegur – vangistus tundub nagu “päris kriminaali” karistus. Siis valitakse ikkagi hoopis rahaline karistus.

Sobivus õiguskuulekale ei tähenda, et kõik teisedki seda ei sooviks. Ülejäänute jaoks on tingimisi karistus kaval viis, kuidas riik saab õigusrikkujaid väikeste kuludega tõsiselt mõtlema panna. Ülejäänutel ei ole kaugeltki lihtne elada näiteks kolm aastat katseajal, kui mõtlematu teoga võib kohe kaasneda mitme aasta pikkune vangistus.

Tuleb ette, et kokkuleppemenetluses nõustub süüdistatav prokuratuuri ükskõik millise karistusettepanekuga, kui see on tingimuslik, mitte reaalne vangistus. Ükskõik millise kontrollnõuete paketi täitmine tundub kokkuleppe sõlmimisel nii lihtne, kui silme ees terendab vabadus. Selline lähenemine võib olla viga – kui on reaalne oht katseaja ebaõnnestumiseks, räägitakse sisuliselt läbi reaalset karistust, mitte puhtteoreetilist vangistust. Käsi ei tohiks kunagi liiga kergesti tõusta, et allkirja kokkuleppele anda.

Alkoholi- või narkosõltuvusega kimpus olijatel ei saa katseaja läbimine olema üldse nii lihtne. On juhtunud, et alkoholi tarbimise keelu lisakohustusega süüdistatav tähistab positiivset kohtuotsust korraliku peoga ning jääb sellega kohe vahele. Seetõttu on ootuspärane, et tööd kohusetundlikult tegev kaitseadvokaat selgitab tingimisi karistusega kaasnevaid ohtusid oma kliendile, seda eriti siis, kui riskifaktorid on ilmselt olemas.

Kokkuvõttes on tingimisi vangistus kõlalt pahaendeline, ent sisult soodne karistus juhuslikule õigusrikkujale, kuid ahvatlev lõks ülejäänuile.

Karistus / Karistusõigus / Vangistus 10 kommentaari