Tsiviilõigus

võlatunnistus

Võlatunnistus

Võlatunnistus on hea näide selle kohta, kui keeruline on tänapäeva õigus (eriti tsiviilõigus, ja seejuures iseäranis võlaõigusseadus (VÕS)). Loodan, et saad lisaks infole võlatunnistuse enda kohta sellest postitusest ka veendumuse, et õiguse tundmiseks ei piisa vaid seaduse teksti enda, veel vähem mõne selle üksiku sätte lugemisest.

Võlatunnistus seaduses

Võlatunnistust reguleerib Eesti õiguses ainsa normina VÕS § 30, õigusmõistet “võlatunnistus” ükski teine õigusakt ei reguleeri. See ainus paragrahv on sõnastatud järgmiselt.

§ 30. Võlatunnistus

(1) Leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.

(2) Kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(3) Võlatunnistus ei pea olema kirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, samuti, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses.

Talupojatarkusest seadust lugedes saab järeldada, et võlatunnistus on kokkulepe kohustuse täitmise lubadusega, mis peaks olema kirjalikus vormis, va lõikes 3 toodud erandid. Ja mitte palju rohkem.

Võlatunnistus kohtupraktikas

Lisaks seadusele endale mängib alati rolli, mida kohtud selle kohaldamisel tegelikult teevad. Kohtupraktikas tuleb mõnikord ette täielikke ootamatusi, kuid üsna kindlasti mingisuguseid reeglite täpsustusi. Riigikohtu praktika on seoses võlatunnistusega lisanud juurde rida täiendavat õiguslikku sisu, mida Sa seadusest endast välja ei loe.

Need täiendavad reeglid on muuhulgas järgmised alla joonitud põhimõtted (NB! kursiivis tekst ei ole kohtupraktika osa!):

  1. VÕS § 30 käsitleb küll võlatunnistust, aga see ei tähenda, et seal sätestatu on ainus seaduslik võlatunnistus. Lihtne on arvata, et kui õigus juba võttis ette võlatunnistust reguleerida ja seda tehakse kõigi seaduste peale kokku vaid ühes väikses paragrahvis, on käsitlus kindlasti ammendav. Kui kõigile peab olema ilmne, et võlatunnistusi võib tegelikult olla erinevaid, siis miks tark seadusandja seda tõsiasja selles ainsas paragrahvis üldse ei käsitle?
  2. VÕS § 30 reguleerib võlatunnistuse ühte liiki, mis on konstitutiivne võlatunnistus (ehk abstraktne võlatunnistus). Miks piirduda ühe võõrsõnaga, kui saab kasutada sama asja tähistamiseks kahte?
  3. Lisaks ei välista seadus muid võlatunnistusi, sh on olemas deklaratiivne võlatunnistus (ehk kausaalne võlatunnistus). Viimast VÕS § 30 üldse ei reguleeri. Ilmselt ei saa olla väga intuitiivne mõte, et vaatamata nimetusele “võlatunnistus” ei puutu ainus sama mõistet reguleeriv norm mõnikord asjasse.
  4. Kahtluse korral eeldatakse, et võlatunnistuse näol on tegu deklaratiivse, mitte abstraktse võlatunnistusega. Ainult võlatunnistuse nimetamine konstitutiivseks või deklaratiivseks ei tähenda, et see seda ka on. Võlatunnistuse abstraktset iseloomu peab tõendama see, kes seda väidab. See tähendab seda, et suuremat osa võlatunnistustest VÕS § 30 ei reguleeri (võlatunnistus eeldatakse deklaratiivseks, mitte konstitutiivseks) – ainus säte on seega ette nähtud võlatunnistuse üksikjuhtude jaoks, suurem osa võlatunnistustest on jäetud otsesõnu reguleerimata.
  5. Kirjaliku vormi nõue kehtib küll konstitutiivsele võlatunnistusele, kuid mitte deklaratiivsele. Siin on väga kerge ekslikult mõelda (VÕS § 30 lg 2 alusel), et senikaua kui Sa allkirja ei anna, võla tunnistamist ei ole.
  6. Allkirjadest rääkides – kuigi tegu on VÕS § 30 lg 1 järgi lepinguga, piisab mistahes võlatunnistuse kehtimiseks vaid võlgniku allkirjast.
  7. Kui võlgnik on teinud deklaratiivse võlatunnistuse, kuid kohustus on täidetud, piisab kohtus võlatunnistuse alusel esitatud nõudevaidlustamiseks sellele vastuväite esitamisest. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul vastuväitest ei piisa, vaid esitada tuleb vastuhagi. Jällegi ei ole kõige loomulikum asi, mille peale tulla, et vastuväite asemel tuleb VÕS § 30 järgse võlatunnistuse nõudele vastu vaieldes ise kohtusse hagi esitada. Seaduse tekst meile selles osas vihjeid ei anna.
  8. Pankrotimenetluses, aga ka muidu väga erandlikel asjaoludel võib võlatunnistusega seotud reeglites (nt tõendamiskoormus) olla erisusi.

Tsiviilkohtu praktikas loodud reeglid on pea alati antud tingimustega nagu “üldjuhul”, “reeglina”, “eelduslikult”, jne. Seetõttu ei saa tegelikult lõpuni kindel olla, et need põhimõtted alati kehtivad.

Vaata nüüd uuesti VÕS §-le 30 otsa ja ütle, kas võlatunnistuste erinevad liigid, tõendamiskoormused, jms ikka on ettenähtavad. Õiguse sisu selgitamisel ei saa enamasti paraku piirduda õigusakti enda lugemisega. Lisaks seadusele tuleb vaadata Riigikohtu lahendeid, õigusakti seletuskirja, võib-olla Riigikogu istungite protokolle, ning muidugi õiguskirjandust.

Konstitutiivne ja deklaratiivne võlatunnistus – mis neil ikkagi vahet on?

Konstitutiivse võlatunnistuse sisuks on uue õigusliku kohustuse loomine, mis ei sõltu varasematest õigussuhetest. Kui selgub, et algseid võlasuhteid poolte vahel ei olnudki (nt nende leping osutub tühiseks), ei tähenda see, et antud võlatunnistus (mis on ju iseseisev) oleks automaatselt kehtetu.

Deklaratiivse võlatunnistusega uut kohustust ei looda, kuid see võib tähendada võimalikest vastuväidetest (vähemalt nende asjaoludega seoses, mis olid võla tunnistamise ajal teada) loobumist ja tõendamiskoormuse ümber pööramist.

Tavaolukorras peaks nõude esitaja (kes on võlausaldaja) tõendama selle rahuldamiseks nõude olemasolu. Kui tõendeid ei ole, jääb nõue kohtu poolt rahuldamata. Deklaratiivsele võlatunnistuse olemasolul saab esitada nõude selle alusel ning tõendamiskohustus (et nõuet ei ole, nt see on täidetud või on nõude aluseks kehtetu kokkulepe) lasub hoopis võlgnikul. Kui tõendeid ei ole, nõue rahuldatakse.

Kohtus ei pruugi vaidlus piirduda sellega, mis liiki võlatunnistusega tegemist, vaid on muid lähedasi õiguslikke nähtusi, mis võivad lisaks mängu tulla. Võlatunnistust puudutavaid vaidlusi on peetud ja Riigikohtu praktikat kujundatud pikki aastaid, aga neid tuleb ikka ette (vaata nt seda otsust 2018. aastast).

Seega on isegi võlatunnistuse teema õiguses ootamatult sügav – võiks ju arvata, et võla tunnistamine on midagi lihtsat, kas pole. Ükskõik, kas Sina oled see, kellelt võlatunnistust soovitakse või kellele see antakse, tasub eelnevalt olla kindel, et saadu vastab sellele, mida ootasid.

KOHTULUGU: Sigula Küla Ühendus saab Tartu Hoiu-laenuühistult "garantii"

KOHTULUGU: Sigula Küla Ühendus saab Tartu Hoiu-laenuühistult “garantii”

(uuendatud 07.12.2017) See postitus annab ülevaate tegelikust juhtumist, kus Tartu Hoiu-laenuühistu antud garantii välja maksmiseks tuli jalge alla võtta kohtutee. See on näide sellest, kuidas oma õigusi tuleb olla valmis kaitsma ka kohtus.

Lugu on kirjutatud minu kui Sigula Küla Ühendust esindanud advokaadi perspektiivist. Loodetavasti on garantii sellise täitmise näol tegu üksikjuhtumiga, mitte konkreetse garantii andja tavapraktikaga.

Garantii väljastamine

Sigula küla aktiivseid inimesi koondav Sigula Küla Ühendus ehitas külamaja. Tehti konkurss ehitaja leidmiseks, sõlmiti ehituse töövõtuleping. Lepingus nähti ette ehitaja kohustus esitada tellijale täitmistagatisena krediidiasutuse garantii.

Garantii esitati, kuid mitte krediidiasutuse, panga oma. Kuna garantii andjaks oli Tartu Hoiu-laenuühistu, otsustas tellija garantiiga sellisel kujul leppida. Tänapäevases erinevate finantsteenuste väga kirjus maailmas paistab hoiu-laenuühistu panga moodi asutusena.

Ehitaja tegi oma töö halvasti – hoone sai püsti, kuid sellel oli rida olulisi puudusi: praaktööd, lõpetamata tööd, puuduv dokumentatsioon. Sigula Küla Ühendus tööd pakutud kujul vastu ei võtnud, vaid nõudis puuduste kõrvaldamist. Arutati, otsiti lahendusi, kuid lõpuks kadus ehitaja üldse ära, jättes töö lõpetamata. Aga just sellisteks juhtumiteks ongi garantii mõeldud.

Kuidas garantii peaks töötama

Garantii on seaduse kohaselt selle saaja jaoks tugev tagatis: niipea, kui garantii saaja vaid teavitab soovist see realiseerida, makstakse see küsimusi esitamata välja.

Seaduse kohaselt ei huvita garanti, kas päriselt ollakse garantiiga tagatavate kohustustega rikkumises või mitte. Ta maksab raha välja ja jääb põhivaidluses (kui küsimus üldse on vaidluse all) neutraalseks. Tõendeid nõude kinnitamiseks garantii andjale esitada vaja ei ole, piisab raha välja maksmise soovi avaldamisest. Isegi kui kogu ehituse töövõtuleping oleks kehtetu, ka siis makstaks garantii välja. Erandina võib garantiinõudele vastuväiteid esitada, kui need tulenevad garantiist endast.

Ehitusega seoses võib aastaid vaielda (ja vaieldaksegi) selle üle, kas töö tehti korralikult ja kes kui palju kellele tasuna, leppetrahvide ja viivistena võlgu on. Garantii ülesanne on töö tellijat sellise olukorra eest kaitsta ja pakkuda tagatisena kokku lepitud garantiisummat otsekohe, mitte kauges tulevikus.

Kogenud garantii andjad on ammu aru saanud, et ka õige äriline valik on garantii alati välja maksta, välja arvatud, kui tegu on 100% kindlaks tehtud pettusega nõude esitaja poolelt. Garantii eest maksab küll see, kelle kohustusi tagatakse, kuid seda “müüakse” ju ikkagi lõpuks garantii saajatele. Kui mõni garant pakub praaktooteid (lubadusi ei täideta), siis seda garantiid varsti turul enam ei vajata.

Garantii nõue, kohtueelne menetlus ja kohtusse pöördumine

Sigula Küla Ühendus esitas 09.10.2013 Tartu Hoiu-laenuühistu garantii väljamaksmise nõude, mis pidanuks neile hiljemalt 30 päeva hiljem garantiisumma pangaarvele tooma.

Tartu Hoiu-laenuühistu ootas garantii järgse kohustuse täitmise viimase päevani, mil vastas, et ta raha välja ei maksa. Nõnda otsustades ei pöördunud hoiu-laenuühistu mitte kordagi seisukoha või lisainfo saamiseks Sigula Küla Ühenduse poole. Järgnenud kirjavahetusest selgus, et garantii andja oli siiski suhelnud ehitajaga (objektilt töid lõpetamata jalga lasknud ettevõte) ja saanud sellelt arvamuse, et töö olevat tegelikult valmis ja nõuetekohane.

Vaid ühe poole infole tuginedes garantiiandja jaoks väga erandlikku otsust tehes (meenutagem, et garantii andja ülesanne on raha välja maksta vaidlusse sekkumata) tegi hoiu-laenuühistu minu hinnangul vea, mida nad edasises protsessis keeldusid ümber vaatamast isegi ülekaaluka vastupidise info olemasolul. Juristid ei taha mõnikord oma eksimusi tunnistada ja lasevad neid vigu pigem “parandada” kohtul.

Katsed Tartu Hoiu-laenuühistut seisukohta muutma panna lõppesid viimase avaldusega, et garantiid kohtuta välja ei maksta. Sigula külarahvas sai Tartu Hoiu-laenuühistuga peetud kirjavahetusest aru, et garantii maksmisest keeldumise põhjuseks on hinnang, et Sigula Küla Ühendus esitab ise valeandmeid, et nad on ebaausad inimesed. See võis olla põhjuseks, miks Tartu Hoiu-laenuühistu hiljem ei avanenud võimalust vaidlust kokkuleppel ja veidi parematel tingimustel lahendada.

Kui seni oli asjade ajamisega väga hästi hakkama saadud ilma juristita, siis kohtusse minekuks otsustati leida advokaat. Sigula Küla Ühendusel nappis õigusabi eest tasumiseks raha, kuid nad leidsid advokaadibüroo, mis oli valmis perspektiivika asja ajamisel veidi riskima. Esindus lepiti kokku kõigis kolmes kohtuastmes tulemustasuna, mis põhineb kohtu poolt kliendi kasuks välja mõistetud summal. Kohtuasja kaotamise korral olnuks töö tasuta.

Hagi sisse andes otsustati mitte piirduda garantiisumma enda nõudmisega, vaid lisaks nõuda välja viivised ja menetluskulud. Tartu Hoiu-laenuühistu otsusel hea põhjuseta keelduda oma kohustuste täitmisest pidi olema hinnasilt küljes.

Garantii andja esitab tõendina “ekspertiisiakti”

Tartu Hoiu-laenuühistu vastas kohtule, miks nad hagi ei tunnista ja esitas oma tõendid. Ehitus olevat valmis ja seda kinnitavat tõendina esitatud ekspertiisiakt. Kõnealune ehituslik “eksperdiarvamus” oli minu silmade läbi nähtuma sedavõrd ebaprofessionaalne, et igale juristile pidi olema selge, et mitte ainult ei saa sealt usaldusväärset infot tegelike asjaolude kohta, aga sellise praaktõendi esitamine iseenesest näitab, kui nõrk on sellele tugineva poole case.

Mitte ainult ei olnud jämedad kirjavead juba ekspertiisiakti pealkirjas, aga see:

  • oli allkirjastamata, väljastatud selliseks tegevuseks nõutavat registreeringut mitteomava „eksperdi“ poolt,
  • ei vastanud mitte ühelegi vorminõudele, mis eksperdiarvamusele kehtivatest õigusaktidest tulenesid,
  • kajastas kogu maja ehitust puudutavat kokku kahel ja poolel leheküljel trükitähtedega, seejuures järelduste põhjendusi esitamata (nt ei saanud me teada eksperdi mõttekäiku, mille tulemusena olid hoone kütet ja ventilatsiooni puudutavad tööd Eesti tingimustes lisatööd, mitte ehituse vältimatu osa), ja
  • lõppkokkuvõttes möönis ikkagi arvukaid puudusi ehitaja töös.

Hiljem vestlesin Tartu Hoiu-laenuühistu esindajaga telefoni teel ja tegu oli asjatundliku juristiga. Selline eksperdiarvamus ei saanud ka tema jaoks veenev olla.

Kompromissi läbirääkimised ja maakohtu otsus

Alles vahetult enne järjekordset Tartu Hoiu-laenuühistule kohtu poolt antud menetlustähtaja möödumist sai Sigula Küla Ühendus esimese kontakti kompromissipakkumisega maksta garantii summa välja osaliselt. Hoiu-laenuühistu oli läbirääkimiste lõpus valmis välja maksma garantii põhisumma ja osaliselt ka viivituse eest, kuid mitte enam. Asjatult põhjustatud menetluskulude arvestamiseks kompromissis valmisolek puudus, kuid see oli Sigula Küla Ühenduse nõudmine. Nemad olid kogu aeg soovinud kohtumenetlust ja -kulusid vältida – miks peaks nad kandma need nüüd ise.

Kuna kokkuleppele ei saadud, lubas Tartu Hoiu-laenuühistu minna vaidlusega Riigikohtuni välja, et luua uut garantiid puudutavat kohtupraktikat.

Maakohtu otsusega rahuldati hagi täielikult ja kõik summad mõisteti Tartu Hoiu-laenuühistult välja. Tartu Hoiu-laenuühistu pidi hüvitama kõik Sigula Küla Ühenduse menetluskulud. Selle üle oli vaat et kõige suurem rõõm, sest keegi ei peaks kandma ise kulusid seetõttu, et temale antud lubadustest kinni ei peeta.

Apellatsioonimenetlus ja vaidluse lõpp

Tartu Hoiu-laenuühistu esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, kuid seda ainult menetluskulude osas. Seega ilmnes, et selgeks vaidlemist vajanud õiguslikku erimeelsust juba mõnda aega enam ei olnud, kui üldse kunagi olnud oli.

Apellandi arvates olid Sigula Küla Ühenduse õigusabi ajakulu peaaegu kaks korda liialdatud, advokaadi tunnitasu ülemäära suur (advokaadibüroo reaalne tunnitasu kujunes küll suurusjärgus, mida arvestav osa advokaate küsib tulemustasu riski võtmata) ning kogu vaidlus olevat olnud üleüldse “lihtsakoeline”.

Ringkonnakohtu otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et õigusabitasu põhjendatud suuruse hindamisel võib advokaadi töö ajakulu olla põhjendatud ka menetlusdokumentide kvaliteediga. Võib kirjutada vähem, kuid süstematiseeritult ja ammendavalt ning sellisele tööle kulub rohkem aega. Riigikohtusse hoiu-laenuühistu enam ei pöördunud.

Garantiisumma maksis Tartu Hoiu-laenuühistu Sigula Küla Ühendusele välja 29.02.2016, st üle kahe aasta hiljem kui garantiid väljastades lubas. Menetluskulud maksti samuti ringkonnakohtu otsuse jõustumisel välja, kuid mitte enne tähtaega.

Juhtumi esimeseks õppetunniks on, et kui tahad garantiid nagu see seaduses ette on nähtud, siis vaata hoolega, kes selle Sulle annab. Loodetud kindla ja kiirelt realiseeritava tagatise asemel võid saada kohtuvaidluse. Teine õppetund on, et tasub julgeda oma õigusi vajadusel ka kohtus kaitsta ning see annab ka tulemusi.

Kas, millal ja kuidas teha kompromiss?

Võta, jäta või kauple edasiEesti õiguses on täheldatav kasvav trend suunata vaidlejaid läbirääkimistele kompromisslahenduse leidmiseks. Lisaks ootuspärastele tsiviilvaidlustele puudutab see isegi kriminaalmenetlust, kus lihtsamad asjad saavad enamasti kokkuleppelise (kompromiss)lahenduse.

Kompromiss on õigusvaidluse lahendamise viis, kus õiguslikult ebaselge olukord klaaritakse läbi kokkuleppe, mitte ei jäeta kolmandast isikust õigusemõistja otsustada. Mida seoses kompromissiga silmas tasub pidada?

Kompromissi otsimine ei ole vabatahtlik. See ei ole muidugi rangelt võttes tõsi, kuna kedagi vägisi kokkuleppesse sundida ei saa. Samas, äritegevust ja tavaelulisi probleeme puudutavates tsiviilvaidlustes on poolte kompromissile suunamine menetlusseadusesse selgelt sisse kirjutatud ja kohtud seda poliitikat jõustavad. Küsimus ei ole kas, vaid millal kompromissi otsimisega tegeleda.

On ette tulnud, et veel enne esimest kohtuistungit kinnitab üks või teine pool kindlalt, et „terroristidega“ tema läbi ei räägi. Pärast seda, kui kohus on esimesel istungil „klassijuhatajana“ tegemata „kodutöö“ eest noominud ja „vigade parandamiseks“ tähtaja määranud (st istungi paar kuud edasi lükanud), tuleb ikkagi „terroristidega“ maha istuda.

Kompromissiläbirääkimised ei ole arutu lehmakauplemine. Kompromissile minek (täpselt nagu sellest loobumine ja kohtusse minek) on ratsionaalne otsus. Vaidlusasjad lahenevad (ükskõik, kas kohtus või kohtuväliselt) ühte või teist moodi teatud mõistuslikel põhjustel, mitte täringu veeretamise tulemusena.

Raha üle peetavas vaidluses määratleb optimaalse kompromissi tavaliselt vaidlusalune summa, alternatiivse kohtuvaidluse oodatud tulemus, täidetavus ja läbimise võimalus. Kui menetluskulud probleeme ei valmista, aega kohtumenetluse tulemust oodata on ja vastane on maksevõimeline, siis milleks vahetada peaaegu kindlat nõuet vabatahtlikult murdosa vastu sellest. Kui aga raha kohtus käimiseks ei ole (nt ettevõtjad riigi õigusabi ei saa), on olukord avatud väga erinevatele võimalustele, sest alternatiivset stsenaariumi ei ole.

Teatud olukorrad on kompromissiks justkui loodud, nt:

  • mängus on liiga palju ja riske tuleb igal juhul vähendada (ettevõtte jaoks pankrotiohtlikult suur rahaline nõue, karmi karistuse oht, vms). Kui enam öösel rahulikult magada ei suudeta, tuleb „terroristidega“ kokku leppida;
  • probleem on väike ja selle kohtulik lahendamine suhteliselt kallis, või mõni muu variant situatsioonist, kus mõlemad pooled alternatiivi teostumisel igal juhul kaotavad;
  • vaidlus on halvasti prognoositav, sh seal on mitmeid selge lahenduseta probleeme, ebakindlaid tõendiallikaid, vms;
  • üks pool on huvitatud ja teine saab pakkuda midagi, mida kohtus saavutada ei ole üldse võimalik.

Kasutage abiväge, sh kokkuleppe plusside ja miinuste hindamisel. Vastutustundlike juristide puhul kipuvad mõlemad pooled tihtipeale oma võimalusi kohtus veidi alahindama (et mitte süüa kliendi ees oma lubadusi), mistõttu tekib soodne pinnas kokkuleppe sünniks (mõlema oodatav osa tervikust muutub väiksemaks). Kui aga mõlemad pooled hindavad oma kohtuedu tõenäosust tervikuna üle (nt üks usub end võitvat 55% tõenäosusega, teine 70% tõenäosusega ja moodustub 125% tervik), siis seda tegelikkusest suuremat „pirukat“ ei olegi võimalik ära jagada.

Ideaalis osalevad läbirääkimistel nii vaidlusse kaasatud isikud kui ka nende juristid ja see aitab probleeme käsitleda ratsionaalselt ning ohjeldada emotsioone. Kui lihtsalt peate oma vastaspoolele kätega kallale minema, siis las klaarivad juristid omavahel.

Kompromiss peab kummalegi poolele midagi andma. Kompromissettepaneku puhul võib edule loota siis, kui suudate panna vastaspoole arvestatava valiku ette, peate looma huvitava alternatiivi asjade senisele oodatavale käigule.

Mõttetu on teha varatule inimesele ettepanek nõustuda 50000 euro koheseks tasumiseks 100000 nõudmise asemel, kuna kumbki neist nõuetest ei ole niikuinii reaalne (raha ei saa objektiivselt maksta ja pankrot on kindlasti odavam). Tehke aga ettepanek leppida kokku graafik 500 euro igakuise tasumisega ja asjal võib jumet olla.

Eduka protsessi nimel tuleb keskenduda olulisele, mitte nurjata võimalikku kokkulepet verbaalse vaenulikkusega või kõrvaliste küsimuste toomisega lauale.

Kompromissil on „parim enne“ tähtaeg. Praktikas hakkab silma tendents asuda tõsiselt kompromissi peale mõtlema alles siis, kui kohtuvaidlus on täie hoo sisse saanud. Mõnel on tarvis aasta otsa kohtus käia, selle jooksul naerda välja mitu teise poole kompromissiettepanekut, et jõuda lõpuks arusaamani, et kokkulepet siiski soovitakse.

Sagedaseks põhjuseks selliseks ebaratsionaalseks toimimiseks on algselt oma emotsioonide tähenduse ülehindamine (möönduste tegemine ei võrdu nii sageli au kaotamisega, kui seda arvatakse) ja liigne optimism oma edu suhtes kohtus, sh kohtumenetluse kulgemise osas. Innukalt antakse hagi novembris kohtusse ja loodetakse tõepoolest, et veel enne aasta lõppu on asi lahendatud ning rahagi taskus.

Optimaalsete tingimustega kokkuleppe sõlmimine ei toimu kindlasti siis, kui olete oma esialgsed valikud (kas teha mööndusi ja vältida kohtumenetlust, või saada õigus kätte kohtumenetluses) juba ammendanud, teinud halbu otsuseid, panustanud üle võimete palju kohtuprotsessi ja puudub võime see lõpule viia. Selline toimimine on retsept kapitulatsiooniks.

kliendileping

Kliendileping – ettevõtjal läheb tarvis

(uuendatud 04.10.2018) Igal ettevõtjal peaks olema kirja pandud kliendileping – kokkulepe, mille alusel kauba või teenuse müük käib, mille alusel raha sisse tuleb. Ükskõik, kui väikselt toimetada, tundub sissetuleku kindlustamine ja selles osas vaidlustusest hoidumine (rasked just väikeettevõtjale) hea mõte.

Suhtled telefoni teel, saadad töö lõpuks arve ja arvad, et Sul kliendilepingut ei ole, ja ei ole vajagi. Paraku eksid – leping kindlasti on, Sa lihtsalt ei tea selle tingimusi. Kirja pandud kliendileping ongi Sinu võimalus haarata initsiatiiv ning panna enda ja oma klientide jaoks paika mängureeglid. Kui Sa seda ise ei tee, kujundavad need teised.

Kirjaliku kliendilepingu koostamiseni jõutakse erinevaid teid pidi. Mõned avastavad ühel päeval, et kaootiline dokumentatsioon kasvab üle pea, vaja on kohaldatavaid tingimusi ühtlustada. Teised saavad kohtuvaidluses valusa õppetunni ja soovivad vettpidava lepinguga vältida kalliks läinud vea kordamist. Kvaliteetne leping ei jäta kahtlust, kelle kohustus, õigus või vastutus üks või teine asi on, mistõttu väheneb kohtuvaidluse tõenäosus hüppeliselt. Võitja on ju ette teada.

Kui kliente on palju ja/või tingimused nende osas sarnased, kaalu tüüpkliendilepingu koostamist oma kaupade ja teenuste pakkumiseks. Juriidiliselt pädev kliendileping ei pea tänapäeval tähendama seda, et upud paberite sisse ära, või et üldse oleks vaja midagi allkirjastada.

Oma kliendilepingu koostamisel Sulle minu poolt kaasa mõned mõtted.

Kliendileping peab sobima ka kliendile: ära soola üle, aga nopi madalal rippuvad viljad

Mõned peavad endiselt kõrgeimaks “juriidiliseks pilotaažiks“ sellise lepingu koostamist, mis annab ühele poolele kõik õigused, jättes teisele vaid kohustused ning vastutuse. Tegelikult on kliendilepingu teksti tuim ühele poole väänamine midagi, mida teeb algaja, mitte meister. Lepingule on ju lõpuks tarvis ka kliendi allkirja. Rääkimata sellest, et seadus seab sellisele tegevusele piirid, eriti kui müüd ka hästi kaitstud tarbijale. Klient ei ole ju tegelikult ettevõtja vaenlane, eks.

Kliendileping peaks olema tekst, mis juba oma algkujul valdavale osale klientidest sobib, müügiprotsessi ei pidurda ega taasalusta. Ebamõistlikud vastutuse välistamised, jms tekitavad küsimusi, küsimused viivad selleni, et klient pöördub juristi või advokaadi poole ja siis … alles läheb läbirääkimisteks. Nii palju siis kiirest closing‘ust.

Siiski saab tüüptingimustesse lisada klausleid, mis potentsiaalsel kliendil harja punaseks ei aja, kuid mis kuluvad Sulle ühel hetkel marjaks ära. Kui oled Tartus tegutsev ettevõtja, kes müüb üle Eesti, siis probleeme ei tohiks tekkida lepingus kohtualluvuse sätestamisega (muidugi Tartu Maakohtusse). Kui nüüd Kuressaares asuv klient jääb Sulle võlgu ja teisiti kuidagi ei saa, käid kohtus kodu lähedal, mitte Saaremaal. Kui palju mugavam on suhelda oma advokaadiga Tartus ning mitte maksta talle lisaks sisulisele tööle ka pika sõidu eest.

Kui Sul on püsikliente ning vaja koostöö tingimusi aja jooksul muuta, siis mõtle, kui palju säästad aega, kui näed lepingus ette võimaluse tingimusi ühepoolselt (aga klienti arvestavalt!) muuta. Isegi kui teine pool ei oleks muudatuste vastu, tähendab iga lepingu eraldi ümbervormistamine Sulle aega, mida oleks võinud paremini kasutada.

Kliendileping peab olema realistlik: ära tee end paberil paremaks

Tüüplepingu koostamisel ole sinna minevate lubaduste (olgu siis need kasvõi tarnetähtajad) osas realistlik. Need on ju siduvad lubadused, mida tuleb täita.

Kliendilepingu koostamisel võiks aset leida kaardistamine, mida kliendile tegelikult pakud ja mis tingimustel. Selles protsessis võib juhtuda, et tahad ise näha ennast tegelikust veidi paremana ja lubada edaspidiseks rohkem. Lepingu koostamine iseenesest muidugi kedagi ei muuda, mistõttu jää enda vastu ausaks ja luba tänase reaalsuse piires. Muidu saab kliendilepingust tüütu koorem, mitte äri abimees, milleks see mõeldud oli.

Ettevaatlik tasub olla tähtaegade sätestamisega lepingutes: minu soovitus on arvestada kõiki tähtaegasid tööpäevades, mitte päevades. Tuleb ette, et mõni tähtajastatud veksel ootab lunastamist siis, kui jõulud või jaanipäev külgnevad nädalavahetusega, ja vastutav personal on hoopis puhkusel.

Kui võtad kliendilepingu tegemise ette, kuid otsustad ise teha, loe see ka läbi. Veel parem, vaata, milline advokaat lepingute peale mihkel on, ja uuri, kui palju see töö maksab.

Näpunäited mittejuristile paremate lepingute koostamiseks

Kvaliteetne sulepea küll, kuid kas ka kvaliteetne leping?

Kvaliteetne sulepea küll, kuid kas ka kvaliteetne leping?

Kui Teile meeldib asju ise teha, rahakott ei võimalda abi otsida või on piisavalt vähe kaalul, võite leida end olukorras, kus tuleb ise mõni leping valmis teha. Täna on üsna levinud võimalus automaatselt koosatud leping mõõduka summa eest veebist tellida, aga kui seda loete, siis nähtavasti see variant Teile ei sobi.

Olen amatööride tehtud lepinguid üksjagu näinud ja annan siinkohal mõned soovitused selleks, et mittejuristide kokkulepped edaspidi paremini välja kukuksid.

Mida teha, et adekvaatne leping mõistliku pingutusega ise kokku panna?

Leidke sobiv lepingupõhi

Pole mõtet jalgratast leiutada. Kasutades asja tundva isiku koostatud lepingupõhja saate aimu, millised küsimused vastavas õigussuhtes olulised on ja näidis toimib kontrollnimekirjana. Praktikast on õnneks pea kadunud nõukogude tsiviilõiguse vaimus ajast ja arust lepingutekstid, aga soovitan igaks juhuks vältida mistahes põhju, mis on vanemad kui kümme aastat (pärinevad võlaõigusseaduse (VÕS) eelsest perioodist). Kui satute näidisele, kus korterit antakse “rendile”, mitte “üürile”, oletegi sellise teksti otsa sattunud, mida just soovitasin vältida.

Sobivaid põhju leiab näiteks siit.

Keskenduge kõige olulisemale

Ei maksa olla sellise üürilepingu koostajaks, milles on detailideni reguleeritud olukord, kus euro kaotab Eestis kehtivuse, aga puudub igasugune info selle kohta, mida üldse (auto, korter, kontoripind) selle lepingu alusel kasutusse antakse. Naerda ei maksa, sest sellist asja tuleb tegelikus elus ette. Töölepingutes on juhtunud, et puudub igasugune info tööülesannete / ametikoha kohta, mida palga eest täita tuleks.

Mul on “kõige olulisema” osas kaks soovitust:

  1. pange lihtsalt ja arusaadavalt kirja, mis on sedalaadi kokkuleppe juures Teie jaoks kõige tähtsam (nt kes peab mida, millal, kui pika aja jooksul ja mille vastu tegema), ja

  2. “testige” lepingut nn musta stsenaariumi tarvis. Kujutlege halvimat, mis saab juhtuda ning vaadake, kas lepingust tuleb lahendusena otsesõnu välja see, mida tahate halvima tõeks saamisel toimuvat. Nt kui ostja jätab järelmaksu osamaksed tasumata, siis kas on ette nähtud asja tagastamine, kahjunõuded, jne. Või mis iganes parasjagu koostatava kokkuleppe juures Teile oluline on. Mõelge ka tagatisele, kui see on asjakohane, kuna lepingust tulenev õigus tuleb lõpuks ka kuidagi rahaks muuta.

Teeme lepinguid ju selguse loomiseks küsimuses, millised kohustused asjaosalistel on. Kui lepingu pinnalt tõusetuv vaidlus peaks jõudma kunagi kohtusse, siis mida konkreetsemalt sõnastatud kokkulepped on, seda vähem jääb kohustusi mittetäitvale poolele mänguruumi oma käsitluste esitamiseks.

Professionaalsed lepingukoostajad olulisi lünki ei jäta, küll võib seda ette tulla asjaarmastajatel. Kui amatöörina lepingut koostades mõni detail kahe silma vahele jääb, ei saabu reeglina maailmalõppu. Võite olla üsna kindel, et VÕS lüngad enam-vähem mõistlikult täidab.

On siiski väga praktilisi juhtumeid, kus VÕS pakub tegeliku elu seisukohalt ootamatu ja ebasobiva lahendi. Näiteks, kui üürilepingu puhul on tavaline, et lisaks üürile tasub üürnik ka kõrvalkulud, eeldab VÕS millegipärast vaikimisi, et kõrvalkulud kuuluvad üürisumma hulka. Aga siin viitan eeltoodule: kui üüri JA kõrvalkulude tasumine üürniku poolt on oluline (mida see muidugi on), siis tahate selle igal juhul mustvalgelt kirja panna.

Vältige tarbetuid kordusi ja pidulikku “juriidilisust”

Kõik kõla poolest pidulik (force majeure, suvaline väljend ladina keeles) ning “juriidiline” on tihti amatööride lemmik. Kui olete nõus, et Eestis ei ole maavärinad, tornaadod, tsunaamid jms probleemiks, siis on vääramatu jõuga tegelemine puhtalt raisatud aeg. Lepingusse ei maksta lisada ka tseremoniaalseid “kõrgeid lepinguosalisi” (see on tavalepingu kontekstis totter) ja absoluutselt keelatud on mistahes punktid, millest Te ise lõpuni aru ei saa.

Teine küsimus on asjatud kordused ja konstruktsioonide “on õigus”, “on kohustatud” liigne kasutamine.

Lepingutes võib julgelt kasutada tavalist, lihtsat kõnepruuki ja lepingu olemusest (eesmärk on luua, muuta, lõpetada õigusi) tulenevalt on kokkuleppes ette nähtud tegevused niikunii käsitletavad siduvate kohustustena. Allkirjastatud dokumendis on klausel “Üürnik tasub üürileandjale üüri 200 € kuus” piisavaks aluseks üürileandjale üürnikult sellises summas üüri nõudmiseks. Puudub igasugune vajadus lisada eraldi peatükki (tüüpiliselt pealkirjastatud “üürileandja õigused”) sätet, mille kohaselt üürileandjal on õigus nõuda üüri tasumist ja tagatipuks kolmandasse kohta veel üürniku kohustuse üüri maksta.

Tarbetul kordamisel puudub kasu. Sõnastate aga üleliigse sätte segaselt ja võite hoopis kahjustada seda esimest, täiesti ühemõttelist kohustust.