Kriminaalmenetlus Archives

26.05.2016 Risto Käbi

Loe oma kriminaalasja toimik ise ka kindlasti läbi!

Kriminaalasjas kahtlustatav olla ei ole vahva ja Sinu jaoks ei pruugi kogu see õigusevärk olla põrmugi huvitav. Ikka tuleb ette suhtumist, et palkan endale kriminaaladvokaadi ning las siis advokaat ajab seda asja. Ise tahan sellest teemast võimalikult vähe kuulda ja selleks kaitsja võtsingi.

Selliseks lähenemiseks on õnneks üsna palju ruumi, sest kaitsetegevuse põhiraskus lasub nii seaduse kui reaalse õiguspraktika kohaselt kriminaaladvokaadil, mitte kliendil. Vaevalt Sa ise apellatsiooni, kassatsiooni või mõnda taotlust koostama hakkad. Või tunnistajaid küsitled, protsessis toimuvat mõtestad ja sellele reageerid.

Miks Sa ikkagi pead oma toimikut ise lugema, kui Sul on advokaat?

Siiski on üks asi, mida kaitseadvokaat tahab näha Sind tegemas. Kui kohtueelne uurimine lõpeb ja saate kriminaalasja toimiku, siis loe see ise ka läbi. Kui oled ise nõus tegema ainult ühe asja kogu kriminaalmenetluse jooksul, tee just seda.

See on oluline, sest olgu kaitsja nii nutikas kui tahes ja soovigu Sinu jaoks ükskõik kui palju ära teha – ta ei tea Sinu elust rohkem kui Sa ise. Toimikut võib lugeda üht- või teistpidi, aga vaid Sina tead, mis tegelikult juhtus, milline tunnistaja valetab, kes on kelle endine elukaaslane ja millised olulised seotud sündmused on uurimisel tähelepanuta jäänud. Advokaadina toimikut lugedes ei pruugi välja tulla, et autos, mida Sa juhtisid, oli veel neli inimest. Sealt võib mitte välja tulla, et tegelikult lõi teine Sind esimesena. Või et politsei käis samal õhtul juba varem selles kohas korda loomas.

Harva kui toimiku ise läbi töötanud kliendilt ei tule ühtegi potentsiaalselt olulist infokildu või mõtet, mida saaks kaitseks kasutada.

“Aga minu kaitsja ütles, et tal on keelatud mulle toimikut anda”

Üllatusega kuulen, et mõned kaitsjad keelduvad andmast oma klientidele toimiku koopiat – lepingulised (kes on valitud kliendi poolt ja kelle kulu klient vahetult kannab) kaitsjad, tuntud kriminaalasju ajavad advokaadid, kellest võib ajalehest lugeda. Et kui tahad üldse oma asja materjaliga tutvuda, siis teed seda advokaadibüroos, ja kell läheb käima. Mis ajast sai ühislugemisest kooli esimese klassi programmi asemel õigusprofessionaali tasuline teenus?

Kelleltki ei tuleks tasu küsida vaid selle eest, et ta enda kriminaalasja toimikut lugeda saaks. Mõttekam on lasta aktiivsel kaitsealusel toimik ka ise läbi töötada ja pakkuda tasustatava ning tegelikku väärtust omava teenusena toimiku sisu (asjaolud, tõendid) analüüsi, lisatõendite hankimise ja kaitsepositsiooni arutamist.

Tõele au andes, kriminaalmenetluse seadustik tõesti piirab võimalusi toimikust koopiate tegemist (seda ei saa anda kolmandatele isikutele) ja mõnikord ei ole 100% materjali osas koopia tegemine kahtlustatavalegi võimalik. Tüüpiliselt aga piirangud kahtlustatava osas üldse puuduvad või puudutavad vaid üksikuid lehekülgi, seda ka suurtes asjades. Tõeline kaitsja muidugi vaidlustaks sellised absurdsed lauspiirangud kohe, kui need kehtestataks.

Kuidas oleks võimalik toimiku koopiat saamata tõhusalt läbi töötada vähegi mahukamaid asju (kümneid köiteid, tuhandeid lehekülgi) on võimatu ette kujutada. Muidugi vajad Sa koopiat, rahu ja aega, et päriselt süveneda.

“Minu advokaadi sõnul on toimik liiga mahukas, et see välja trükkida”

Toimik antakse kaitsjale tänapäeval elektrooniliselt, PDF-failina. Midagi ei ole tarvis ilmtingimata välja trükkida, tegelikult isegi mitte ainult selle pärast advokaadiga kokku saada. Pilveteenused ja Eesti riigi poolt pakutav failide ID-kaardi abil krüpteerimise teenus annavad võimaluse toimik täiesti turvaliselt ka Interneti kaudu kliendile kättesaadavaks teha.

Kui Sul aga on määratud kaitsja, oled vanglas ja taotled suures mahus paberkoopiaid, on olukord veidi teine. Riigi õigusabi osutaja tasu selles faasis on nii väike, et oma kuludega kümnete toimikute kopeerimine on määratud kaitsja poolt peale maksmine. Kaitsja saab taotleda paberkoopia tegemist prokuratuurilt, aga kui Sul asjaga kiire on, ole mõistlik ja leia võimalus see koopiakulu ise kanda.

Kui Sul päriselt on kaitsja, kes ei pea vajalikuks Sulle toimiku koopiat anda ega järelikult Sind kaitse teostamisse sisuliselt kaasata, on Sul vale advokaat.

30.11.201521.04.2020 Risto Käbi

Kahtlustatava ülekuulamine: rääkida või mitte?

(Uuendatud 21.04.2020) Kui inimest kahtlustatakse kuriteos, toimub juba enne kohut uurija juures ülekuulamine. Kaitsja osavõtt kriminaalmenetluses ei ole siis veel kohustuslik, mis võib kahjuks jätta petliku mulje, et asi ei ole tõsine ja toimuval siduvaid tagajärgi. Tegelikul on kahtlustatava üks olulisim otsus kogu kohtueelses menetluses, kas anda ülekuulamisel ütlusi või mitte. Seda otsust ei ole mõtet teha omapäi, vaid ikka kaitsja kaasabil.

Ütlen kohe, et enamasti on õige ütlusi mitte anda.

Ülekuulamine politseis võib hiljem võtta tõhusa kaitse

Sinu ütlused on oluline kaitseabinõu, mida saad ise enda kasuks (või kahjuks) kasutada. Kui neid valesti kasutada, võivad sõnad kergesti oma väärtuse kaotada. Seda juhul, kui Sinu jutt satub seletamatusse vastuollu teiste, kindlamate tõenditega või muudad kohtus varem räägitut. Kui Sinu ütlused muutuvad, on tulemuseks, et kohus ei usu sageli kumbagi neist versioonidest ja Sinu ütlusi tõenditena arvesse ei võeta. See on eriti kehv lugu, kui kahtlustus põhineb tõenditena valdavalt kellegi teise ütlustel. Sel juhul on Sinu eesmärk tasakaalustada oma ütlustega süüdistavad väited ja ülejäänus hoolitseb Sinu kaitse edu eest süütuse presumptsiooni põhimõte.

Ettevaatlikuks võiks teha, et ülekuulamisel ei ole Sulle teada, milliseid tõendeid on juba kogutud, sh kes mida ütlusi andes rääkinud on. Kogenud kriminaaladvokaat võib teha selles osas küll häid oletusi, kindlus saabub aga alles kohtueelse menetluse lõpetamisel, mil saate toimiku.

Küsimus ei ole ainult selles, kas oled süütu või kas armastad tõtt. Kahtlustuses võidakse Sulle nimetada arvukalt kuupäevi ja kellaaegasid kuude või aastate tagant, viidata õigusaktidele või dokumentidele, mida Sul kaasas ei ole. Või soovitakse otsekohe seisukohta süüküsimuses õigusrikkumise koosseisu kohta, milles kohtupraktika puudub. Kuidas peaksid olema valmis siin ja kohe kõike mäletama ning siduvalt otsustama?

Isegi kui Sa püüdlikult kaasa töötad ja räägid heas usus asjadest, mida täpselt ei mäleta, ära oota, et selles olukorras tõenäoliste ebatäpsuste osas hiljem mõistvad ollakse. See saab olema põhjus, miks prokurör palub kohtul Sinu jutu tõendina kõrvale jätta. Oma tõe rääkimiseks avaneb hiljem uusi võimalusi ja Sulle on parem rääkida üks kord, aga täie kindlusega üksikasjades, ning veenvalt.

Kahtlustatava ülekuulamine ei muuda menetluse kurssi

Levinud “intuitiivse” väärarusaama kohaselt tuleb uurimisel igal juhul koheselt hakata uurija küsimustele vastama, sest kui seda mitte teha, olevat see kui süü tunnistamine. Seadusest tulenev süütuse presumptsiooni põhimõte aga ütleb täpselt vastupidist. Vaikimine on Sinu põhiseaduslik õigus (PS § 22 lg 3), ja põhiseaduses on kirjas kõige väärtuslikumad õigused, mis on seal sätestatud põhjusega.

Millist tulemust Sa ootad, kui hakkad kohe ütlusi andma? Et riik tõstab käed üles ja kogu lugu lõpeb sealsamas? Ei, tõendite kogumine jätkub kindlasti ja Sinu jutt võib anda uusi ideid, kust neid otsida.

Advokaadita ülekuulamisel käinud kaitsealused on põhjendanud tehtud halbu valikuid sellega, et neile tundus, et kui süüd ei tunnista ja ütlusi ei anna, järgneb vahistamine ning väga karm karistus. Süü tunnistamine teeb tegelikult nii vahistamise kui süüdimõistmise ja karistamise riigile lihtsamaks, mitte keerulisemaks.

Mõnikord jäetakse kahtlustatava ülekuulamine viimaseks toiminguks enne asja prokuratuuri ja sealt edasi kohtusse saatmist. See on hetk, kui Sinul endiselt kriminaalasja materjali ei ole, küll on kohtueelsel menetlejal infot nii palju, kui üldse olema saab. Uurija võib seejuures ausalt välja öelda, et asi läheb vääramatult “proksi” ja teda absoluutselt ei huvita, kas Sina ütlusi annad ning mida seejuures räägid. Kuna oled vaid samm eemal asja materjali saamisest, siis mis eesmärki teeniks oma kaartide avamine vahetult enne seda, kui vastasmängija oma kaardid lauale paneb?

Ülekuulamise eesmärk on tihti süü, mitte süütuse tõendamine

Praktikas olen haruharva näinud, et uurija koguks mõne õigustava tõendi omal initsiatiivil. Kui aega jääb vaid poole “rehkenduse” tegemiseks (ja aega on alati vähe), saab tehtud just Sind süüdistav pool. Sageli unustatakse kahtlustatavalt pika ja põhjaliku süütunnistuse saamisel isegi ilmse puhtsüdamliku kahetsuse fikseerimine protokollis.

Ülaltoodu ei ole muidugi kogu tõde ja Sinu asja eripära võib õigustada teistsugust, isegi vastupidist lähenemist. Kindel on aga see, et kahtlustatava ülekuulamine on tähtis hetk ja seal tehtud rumalused maksavad hiljem valusalt kätte. Palka endale juba enne ülekuulamist kaitseadvokaat ning tee otsustus rääkimise või vaikimise kohta teadlikult.

Karistusõigus / Kriminaalmenetlus / Menetlused 0 kommentaari

26.02.201430.04.2016 Risto Käbi

“Teenusepaketid” kriminaalmenetluses: menetlusliigid kriminaalasja kohtumenetluses

Kriminaalprotsess toimib Eestis kui tasuline sundteenus: süüdimõistva otsuse jõustumisel saab “teenus” osutatud ja aeg on saadud väärtuse eest tasuda. “Teenusest” keeldumine ei ole enamasti võimalik, kuid kriminaalmenetluse seadustik näeb siiski ette erinevaid “teenusepakette”, mille vahel on võimalik valida. Kui juba maksta, miks mitte valida neist sobivaim.

Rangelt võttes ei saa rääkida võimalusest midagi vabalt valida (prokuratuuri nõusolek on samuti vajalik), aga üldmenetluse ressursinõudlikkuse tõttu ka riigi jaoks on süüdistataval menetlusliigi määramisel rohkem võimu kui võiks arvata.

Kirjutan, mida menetlusliigid endast kujutavad ja mida valikut tehes silmas tasub pidada.

Üldmenetlus. Selle menetlusliigi puhul toimub ainsana nö korralik kohtumenetlus, kus kõiki tõendeid uuritakse vahetult ja põhjalikult, sh kutsutakse tunnistajad/kannatanud kohtusse ning neid saab (enamasti esimest korda kogu menetluses) küsitleda ka süüdistatav oma kaitsjaga. Liide “üld-” on eksitav, kuna statistiliselt on tegu erandliku nähtuse, mitte reegliga.

Kui süüdistus põhineb oluliselt isikute süüstatavatel ütlustel ja süüdistatav vaidleb süüdistusele vastu, on loomulik valik üldmenetlus, sest ainult see võimaldab tõendi allikat kriitiliselt küsitleda. Kuigi kohtueelne uurimine peaks seisnema ka süüdistatavat õigustavate asjaolude põhjalikus välja selgitamises, näitab elu, et põhiaur läheb süüdistust toetavate tõendite kogumisele. Kohtueelse uurimise tulemuseks oleva kriminaaltoimik koosneb praktikas enamasti vaid süüstavatest tõenditest.

Kriminaalasja kohtumenetluse “korralikult tegemise” vastu sunnib väga sageli otsustama ressursimahukus, seda nii kaitse, süüdistuse kui ka kohtu poolelt. Menetlejatel napib aega, samuti on süüdistatav surve all, kui tal on vara, mille arvelt kulukas menetlus kinni maksta ja kui tal on töökoht, kus ilmselt ei tervitata tema päevade viisi puudumist kriminaalsüüdistuse tõttu. Kui lisada juurde arvestatav võimalus talutavaks karistuseks läbi mõne kergema menetlusliku tee, ongi tulemuseks olukord, kus kriminaalmenetluses on reegliks kokkuleppemenetlus ja lühimenetlus, mitte põhjalik üldmenetlus.

Üldmenetluse plussid ja miinused:

+ menetluse põhjalikkus ja tasakaal, tõendite kriitika reaalne võimalus

+ võimalik õigeksmõistev otsus

– ajakulukas ja kallis. Kui ajakulukus on eesmärgiks, võib see muidugi ka pluss olla

Lühimenetlus. Menetlusliik, kus kohus lahendab asja rangelt kohtueelse uurimise käigus koostatud toimiku materjalide alusel. Süüdistataval on võimalik anda kohtus ütlusi, aga muus osas toimikuväliseid tõendeid üldse ei arvestata. Boonuseks on põhikaristuse vähendamine 1/3 võrra, kui tehakse süüdimõistev otsus.

Kohtumenetlus võtab enamasti mõned tunnid, lihtsamates asjades veel vähem.

Kaitse seisukohalt ei ole 33% “allahindlus” põhikaristuselt enamasti eraldi piisav argument, et lühimenetluse kasuks otsustada, kuna menetlus on programmeeritud lõppema süüdi mõistmisega. Kui kohtueelne uurimine on keskendunud süüstavate tõendite kogumisele ja kohus lähtub vaid kogutud materjalist, siis milline on prognoos tulevasele kohtuotsusele?

Kui vaielda süüdistusele vastu, on enamasti parem üldmenetlus, kui süüd tunnistada, tuleks eelistada hoopis kokkuleppemenetlust.

Samas võib seotus kirjalike materjalidega olla just strateegiliseks põhjuseks, miks lühimenetlus valida. Oletame, et kohtueelsel uurimisel on tunnistaja andnud ütlusi, mille osas on võimalik veel loota nende ebapiisavusele süüdimõistva otsuse tegemiseks. Näiteks kui uurija on unustanud mõne olulise küsimuse esitamast, on lühimenetlus viis, kuidas mitte lasta prokuröril kohtus tehtud viga parandada.

Lühimenetlus sobib kaitse seisukohalt ka siis, kui teo asjaolude osas vaidlust ei ole ning vaieldakse vaid õigusnormi kohaldamise üle (nt kas tegu täidab kuriteo koosseisu).

Kui lühimenetlus valida, tuleb hoolitseda, et toimiku saamisele järgneva 10 päeva jooksul kaitse seisukohalt olulised tõendid esitatud saaksid ning need ka toimiku juurde võetaks, kuna hiljem neid esitada enam ei saa.

Lühimenetluse plussid ja miinused:

– isikute ütlustel põhinevad tõendid ei ole reaalselt kritiseeritavad

– süsteemne kallutatus süüdimõistva otsuse tegemiseks

+ teoreetiliselt võimalik ka õigeksmõistev otsus

+ süüdimõistmisel põhikaristusest 1/3 maha

+ kiire ja odav

+ prokurör ei saa süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud karistust vaidlustada, süüdistatav ja kaitsja saavad

Kokkuleppemenetlus. Menetlusliik, kus karistus lepitakse prokuröri, süüdistatava ja kaitsja poolt kokku ning kohtu valik on see kas kinnitada või kinnitamata jätta. Menetlejate üldine töökoormus tingib, et kokkulepe siiski valdavalt kinnitatakse. Kohtuistung võtab enamasti mitte üle poole tunni.

Kokkuleppemenetlus on mõistlik, kui eeldatav tulemus mistahes menetluses oleks süüdimõistmine. Sel juhul annab kokkuleppeline lahendus kindlustuspoliisi karistuse suhtes. See on eriti oluline, kui karistusena võib kõne alla tulla reaalne vangistus või rahalise karistuse summad on suured. Samuti saab kokkuleppemenetluse kaudu karistuse algust teatud ulatuses ajastada, mis võiks olla oluline autojuhile, kes soovib kahjude minimeerimiseks juhtimisõiguse kaotuse ühitada oma puhkuse ajaga. Juriidilise isiku juhatusele annab kokkuleppemenetlus võimaluse hankida kokkuleppele heakskiit nõukogult või osanikelt.

Kokkuleppemenetluse plussid ja miinused:

– õigeksmõistev otsus ei ole võimalik

– isikute ütlustel põhinevad tõendid ei ole kontrollitavad

– kokkulepet kinnitav kohtuotsus ei ole sisuliselt vaidlustatav

+ karistuse riskid maandatud

+ kiire ja odav

(+ süüdimõistmisel põhikaristusest 1/3 maha. Seadus seda otseselt ette ei näe, kuid karistuse kokku leppimisel oleks arusaamatu, kui isiku suhtes, kes loobub õigeksmõistva kohtuotsuse võimalusest ei kohalduks lühimenetlusest (kus ta sellest ei loobu) tulenev “boonus”)

Käskmenetlus. Menetlusliik, kus kohus lahendab asja kirjalikult. Sobiv välismaal töötavale inimesele, kes ei soovi kohtuistungi pärast Eestisse tulla.

Käskmenetluse plussid ja miinused:

– kohtuotsus saab olla vaid süüdimõistev

+ prokurör ei saa kohtuotsust vaidlustada

+ ebasobiva kohtuotsuse korral võimalik taotleda asja lahendamist üldkorras

+ ainus menetlusliik, kus kohtuistungit ei toimu

+ kiire ja odav

Kiirmenetlus. Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette võimaluse lahendada asju eriti kiirelt, seda kas üld-, kokkuleppe-, kuid enamasti lühimenetluse korras. Eile õhtul panid toime kuriteo, täna hommikul kuulame Sind üle ja juba lõuna ajal on kohtuistung.

Kaitse seisukohast on raske näha põhjuseid, kuidas kiirustamine ja sellest tulenev vigade oht, samuti ajaline kitsikus mistahes mõistlikuks kaitsetegevuseks (kuidas võiks toimuda kaitse seisukohast oluliste tõendite hankimine tingimustes, kus kahtlustatav on kinni peetud ja aega selleks mõned tunnid) võiks olla tegelikult kompenseeritud sundraha osalise vähendamisega kohtu poolt. Kiirmenetlus on oma sisult analoogiline sellega, kui lähete arsti juurde ja palute tal operatsiooni teha kümme korda tavalisest kiiremini, et teenus ainult veidi odavam oleks.

Kiirmenetluse puhul kiputakse ekslikult arvama, et sellega kaasaminek kergendab karistust. Kiirus karistuse mõistmisel võrreldes lühimenetlusega tegelikult mingisugust täiendavat eelist ei anna ja karistuseks võib olla ka reaalne vangistus.

Kiirmenetluse plussid ja miinused:

– sisuliseks kaitsetegevuseks väga napid võimalused!

– kiirustamisest tulenevate vigade oht!

+ kohus vähendab osaliselt sundraha

+ ülikiire ja odav

Tihti pakub uurija juba kohtueelses menetluses võimaluse mõnda menetlusliiki (nt lühimenetlust) taotleda, kuid oluline on silmas pidada, et tehtud valikuid menetlusliigi osas saab hiljemalt maakohtus (kuid mitte hiljem) enamasti muuta ja seda tuleks ka teha, kui olukord on muutunud. See on üks koht, kus ei maksa lasta end segada moraalipõhimõtetest (aumees jääb oma sõna juurde), sest kriminaalmenetluse reeglid näevad õiguse meelt muuta otsesõnu ette.

Karistusõigus / Kohtuasjad / Kriminaalmenetlus / Menetlused / Menetluskulud 0 kommentaari

01.02.201430.04.2016 Risto Käbi

Tavakodanik vajab kriminaaladvokaati veel rohkem kui “pahad poisid”

Alles poole menetluse pealt kaitsja kohuseid täitma hakates näen sageli, et ennast kohtueelses menetluses ise kaitsnud inimeste tehtud valikud ja saavutatud tulemused ei ole parima võimaliku kaitse seisukohast optimaalsed. Kui tunnen huvi, miks just kriminaalasjas amatöörina politsei ja prokuratuuri kui professionaalidega rinda pistetakse, ei ole vastus viide kõhnale rahakotile (kriminaalasjades antakse soovi korral alati riigi poolt määratud kaitsja), vaid “ma ei vaja advokaati, sest ei ole midagi valesti teinud” või “mul ei lähe kaitsjat vaja, ega ma kurjategija ole”. Karistusõigus ja kriminaalmenetlus on õigusnormistiku “nišitooted”. Kuni need meid isiklikult ei puuduta (mida nad enamasti ju ei tee), suhtume neisse ükskõikselt. Kurjategijad peavad saama oma palga ja ilmselt riik on selle eest kuidagi hoolitsenud. Detailid meid ei huvita ja rohkem me sellest maailmast ei tea. Ometi on rida kuriteokoosseise, mille täitmine on põhimõtteliselt igapäevaeluliselt mõeldav. Kuriteod ei ammendu sugugi vaid varguse, vägistamise ja tapmisega. Tüüpilised on kergemas vormis vägivald (tegid “füüsilise noomituse” kodanikule, kes üritas Sinu autolt rattad varastada või kes Sinu tüdruksõpra solvas?), liiklusõnnetused (kaotasid roolis hetkeks tähelepanematu ja tulemuseks oli raskete tagajärgedega avarii?). Võib-olla tõstsid oma korterist välja üürniku, kes üüri ei maksnud ja keda paari viimase kuu jooksul isegi telefoni ja e-posti teel kätte ei saanud. Kõik eelnimetatud teod võivad hetkel kehtiva seaduse kohaselt kuriteo koosseisu täita ja tuua kaasa kriminaalasja alustamise Sinu suhtes. Sa ei pea selleks olema paadunud kriminaal, et kriminaalmenetlusest puudutatud saada. Kuna tavakodanik ei tunne kriminaalmenetlust (erinevalt varem karistatutest, kellel on isiklik kogemus), ei käitu ta tihtipeale enda huvide eest seismisel tõhusalt. On mõned tegurid, mis just nn korraliku kodaniku puhul töötavad tema vastu.

Lähtumine moraali-, mitte õigusnormidest

Moraali ja õiguse eristamine on õigusteaduskonna programmis üks esimestest teemadest, sest on oluline mõista õiguse spetsiifilisust erinevate sotsiaalsete reeglite hulgas. Kui Sa jurist ei ole, ongi moraalne kompass kergesti ainus suunanäitaja.

Mida parem lastetuba, seda vähem tasub kriminaalmenetlusse sattudes tugineda sisetundele. On rida põhimõtteid, mis hea kasvatuse osas ja kriminaalasjadega seoses risti vastupidiselt toimivad. Mõned näited:

“Julged teha, julge ka tunnistada.” Hea põhimõte pahandust teinud lapsele, aga kriminaalmenetluses on täiesti ametlikuks, lausa põhiseaduses sätestatud reegliks vastupidine: Sa ei pea enda vastu tunnistama.

“Aga tema tegi ka …”. Lapsena võis Sinu süü olla väiksem, kui naabermaja laps oli konkreetse pahanduse idee autoriks. Kriminaalmenetluses võib kellegi teise kaasatus tunduda süüd kergendava asjaoluna, aga karistusseadustiku kohaselt on see hoopis rakendavaks asjaoluks (grupis sooritatud kuritegu).

Keegi ütles mulle kunagi, et uurija oli nii meeldiv ja lihtsalt pidi talle ära selgitama, mis ja miks, et ta ei peaks kahtlustatavat halvaks inimeseks. Menetleja oma aastatepikkuse kogemuse ja saja erineva asjaga kindlasti ei rõõmusta ega kurvasta, mis iganes valikuid Sa oma asjas teed. Ainus, kes ennast halvasti tunneb, oled Sa ise.

Menetluse pikema perspektiivi mittearvestamine.

Eriti menetluse alguses juhib kahtlustatavat soov, et ebameeldiv olukord, kus ollakse, paremal juhul kogu menetlus, juba lõpeks.

Kriminaalmenetlusele allutatud olla ei ole meeldiv: uudis, et oled kahtlusalune, ülekuulamine akendeta ruumis, võimalik vahistamine, jne. Loomulik soov on, et see kõik kiiresti lõppeks ja valmisolek vastavalt tegutseda.

Täitsa võimalik, et uurijagi sellele uisa-päisa rapsimisele kaasa aitab. Võib-olla ta ütleb, et süü tunnistamisel oled õhtul juba oma kodus, aga muidu peab prokurörilt küsima, mis edasi saab – viidates vahistamise võimalikkusele.

Kiiruse seadmine esikohale ei pruugi lõpptulemust silmas pidades olla parim mõte, ükskõik, milline on kaitsepositsioon. See kehtib ka süü tunnistamise soovi korral.

Oletame, et olidki kakluses ja annad nüüd selle kohta ütlusi. Vastad ausalt, et tõesti lõid teist osalist. Samal ajal ei pruugita Sinult isegi küsida, et kas teine ka lõi, mistõttu lõpptulemusena ununeb midagi väga olulist, näiteks et teine lõi tegelikult esimesena. Kui see aga esmaülekuulamisel protokollist välja jääb, siis hilisemas faasis peetakse meelde tulnud asjaolusid Sinu ennast õigustavaks valetamiseks. Aga Sa muidugi ei tea seda.

Ka juhul, kui kaitsed end väitega, et olid küll joobes, aga roolis istus tegelikult sõber, võid enne selle versiooni esitamist unustada, et suurel ristmikul võis olla kaamera ja pilt kõneleb rohkem kui tuhat sõna.

Kriminaalasjad lõpevad harva kiiresti ja Sinu halvad valikud pöörduvad vääramatult Sinu vastu. Harjutamise võimalust ei anta ja mäng läheb lahti ootamatult. Kaitseadvokaat saab just varases menetluse faasis kõige rohkem abiks olla.

Karistusõigus / Kriminaalmenetlus / Menetlused / Õigusabi 0 kommentaari

17.10.201221.06.2019 Risto Käbi

Võistlev menetlus ja inkvisitsiooniline menetlus kriminaalasjades

(Uuendatud 21.06.2019) Eesti kriminaalmenetluse mudel rajaneb kahel vastandlikul ideel: kohtueelne uurimine toimub inkvisitsioonilise menetlusena, kohtumenetlus on nn võistlev menetlus. Mida need kaks endast kujutavad ja mida vandeadvokaat Leon Glikmani Riigikogus tehtud kriitika tähendas?

Kuidas käib inkvisitsiooniline menetlus

Inkvisitsiooniline menetlus ei tähenda täna muidugi nõiajahti, pöidlakruvisid ja tuleriidal põletamist.

Idee on hoopis selles, et õiguskaitseorganid (politsei, prokuratuur) üritavad selgitada välja objektiivse tõe: kas kuritegu leidis aset ja kui, siis millised on vastutust mõjutavad (sh süüdlast toetavad) asjaolud. Menetlejate ülesandeks on teha omad järeldused igakülgse uurimise tulemusena, sh süüd välistavaid või kergendavaid tõendeid kogudes. Iga hinna eest kellegi süüstamiseni jõuda ei tohiks olla eesmärgiks, põhimõtteliselt samavõrd vastuvõetav on järeldus, et kuritegu ei ole toime pandud. Seda küll vaid teoreetiliselt. Kriminaalasjadega rohkem kokku puutudes ei jää märkamatuks, et reaalne eeluurimine keskendub valdavalt, kui mitte eksklusiivselt toimingutele, mille eesmärk on tõendada just kahtlustusversiooni. Prokurör ei ole kohtusse minemas kedagi kaitsma, vaid ainult süüdistama.

Kuna keegi “loomulikult” kahtlustatavale kunagi halba ei soovi, ei ole kaitsja kasutamine kohtueelses menetluses seaduse järgi kohustuslik. Mõned uurijad ei unusta advokaati soovivale isikule selgitamast, et selleks nõutav aeg tähendab pikemat viibimist politseis või arestimajas. Seadus seab uurijale veidra kohustuse heidutada ka riigi õigusabi soovijat infoga, mis see maksma võib minna (vt kriminaalmenetluse seadustiku § 43 lg 3¹).

Siiski on selles üks konks: kõik, mis kohtueelses inkvisitsioonilises menetluses toimub, võib hiljem minna kasutusse tõenditena ja seda juba nn võistlevas menetluses. Kaitsja puudumisel tehtud halvad otsused tulevad kohtusse kaasa.

Kuriteos kahtlustatav on kohtueelses menetluses teadmatuses, milliseid tõendeid kogutakse, mis on nende sisu. See ei ole juhuslik, vaid seaduse mõte ongi kahtlustatav sellisesse ebakindlusse asetada. Menetlejatel on tõendite kogumisel laiad volitused, sh otsustada, milliseid versioone kontrollida ja milliseid mitte.

Mida tähendab võistlev menetlus

Kui kohtueelse uurimise tulemusena leiab prokuratuur, et on alust esitada süüdistus, läheb lahti võistlev menetlus. Prokuröri asi ei ole enam selgitada välja tõde (tema on selleks hetkeks süüs juba veendunud), uueks eesmärgiks on viia kohtu lauale kõik süüstavad tõendid ja saavutada süüdimõistev otsus. Ei ole absoluutselt prokuratuuri mure tagada, et esitatud saaksid süüd küsimärgi alla seadvad või seda kergendavad tõendid. Eeluurimisel koostatud toimikus võib ju sisalduda süüd täielikult välistav tõend, aga ei maksa lootma jääda, et see iseenesest kohtutoimikusse jõuab.

Prokuröri rolli muutust tasakaalustab ja signaliseerib see, et riik ei luba kahtlustataval enam kohtulikus kriminaalmenetluses ilma kaitsjata toimetada ja kui advokaati valitud ei ole, määrab riik ise kaitsja. Kui kaitsjaga koostööd ei tehta, jätab kahtlustatav end kaitsest põhimõtteliselt ilma.

Võistlus käib ainult võidu peale, süüdistaja ja kaitsja annavad endast parima poolt ja vastuargumentide esitamiseks. Selle käigus tõde selgubki.

Milles siis probleem on?

Pidades silmas eelseisvat võistlust kohtus, on prokuröri roll (selle tasakaalustamatus) kohtueelses menetluses võrreldav olukorraga, kus enne malepartii algust saab üks mängijatest vabad käed vastase malendeid laual ümber paigutada või sealt eemaldada. Konkreetsemalt kahtlustatavast ja tunnistajast.

Kaitsjata kahtlustatava küsitlemine kohtueelses menetluses ja nende ütluste kasutamine kohtus on tihti nagu vastase lipu eemaldamine malelaualt enne esimese käigu tegemist. Eriti abitud sihtmärgid on kriminaalmenetluses kaitsjata pusides just varem karistamata nn tavalised inimesed, mitte korduvalt karistatud ning varasemat menetluskogemust omavad isikud. See on põhjus nr 1, miks ei ole eriti tark mõte võtta vastu seadusandja kahtlane pakkumine end kohtueelses menetluses ise kaitsta.

Tunnistajatele esitatakse kohtueelses menetluses täpselt sellised küsimused nagu menetleja vajalikuks peab. Kahtlustataval ega tema kaitsjal küsitlemise juurde asja ei ole. Kas ülekuulamisel esitatakse tunnistajat mõjutavaid suunavaid küsimusi (mida seadus keelab), teavad ainult osalejad ja see on nende südametunnistuse küsimus. Ülekuulamise protokollis mõnikord küsimused üldse ei kajastu, on vaid vastuste põhjal koostatud jutt.

Kohtuistungil kuulatakse kõik eeluurimisel küsitletud tunnistajad küll vahetult üle, aga katsugu nad teistsuguse infoga lagedale tulla. Vähe sellest, et neid nimetatakse valetajateks, ütluste muutmisel lisandub tunnistajale oht saada ise kriminaalkorras karistatud valeütluste andmise eest. Valeütluste andmise eest kriminaalasja alustamise otsustab aga … prokuratuur. Informeeritud ja oma riske arvestaval tunnistajal on parem hoida oma varasematest ütlustest kümne küünega kinni. Kas see on sobiv lähtekoht õiglaseks võistlevaks menetluseks või olemuslikult kallutab kohtuliku ristküsitluse eeluurimise info vormistamiseks, otsustagu igaüks ise.

Tegelikult on kohtueelses menetluses arvukalt muid menetlusnüansse, mis „mängu“ kahtlustatava või süüdistava kahjuks üritavad pöörata. Ise sellele kaasa aidata ei maksa.

Karistusõigus / Kriminaalmenetlus / Menetlused 0 kommentaari

07.05.201213.10.2020 Risto Käbi

Kaitsja saab Sind aidata

(Uuendatud 05.12.2017) Kaitsja abita kriminaalasja menetluses läbi ei saa. Hiljemalt kohtueelse menetluse lõpus pead kaitsja endale valima kas ise või teeb seda riik, st see, kes Sind kahtlustab ja süüdistab.

Kuigi seadus lubab palgata kaitseadvokaadi alles kriminaalasja menetluse hilisemas faasis, on kaitsja kasutegur sedasi tunduvalt väiksem.

Kulude olulise säästmise argumenti advokaadi palkamisega viivitamisel ei eksisteeri, kuna kohtueelses uurimises ei ole töömaht tüüpiliselt väga suur. Kogu kriminaalasja materjal tuleb kaitsjal lõppude lõpuks ikka selgeks teha, seda ainult võimaluseta juba toimunut tagantjärele mõjutada. Kaitsja töö tulemuslikkuse ja tasu suhte maksimeerimiseks tasub kriminaalasjas abi otsida kohe menetluse alguses. Millisel moel saab kriminaalasju ajav advokaat Sulle abiks olla?

Kaitsja kuulab Sind ära

Vähemalt teatud osa kohtueelse uurimise taktikast on üles ehitatud Sinu inimlikule soovile oma muret kellegagi jagada või südametunnistust läbi rääkimise kergendada. Hea partner selliseks vestluseks on Sinu advokaat, mitte politseiuurija. Asi selles, et uurija julgustab kindlasti Sind oma lugu talle ära rääkima, aga see pannakse kirja ja kasutatakse hiljem Sinu vastu (kohtus ja/või lisatõendite leidmisel) ära. Nii oled küll “poolest murest” lahti saanud, aga saad uue kohe asemele.

Kaitsjaga rääkides ei ole tegu muidugi lihtsalt mure ära rääkimisega, vaid advokaat sõelub sealt välja Sinu kaitse suhtes olulise ja kasuliku, mis seal alati olemas on.

Kaitseadvokaat tasakaalustab Sulle antava info

Kriminaalasjade menetluses reeglid peaksid idee kohaselt tagama Sinu kaitse kohtueelsel uurimisel ka ilma advokaadi osavõtuta. Pead olema eriti hea närvikavaga kriitiliselt mõtlev inimene, et julgeda menetlustoimingul toimuvat kahtluse alla seada või valida uurija poolt ette pandud kahe variandi vahel otsustades hoopis kolmanda. Tavaliselt need isikuomadused akendeta ülekuulamisruumis end ei ilmuta.

Lihtne näide on suvaline menetlustoiming, mis algab Sulle õiguste tutvustamisest. Ideaalis peaks uurija kulutama kümme minutit, et Sulle detailselt selgitada kõiki Sinu õigusi, rõhutades, et Sa ei pea üldse enda vastu suunatud kriminaalasjas tema tööle kaasa aitama. Reaalses elus loed oma kümneid erinevaid õigusi ise paberilt ja annad selle kohta allkirja. Sinu advokaat saab hoolitseda, et mõistaksid, kui tõsises olukorras oled, millised on hetkel tõesti need kõige olulisemad õigused ja kuidas neid tõhusalt kasutada.

Teine näide. Kui kohtueelne menetlus lõpeb, võtab prokuratuur tihti initsiatiivi, et suunata Sind riigi aega säästva lihtmenetluse (kokkuleppemenetlus, käskmenetlus, lühimenetlus) teele ja teeb Sulle ettepaneku nende seast mõne valimiseks. Võib juhtuda, et Sinu jaoks mõistlik valik on tõesti nende hulgas, kuid see ei pruugi alati nii olla. Riigi huvi saavutada Sinu süüdimõistmine võimalikult lihtsalt ei lange alati kokku Sinu huviga saavutada eeskätt enda jaoks parim võimalik lahend. Aktiivne kaitsja võib Sulle sobivate asjaolude esinemisel valikuvõimalusi juurde luua, taotledes lepitusmenetluse läbiviimist, kriminaalmenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel, vms.

Kriminaaladvokaat aitab Sul teha otsuseid

Kriminaalmenetluses osaleva isiku tegutsemisvõimalused kaitse korraldamisel on aja jooksul suurenenud. See tähendab vajadust teha rohkem otsuseid ja kaasnevat riski otsustada valesti. Kas tunnistada süüd või mitte ja kui, siis millal on selleks õige aeg? Kas anda ütlusi või mitte? Milline menetlusliik on antud asjas mõttekas valida? Kas prokuratuuri pakutav kokkulepe tuleks vastu võtta? Kas ja kui, siis millal ja millised tõendid esitada? Kõigi nende otsuste juures saab asjatundlik advokaat Sulle palju selgust ja kindlust juurde anda. Ilma kaitsjata ei pruugi Sa arugi saada, et otsuse koht üldse olemas on.

Kriminaalasjas tehtavad otsustused võivad mõnikord olla väga kaalukad, suure mõjuga Sinu edasisele elule. Tahad kindlasti, et need ei oleks kantud ebameeldivasse olukorda sattumise paanikast, samas ka mitte soovmõtlemisest. Vähim, mida Sa isegi raskeid otsuseid tehes peaksid saama on kindlus, et oled tegutsenud antud juhtumi piiranguid arvestades endale parimal võimalikul moel.

Kaitsja on Sulle moraalseks toeks

Sa ei pea kriminaalmenetluse “supis” olema üksinda. Sul on sel raskel teel vähemalt üks vaid Sinu huvides tegutsev “sõber” ka siis, kui teised Sulle selja pööravad.

Kui arvad, et vajad kaitsja abi ning soovid ta endale ise valida, siis äkki huvitab Sind mille järgi advokaati valida ja kui palju advokaadi abi maksab?

Advokaat / Kaitsja / Kriminaalmenetlus 0 kommentaari