Võlatunnistus

Võlatunnistus on hea näide selle kohta, kui keeruline on tänapäeva õigus (eriti tsiviilõigus, ja seejuures iseäranis võlaõigusseadus (VÕS)). Loodan, et saad lisaks infole võlatunnistuse enda kohta sellest postitusest ka veendumuse, et õiguse tundmiseks ei piisa vaid seaduse teksti enda, veel vähem mõne selle üksiku sätte lugemisest.

Võlatunnistus seaduses

Võlatunnistust reguleerib Eesti õiguses ainsa normina VÕS § 30, õigusmõistet “võlatunnistus” ükski teine õigusakt ei reguleeri. See ainus paragrahv on sõnastatud järgmiselt.

§ 30. Võlatunnistus

(1) Leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.

(2) Kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(3) Võlatunnistus ei pea olema kirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, samuti, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses.

Talupojatarkusest seadust lugedes saab järeldada, et võlatunnistus on kokkulepe kohustuse täitmise lubadusega, mis peaks olema kirjalikus vormis, va lõikes 3 toodud erandid. Ja mitte palju rohkem.

Võlatunnistus kohtupraktikas

Lisaks seadusele endale mängib alati rolli, mida kohtud selle kohaldamisel tegelikult teevad. Kohtupraktikas tuleb mõnikord ette täielikke ootamatusi, kuid üsna kindlasti mingisuguseid reeglite täpsustusi. Riigikohtu praktika on seoses võlatunnistusega lisanud juurde rida täiendavat õiguslikku sisu, mida Sa seadusest endast välja ei loe.

Need täiendavad reeglid on muuhulgas järgmised alla joonitud põhimõtted (NB! kursiivis tekst ei ole kohtupraktika osa!):

  1. VÕS § 30 käsitleb küll võlatunnistust, aga see ei tähenda, et seal sätestatu on ainus seaduslik võlatunnistus. Lihtne on arvata, et kui õigus juba võttis ette võlatunnistust reguleerida ja seda tehakse kõigi seaduste peale kokku vaid ühes väikses paragrahvis, on käsitlus kindlasti ammendav. Kui kõigile peab olema ilmne, et võlatunnistusi võib tegelikult olla erinevaid, siis miks tark seadusandja seda tõsiasja selles ainsas paragrahvis üldse ei käsitle?
  2. VÕS § 30 reguleerib võlatunnistuse ühte liiki, mis on konstitutiivne võlatunnistus (ehk abstraktne võlatunnistus). Miks piirduda ühe võõrsõnaga, kui saab kasutada sama asja tähistamiseks kahte?
  3. Lisaks ei välista seadus muid võlatunnistusi, sh on olemas deklaratiivne võlatunnistus (ehk kausaalne võlatunnistus). Viimast VÕS § 30 üldse ei reguleeri. Ilmselt ei saa olla väga intuitiivne mõte, et vaatamata nimetusele “võlatunnistus” ei puutu ainus sama mõistet reguleeriv norm mõnikord asjasse.
  4. Kahtluse korral eeldatakse, et võlatunnistuse näol on tegu deklaratiivse, mitte abstraktse võlatunnistusega. Ainult võlatunnistuse nimetamine konstitutiivseks või deklaratiivseks ei tähenda, et see seda ka on. Võlatunnistuse abstraktset iseloomu peab tõendama see, kes seda väidab. See tähendab seda, et suuremat osa võlatunnistustest VÕS § 30 ei reguleeri (võlatunnistus eeldatakse deklaratiivseks, mitte konstitutiivseks) – ainus säte on seega ette nähtud võlatunnistuse üksikjuhtude jaoks, suurem osa võlatunnistustest on jäetud otsesõnu reguleerimata.
  5. Kirjaliku vormi nõue kehtib küll konstitutiivsele võlatunnistusele, kuid mitte deklaratiivsele. Siin on väga kerge ekslikult mõelda (VÕS § 30 lg 2 alusel), et senikaua kui Sa allkirja ei anna, võla tunnistamist ei ole.
  6. Allkirjadest rääkides – kuigi tegu on VÕS § 30 lg 1 järgi lepinguga, piisab mistahes võlatunnistuse kehtimiseks vaid võlgniku allkirjast.
  7. Kui võlgnik on teinud deklaratiivse võlatunnistuse, kuid kohustus on täidetud, piisab kohtus võlatunnistuse alusel esitatud nõudevaidlustamiseks sellele vastuväite esitamisest. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul vastuväitest ei piisa, vaid esitada tuleb vastuhagi. Jällegi ei ole kõige loomulikum asi, mille peale tulla, et vastuväite asemel tuleb VÕS § 30 järgse võlatunnistuse nõudele vastu vaieldes ise kohtusse hagi esitada. Seaduse tekst meile selles osas vihjeid ei anna.
  8. Pankrotimenetluses, aga ka muidu väga erandlikel asjaoludel võib võlatunnistusega seotud reeglites (nt tõendamiskoormus) olla erisusi.

Tsiviilkohtu praktikas loodud reeglid on pea alati antud tingimustega nagu “üldjuhul”, “reeglina”, “eelduslikult”, jne. Seetõttu ei saa tegelikult lõpuni kindel olla, et need põhimõtted alati kehtivad.

Vaata nüüd uuesti VÕS §-le 30 otsa ja ütle, kas võlatunnistuste erinevad liigid, tõendamiskoormused, jms ikka on ettenähtavad. Õiguse sisu selgitamisel ei saa enamasti paraku piirduda õigusakti enda lugemisega. Lisaks seadusele tuleb vaadata Riigikohtu lahendeid, õigusakti seletuskirja, võib-olla Riigikogu istungite protokolle, ning muidugi õiguskirjandust.

Konstitutiivne ja deklaratiivne võlatunnistus – mis neil ikkagi vahet on?

Konstitutiivse võlatunnistuse sisuks on uue õigusliku kohustuse loomine, mis ei sõltu varasematest õigussuhetest. Kui selgub, et algseid võlasuhteid poolte vahel ei olnudki (nt nende leping osutub tühiseks), ei tähenda see, et antud võlatunnistus (mis on ju iseseisev) oleks automaatselt kehtetu.

Deklaratiivse võlatunnistusega uut kohustust ei looda, kuid see võib tähendada võimalikest vastuväidetest (vähemalt nende asjaoludega seoses, mis olid võla tunnistamise ajal teada) loobumist ja tõendamiskoormuse ümber pööramist.

Tavaolukorras peaks nõude esitaja (kes on võlausaldaja) tõendama selle rahuldamiseks nõude olemasolu. Kui tõendeid ei ole, jääb nõue kohtu poolt rahuldamata. Deklaratiivsele võlatunnistuse olemasolul saab esitada nõude selle alusel ning tõendamiskohustus (et nõuet ei ole, nt see on täidetud või on nõude aluseks kehtetu kokkulepe) lasub hoopis võlgnikul. Kui tõendeid ei ole, nõue rahuldatakse.

Kohtus ei pruugi vaidlus piirduda sellega, mis liiki võlatunnistusega tegemist, vaid on muid lähedasi õiguslikke nähtusi, mis võivad lisaks mängu tulla. Võlatunnistust puudutavaid vaidlusi on peetud ja Riigikohtu praktikat kujundatud pikki aastaid, aga neid tuleb ikka ette (vaata nt seda otsust 2018. aastast).

Seega on isegi võlatunnistuse teema õiguses ootamatult sügav – võiks ju arvata, et võla tunnistamine on midagi lihtsat, kas pole. Ükskõik, kas Sina oled see, kellelt võlatunnistust soovitakse või kellele see antakse, tasub eelnevalt olla kindel, et saadu vastab sellele, mida ootasid.