Karistusõigus

Kahtlustatavana ülekuulamine kohtueelsel uurimisel: kas rääkida või mitte?

Kui Sind kahtlustatakse kuritRääkimine hõbe, vaikimine kuldeos, tuleb millalgi, juba enne kohut, käia uurija juures ülekuulamisel. Kaitsja osavõtt ei ole selles etapis veel kohustuslik, mis võib jätta Sulle petliku mulje, et asi ei ole tõsine ja Sinu tegevusel siduvaid tagajärgi. Üks olulisim Sinust sõltuv otsus kogu kohtueelses menetluses, mis aga tuleb just siis langetada on, kas anda kahtlustuse kohta ütlusi või mitte.

Ütlen kohe ära, et enamasti on õige vastus “mitte”, sest see on taktikaliselt kasulik.

Kahtlustatava sõnad on väärtuslik tõenduslik ressurss, mida ei tohi laristada! Sinu ütlused on oluline kaitseabinõu, mida saad ise enda kasuks (või kahjuks) kasutada. Sinu sõnad, kui neid valesti kasutada, võivad kergesti oma väärtuse kaotada. Seda juhul, kui Sinu jutt satub seletamatusse vastuollu teiste, kindlamate tõenditega või muudad mõnel teisel põhjusel varem räägitut. Kui Sinu ütlused muutuvad, on tulemuseks, et kohus ei usu kumbagi neist versioonidest ja Sinu ütlusi tõenditena arvesse ei võeta. Eriti oluline on see siis, kui kahtlustus põhineb tõenditena kellegi teise ütlustel. Sel juhul on Sinu eesmärk tasakaalustada oma ütlustega süüdistavad väited ja ülejäänus hoolitseb Sinu kaitse edu eest süütuse presumptsiooni põhimõte.

Kohtueelses menetluses üle kuulatuna ei tea Sa veel, millised tõendid on Sinu vastu kogutud või kogutakse. Kogenud kriminaaladvokaat võib teha selles osas küll häid oletusi, kindlus saabub aga alles kohtueelse menetluse lõpetamisel, mil saate toimiku. Sa ei taha, et sel hetkel selguks, et Sinu jutul on lühikesed jalad.

Küsimus ei ole selles, kas oled süütu või kas armastad tõtt. Kahtlustuses võidakse Sulle nimetada arvukalt kuupäevi ja kellaaegasid kuude või aastate tagant, viidata õigusaktidele või dokumentidele, mida Sul kaasas ei ole ning soovitakse seejuures otsekohe seisukohta süüküsimuses õigusrikkumise koosseisu kohta, milles kohtupraktika võib-olla puudub ning üksikasjalikke fakte. Kuidas Sa peaksid olema valmis siin ja kohe kõike mäletama ning siduvalt otsustama?

Isegi kui Sa ülipüüdlikult kaasa töötad ja räägid heas usus asjadest, mida täpselt ei mäleta, ära oota, et tõenäoliste ebatäpsuste osas hiljem mõistvad ollakse. See saab olema põhjus, miks prokurör palub kohtul Sinu jutu tõendina kõrvale jätta. Rääkimiseks avaneb hiljem uusi võimalusi ja Sulle on parem rääkida üks kord, aga täie kindlusega üksikasjades ning veenvalt.

Sinu jutt ei muuda enamasti menetluse kurssi. Levinud “intuitiivse” väärarusaama kohaselt tuleb uurimisel igal juhul koheselt hakata rääkima ja uurija küsimustele vastama, sest kui seda mitte teha, on see sama hea kui süü tunnistamine. Seadusest tulenev süütuse presumptsiooni põhimõte aga ütleb täpselt vastupidist. Vaikimine on Sinu põhiseaduslik õigus (PS § 22 lg 3), ja põhiseaduses on kirjas kõige väärtuslikumad õigused, mis on seal sätestatud põhjusega.

Millist tulemust Sa ootad, kui hakkad kohe ütlusi andma? Et riik tõstab käed üles ja kogu lugu lõpeb sealsamas? Ei, tõendite kogumine jätkub kindlasti ja Sinu jutt võib anda uusi ideid, kust neid otsida.

Ilma advokaadita ülekuulamisel käinud kaitsealused on mulle põhjendanud oma halbu valikuid sellega, et neile anti ülekuulamisel mõista või said nad ise aru, et kui süüd ei tunnista ja ütlusi ei anna, järgneb vahistamine või väga karm karistus. Süü tunnistamine teeb tegelikkuses nii vahistamise kui süüdimõistmise ja karistamise riigile lihtsamaks, mitte keerulisemaks.

Mõnikord jäetakse kahtlustatava ülekuulamine viimaseks toiminguks enne asja prokuratuuri ja sealt edasi kohtusse saatmist. See on hetk, kui Sinul endiselt kriminaalasja materjali ei ole, küll on kohtueelsel menetlejal infot nii palju, kui üldse olema saab. Uurija võib seejuures ausalt välja öelda, et asi läheb vääramatult “proksi” ja teda absoluutselt ei huvita, kas Sina ütlusi annad ning mida seejuures räägid. Kuna oled vaid sammu eemal asja materjali saamisest (toimik antakse, kui asi on prokuratuuris), siis mis eesmärki teeniks oma kaartide avamine vahetult enne seda, kui vastasmängija oma trumbid lauale paneb?

Uurija põhieesmärk on Sinu süü, mitte süütuse tõendamine. Paljugi, mis seadus ütleb – praktikas olen haruharva näinud, et uurija koguks õigustava tõendi omal initsiatiivil. Kui aega jääb vaid poole “rehkenduse” tegemiseks (ja aega on alati vähe), saab tehtud Sind süüdistav pool. Sageli unustatakse Sinult pika ja põhjaliku süütunnistuse saamisel isegi ilmse puhtsüdamliku kahetsuse fikseerimine protokollis.

Ülaltoodu ei ole kogu tõde ja Sinu asja eripära võib õigustada teistsugust, isegi vastupidist lähenemist. Võta endale kaitseadvokaat (palka ise või palu riigil määrata) ja tee otsustus rääkimise või vaikimise kohta teadlikult ja temaga koostöös.

“Teenusepaketid” kriminaalmenetluses: menetlusliigid kriminaalasja kohtumenetluses

Kriminaalprotsess toimib Eestis kui tasuline sundteenus: süüdimõistva otsuse jõustumisel saab “teenus” osutatud ja aeg on saadud väärtuse eest tasuda. “Teenusest” keeldumine ei ole enamasti võimalik, kuid kriminaalmenetluse seadustik näeb siiski ette erinevaid “teenusepakette”, mille vahel on võimalik valida. Kui juba maksta, miks mitte valida neist sobivaim.

Rangelt võttes ei saa rääkida võimalusest midagi vabalt valida (prokuratuuri nõusolek on samuti vajalik), aga üldmenetluse ressursinõudlikkuse tõttu ka riigi jaoks on süüdistataval menetlusliigi määramisel rohkem võimu kui võiks arvata.

Kirjutan, mida menetlusliigid endast kujutavad ja mida valikut tehes silmas tasub pidada.

Üldmenetlus. Selle menetlusliigi puhul toimub ainsana nö korralik kohtumenetlus, kus kõiki tõendeid uuritakse vahetult ja põhjalikult, sh kutsutakse tunnistajad/kannatanud kohtusse ning neid saab (enamasti esimest korda kogu menetluses) küsitleda ka süüdistatav oma kaitsjaga. Liide “üld-” on eksitav, kuna statistiliselt on tegu erandliku nähtuse, mitte reegliga.

Kui süüdistus põhineb oluliselt isikute süüstatavatel ütlustel ja süüdistatav vaidleb süüdistusele vastu, on loomulik valik üldmenetlus, sest ainult see võimaldab tõendi allikat kriitiliselt küsitleda. Kuigi kohtueelne uurimine peaks seisnema ka süüdistatavat õigustavate asjaolude põhjalikus välja selgitamises, näitab elu, et põhiaur läheb süüdistust toetavate tõendite kogumisele. Kohtueelse uurimise tulemuseks oleva kriminaaltoimik koosneb praktikas enamasti vaid süüstavatest tõenditest.

Kriminaalasja kohtumenetluse “korralikult tegemise” vastu sunnib väga sageli otsustama ressursimahukus, seda nii kaitse, süüdistuse kui ka kohtu poolelt. Menetlejatel napib aega, samuti on süüdistatav surve all, kui tal on vara, mille arvelt kulukas menetlus kinni maksta ja kui tal on töökoht, kus ilmselt ei tervitata tema päevade viisi puudumist kriminaalsüüdistuse tõttu. Kui lisada juurde arvestatav võimalus talutavaks karistuseks läbi mõne kergema menetlusliku tee, ongi tulemuseks olukord, kus kriminaalmenetluses on reegliks kokkuleppemenetlus ja lühimenetlus, mitte põhjalik üldmenetlus.

Üldmenetluse plussid ja miinused:

+ menetluse põhjalikkus ja tasakaal, tõendite kriitika reaalne võimalus

+ võimalik õigeksmõistev otsus

– ajakulukas ja kallis. Kui ajakulukus on eesmärgiks, võib see muidugi ka pluss olla

Lühimenetlus. Menetlusliik, kus kohus lahendab asja rangelt kohtueelse uurimise käigus koostatud toimiku materjalide alusel. Süüdistataval on võimalik anda kohtus ütlusi, aga muus osas toimikuväliseid tõendeid üldse ei arvestata. Boonuseks on põhikaristuse vähendamine 1/3 võrra, kui tehakse süüdimõistev otsus.

Kohtumenetlus võtab enamasti mõned tunnid, lihtsamates asjades veel vähem.

Kaitse seisukohalt ei ole 33% “allahindlus” põhikaristuselt enamasti eraldi piisav argument, et lühimenetluse kasuks otsustada, kuna menetlus on programmeeritud lõppema süüdi mõistmisega. Kui kohtueelne uurimine on keskendunud süüstavate tõendite kogumisele ja kohus lähtub vaid kogutud materjalist, siis milline on prognoos tulevasele kohtuotsusele?

Kui vaielda süüdistusele vastu, on enamasti parem üldmenetlus, kui süüd tunnistada, tuleks eelistada hoopis kokkuleppemenetlust.

Samas võib seotus kirjalike materjalidega olla just strateegiliseks põhjuseks, miks lühimenetlus valida. Oletame, et kohtueelsel uurimisel on tunnistaja andnud ütlusi, mille osas on võimalik veel loota nende ebapiisavusele süüdimõistva otsuse tegemiseks. Näiteks kui uurija on unustanud mõne olulise küsimuse esitamast, on lühimenetlus viis, kuidas mitte lasta prokuröril kohtus tehtud viga parandada.

Lühimenetlus sobib kaitse seisukohalt ka siis, kui teo asjaolude osas vaidlust ei ole ning vaieldakse vaid õigusnormi kohaldamise üle (nt kas tegu täidab kuriteo koosseisu).

Kui lühimenetlus valida, tuleb hoolitseda, et toimiku saamisele järgneva 10 päeva jooksul kaitse seisukohalt olulised tõendid esitatud saaksid ning need ka toimiku juurde võetaks, kuna hiljem neid esitada enam ei saa.

Lühimenetluse plussid ja miinused:

– isikute ütlustel põhinevad tõendid ei ole reaalselt kritiseeritavad

– süsteemne kallutatus süüdimõistva otsuse tegemiseks

+ teoreetiliselt võimalik ka õigeksmõistev otsus

+ süüdimõistmisel põhikaristusest 1/3 maha

+ kiire ja odav

+ prokurör ei saa süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud karistust vaidlustada, süüdistatav ja kaitsja saavad

Kokkuleppemenetlus. Menetlusliik, kus karistus lepitakse prokuröri, süüdistatava ja kaitsja poolt kokku ning kohtu valik on see kas kinnitada või kinnitamata jätta. Menetlejate üldine töökoormus tingib, et kokkulepe siiski valdavalt kinnitatakse. Kohtuistung võtab enamasti mitte üle poole tunni.

Kokkuleppemenetlus on mõistlik, kui eeldatav tulemus mistahes menetluses oleks süüdimõistmine. Sel juhul annab kokkuleppeline lahendus kindlustuspoliisi karistuse suhtes. See on eriti oluline, kui karistusena võib kõne alla tulla reaalne vangistus või rahalise karistuse summad on suured. Samuti saab kokkuleppemenetluse kaudu karistuse algust teatud ulatuses ajastada, mis võiks olla oluline autojuhile, kes soovib kahjude minimeerimiseks juhtimisõiguse kaotuse ühitada oma puhkuse ajaga. Juriidilise isiku juhatusele annab kokkuleppemenetlus võimaluse hankida kokkuleppele heakskiit nõukogult või osanikelt.

Kokkuleppemenetluse plussid ja miinused:

– õigeksmõistev otsus ei ole võimalik

– isikute ütlustel põhinevad tõendid ei ole kontrollitavad

– kokkulepet kinnitav kohtuotsus ei ole sisuliselt vaidlustatav

+ karistuse riskid maandatud

+ kiire ja odav

(+ süüdimõistmisel põhikaristusest 1/3 maha. Seadus seda otseselt ette ei näe, kuid karistuse kokku leppimisel oleks arusaamatu, kui isiku suhtes, kes loobub õigeksmõistva kohtuotsuse võimalusest ei kohalduks lühimenetlusest (kus ta sellest ei loobu) tulenev “boonus”)

Käskmenetlus. Menetlusliik, kus kohus lahendab asja kirjalikult. Sobiv välismaal töötavale inimesele, kes ei soovi kohtuistungi pärast Eestisse tulla.

Käskmenetluse plussid ja miinused:

– kohtuotsus saab olla vaid süüdimõistev

+ prokurör ei saa kohtuotsust vaidlustada

+ ebasobiva kohtuotsuse korral võimalik taotleda asja lahendamist üldkorras

+ ainus menetlusliik, kus kohtuistungit ei toimu

+ kiire ja odav

Kiirmenetlus. Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette võimaluse lahendada asju eriti kiirelt, seda kas üld-, kokkuleppe-, kuid enamasti lühimenetluse korras. Eile õhtul panid toime kuriteo, täna hommikul kuulame Sind üle ja juba lõuna ajal on kohtuistung.

Kaitse seisukohast on raske näha põhjuseid, kuidas kiirustamine ja sellest tulenev vigade oht, samuti ajaline kitsikus mistahes mõistlikuks kaitsetegevuseks (kuidas võiks toimuda kaitse seisukohast oluliste tõendite hankimine tingimustes, kus kahtlustatav on kinni peetud ja aega selleks mõned tunnid) võiks olla tegelikult kompenseeritud sundraha osalise vähendamisega kohtu poolt. Kiirmenetlus on oma sisult analoogiline sellega, kui lähete arsti juurde ja palute tal operatsiooni teha kümme korda tavalisest kiiremini, et teenus ainult veidi odavam oleks.

Kiirmenetluse puhul kiputakse ekslikult arvama, et sellega kaasaminek kergendab karistust. Kiirus karistuse mõistmisel võrreldes lühimenetlusega tegelikult mingisugust täiendavat eelist ei anna ja karistuseks võib olla ka reaalne vangistus.

Kiirmenetluse plussid ja miinused:

– sisuliseks kaitsetegevuseks väga napid võimalused!

– kiirustamisest tulenevate vigade oht!

+ kohus vähendab osaliselt sundraha

+ ülikiire ja odav

Tihti pakub uurija juba kohtueelses menetluses võimaluse mõnda menetlusliiki (nt lühimenetlust) taotleda, kuid oluline on silmas pidada, et tehtud valikuid menetlusliigi osas saab hiljemalt maakohtus (kuid mitte hiljem) enamasti muuta ja seda tuleks ka teha, kui olukord on muutunud. See on üks koht, kus ei maksa lasta end segada moraalipõhimõtetest (aumees jääb oma sõna juurde), sest kriminaalmenetluse reeglid näevad õiguse meelt muuta otsesõnu ette.

Tavakodanik vajab kriminaaladvokaati veel rohkem kui “pahad poisid”

Alles poole menetluse pealt kaitsja kohuseid täitma hakates näen sageli, et ennast kohtueelses menetluses ise kaitsnud inimeste tehtud valikud ja saavutatud tulemused ei ole parima võimaliku kaitse seisukohast optimaalsed. Kui tunnen huvi, miks just kriminaalasjas amatöörina politsei ja prokuratuuri kui professionaalidega rinda pistetakse, ei ole vastus viide kõhnale rahakotile (kriminaalasjades antakse soovi korral alati riigi poolt määratud kaitsja), vaid “ma ei vaja advokaati, sest ei ole midagi valesti teinud” või “mul ei lähe kaitsjat vaja, ega ma kurjategija ole”. Karistusõigus ja kriminaalmenetlus on õigusnormistiku “nišitooted”. Kuni need meid isiklikult ei puuduta (mida nad enamasti ju ei tee), suhtume neisse ükskõikselt. Kurjategijad peavad saama oma palga ja ilmselt riik on selle eest kuidagi hoolitsenud. Detailid meid ei huvita ja rohkem me sellest maailmast ei tea. Ometi on rida kuriteokoosseise, mille täitmine on põhimõtteliselt igapäevaeluliselt mõeldav. Kuriteod ei ammendu sugugi vaid varguse, vägistamise ja tapmisega. Tüüpilised on kergemas vormis vägivald (tegid “füüsilise noomituse” kodanikule, kes üritas Sinu autolt rattad varastada või kes Sinu tüdruksõpra solvas?), liiklusõnnetused (kaotasid roolis hetkeks tähelepanematu ja tulemuseks oli raskete tagajärgedega avarii?). Võib-olla tõstsid oma korterist välja üürniku, kes üüri ei maksnud ja keda paari viimase kuu jooksul isegi telefoni ja e-posti teel kätte ei saanud. Kõik eelnimetatud teod võivad hetkel kehtiva seaduse kohaselt kuriteo koosseisu täita ja tuua kaasa kriminaalasja alustamise Sinu suhtes. Sa ei pea selleks olema paadunud kriminaal, et kriminaalmenetlusest puudutatud saada. Kuna tavakodanik ei tunne kriminaalmenetlust (erinevalt varem karistatutest, kellel on isiklik kogemus), ei käitu ta tihtipeale enda huvide eest seismisel tõhusalt. On mõned tegurid, mis just nn korraliku kodaniku puhul töötavad tema vastu.

  • Lähtumine moraali-, mitte õigusnormidest

Moraali ja õiguse eristamine on õigusteaduskonna programmis üks esimestest teemadest, sest on oluline mõista õiguse spetsiifilisust erinevate sotsiaalsete reeglite hulgas. Kui Sa jurist ei ole, ongi moraalne kompass kergesti ainus suunanäitaja.

Mida parem lastetuba, seda vähem tasub kriminaalmenetlusse sattudes tugineda sisetundele. On rida põhimõtteid, mis hea kasvatuse osas ja kriminaalasjadega seoses risti vastupidiselt toimivad. Mõned näited:

“Julged teha, julge ka tunnistada.” Hea põhimõte pahandust teinud lapsele, aga kriminaalmenetluses on täiesti ametlikuks, lausa põhiseaduses sätestatud reegliks vastupidine: Sa ei pea enda vastu tunnistama.

“Aga tema tegi ka …”. Lapsena võis Sinu süü olla väiksem, kui naabermaja laps oli konkreetse pahanduse idee autoriks. Kriminaalmenetluses võib kellegi teise kaasatus tunduda süüd kergendava asjaoluna, aga karistusseadustiku kohaselt on see hoopis rakendavaks asjaoluks (grupis sooritatud kuritegu).

Keegi ütles mulle kunagi, et uurija oli nii meeldiv ja lihtsalt pidi talle ära selgitama, mis ja miks, et ta ei peaks kahtlustatavat halvaks inimeseks. Menetleja oma aastatepikkuse kogemuse ja saja erineva asjaga kindlasti ei rõõmusta ega kurvasta, mis iganes valikuid Sa oma asjas teed. Ainus, kes ennast halvasti tunneb, oled Sa ise.

  • Menetluse pikema perspektiivi mittearvestamine.

Eriti menetluse alguses juhib kahtlustatavat soov, et ebameeldiv olukord, kus ollakse, paremal juhul kogu menetlus, juba lõpeks.

Kriminaalmenetlusele allutatud olla ei ole meeldiv: uudis, et oled kahtlusalune, ülekuulamine akendeta ruumis, võimalik vahistamine, jne. Loomulik soov on, et see kõik kiiresti lõppeks ja valmisolek vastavalt tegutseda.

Täitsa võimalik, et uurijagi sellele uisa-päisa rapsimisele kaasa aitab. Võib-olla ta ütleb, et süü tunnistamisel oled õhtul juba oma kodus, aga muidu peab prokurörilt küsima, mis edasi saab – viidates vahistamise võimalikkusele.

Kiiruse seadmine esikohale ei pruugi lõpptulemust silmas pidades olla parim mõte, ükskõik, milline on kaitsepositsioon. See kehtib ka süü tunnistamise soovi korral.

Oletame, et olidki kakluses ja annad nüüd selle kohta ütlusi. Vastad ausalt, et tõesti lõid teist osalist. Samal ajal ei pruugita Sinult isegi küsida, et kas teine ka lõi, mistõttu lõpptulemusena ununeb midagi väga olulist, näiteks et teine lõi tegelikult esimesena. Kui see aga esmaülekuulamisel protokollist välja jääb, siis hilisemas faasis peetakse meelde tulnud asjaolusid Sinu ennast õigustavaks valetamiseks. Aga Sa muidugi ei tea seda.

Ka juhul, kui kaitsed end väitega, et olid küll joobes, aga roolis istus tegelikult sõber, võid enne selle versiooni esitamist unustada, et suurel ristmikul võis olla kaamera ja pilt kõneleb rohkem kui tuhat sõna.

Kriminaalasjad lõpevad harva kiiresti ja Sinu halvad valikud pöörduvad vääramatult Sinu vastu. Harjutamise võimalust ei anta ja mäng läheb lahti ootamatult. Kaitseadvokaat saab just varases menetluse faasis kõige rohkem abiks olla.

Kuritöö, kuid mitte ainult karistus: mis kaasneb kuriteos süüdimõistmisega

Kas raha või käerauad?Kui Dostojevski avaldaks oma kriminaalse pealkirjaga teose kaasaegses Eestis, võiks raamatu nimeks olla “Kuritöö ja karistus(ed), hulk raha, mis tuleb maksta ning muud kaasnevad ebameeldivused”.

Nimelt ei ole kuriteos süüdimõistmisega kaasnevaks negatiivseks tagajärjeks ainult karistus ise. Võib vabalt juhtuda, et nende teiste, karistuseks mitteolevate tagajärgede mõju on koormavam kui karistel endak.

Karistus- ja karistusmenetlusõiguses väljendub tõusva trendina arusaam, et ka süüdimõistetud peavad oma võla ühiskonna ees (vähemalt osaliselt) maksma sarnaselt kõigi teiste võlgnikega – rahas.

Millised on negatiivsed tagajärjed, mille kuriteos süüdimõistmine kaasa toob?

1. Karistused ja mõjutusvahendid

  • Põhikaristused: rahalist karistust ja vangistust teavad kõik. See, et karistada saab ka juriidilisi isikuid, on vähem teada, aga kui karistatakse, on üheks võimaluseks sundlõpetamine.

Vangistusi saab “pehmendada”, mõistes neid osaliselt või täielikult tingimuslikuna, asendades neid tasuta tehtava üldkasuliku töö või elektroonilise valvega.

Rahalise karistuse puhul seob seadus selle suuruse isiku varalise olukorraga selliselt, et mida paremal järjel ollakse, seda suurem on ka raha, millest tuleb riigi kasuks loobuda. Idee kohaselt ole nii rikas kui tahes, rahaline karistus peab valusalt kukru pihta lööma.

Rahalise karistuse osas on samuti võimalus kohaldada seda tingimuslikult: raha kuulub tasumisele vaid siis, kui katseaega edukalt ei läbita.

  • Lisakaristused ja muud mõjutusvahendid:
    • teatud õiguste äravõtmine: sõiduki juhtimise õigus, relvaluba, jahipidamisõigus, loomapidamise õigus. Elukutselise autojuhi jaoks on sõiduki juhtimise õiguse kaotamine (mis teatud liiklusrikkumiste korral on praktikas automaatne) ilmselt peamine süüdimõistmisega kaasnev sanktsioon, kuigi see on ainult “lisa” karistus.
    • keelud edasiseks tegevuseks: ettevõtluskeeld, ametikohal töötamise keeld. Täiendavad keelud tulevad lisaks karistusõiguse väliselt. Nt mitmetel õigusega ja õiguskaitsega seotud ametitel töötamine ei ole (mõnel juhul vaid tahtlikus) kuriteos süüdimõistmisel võimalik: kohtunik, advokaat, politseiametnik, isegi turvatöötaja. Juriidiliste isikute puhul on teatud tegevusaladel tegutsemise võimalus seatud sõltuvusse karistatuse puudumisest.
    • rahaline karistus, kui põhikaristuseks ei olnud rahaline karistus, saab raha küsida teatud juhtudel lisakaristusena.
    • Eestis elamise õiguse kaotamine (Eestist väljasaatmine): puudutab välismaalasi, sh isikuid, kes elavad Eestis, ent on võtnud Venemaa kodakondsuse.
    • laiendatud konfiskeerimine: riik ei võta süüdimõistetult ära ainult kuriteo vahendid ja sellega seoses saadu. Teatud tingimustel tuleb süüdimõistetul tõendada ka oma muu vara legaalset päritolu, et sellest mitte ilma jääda.

    Lisakaristusi ja mõjutusvahendeid on lisaks mainituile veelgi. Kui seadus näeb põhikaristuse osas kohtule kohustuse valida ja kohaldada vaid ühte, siis lisakaristuste osas lubab seadus rakendada üheaegselt mitut karistust.

2. Menetluskulud

Kuriteos süüdimõistmine ei piirdu karistusega, vaid igal juhul tuleb lisaks kukrut kergendada. Sealhulgas tuleb kanda järgmised kulud:

  • sundraha: sõltuvalt kuriteo raskusest 1,5 või 2,5 miinimumpalka (hetkel 480 või 800 eurot).
  • kaitsjatasu: isegi riigi poolt saadud nn tasuta advokaat (rääkimata valitud kaitsjast) ei ole süüdimõistmisel tegelikult tasuta, vaid tuleb süüdimõistetul kinni maksta. Määratud kaitsja tasu on hetkel kehtivate tariifide järgi 40 eurot / h + käibemaks.
  • ekspertiisikulud: ekspertiisid on kallid. Kohus aktsepteerib süüdimõistetu kohustusena hüvitada ka väga suuremahulisi ekspertiise, isegi kui need süüstavaid tulemusi ei anna. Tuleb ette, et hüvitamisele määratud ekspertiisikulu ületab rahalist karistust ennast mitmekordselt.

3. Tsiviilhagi

Sõltumata sellest, kas jääda või mitte süüdi kuriteos võib juhtuda, et kellelgi on põhjust esitada süüdi- või õigeksmõistetu suhtes varalisi nõudeid. Kriminaalmenetluses hagi esitades on nõudja eeliseks riigilõivu tasumisest vabastamine, prokuröri kui elukutselise juristi toetus nõude esitamisel, aga praktikas ka veidi väiksem kriitilisus, mida kohus nõuete lahendamisel võrreldes tsiviilkohtuga ilmutab. Kõik need tegurid suurendavad tõenäosust, et nõue esitatakse ja rahuldatakse.

4. Märk külge kogu eluks

Häbimärgistamist füüsilises mõttes küll ei ole, kuid info vaba kättesaadavus ja kiire liikumine täidavad häbimärgistamise eesmärgi isegi paremini.

Kriminaalasjades tehtud kohtuotsused on avalikud ja Riigi Teatajas (näiteks inimese nime või isikukoodi järgi) otsitavad. Süüdimõistetul võib ilmselt tekkida ja tekib probleeme Eestis töö leidmisega, eriti kui kriminaalasi pälvib meedia tähelepanu.

Nagu näha, on olemas rida väga häid põhjused, et tegutseda oma kriminaalasjas tõhusalt, kuriteos süüdimõistmist ja sellega kaasnevaid ebasoodsaid tagajärgi võimalusel vältides või minimeerides. Hea algus on palgata advokaat.

Kümme käsku koostööks advokaadiga

Kui jumal oleks andnud Moosesele kümme käsku koostööks advokaadiga (eriti kriminaaladvokaadiga!), võinuks need olla järgmised:

  1. Sa pead andma oma advokaadile teada absoluutselt kõik, mis oluline. Oletan, et Sa ei ole jurist või vähemalt konkreetse õigusvaldkonna asjatundja ega tea lõpuni, mis võib olla õiguslikult oluline. Just seetõttu ära hakka advokaadi eest ise asju ära otsustama ja tegutse põhimõttel, et vähimagi kahtluse korral edasta informatsioon igaks juhuks ikkagi. Kogemusest ütlen, et tihtipeale ei pruugi see või teine asjaolu tõesti konkreetses asjas rolli mängida, aga see selgub väga kiiresti. Seetõttu rääkimata jätmisega kulude säästu (või mis see kaalutlus olla võiks) ei kaasne.
  2. Sa pead halvad uudised advokaadile kõigepealt ja tegelikkust ilustamata ära rääkima. Oled allkirjastanud endale kahjuliku dokumendi? Panid toime õigusrikkumise ja keegi nägi seda pealt – keegi, kellel ei ole nägemisega probleeme ning kes teab, kus Sa elad. Ei ole midagi hullemat, kui anda protsessuaalsele vastasele võimalus võimalikult ebasobival ajal ebameeldivate üllatustega lagedale tulla, purustada ilmsete riskidega mittearvestav naiivne positsioon ja näidata nii Sind kui Su advokaati idiootidena.
  3. Sa võid erandina jätta mõne asja enda teada. Üheks vähestest juhtudest, kui see erand kehtib, on kui kavatsed eitada kuritegu, mille oled tegelikult toime pannud. Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 21(2) keelab advokaadil esitada kohtule teadvalt ebaõiget teavet. Ära pane advokaati valima kutse-eetika nõuete ja Sinu huvide vahel. Sa ei pea otse ütlema, et tegelikult istusid autoroolis Sina ja olid vahetult enne ära joonud pool liitrit viina. Samas puudub igasugune mõte salata, et autos Sa olid, politsei Sind kinni pidas ja vereproovi andma Sind viidi, kui see kõik on niikuinii dokumenteeritud. Samuti ära eita, et see kõik toimus kesklinnas, võimalik, et kaamerate vaateväljas.
  4. Sa ei tohi oma advokaadile valetada. Kui pead vajalikuks jätta midagi enda teada, siis vähemalt ära esita tõe pähe teadvalt ebaõigeid fakte. Ära ütle, käsi südamel, et Sina ei olnud roolis, kui see ei pea paika. Parem jäta üldse vastamata.
  5. Sa annad informatsiooni või muu endapoolse panuse advokaadile viivitusteta. Su tõendid veedavad tõenäoliselt niikuinii tööpäeva-paar advokaadi lauanurgal või inbox’is. Kui menetlustähtaeg tiksub, on Sinust tingitud lisaviivitused kurjast. Saan mõnikord kõnesid inimestelt, kellel on vaja kahe päevaga  (kuigi kaebetähtaeg on 30 päeva) midagi kuhugi kaevata ja tihti ei ole võimalik just kohe kukkuva tähtaja tõttu neid aidata.
  6. Kui on, edastad Sa oma jutu kinnituseks tõendid. Kui advokaat Sinu väidetes ei kahtle, siis vastaspoole advokaat, prokurör ja kohus teevad seda kindlasti. Edasta tõendid võimalusel elektrooniliselt – kaasaegsed advokaadid ja menetlejad käitlevad infot just nii.
  7. Sa peab tegutsema vastavalt advokaadi soovitusele. Uskuge, on olemas inimesi, kes nõuavad advokaadilt paaniliselt nõu oma kriiside lahendamiseks … et siis talitada risti vastupidi või jätta vajalik õigel ajal tegemata (millest piisab tavaliselt enam kui küllalt, et õigusabiprojekt nurjata). Aga tõesti: kui advokaat ikka ütleb, et kohtusse tasub panna selga pikkade varrukatega särk, siis tõenäoliselt on seal keegi, kellele Su tätoveeringud ei meeldi. Kui midagi olulist on kaalul, jäta isetegevus.
  8. Sa täidad oma advokaadiga sõlmitud kokkuleppeid. Kui advokaat ei ilmu määratud päeval ülekuulamisele või ei täida lubadust saata kaebus siis ja siis kohtusse, oled Sa hädas. Respekteeri oma advokaati vastu: anna teada, kui hilined või tuleb edasi lükata, maksa oma arved vastavalt kokku lepitule, ära proovi kokkuleppeid muuta pärast seda, kui oled töö juba kätte saanud.
  9. Sa hoiad koostöö üksikasjad salajas. Kliendil tehniliselt vaikimiskohustust ei ole, üksnes advokaadil. Kuid mis kasu on advokaadi vaikimisest, kui Sina oma asja tugevused ja nõrkused Facebook’i üles laed? Konfidentsiaalsusel on mingi põhjus, eks.
  10. Sa säästad raha ainult “jalgade töölt”. Advokaat ei saa anda olulises küsimuses pädevat nõu vaadates ainult Sulle olulise lepingu punkti 23.14(a). Ma ei ole veel kogenud, et mittejuristist kliendi ettevalmistatud lepinguprojekt aitaks tööaega säästa võrreldes olukorraga, kui teen selle algusest peale ise. Aga oma toimiku koopia saad Sa tõesti ise Tartust Tallinnasse ära tuua, vaata ainult et kõik lehed olemas oleksid.
Sedasi need malemängud mõnikord lõppevad

Inkvisitsiooniline ja võistlev menetlus Eesti kriminaalmenetluses

Sedasi need malemängud mõnikord lõppevadEesti kriminaalmenetluse terviklik mudel rajaneb kahel vastandlikul ideel: kohtueelne uurimine toimub inkvisitsioonilise menetlusena, samas kohtumenetlus käib võistlevuse põhimõttel.

Mida need kaks endast kujutavad ja mida Leon Glikmani Riigikogus tehtud kriitika tähendas? Miks on võistlev kohtumenetlus illusoorne?

Inkvisitsioonilise menetluse idee

Kõigepealt, inkvisitsioonilise menetluse idee ei seisne nõiajahis, pöidlakruvides ega tuleriidal põletamises.

Idee on hoopis selles, et õiguskaitseorganid (politsei, prokuratuur) üritavad selgitada välja objektiivse tõe: kas kuritegu leidis aset ja kui, siis millised on vastutust mõjutavad (sh süüdlast toetavad) asjaolud. Menetlejate ülesandeks on teha omad järeldused igakülgse uurimise tulemusena. Iga hinna eest kellegi süüstamiseni jõuda ei ole eesmärgiks, põhimõtteliselt samavõrd vastuvõetav on järeldus, et kuritegu ei ole toime pandud.

Kuna keegi loomulikult kahtlustatavale halba ei soovi (menetleja on sõber), ei ole kaitsja kasutamine kohtueelses menetluses seaduse järgi kohustuslik.

Siiski on selles üks konks: kõik, mis kohtueelses inkvisitsioonilises menetluses toimub, võib hiljem minna (ja süüstavad tõendid lähevad kindlasti!) kasutusse tõenditena ja seda juba võistlevas menetluses.

Kuriteos kahtlustatav on kohtueelses menetluses teadmatuses, milliseid tõendeid kogutakse, mis on nende sisu ja see ei ole juhuslik, vaid seaduse mõte ongi kahtlustatav sellisesse olukorda asetada. Menetlejatel on tõendite kogumisel laiad volitused, sh otsustada, milliseid versioone kontrollida ja milliseid mitte.

Võistleva menetluse idee

Kui kohtueelse uurimise tulemusena leiab prokuratuur, et on alust esitada süüdistus, läheb lahti võistlev menetlus. Prokuröri asi ei ole enam selgitada välja tõde (tema on süüs juba veendunud), uueks eesmärgiks on viia kohtu lauale kõik süüstavad tõendid ja saavutada süüdimõistev otsus. Ei ole absoluutselt prokuratuuri mure tagada, et esitatud saaksid süüd küsimärgi alla seadvad või seda kergendavad tõendid, sest nende eesmärk on teine. Muide, eeluurimisel koostatud toimikus võib ju sisalduda süüd täielikult välistav tõend, aga ei maksa lootma jääda, et see iseenesest kohtutoimikusse jõuab.

Prokuröri rolli muutust tasakaalustab ja signaliseerib see, et riik ei luba kahtlustataval enam kohtulikus kriminaalmenetluses ilma kaitsjata toimetada ja kui advokaati valitud ei ole, määrab riik ise kaitsja. Kui kaitsjaga koostööd ei tehta, jätab kahtlustatav ennast kaitsest põhimõtteliselt ilma.

Võistlus käib ainult võidu peale, süüdistaja ja kaitsja annavad endast parima poolt ja vastuargumentide esitamiseks ja selle käigus tõde selgubki.

Milles siis probleem on?

Pidades silmas eelseisvat võistlust kohtus, on prokuröri roll (tasakaalustamatus) kohtueelses menetluses võrreldav olukorraga, kus enne malepartii algust saab üks mängijatest vabad käed vastase malendeid laual ümber paigutada või sealt eemaldada.

Konkreetsemalt kahtlustatavast ja tunnistajast.

Kaitsjata kahtlustatava küsitlemine kohtueelses menetluses ja nende ütluste kasutamine kohtus on tihti nagu vastase lipu eemaldamine malelaualt enne esimese käigu tegemist. Eriti abitud sihtmärgid on kriminaalmenetluses kaitsjata pusides just varem karistamata nn tavalised inimesed, mitte korduvalt karistatud ning varasemat menetluskogemust omavad isikud. See on põhjus nr 1, miks ei ole eriti tark mõte võtta vastu seadusandja kahtlane pakkumine kohtueelses menetluses end ise kaitsta.

Tunnistajatele esitatakse kohtueelses menetluses täpselt sellised küsimused nagu menetleja vajalikuks peab. Kahtlustataval ega tema kaitsjal küsitlemise juurde asja ei ole. Kas ülekuualmisel esitatakse tunnistajat mõjutavaid suunavaid küsimusi (mida seadus keelab) või mitte, teavad ainult asjaosalised ja see on puhtalt nende südametunnistuse küsimus. Ülekuulamise protokollis tihtipeale küsimused üldse ei kajastu, on vaid antud ütlused.

Kohtuistungil kuulatakse kõik eeluurimisel küsitletud tunnistajad küll vahetult üle, aga katsugu nad teistsuguse infoga lagedale tulla. Vähe sellest, et neid nimetatakse valetajateks ja jäetakse kohtus antud ütlused tõendina arvestamata, ütluste muutmisel lisandub tunnistajale oht saada ise kriminaalkorras karistatud valeütluste andmise eest. Valeütluste andmise eest kriminaalasja alustamise otsustab aga … prokuratuur. Nii et informeeritud ja oma riske arvestaval tunnistajal on parem hoida oma varasematest ütlustest kümne küünega kinni. Kas see on sobiv lähtekoht õiglaseks võistlevaks menetluseks, või olemuslikult kallutab kohtuliku ristküsitluse eeluurimise info vormistamiseks, otsustagu igaüks ise.

Tegelikult on kohtueelses menetluses arvukalt muid menetluslikke nüansse, mis „mängu“ süüdistaja kasuks pööravad.