Kas Sul on “case”?

Kuum või jahe keissÕigusi on võimalik teostada erinevatel viisidel, kuid nende kõigi puhul peab nõudekirja, kahjunõude, kaebuse, apellatsiooni, vms esitamiseks juriidiliselt alust olema. Teisisõnu, Sul peab olema case, see on iga õigusprojekti puhul A ja O.

Millest koosneb case?

Teooria on lihtne: case koosneb kahest elemendist:

1. Asjaolud. Nende all peame silmas tegelikult olemas olevaid (õiguslikku tähendust omavaid) fakte, reaalses elus toimunud või toimuvaid sündmusi. Keegi sõitis kellegi auto mõlki, keegi sai lapsevanemaks, keegi esitas kuhugi mingisuguse taotluse, kellegi saak ikaldus, jne.

Asjaolud ei ole kirjas seaduses (õigusnormis), need eksisteerivad meid ümbritsevas tegelikkuses. Nii ei ole võlaõigusseaduse § 396 lg-s 1 toodud laenulepingu definitsioon (sh seal nimetatud „laenuandja“, „laenusaaja“ ja „laen“) asjaolu, vaid õigusnorm. Konkreetne sõlmitud „laenuleping nr 123456“ ja selles sisalduvad kokkulepped aga on asjaolud.

Vaid vähestel asjaoludel on meie elus õiguslik tähendus ja juristi kunst on need üles leida.

2. Õigusnorm. See on säte välislepingust, seadusest, valitsuse, ministri, valla või linna määrusest või muust õigusaktist, millest tulenevalt kaasnevad teatud asjaolude esinemisega kindlad kohustuslikud tagajärjed.

Õigusnorme ei saa käega katsuda, nad ei eksisteeri reaalselt meie ümber, vaid üksnes õigusaktides. Õigusaktid leiad Eestis enamasti internetist (vt Riigi Teataja).

Arvesse lähevad õigusnormidena vaid nn ametlikult kehtestatud normid. Eetiline „kuldreegel“, igapäevaelu tavad jms tähendust ei oma. Mõnel juhul võivad need (nt mingi valdkonna tavad) siiski olulised olla, kuid sellisel juhul leidub ka õigusnorm, mis sellise „olulisuse“ ette näeb.

Praktika seisukohalt tuleb veelkord  rõhutada, et kuigi sõlmitud lepingutes sisalduvad samuti kokku lepitud kohustuslikud reeglid (nt üürilepingutes sätestatakse sageli seadust dubleerides kohustus tasuda üüri), ei ole nende näol tegu mitte õigusnormide, vaid asjaoludega.

Juristid nende kahe elemendi kokku viimisega päevast päeva tegelevadki: teevad kindlaks asjaolud (hinnates tõendeid) ja kohaldades asjaoludega seonduvalt õigusnorme (viimaseid tõlgendades).

Asjaolude ja neid reguleeriva õigusnormi olemasolul on Sul õiguslik alus oma õiguste mingil moel teostamiseks. Kui kasvõi üks neist puudub, ei ole Sul õiguslikult midagi. Võid küll olla pannud toime väärteo tunnustega teo (on olemas asjaolud), aga kui selle eest karistuse ette näinud norm enam ei kehti (mille tõttu õigusnorm puudub), karistust ei järgne. Menetlejal puudub Sinu vastu case.

Nõustava juristi töö seisneb mõnikord mitte ainult asjaoludest õiguslike järelduste tegemises, vaid ka asjaolude kujundamises (nt olulise lepingu sõlmimist nõustades).

Mis seal keerulist on?

Lihtsale teooriale vaatamata ei ole õigusliku aluse hindamine tingimata kerge tegevus. Kas alustada sellest, et töötada läbi absoluutselt kõik eksisteerivad õigusnormid (sest muidu me ei tea, millised asjaolud võivad olla olulised) või sellest, et kulutada terve igavik ka kõige tähtsusetumate asjaolude kohta ammendava info kogumiseks (et teha kindlaks, millised võivad olla asjas olulised õigusnormid)?

Praktilise juura teeb keeruliseks elu ise, mis ei ole enamasti mustvalge: asjaolud, samuti õigusnormid kätkevad endas tõenäosust, et need on Sulle soodsad või ebasoodsad. Tulenevad õigused-kohustused võivad juba normist endast lähtuvalt olla üheselt kindlaks määramata või määratletud vahemikuna (nt karistuse määr või halduse diskretsiooniõigus).

Asjaoludega seoses on suurimaks probleemiks tõendite ebakindlus: kas nendest ikka piisab millegi olulise tõendamiseks. Nt kas kahest e-kirjast, kus räägitakse muuseas raha laenamisest ja selle tingimustest järeldab kohus õiguslikult siduva laenulepingu olemasolu. Kuni selleni välja, et kutsutud tunnistaja võib kohtus oma versiooni juhtunust diametraalselt muuta.

Õigusnormide kohaldamisel on raske hinnata keskmisi, mitteäärmuslikke juhtumeid (need on praktikas valdavad). Näiteks küsimus, kas 15-päevane tähtaeg on konkreetsel juhul mõistlik või mitte. Seadusest tähtaja osas tulenev kriteerium „mõistlik“ tähendab minule üht ja Sulle teist. Senine kohtupraktika võib olla, et kolm päeva on mõistlik, 60 päeva mitte. Mida nüüd arvata 15 päeva kohta?

Oskusi ja kogemust omades ning läbimõeldult tegutsedes on võimalik juhtumi õiguslikku “tugevust” mitte ainult ratsionaalselt hinnata, vaid mõnel juhul lausa oluliselt mõjutada. Selleks, et Sul ikka oleks case.

Sulle võib veel meeldida

Kommenteeri