Karistus Archives

25.04.2019 Risto Käbi

Karistuse kustumine ja kriminaalkaristuse mõju pärast karistuse kandmist

Karistuse kustumine on vaid üks näide sellest, et kuriteos süüdimõistmine toob endaga kaasa muudki ebameeldivat peale karistuse enda. Õigemini on probleemiks see, et kustumisele eelnevalt on karistus mittekustunud, kehtivas olekus. Karistuse kustumine puudutab ka väärteoasju, aga kaasnev tüli on suurim just kriminaalasjadega seoses.

Mis on karistuse kustumine

Karistuse kustumine töötab nii.

Inimene või juriidiline isik mõistetakse kriminaalkorras süüdi ja karistatakse.
Kui süüdimõistev otsus jõustub, kantakse karistus karistusregistrisse. Kuniks see sinna jääb (ei ole arhiveeritud) on tegu kehtiva karistusega.
Seejärel kannab süüdimõistetu karistuse ära, olgu see siis rahaline karistus, reaalne või tingimisi vangistus. Karistus on jätkuvalt karistusregistris, st kehtiv.
Karistuse ära kandmisest hakkab kulgema tähtaeg, pärast mille möödumist kustutatakse karistus registrist. Õigemini kantakse karistus arhiivi. Nüüd on karistus kustunud, aga arhiivis hoitakse andmeid edasi, kuriteo kohta käivaid andmeid veel 50 aastat.

Mis kaasneb kehtiva karistusega

Kehtiv karistus mõjutab süüdimõistetu õigusi sõltumata sellest, kas ta paneb või ei pane toime uusi kuritegusid.

Uue kuriteo toimepanemisel võib kehtiv karistus mõjutada kuriteo kvalifikatsiooni, kui see sõltub karistatusest (nt korduvus). Nt mootorsõiduki juhtimisel joobeseisundis (karistusseadustiku §-s 424 sätestatud kuritegu) tähendab karistatuse olemasolu võrreldes selle puudumisega seda, et karistuseks ei saa olla enam rahaline karistus ja maksimaalne vangistus on 1/3 võrra pikem. Lisaks tuleb seaduse kohaselt pöörata karistus vähemalt osaliselt täitmisele (reaalne vangistus) ja võtta ära juhtimisõigus. Kuigi kohtupraktikas on vähendatud võimalusi arhiveeritud karistusandmetega opereerida, leidub piisavalt õiguskaitseorganite ametnikke, kellele meeldib välja trükkida lisaks kehtivatele ka arhiveeritud karistusandmed. Ju siis leidub ka otsustajaid, kellele meeldib sellist karistusajalugu lugeda ja sellest järeldusi teha.

Ka edaspidise õiguskuulekuse korral kaasnevad karistatusega mitmesugused muud piirangud. Autojuhiluba ei anta neile, kel on kehtivad karistused liiklussüütegude eest (liiklusseaduse § 106 lg 1). Relvaluba ei anta teatud kehtivate kriminaal- ja väärteokaristuste korral (relvaseaduse § 36).

Ka kustunud karistus võib välistada teatud ametites (nt õigusemõistmisega seotud ametid) töötamise. Jne.

Kui kaua võtab aega karistuse kustumine

Karistuse kustumise aeg sõltub, mille eest ja milline karistus määrati/mõisteti. Reegliks on, et mida raskem süütegu ja karistus, seda kauemaks jääb karistus kehtivaks.

Väärteokaristused kustuvad üldreeglina aastaga nende kandmisest. Kuriteo eest mõistetud rahaline karistus kustub kolme aastaga selle tasumisest. Aga näiteks 5-20-aastane reaalne vangistus kustub kümne aastaga pärast selle kandmist.

Alaealiste õigusrikkujate osas on karistuse kustumisetähtajad enamasti lühemad.

Kohtuotsuse avaldamine Riigi Teatajas

Lõpuks on veel üks ebameeldivus, seda eriti neile, kes on küll eksinud, karistuse ära kandnud ning jätkanud elu seadusekuulekalt. Kriminaalasjades tehtud jõustunud süüdimõistvad kohtuotsused (välja arvatud väga üksikud erandid) avaldatakse Riigi Teatajas, sh süüdi mõistetud inimese nimi ja isikukood. Info leidmiseks ei pea midagi taotlema ega põhjendama, kriminaalasjades tehtud süüdimõistvad kohtuotsused leiad siit. Sisesta huvipakkuv nimi või isikukood, ja voilà.

Kuniks kohtuotsus on leitav, võib see muidugimõista mõjutada Sinu elu. Raskusi võib tekkida kasvõi korteri üürimise või laenu saamisega, iseasi kas seda otse tunnistatakse. Kriminaalkaristus võib olla dealbreaker süüvimata, mille eest ja millal karistati.

Kuigi karistuse kustumise järgselt asendatakse nimi avalikustatud kohtuotsuses üldjuhul initsiaalidega, on selles olulisi erandeid. Paragrahvid, mille alusel süüdi mõistetud jäävad Riigi Teatajas leitavaks oma nimede all on toodud karistusregistri seaduse §-s 28.

Üks selline erand on narkokuritegu KarS § 184 alusel, st suures koguses käitlemine, mis ei pruugi oma sisult alati olla mastaapne narkoäri. Selle paragrahvi järgi võib karistada ka noort inimest, kel mõtlematusest on enda jaoks taskus suureks koguseks peetav 8 gr kanepit. See kohtuotsus aga on nii nime kui isikukoodi järgi otsitav igavesti või sellise regulatsiooni tühistamiseni.

Samal ajal ei kanna eluaegset häbimärki need, kes on karistatud kergemate surmaga seotud kuritegude eest (nt tapmise lihtkoosseis) või raske kehavigastuste põhjustamise eest, kuigi isiku kuritegelik vägivaldsus võiks ju avalikkusele huvi pakkuda. Samuti ei jää Riigi Teatajasse aegade lõpuni kelmuste eest karistamise otsused (sarikelmid on olemas), altkäemaksu võtmised, vargused. Selline valik on vähemalt küsitav.

Loodetavasti mõni süüdimõistetu tõstatab selle küsimuse kohtulikult ning saame teada, kas karistada saanud inimese igavene häbimärgistamine peagusel kujul saab olla õiguslikult põhjendatud.

04.10.201806.02.2019 Risto Käbi

Tingimisi vangistuse täitmisele pööramine

Tingimisi vangistus on levinuim kuriteo eest mõistetav karistus. Süüdimõistetu ei lähe siis küll reaalselt vanglasse, kuid soodsa lahenduse jätkumine sõltub tema edasisest käitumisest. Igal juhul määratakse katseaeg, mille jooksul ei tohi toime panna uut kuritegu, kuid võib lisanduda ka muid kohustuslikke tingimusi (suhtlemispiirangud, alkoholikeeld jne). Uue kuriteo toimepanemisel või katseaja tingimuste rikkumisel võib järgneda vangistuse täitmisele pööramine – reaalne vangistus.

Räägime, kuidas käib tingimisi mõistetud vangistuse täitmisele pööramine ning millised on võimalikud kaitseideed vanglast pääsemiseks.

Kuidas toimub tingimisi vangistuse täitmisele pööramine

Tingimisi karistuse täitmisele pööramine toimub kohtuistungil, kus osaleb ka süüdimõistetu ise. Asja arutamine algab maakohtus ja seda viib läbi täitmiskohtunik. Täitmiskohtunik on keegi, kes tegelebki just kohtulahendite täitmise küsimuste lahendamisega. Täitmiskohtunik teab, mida eksinud süüdimõistetud enda kaitseks tüüpiliselt räägivad ja näeb läbi ettekäänded, millega püütakse eksimusi välja vabandada. Kohtusaali ukse taga esimesed pähe tulevad mõtted on just sellised.

Asja arutamise tulemusena teeb maakohus kirjaliku määruse, millega pöörab vangistuse täitmisele või siis keeldub sellest. Maakohtu määruse peale saab kaevata edasi ringkonnakohtusse. Ringkonnakohtu määrusega mittenõustumisel on võimalik pöörduda Riigikohtusse.

Kuigi karistuse täitmisele pööramisel ei kohusta seadus kaitsjat kaasama, ei ole tark mõte täitmiskohtuniku kui professionaali ette ilmudes, samuti kriminaalhooldaja ja prokuröri kui vastava ala asjatundjate vastu seistes kaitsja abist loobuda. Kaalul on vabadus ning taganeda karistuse täitmisele pööramisel kuhugi enam ei ole.

Kaitsja kulub marjaks ära ka seetõttu, et mõnikord toimub asja arutamine päris kiires tempos. Minu klientidele on mõnel juhul antud vaid üksikud päevad, et juba istungile ilmuda. Korralik ettevalmistus sel juhul eksimisruumi ei jäta.

Kohtuistungi mõte ei ole vaid selles, et vormistada “pilet” teisele poole okastraati. Kohtuistung toimub muidugi ka selleks, et süüdimõistetu saaks end päriselt kaitsta. Kohtuistungil teda küsitletakse, on võimalik esitada oma sõnade kinnituseks tõendeid. Mõnikord vajab üks või teine fakt täiendavat kontrollimist ja asi ei lahenegi ühe istungiga.

Põhilised kaks kaitseideed vangistuse täitmisele pööramise vastu on järgmised.

Kaitseidee nr 1: vangistuse täitmisele pööramine on alusetu

Võib juhtuda, et kriminaalhooldaja eksib ja alust katseaja tingimuste rikkumistest rääkimiseks ei olegi. Tõenäolisem võimalus on aga see, et kuigi katseaeg ei ole läinud täiuslikult, ei õigusta rikkumiste ulatus vanglasse suunamist. Kriminaalhooldajagi on inimene ja temaga tülli minnes võib avaldus kohtusse liikuda liiga kergelt.

Näiteks juhtus, et süüdimõistetu unustas küsida kriminaalhooldajalt välismaale tööle minekuks (Eestist lahkumiseks) luba, kuigi selline kohustus tal oli. Kui sellest tekkis konflikt, palus inimene kriminaalhooldajalt juba ametlikult luba, et välismaal töötada. Loa andmisest aga keelduti põhjusel, et varem oli luba küsimata jäänud, samuti kuna süüdimõistetul olid tasumata võlad.

Kriminaalhooldaja saatis asja kohtusse karistuse täitmisele pööramiseks umbes kuu aega enne seda, kui kolmeaastane(!) katseaeg läbi saama pidi. Seda, et tööl on vaja käia ja selle takistamine ei saa olla omaalgatuslik “karistus”, kriminaalhooldusametnik ei mõistnud. Nagu ka mitte seda, et võlgade sissenõudmisega tegeleb kohtutäitur, mitte ei survestata selleks vangla ähvardusel.

Hiljuti hakkas silma Riigikohtu erikogu määrus, kus otsustati, milline kohus on pädev lahendama kriminaalhooldusaluse kaebust kriminaalhooldaja tegevuse peale loa andmisest keeldumisel. Seega erimeelsusi kriminaalhooldajaga tuleb ette teistelgi.

Kui tõesti on asi saadetud kohtusse täiesti alusetult, ongi vangistuse täitmisele pööramise aluse vaidlustamine korrektne kaitsepositsioon.

Kaitseidee nr 2: “Palun veel üht võimalust!”

Kui rikkumine siiski on olemas, tasub mõelda, kas mitte “kindlustada” end teise kaitseideega – paluda kohtult uut võimalust, sel korral reaalselt vanglasse veel mitte saata.

See kaitseidee eeldab parimaks toimeks, et vangistuse täitmisele pööramise eeldustele (rikkumised katseajal) vastu vaielda ei õnnestu ja seda ka ei tehta. On ju “teise võimaluse” andmise aluseks kohtu lootus, et katseaeg kulgeb edaspidi edukalt. Üheks põhjuseks optimismiks edasise osas võiks kohtu jaoks olla see, et süüdimõistetu on tehtud vigadest õppinud. Kui kaitsepositsiooni osaks on aga esmajärjekorras probleemide eitamine, siis millest peaks kohus järeldama vigadest õppimist. Sel põhjusel on nn uue võimaluse küsimisel eksimuste tunnistamine üsna paratamatu.

Kombotaktika (eitan rikkumisi, aga palun anda uus võimalus) viib halvimal juhul selleni, et kumbki kaitseidee ei tööta. Vaidlen, kuid möönan võimalust et see on alusetu (sest miks muidu mulle “teine võimalus” üldse vajalik peaks olema). Soovin kohut veenda edaspidises õiguskuulekuses, samas ei tunnista varasemaid probleeme, et neist õppida.

Kohtuniku toolilt vaadates oli süüdimõistetu esimene võimalus mitte panna toime kuritegu ja tingimisi vangistuse mõistmine oli juba antud teine võimalus. Katseaja rikkumiste tulemusena taotletav vangistuse uus vältimine oleks seega juba kolmas võimalus, mis saadakse. Sellise võimaluse soovimisel on parem, et oleks üksjagu lootust, et seekord, erinevalt kahest eelmisest korrast, tõesti paremini välja tuleb.

Antaval “uuel võimalusel” on erinevaid vorme, aga enamasti on sellel ka oma “hind”. Kohus võib jätta reaalse vangistuse kohaldamata, kuid pikendada katseaega, määrata täiendavaid kohustusi (karistusseadustiku § 74 lg-d 4 ja 5) või pöörata vangistuse küll täitmisele, kuid asendada see üldkasuliku tööga. Võimalused sõltuvad ka sellest, mis laadi rikkumised karistuse täitmisele pööramise aluseks olid.

Tingimisi vangistuse täitmisele pööramine tähendab, et vanglasse minek on nii lähedal kui üldse olla saab. Selleni jõudmine viitab enamasti, et süüdimõistetu poolt on juba tehtud üksjagu halbu otsuseid. Karistuse täitmisele pööramise avalduse kohtusse saatmine ei tähenda siiski, et kõik on nüüd läbi. Muretsemiseks ja kaitse otsimiseks on aga põhjust küllaga, sest eksinule kolmanda võimaluse andmine ei ole kindlasti enesestmõistetav.

31.03.201806.02.2019 Risto Käbi

Ennetähtaegne vabastamine vanglast

Ennetähtaegne vabastamine vanglast tähendab seadusega antud võimalust, et kohtu poolt kuriteo eest mõistetud vangistust ei pea täies pikkuses vanglas ära kandma.

Siin kirjutan, millal ennetähtaegne vabastamine võimalik on, kuidas seda otsustatakse ning mis seda mõjutab.

Millisest hetkest on ennetähtaegne vabastamine võimalik

Kõigepealt on tähtis teada, millisest hetkest avaneb võimalus ennetähtaegseks vabanemiseks. Karistusseadustiku (KarS) § 76 kohaselt sõltub see ära kantud vangistusajast, kuriteo raskusastmest ja soovitava vabanemise viisist (elektroonilise valvega või ilma). Ennetähtaegne vabastamine on võimalik, kui vangistusest on ära kantud:

tahtliku I astme kuriteo (kuriteod, mille eest on ette nähtud vangistus üle viie aasta) korral:

elektroonilise valvega vabanemisel: 1/2 karistusajast, ja
ilma elektroonilise valveta: 2/3 karistusajast (alaealisena kuriteo toimepanemise korral 1/2 karistusajast)

II astme kuriteo (kuriteod, mille eest karistatakse kuni viie aasta pikkuse vangistusega) ja ettevaatamatusest toime pandud I astme kuriteo korral:

elektroonilise valvega vabanemisel: 1/3 karistusajast,
ilma elektroonilise valveta: 1/2 karistusajast (alaealisena kuriteo toimepanemise korral 1/3 karistusajast), ja
alaealisena kuriteo toime pannud kinnipeetav vabastatakse automaatselt, kui ta on karistusest ära kandnud 1/2.

Lisatingimuseks on, et igal juhul tuleb vangistusest ära kanda vähemalt neli kuud. Kui ennetähtaegse vabanemise võimalus langeb vähemalt kahe aastase vangistuse viimasele kahele kuule, tuleb karistus lõpuni kanda (ennetähtaegselt vabaneda ei saa).

Nende tähtaegade puhul tuleb arvestada lisanduva ajaga, mis kulub vanglal ennetähtaegse vabanemise dokumentide ettevalmistamiseks ja kohtusse saatmiseks ning kohtul istungi määramiseks. See võib eeltoodud tähtaegadele lisada mõned kuud. Kohtuistung, lahendi tegemine, võimalik kaebemenetlus ja lahendi jõustumine võtavad lisaks oma aja, pikendades reaalset vabadusse pääsemist.

Peale nende tähtaegade tuleb arvestada vangistusseaduse §-st 76 tulenevaga. Nimelt, kui ennetähtaegselt vabanemine ebaõnnestub (kohus keeldub), avaneb järgmine võimalus alles aasta pärast (erandina mõnel juhul 6 kuud, nt alaealised). Kuna aasta on väga pikk aeg uut võimalust oodata, siis on põhjust näha vaeva, et vabanemine pigem kohe saavutada, mitte aasta, kahe või kolme pärast.

Seetõttu esineb praktikas üksikuid juhtumeid, kus kinnipeetavale võib olla kasulik mõni ennetähtaegse vabanemise võimalus kasutamata jätta (nt elektroonilise valve korral on vaja isiku nõusolekut, ja sellest saab keelduda), kuna vabanemise sel ajahetkel on piisavalt ebatõenäoline. Seda juhul, kui järgmine ja parem võimalus avaneks sel juhul enne aasta möödumist.

Mida arvestatakse ennetähtaegse vabanemise otsustamisel

KarS § 76 lg 4 kohaselt lähevad ennetähtaegse vabastamise otsustamisel arvestamisele:

§ 76. Vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine

[…]

(4) Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

Praktiliselt tähendab see, et muuhulgas mängivad otsustamisel rolli:

kriminaalkaristuste arv
vanglas viibitud kordade arv
distsiplinaarkaristused vanglas
tegevus vanglas (töö, õppimine, osalemine sotsiaalprogrammides)
elukoha olemasolu (sh sobivus elektrooniliseks valveks)
sõltuvused (alkohol, narkootikumid)
töökoha olemasolu vabanemisel
sotsiaalsed sidemed (perekond, lapsed)
suhtlusringkond, ja
varasem käitumine kriminaalhoolduses.

See ei ole ammendav nimekiri. Kui hästi otsida, leiab pea alati midagi individuaalset lisaks, mis võib otsust kinnipeetavale soodsalt mõjutada.

Menetlus ennetähtaegse vabastamise arutamiseks

Kui ennetähtaegse vabanemise (järjekordne) võimalus avaneb, valmistab vangla ette iseloomustuse (sh arvamuse, kas ta taotlust toetab) ning saadab asja kohtusse. Vangla on selleks kohustatud. Seejärel määrab kohus istungi.

Ennetähtaegse vabastamise arutamine kohtus toimub tüüpiliselt ühel istungil, kus selgitatakse välja ka ülaltoodud asjaolud. Arvamust avaldavad prokurör, kinnipeetav ja kaitsja. Kuna istungiks on enamasti määratud lühike aeg, tuleb läbi mõelda, kuidas seda võimalikult hästi kasutada.

Maakohus otsustab vabastamise ja selle tingimused või vabastamisest keeldumise määrusega. Määrus on vaidlustatav nii ringkonnakohtus kui Riigikohtus.

Isegi kui kohus teeb positiivse lahendi, tuleb oodata 15 päeva (vaidlustamise tähtaeg) selle jõustumist. Alles siis saabub vabadus.

Mida saad teha, et ennetähtaegne vabastamine õnnestuks

Vabaneda soovija peab ise juba tükk aega enne kohtuistungit hakkama mõtlema, kuidas ülaltoodud vabanemisel kaalu omavaid tegureid võimalikult veenvalt presenteerida. On ju vahe, kas lihtsalt öelda, et plaanid tööle minna, või siis esitada konkreetse tööandja kirjalik nõusolek tööle võtmiseks, näidates, mis ametis tööle hakatakse, ja et selleks on olemas nõutav kvalifikatsioon ning kogemus. Või kas oled lihtsalt mõelnud edasiõppimisest või on Sul konkreetne plaan, kuhu, millal ning miks üldse õppima minna.

Muidugi on kohut kõige lihtsam veenda asjades, mis tegelikult, mitte üksnes sõnades, ka nii on. Tore on, kui vangla kirjutab soodsa, mitte negatiivse iseloomustuse. Selleks, et kohtule positiivset näidata, tuleb karistuse kandmisel igapäevaselt sellele mõelda ja vastavalt tegutseda.

Kinnipeetavate võimalus ennetähtaegseks vabastamiseks tundub aasta-aastalt paranevat. Kulude kokkuhoid, tehnoloogia olemasolu jms panevad ka riiki tõsiselt huvituma sellest, et kogu karistust ei kantaks ära vanglas. Vabastamine koos kaasneva katseajaga aitab vabadusse pääsemise korraldada sujuvalt, teisalt paneb vabadusse pääsenu sama “probleemi” ette nagu tingimisi vangistuse korral – uue kuriteo toimepanek on eriti riskantne.

Kui aga juba enne asja arutamist ettevalmistusega vaeva näha (võib-olla kaitsjagi appi võtta), võib vabadusse pääseda üksjagu varem.

Kaitsja / Karistus / Karistusõigus / Kriminaalmenetlus / Vangistus 0 kommentaari

18.12.201715.05.2019 Risto Käbi

Tingimisi vangistus

Tingimisi vangistus (rahvapäraselt ka “tingimisi karistus”) on Eesti karistuspraktikas üks levinumaid karistusi. Selle sisu on oluline teada, kuivõrd karistus võib sõltuda ka Sinust enesest (vt kokkuleppemenetlus) ja tingimuslik vangistus võib olla hea valik, kui karistus on möödapääsmatu.

See postitus tutvustabki tingimisi vangistust karistusena.

Tingimisi vangistuse sisu

Tingimisi vangistust, täpsemalt vangistusest tingimisi vabastamist, ei ole loeta õiguslikult eraldi karistusliigiks. Karistuseks on juriidiliselt ikkagi vangistus. Oma sisult aga on tegu siiski millegagi, mis jääb kuhugi rahalise karistuse ja reaalse vangistuse vahele. Võrreldamatud on ühelt poolt vanglarežiim ja teisalt (küll teatud piirangutega) vabaduses viibimine.

Tingimuslik vangistus tähendab, et süüdimõistmise tagajärjeks on küll karistusena vangistus, kuid vanglasse tegelikult minna ei tule. See kehtib küll vaid siis, kui katseaja jooksul:

a) mitte panna toime uut kuritegu, ja

b) järgida kontrollnõudeid, kui neid on kohaldatud.

Tingimisi vangistust puudutava peamised õigusnormid leiad karistusseadustiku §-dest 73-75.

Katseaeg ja käitumiskontroll (kontrollnõuded ja kohustused)

Vanglaähvardus ei ole tingimisi vangistuse korral igavene, vaid ajaliselt piiratud. Seda perioodi nimetatakse “katseajaks”.

Katseaeg võib kesta kuus kuud (käitumiskontrollita katseaja korral minimaalselt üks aasta) kuni viis aastat. Katseaja tähtaeg tuleb endale täpselt selgeks teha, sest katseaja tingimuste rikkumine ka selle viimasel päeval läheb paraku arvesse. Aastaid kestnud õiguskuulekus ei pruugi palju tähendada, sest vanglast pääsemine oli niikuinii vastutulek ja võimaluse andmine vaid teatud tingimuste täitmisel.

Kõige kergemail juhtudel on vanglast pääsemiseks vaja vaid vältida katseajal uue kuriteo toimepanemist. Väärteod (kiiruseületamised, bussis “jänese sõitmine”, jms) ei lähe arvesse.

Ülejäänud juhtudel määratakse kohtuotsusega kontrollnõuded ja lisakohustused vastavalt karistusseadustiku §-le 75. Levinumad neist seonduvad õigusrikkuja distsiplineerimisega: nt kohustus käia end kriminaalhooldaja juures registreerimas, elada ja töötada kindlas kohas, mitte tarvitada meelemürke. Need võivad seonduda ka ravi, kasvatamise (nt kohustus osaleda sotsiaalprogrammis) ja kuriteo tagajärgede heastamisega (kohustus hüvitada kahju).

Kui katseajal panna toime uus kuritegu või rikkuda kontrollnõudeid, võib sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest kaasneda tingimusliku vangistuse muutumine reaalseks vangistuseks. Teatud juhtudel on võimalik ka vangla veelkordne vältimine.

Tingimisi vangistuse võrdlus teiste karistustega

Tingimuslik vangistus on reaalse vangistuse ja rahalise karistusega võrreldes väga odav karistus. See on põhjus, miks sellele mõelda, kui on võimalus valida.

Isegi kui rahaline karistus tundub mistahes “vangistusest” kergem, siis ametliku sissetulekuga või varaliselt kindlustatud inimest mõjutab see igal juhul oluliselt. Seaduse kohaselt on rahalise karistuse miinimum- ja maksimummäärad 30-500 päevamäära. See päevamäär põhineb Sinu sissetulekul (netosissetulek miinus hädapärased kulud) ja varalisel olukorral, sõltudes selle suurusest. Isegi kõige positiivsemal juhul tuleks rahalise karistuse tasumiseks kuu aega riigi heaks tasuta töötada. Keskmise rahalise karistuse korral (265 päevamäära) räägime riigi heaks tasuta töötamisest juba ligi kolmveerandi aasta vältel.

Samuti on tingimisi vangistus odav karistus reaalse vangistusega võrreldes. Vanglarežiimi osaks on töö, mis aga täna on tasustatud väga madalalt (majutus ja toit on ju tasuta). Vanglas veedetud aeg on suuremale osale inimestest seetõttu paratamatult sissetuleku teenimise osas kaotatud aeg.

Ja kindlasti on tingimisi vangistus kergem, kui käia vabast ajast (tihti lisaks palgatööle) üldkasuliku töö tunde tegemas.

Kokkuvõttes, tingimisi vangistusega ei kaasne märkimisväärseid kulusid ja sel ajal vabaduses viibides teenitud tulu kuulub Sulle. On päris kasulik deal säilitada vabadus (ja teenida tulu) vastutasuna vaid selle eest, et uusi kuritegusid mitte toime panna.

Kellele on tingimisi vangistus näidustatud?

Nii võib küsida kohtunik, kes karistust kohaldab (“Kas tingimisi vangistus on neil asjaoludel kohane?”), aga ka süüdistatav ise (“Kas tingimisi vangistus sobib mulle, arvestades milline ma olen?”).

Tingimuslik vangistus sobib eeskätt õiguskuulekale ja distsiplineeritud inimesele. Kui kuritegu on olnud juhuslik ja uute toime panemiseks sundivad tegurid puuduvad, on katseaja tingimuste täitmine lihtne. Muidu õiguskuulekaid inimesi heidutab tingimisi vangistusega mitte nõustuma eeskätt psühholoogiline tegur – vangistus tundub nagu “päris kriminaali” karistus. Siis valitakse ikkagi hoopis rahaline karistus.

Sobivus õiguskuulekale ei tähenda, et kõik teisedki seda ei sooviks. Ülejäänute jaoks on tingimisi karistus kaval viis, kuidas riik saab õigusrikkujaid väikeste kuludega tõsiselt mõtlema panna. Ülejäänutel ei ole kaugeltki lihtne elada näiteks kolm aastat katseajal, kui mõtlematu teoga võib kohe kaasneda mitme aasta pikkune vangistus.

Tuleb ette, et kokkuleppemenetluses nõustub süüdistatav prokuratuuri ükskõik millise karistusettepanekuga, kui see on tingimuslik, mitte reaalne vangistus. Ükskõik millise kontrollnõuete paketi täitmine tundub kokkuleppe sõlmimisel nii lihtne, kui silme ees terendab vabadus. Selline lähenemine võib olla viga – kui on reaalne oht katseaja ebaõnnestumiseks, räägitakse sisuliselt läbi reaalset karistust, mitte puhtteoreetilist vangistust. Käsi ei tohiks kunagi liiga kergesti tõusta, et allkirja kokkuleppele anda.

Alkoholi- või narkosõltuvusega kimpus olijatel ei saa katseaja läbimine olema üldse nii lihtne. On juhtunud, et alkoholi tarbimise keelu lisakohustusega süüdistatav tähistab positiivset kohtuotsust korraliku peoga ning jääb sellega kohe vahele. Seetõttu on ootuspärane, et tööd kohusetundlikult tegev kaitseadvokaat selgitab tingimisi karistusega kaasnevaid ohtusid oma kliendile, seda eriti siis, kui riskifaktorid on ilmselt olemas.

Kokkuvõttes on tingimisi vangistus kõlalt pahaendeline, ent sisult soodne karistus juhuslikule õigusrikkujale, kuid ahvatlev lõks ülejäänuile.

Karistus / Karistusõigus / Vangistus 10 kommentaari