• Blogi

kas Sul on case
  Risto Käbi

Kas Sul on “case”?

(Uuendatud 27.09.2019) Õigusi on võimalik teostada erinevatel viisidel. Ükskõik, kas oled saatmas nõudekirja, esitamas kahjunõuet või apellatsiooni, selleks peab juriidiliselt alust olema ehk Sul peab olema case. Kirjutan, millest edukas õiguslik positsioon (case) koosneb ja mis asja perspektiivi hindamises keerulist on.

Millest koosneb case?

Teooria on lihtne: case koosneb kahest osast – asjaolud ja õigusnorm.

1. Asjaolud. Nende all peetakse silmas fakte, reaalses elus toimunud või toimuvaid sündmusi. Keegi sõitis Sinu auto mõlki, sündis laps, esitati taotlus, viljasaak ikaldus jne.

Asjaolud ei ole kirjas seaduses (õigusnormis), need eksisteerivad meid ümbritsevas tegelikkuses. Nii ei ole võlaõigusseaduse § 396 lg-s 1 toodud laenulepingu definitsioon (sh seal nimetatud „laenuandja“, „laenusaaja“ ja „laen“) asjaolu, vaid õigusnorm. Konkreetne sõlmitud „laenuleping nr 123456“ ja selles sisalduvad kokkulepped aga on kõik just asjaolud.

Vähestel asjaoludel on meie elus õiguslik tähendus ja juristi kunst on need olulised faktid üles leida. Mõnikord toob klient kõik faktid ise lauale, teinekord tuleb kõvasti kive ümber pöörata, et midagi leida. Tuleb ka ette, et advokaat peab uurima välja ka selliseid fakte, mida klient ei taha talle anda ja võib-olla endalegi tunnistada. Seejärel tuleb mõelda, kas ja kuidas on need asjaolud tõendatavad. Head juristid mõtlevad muidugi juba ette ka neile asjaoludele, mis ei pruugi olla nende klientidele soodsad, kuid mille esiletõus vaidluses on võimalik ja tõenäoline.

Asjaoludega seoses saab klient advokaadi tööd tublisti kergendada, andes ammendava info asjaomaste sündmuste kohta, olemasolevad tõendid ja vastates ausalt advokaadi fakte puudutavatele küsimustele.

2. Õigusnorm. See on säte välislepingust, seadusest, valitsuse, ministri, valla või linna määrusest või muust õigusaktist, millest tulenevalt kaasnevad teatud asjaolude esinemisega kindlad kohustuslikud tagajärjed.

Õigusnorme ei saa käega katsuda, nad ei eksisteeri reaalselt meie ümber, vaid üksnes õigusaktides. Õigusaktid leiad Eestis Riigi Teatajast. Tegelikkuses on erinevaid õigusnorme (mitte ainult Eesti siseseid, vaid rahvusvahelisi) väga palju, millele lisanduvad nende tõlgendamist mõjutavad kohtulahendid. Kliendil on enamasti raske advokaati õigusnormi leidmisel ja tõlgendamisel aidata.

Arvesse lähevad õigusnormidena vaid nn ametlikult kehtestatud normid. Eetiline „kuldreegel“, igapäevaelu tavad jms tähendust ei oma. Mõnel juhul võivad need (nt mingi valdkonna tavad) siiski olulised olla, kuid sellisel juhul peab eksisteerima ka õigusnorm, mis sellise olulisuse ette näeb.

Kuigi sõlmitud lepingutes sisalduvad samuti kokku lepitud kohustuslikud reeglid (nt üürilepingutes sätestatakse sageli seadust dubleerides kohustus tasuda üüri), ei ole nende näol tegu mitte õigusnormide, vaid asjaoludega. Oluline on see seetõttu, et asjaolusid tuleb tõendada ja kõigepealt kohtule esitada, õigusnormi olemasolu aga mitte.

Mis seal keerulist on?

Juristid nende kahe elemendi kokku viimisega päevast päeva tegelevadki: teevad kindlaks asjaolud (hinnates tõendeid) ja kohaldades asjaoludega seonduvalt õigusnorme (viimaseid tõlgendades).

Asjaolude ja neid reguleeriva õigusnormi olemasolul on Sul õiguslik alus oma õiguste teostamiseks. Kui kasvõi üks neist puudub, ei ole Sul õiguslikult midagi. Võid küll olla pannud toime väärteo tunnustega teo (on olemas asjaolud), aga kui selle eest karistuse ette näinud norm enam ei kehti (st õigusnorm puudub), karistust ei järgne. Menetlejal puudub Sinu vastu case.

Nõustava juristi töö seisneb mõnikord mitte ainult asjaoludest õiguslike järelduste tegemises, vaid ka asjaolude endi kujundamises (nt olulise lepingu sõlmimist nõustades).

Lihtsale teooriale vaatamata ei ole õigusliku aluse hindamine tingimata lihtne tegevus. Kas alustada sellest, et töötada läbi absoluutselt kõik eksisteerivad õigusnormid (sest muidu me ei tea, millised asjaolud võivad olla olulised) või sellest, et kulutada terve igavik ka kõige tähtsusetumate asjaolude kohta ammendava info kogumiseks (et teha kindlaks, millised võivad olla asjas olulised õigusnormid)? Mõlemad praktiliselt võimatud ülesanded.

Elu ise ei ole mustvalge – asjaolud, samuti õigusnormid kätkevad endas vähemalt teatud ebakindlust küsimuses, kas need on Sulle soodsad või mitte. Tulenevad õigused-kohustused võivad juba normist endast lähtuvalt olla üheselt kindlaks määramata või määratletud vahemikuna (nt karistuse määr või halduse diskretsiooniõigus).

Asjaoludega seoses on suurimaks probleemiks tõendite ebakindlus: kas nendest ikka piisab millegi olulise tõendamiseks. Nt kas kahest e-kirjast, kus räägitakse muuseas raha laenamisest ja selle tingimustest järeldab kohus õiguslikult siduva laenulepingu olemasolu. Kuni selleni välja, et kutsutud tunnistaja võib kohtus oma versiooni juhtunust diametraalselt muuta.

Õigusnormide kohaldamisel on raske hinnata keskmisi, mitteäärmuslikke juhtumeid, mis aga on praktikas valdavad. Näiteks küsimus, kas 15-päevane tähtaeg on konkreetsel juhul mõistlik või mitte. Seadusest tähtaja osas tulenev kriteerium „mõistlik“ tähendab minule üht ja Sulle teist. Senine kohtupraktika võib olla, et kolm päeva on mõistlik, 60 päeva mitte. Mida nüüd arvata 15 päeva kohta?

Oskusi ja kogemust omades ning läbimõeldult tegutsedes on võimalik juhtumi õiguslikku “tugevust” mitte ainult ratsionaalselt hinnata, vaid mõnel juhul lausa oluliselt mõjutada. Et Sul ikka oleks case.

Kohtuasjad / Menetlused / Õigusabi 0 kommentaari
  Risto Käbi

Kas, millal ja kuidas teha kompromiss?

Võta, jäta või kauple edasiEesti õiguses on täheldatav kasvav trend suunata vaidlejaid läbirääkimistele kompromisslahenduse leidmiseks. Lisaks ootuspärastele tsiviilvaidlustele puudutab see isegi kriminaalmenetlust, kus lihtsamad asjad saavad enamasti kokkuleppelise (kompromiss)lahenduse.

Kompromiss on õigusvaidluse lahendamise viis, kus õiguslikult ebaselge olukord klaaritakse läbi kokkuleppe, mitte ei jäeta kolmandast isikust õigusemõistja otsustada. Mida seoses kompromissiga silmas tasub pidada?

Kompromissi otsimine ei ole vabatahtlik. See ei ole muidugi rangelt võttes tõsi, kuna kedagi vägisi kokkuleppesse sundida ei saa. Samas, äritegevust ja tavaelulisi probleeme puudutavates tsiviilvaidlustes on poolte kompromissile suunamine menetlusseadusesse selgelt sisse kirjutatud ja kohtud seda poliitikat jõustavad. Küsimus ei ole kas, vaid millal kompromissi otsimisega tegeleda.

On ette tulnud, et veel enne esimest kohtuistungit kinnitab üks või teine pool kindlalt, et „terroristidega“ tema läbi ei räägi. Pärast seda, kui kohus on esimesel istungil „klassijuhatajana“ tegemata „kodutöö“ eest noominud ja „vigade parandamiseks“ tähtaja määranud (st istungi paar kuud edasi lükanud), tuleb ikkagi „terroristidega“ maha istuda.

Kompromissiläbirääkimised ei ole arutu lehmakauplemine. Kompromissile minek (täpselt nagu sellest loobumine ja kohtusse minek) on ratsionaalne otsus. Vaidlusasjad lahenevad (ükskõik, kas kohtus või kohtuväliselt) ühte või teist moodi teatud mõistuslikel põhjustel, mitte täringu veeretamise tulemusena.

Raha üle peetavas vaidluses määratleb optimaalse kompromissi tavaliselt vaidlusalune summa, alternatiivse kohtuvaidluse oodatud tulemus, täidetavus ja läbimise võimalus. Kui menetluskulud probleeme ei valmista, aega kohtumenetluse tulemust oodata on ja vastane on maksevõimeline, siis milleks vahetada peaaegu kindlat nõuet vabatahtlikult murdosa vastu sellest. Kui aga raha kohtus käimiseks ei ole (nt ettevõtjad riigi õigusabi ei saa), on olukord avatud väga erinevatele võimalustele, sest alternatiivset stsenaariumi ei ole.

Teatud olukorrad on kompromissiks justkui loodud, nt:

  • mängus on liiga palju ja riske tuleb igal juhul vähendada (ettevõtte jaoks pankrotiohtlikult suur rahaline nõue, karmi karistuse oht, vms). Kui enam öösel rahulikult magada ei suudeta, tuleb „terroristidega“ kokku leppida;
  • probleem on väike ja selle kohtulik lahendamine suhteliselt kallis, või mõni muu variant situatsioonist, kus mõlemad pooled alternatiivi teostumisel igal juhul kaotavad;
  • vaidlus on halvasti prognoositav, sh seal on mitmeid selge lahenduseta probleeme, ebakindlaid tõendiallikaid, vms;
  • üks pool on huvitatud ja teine saab pakkuda midagi, mida kohtus saavutada ei ole üldse võimalik.

Kasutage abiväge, sh kokkuleppe plusside ja miinuste hindamisel. Vastutustundlike juristide puhul kipuvad mõlemad pooled tihtipeale oma võimalusi kohtus veidi alahindama (et mitte süüa kliendi ees oma lubadusi), mistõttu tekib soodne pinnas kokkuleppe sünniks (mõlema oodatav osa tervikust muutub väiksemaks). Kui aga mõlemad pooled hindavad oma kohtuedu tõenäosust tervikuna üle (nt üks usub end võitvat 55% tõenäosusega, teine 70% tõenäosusega ja moodustub 125% tervik), siis seda tegelikkusest suuremat „pirukat“ ei olegi võimalik ära jagada.

Ideaalis osalevad läbirääkimistel nii vaidlusse kaasatud isikud kui ka nende juristid ja see aitab probleeme käsitleda ratsionaalselt ning ohjeldada emotsioone. Kui lihtsalt peate oma vastaspoolele kätega kallale minema, siis las klaarivad juristid omavahel.

Kompromiss peab kummalegi poolele midagi andma. Kompromissettepaneku puhul võib edule loota siis, kui suudate panna vastaspoole arvestatava valiku ette, peate looma huvitava alternatiivi asjade senisele oodatavale käigule.

Mõttetu on teha varatule inimesele ettepanek nõustuda 50000 euro koheseks tasumiseks 100000 nõudmise asemel, kuna kumbki neist nõuetest ei ole niikuinii reaalne (raha ei saa objektiivselt maksta ja pankrot on kindlasti odavam). Tehke aga ettepanek leppida kokku graafik 500 euro igakuise tasumisega ja asjal võib jumet olla.

Eduka protsessi nimel tuleb keskenduda olulisele, mitte nurjata võimalikku kokkulepet verbaalse vaenulikkusega või kõrvaliste küsimuste toomisega lauale.

Kompromissil on „parim enne“ tähtaeg. Praktikas hakkab silma tendents asuda tõsiselt kompromissi peale mõtlema alles siis, kui kohtuvaidlus on täie hoo sisse saanud. Mõnel on tarvis aasta otsa kohtus käia, selle jooksul naerda välja mitu teise poole kompromissiettepanekut, et jõuda lõpuks arusaamani, et kokkulepet siiski soovitakse.

Sagedaseks põhjuseks selliseks ebaratsionaalseks toimimiseks on algselt oma emotsioonide tähenduse ülehindamine (möönduste tegemine ei võrdu nii sageli au kaotamisega, kui seda arvatakse) ja liigne optimism oma edu suhtes kohtus, sh kohtumenetluse kulgemise osas. Innukalt antakse hagi novembris kohtusse ja loodetakse tõepoolest, et veel enne aasta lõppu on asi lahendatud ning rahagi taskus.

Optimaalsete tingimustega kokkuleppe sõlmimine ei toimu kindlasti siis, kui olete oma esialgsed valikud (kas teha mööndusi ja vältida kohtumenetlust, või saada õigus kätte kohtumenetluses) juba ammendanud, teinud halbu otsuseid, panustanud üle võimete palju kohtuprotsessi ja puudub võime see lõpule viia. Selline toimimine on retsept kapitulatsiooniks.

Kohtuasjad / Lepingud / Menetlused / Õigusabi 0 kommentaari
kliendileping
  Risto Käbi

Kliendileping – ettevõtjal läheb tarvis

(uuendatud 13.05.2019) Igal ettevõtjal peaks olema kirja pandud kliendileping – kokkulepe, mille alusel kauba või teenuse müük käib, mille alusel raha sisse tuleb. Ükskõik, kui väikselt toimetada, tundub sissetuleku kindlustamine ja selles osas vaidlustusest hoidumine (rasked just väikeettevõtjale) hea mõte.

Suhtled telefoni teel, saadad töö lõpuks arve ja arvad, et Sul kliendilepingut ei ole, ja ei ole vajagi. Paraku eksid – leping kindlasti on, Sa lihtsalt ei tea selle tingimusi. Kirja pandud kliendileping ongi Sinu võimalus haarata initsiatiiv ning panna enda ja oma klientide jaoks paika mängureeglid. Kui Sa seda ise ei tee, kujundavad need teised.

Kirjaliku kliendilepingu koostamiseni jõutakse erinevaid teid pidi. Mõned avastavad ühel päeval, et kaootiline dokumentatsioon kasvab üle pea, vaja on kohaldatavaid tingimusi ühtlustada. Teised saavad kohtuvaidluses valusa õppetunni ja soovivad vettpidava lepinguga vältida kalliks läinud vea kordamist. Kvaliteetne leping ei jäta kahtlust, kelle kohustus, õigus või vastutus üks või teine asi on, mistõttu väheneb kohtuvaidluse tõenäosus hüppeliselt. Võitja on ju ette teada.

Kui kliente on palju ja/või tingimused nende osas sarnased, kaalu tüüpkliendilepingu koostamist oma kaupade ja teenuste pakkumiseks. Juriidiliselt pädev kliendileping ei pea tänapäeval tähendama seda, et upud paberite sisse ära, või et üldse oleks vaja midagi allkirjastada.

Oma kliendilepingu koostamisel Sulle minu poolt kaasa mõned mõtted.

Leping peab sobima ka kliendile: ära soola üle, aga nopi madalal rippuvad viljad

Mõned peavad endiselt kõrgeimaks “juriidiliseks pilotaažiks“ sellise lepingu koostamist, mis annab ühele poolele kõik õigused, jättes teisele vaid kohustused ning vastutuse. Tegelikult on kliendilepingu teksti tuim ühele poole väänamine midagi, mida teeb algaja, mitte meister. Lepingule on ju lõpuks tarvis ka kliendi allkirja. Rääkimata sellest, et seadus seab sellisele tegevusele piirid, eriti kui müüd ka hästi kaitstud tarbijale. Klient ei ole ju tegelikult ettevõtja vaenlane, eks.

Kliendileping peaks olema tekst, mis juba oma algkujul valdavale osale klientidest sobib, müügiprotsessi ei pidurda ega taasalusta. Ebamõistlikud vastutuse välistamised, jms tekitavad küsimusi, küsimused viivad selleni, et klient pöördub juristi või advokaadi poole ja siis … alles läheb läbirääkimisteks. Nii palju siis kiirest closing‘ust.

Siiski saab tüüptingimustesse lisada klausleid, mis potentsiaalsel kliendil harja punaseks ei aja, kuid mis kuluvad Sulle ühel hetkel marjaks ära. Kui oled Tartus tegutsev ettevõtja, kes müüb üle Eesti, siis probleeme ei tohiks tekkida lepingus kohtualluvuse sätestamisega (muidugi Tartu Maakohtusse). Kui nüüd Kuressaares asuv klient jääb Sulle võlgu ja teisiti kuidagi ei saa, käid kohtus kodu lähedal, mitte Saaremaal. Kui palju mugavam on suhelda oma advokaadiga Tartus ning mitte maksta talle lisaks sisulisele tööle ka pika sõidu eest.

Kui Sul on püsikliente ning vaja koostöö tingimusi aja jooksul muuta, siis mõtle, kui palju säästad aega, kui näed lepingus ette võimaluse tingimusi ühepoolselt (aga klienti arvestavalt!) muuta. Isegi kui teine pool ei oleks muudatuste vastu, tähendab iga lepingu eraldi ümbervormistamine Sulle aega, mida oleks võinud paremini kasutada.

Kliendileping peab olema realistlik: ära tee end paberil paremaks

Tüüplepingu koostamisel ole sinna minevate lubaduste (olgu siis need kasvõi tarnetähtajad) osas realistlik. Need on ju siduvad lubadused, mida tuleb täita.

Kliendilepingu koostamisel võiks aset leida kaardistamine, mida kliendile tegelikult pakud ja mis tingimustel. Selles protsessis võib juhtuda, et tahad ise näha ennast tegelikust veidi paremana ja lubada edaspidiseks rohkem. Lepingu koostamine iseenesest muidugi kedagi ei muuda, mistõttu jää enda vastu ausaks ja luba tänase reaalsuse piires. Muidu saab kliendilepingust tüütu koorem, mitte äri abimees, milleks see mõeldud oli.

Ettevaatlik tasub olla tähtaegade sätestamisega lepingutes: minu soovitus on arvestada kõiki tähtaegasid tööpäevades, mitte päevades. Tuleb ette, et mõni tähtajastatud veksel ootab lunastamist siis, kui jõulud või jaanipäev külgnevad nädalavahetusega, ja vastutav personal on hoopis puhkusel.

Kui võtad kliendilepingu tegemise ette, kuid otsustad ise teha, loe see ka läbi. Veel parem, vaata, milline advokaat lepingute peale mihkel on, ja uuri, kui palju see töö maksab.

Kliendileping / Lepingud / Tarbijakaitse 0 kommentaari
võistlev menetlus
  Risto Käbi

Võistlev menetlus ja inkvisitsiooniline menetlus kriminaalasjades

(Uuendatud 21.06.2019) Eesti kriminaalmenetluse mudel rajaneb kahel vastandlikul ideel: kohtueelne uurimine toimub inkvisitsioonilise menetlusena, kohtumenetlus on nn võistlev menetlus. Mida need kaks endast kujutavad ja mida vandeadvokaat Leon Glikmani Riigikogus tehtud kriitika tähendas?

Kuidas käib inkvisitsiooniline menetlus

Inkvisitsiooniline menetlus ei tähenda täna muidugi nõiajahti, pöidlakruvisid ja tuleriidal põletamist.

Idee on hoopis selles, et õiguskaitseorganid (politsei, prokuratuur) üritavad selgitada välja objektiivse tõe: kas kuritegu leidis aset ja kui, siis millised on vastutust mõjutavad (sh süüdlast toetavad) asjaolud. Menetlejate ülesandeks on teha omad järeldused igakülgse uurimise tulemusena, sh süüd välistavaid või kergendavaid tõendeid kogudes. Iga hinna eest kellegi süüstamiseni jõuda ei tohiks olla eesmärgiks, põhimõtteliselt samavõrd vastuvõetav on järeldus, et kuritegu ei ole toime pandud. Seda küll vaid teoreetiliselt. Kriminaalasjadega rohkem kokku puutudes ei jää märkamatuks, et reaalne eeluurimine keskendub valdavalt, kui mitte eksklusiivselt toimingutele, mille eesmärk on tõendada just kahtlustusversiooni. Prokurör ei ole kohtusse minemas kedagi kaitsma, vaid ainult süüdistama.

Kuna keegi “loomulikult” kahtlustatavale kunagi halba ei soovi, ei ole kaitsja kasutamine kohtueelses menetluses seaduse järgi kohustuslik. Mõned uurijad ei unusta advokaati soovivale isikule selgitamast, et selleks nõutav aeg tähendab pikemat viibimist politseis või arestimajas. Seadus seab uurijale veidra kohustuse heidutada ka riigi õigusabi soovijat infoga, mis see maksma võib minna (vt kriminaalmenetluse seadustiku § 43 lg 31).

Siiski on selles üks konks: kõik, mis kohtueelses inkvisitsioonilises menetluses toimub, võib hiljem minna kasutusse tõenditena ja seda juba nn võistlevas menetluses. Kaitsja puudumisel tehtud halvad otsused tulevad kohtusse kaasa.

Kuriteos kahtlustatav on kohtueelses menetluses teadmatuses, milliseid tõendeid kogutakse, mis on nende sisu. See ei ole juhuslik, vaid seaduse mõte ongi kahtlustatav sellisesse ebakindlusse asetada. Menetlejatel on tõendite kogumisel laiad volitused, sh otsustada, milliseid versioone kontrollida ja milliseid mitte.

Mida tähendab võistlev menetlus

Kui kohtueelse uurimise tulemusena leiab prokuratuur, et on alust esitada süüdistus, läheb lahti võistlev menetlus. Prokuröri asi ei ole enam selgitada välja tõde (tema on selleks hetkeks süüs juba veendunud), uueks eesmärgiks on viia kohtu lauale kõik süüstavad tõendid ja saavutada süüdimõistev otsus. Ei ole absoluutselt prokuratuuri mure tagada, et esitatud saaksid süüd küsimärgi alla seadvad või seda kergendavad tõendid. Eeluurimisel koostatud toimikus võib ju sisalduda süüd täielikult välistav tõend, aga ei maksa lootma jääda, et see iseenesest kohtutoimikusse jõuab.

Prokuröri rolli muutust tasakaalustab ja signaliseerib see, et riik ei luba kahtlustataval enam kohtulikus kriminaalmenetluses ilma kaitsjata toimetada ja kui advokaati valitud ei ole, määrab riik ise kaitsja. Kui kaitsjaga koostööd ei tehta, jätab kahtlustatav end kaitsest põhimõtteliselt ilma.

Võistlus käib ainult võidu peale, süüdistaja ja kaitsja annavad endast parima poolt ja vastuargumentide esitamiseks. Selle käigus tõde selgubki.

Milles siis probleem on?

Pidades silmas eelseisvat võistlust kohtus, on prokuröri roll (selle tasakaalustamatus) kohtueelses menetluses võrreldav olukorraga, kus enne malepartii algust saab üks mängijatest vabad käed vastase malendeid laual ümber paigutada või sealt eemaldada. Konkreetsemalt kahtlustatavast ja tunnistajast.

Kaitsjata kahtlustatava küsitlemine kohtueelses menetluses ja nende ütluste kasutamine kohtus on tihti nagu vastase lipu eemaldamine malelaualt enne esimese käigu tegemist. Eriti abitud sihtmärgid on kriminaalmenetluses kaitsjata pusides just varem karistamata nn tavalised inimesed, mitte korduvalt karistatud ning varasemat menetluskogemust omavad isikud. See on põhjus nr 1, miks ei ole eriti tark mõte võtta vastu seadusandja kahtlane pakkumine end kohtueelses menetluses ise kaitsta.

Tunnistajatele esitatakse kohtueelses menetluses täpselt sellised küsimused nagu menetleja vajalikuks peab. Kahtlustataval ega tema kaitsjal küsitlemise juurde asja ei ole. Kas ülekuulamisel esitatakse tunnistajat mõjutavaid suunavaid küsimusi (mida seadus keelab), teavad ainult osalejad ja see on nende südametunnistuse küsimus. Ülekuulamise protokollis mõnikord küsimused üldse ei kajastu, on vaid vastuste põhjal koostatud jutt.

Kohtuistungil kuulatakse kõik eeluurimisel küsitletud tunnistajad küll vahetult üle, aga katsugu nad teistsuguse infoga lagedale tulla. Vähe sellest, et neid nimetatakse valetajateks, ütluste muutmisel lisandub tunnistajale oht saada ise kriminaalkorras karistatud valeütluste andmise eest. Valeütluste andmise eest kriminaalasja alustamise otsustab aga … prokuratuur. Informeeritud ja oma riske arvestaval tunnistajal on parem hoida oma varasematest ütlustest kümne küünega kinni. Kas see on sobiv lähtekoht õiglaseks võistlevaks menetluseks või olemuslikult kallutab kohtuliku ristküsitluse eeluurimise info vormistamiseks, otsustagu igaüks ise.

Tegelikult on kohtueelses menetluses arvukalt muid menetlusnüansse, mis „mängu“ kahtlustatava või süüdistava kahjuks üritavad pöörata. Ise sellele kaasa aidata ei maksa.

Karistusõigus / Kriminaalmenetlus / Menetlused 0 kommentaari
Need kaalud just võrdsed ei ole
  Risto Käbi

Kas palgata advokaat või jurist

(uuendatud 07.12.2017) Õigusabiga vähe kokku puutunud inimesed ei pruugi teada, et sõnad “advokaat” ja “jurist” on Eestis oluliselt erineva sisuga. Vahet on oluline teada, kui ise õigusteenust vajad ning nõustajat või esindajat otsid.

Mõned arvavad, et advokaadi ja juristi teenus on sisult täpselt sama, üks lihtsalt tahab oma töö eest rohkem raha. Tegemist “sama asjaga” aga ei ole ja alati ei pea paika ka eeldus, et advokaadi teenus on kallim. Ei saa võrrelda kõige kallimate advokaadibüroode tasusid keskmiste või väikeste õigusbüroode omadega.

Kirjutan siin, mis vahe on advokaadil ja muul õigusteenust osutaval juristil ning mis on selle praktiline tähendus Sulle kliendina.

Jurist ei saa osutada kõiki õigusteenuseid, mis advokaat

Kui palkad endale vandeadvokaadi, võid olla kindel vähemalt tema esindusõiguses – ei praegu ega hiljem ei teki probleemi sellest, et ta ei saaks kohtus või muus vaidlusorganis Sind esindada. Näiteks on Eesti kohtumenetlustes Riigikohtus esindamise õigus enamasti vaid vandeadvokaadil, jurist sinna ei pääse.

Esinduspiirangu rakendumisel on tegu sama range reegliga nagu menetlustähtaegadest kinnipidamine. Sul võib olla fantastiline advokatuuri mittekuuluv jurist geniaalse kassatsioonkaebusega, aga kohus ei aktsepteeri ega menetle seda ühelgi juhul.

Kui juristi esindusõiguse “lagi” kätte jõuab, oled sunnitud kas asja pooleli jätma või ikkagi advokaadi palkama. Kohusetundlik advokaat peab ka poole pealt Sinu asja ajama hakates tutvuma kogu varasema materjaliga, pidama Sinuga nõu ning mõtlema õigusliku positsiooni iseseisvalt läbi. Kui Sinu asi jõuab nii kaugele, võid varasematele kuludele teist sama palju juurde maksta.

Lisaks suurenenud kuludele on esindaja vahetuse puhul halb, et Sinu muu panus läheb samuti kordamisele. Oled oma osa tööst nagu juba ära teinud: andnud oma juristile kogu info, saanud kokku, kirjutanud ja vastanud küsimustele. Nüüd tuleb seda uuesti teha ja kahjuks kipub juhtuma, et mõni oluline asi teisel ringil hoopis ununeb.

Kui Sul on tähtis kohtuasi, tasub juba alguses mõelda, kes Su esindaja on ning kas ta veab lõpuni välja.

Advokaadi kvalifikatsioon on kontrollitud

Soovid saada oma raha eest asjatundlikku õigusteenust. Ka Eesti Advokatuuri mittekuuluvad juristid võivad olla asjatundlikud, kuid keegi peale nende endi seda Sulle ei taga. Seadus ei ütle, et inimene, kes ei ole kunagi õigusteaduskonna uksest sisse astunud ei võiks asuda õigusteenuseid pakkuma, kuigi Sina seda kindlasti eeldad. Eestis on vähemalt ühe õigusbüroo avanud põhiharidusega inimene.

Advokaadilt seevastu nõutakse kraadi õigusteaduses, vandeadvokaadiks saamiseks tuleb sooritada ühe või mitu advokaadieksamit ja enne iseseisvat tegutsemist ameti õppimist mõne vandeadvokaadi käe all. See kõik on seadusega tagatud, mitte kellegi südametunnistuse küsimus.

Advokaat on kohustatud ennast täiendama seni, kuni kestab tema karjäär. Kõigil advokaatidel (ka eksami sooritanud vandeadvokaatidel) on täienduskoolituse kohustus, mille täitmist kontrollitakse. Advokatuuriväliste õigusnõustajate-esindajate koolitus toimub vaid sellises mahus (kui üldse), kui nad ise otsustavad – keegi seda ei kontrolli ega taga.

Advokaadil on kutsestandardid ja seadusega tagatud konfidentsiaalsus

Advokaatide tegevust reguleerivad lisaks seadusele Eesti Advokatuuri kehtestatud lisanõuded. Advokaat mitte ainult ei pea vältima huvide konflikti ja kliendi huvide kahjustamist (see on elementaartase), vaid reeglid ulatuvad palju sügavamale. Paljude advokaate puudutavate reeglite eesmärk on just kliendi, Sinu huvide kaitse.

Kui info salastatus on Sulle oluline, siis lisaks advokaatide kohustusele saladust hoida annab seadus advokaadibüroodele oluliselt tugevama kaitse (nt läbiotsimise piirangud).

Kui natukenegi meediat jälgid, siis tead et advokatuur teostab nimetatud standardite osas ka tegelikku järelevalvet ning raskete rikkumiste korral kaotab advokaat oma staatuse.

Advokatuuri mittekuuluva juristi jaoks ei ole olemas midagi vastavat – ei reegleid, salastatuse ja huvide konflikti vältimise tagatust ega mingisugust järelevalvet.

Advokaadil on isiklik varaline vastutus ja seda tagav kutsekindlustus

Tegijal võib ikka juhtuda. Kui juhtub, siis erinevalt juristidest on advokaatidel raskete vigade osas juba seadusest tulenevalt isiklik vastutus. Just – mitte ainult advokaadibüroo, vaid advokaat ise vastutab eksimuste eest kogu naha ja karvadega. Mis Sa arvad, kuidas see võimalik isiklik vastutus mõjutab advokaadi suhtumist oma töösse?

Advokaadi tegevuse käigus kliendile tekitatava võimaliku kahju hüvitamiseks näeb seadus ette kohustusliku vastutuskindlustuse. Kõik advokaadid peavad olema kindlustatud ja alampiiriks ühe juhtumi kohta on 63 910 €. Muude õigusnõustajatest juristide kutsekindlustus? Vaid siis, kui nad ise seda vajalikuks peavad.

Kokkuvõttes on vähe põhjuseid, miks valida jurist advokaadi asemel, peale loodetud rahalise kokkuhoiu. See sääst toimib aga siis, kui Su asi Riigikohtusse kindlasti ei lähe ja Sinu jaoks on vastuvõetav kokkuhoid kvalifikatsiooni, standardite ja nende järelevalve, õiguslike garantiide ja teenusega seotud vastutuse arvelt. Teisisõnu kui lepid vähema raha eest ka kehvema teenusega.

Kui otsustad advokaadi palkamise kasuks, on järgmiseks küsimuseks, milline advokaat valida.

Advokaat / Õigusabi / Õigusteenus 2 kommentaari
õiguslik tähtaeg
  Risto Käbi

Millal saabub õiguslik tähtaeg

(Uuendatud 10.05.2019) Nagu varasemalt juttu on olnud, õiguslik tähtaeg endaga nalja teha ei luba. Juriidilistes küsimustes, eriti kohtuasjades, tuleb tähtaegu silmas pidada ja nende ületamist vältida. Ei ole olemas nii head kohtuasja, mida tähtaja möödalaskmine ei võiks täielikult kihva keerata. Võimalused mööda lastud seadusest tulenevate tähtaegade (sh apellatsioonid, kassatsioonid, kaebused jms) ennistamiseks on napid. Seaduse mittetundmine ja unustamine ei vabanda tähtaja maha magamist.

Selleks et vältida katastroofi või viimase hetke paanikat, alusta tähtaja välja selgitamisest. Selleks tuleb leida vastus kahele küsimusele.

1. Millal hakkab õiguslik tähtaeg kulgema?

Enamasti algab õiguslik tähtaeg kulgema kas:

a) vastavat tähendust omava sündmuse toimumisest (nt tähtajaga seotud dokumendi kättesaamisest, tehingu tegemisest vms), või

b) kindlaks määratud kuupäevast.

Esimesel juhul on asi lihtne: said dokumendi kätte või toimus muu tähtaega käivitav sündmus ja tähtaeg hakkabki jooksma. Juriidiliselt väga täpne olles algab tähtaja kulg küll järgnevast päevast. Näiteks saad kätte maksuotsuse ning vaide esitamiseks antud 30-päevane tähtaeg hakkab sellega seoses kulgema.

Teisel juhul tuleb silmas pidada, et kui kuupäev on kindlaks määratud ja Sulle teada, pead mõnel juhul olema ise aktiivne, et võimalik vaidlustamist vajav dokument üldse saada. Igaüht puudutada võivatest asjadest, kus probleemid kerged tekkima, võib näitena tuua väärteootsuse (nt politsei tehtavad liiklustrahvid). Väärteoprotokollis on kirjas, millal on otsus kättesaadav ja parem on see kuupäev kalendris aegsasti ära märkida, et ei ununeks. Kui eeldasid, et väärteootsus saadetakse Sulle e-riigis loomulikult automaatselt e-posti teel, siis eksisid. Seaduse seisukohalt oli otsus konkreetsel, Sulle teada oleval kuupäeval politseis kättesaadav ja kui Sa selle saamiseks midagi ette ei võtnud, siis oma viga. Vaidlustamistähtaega see paraku ei pikenda.

2. Kuidas arvutada välja õigusliku tähtaja lõpp?

Tähtaegade regulatsioon Eesti õiguses on selles mõttes õnnestunud, et erinevate õigusvaldkondade ja menetluste lõikes kehtivad suuresti samad põhimõtted. Iga menetlusseadus, samuti tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 134 jj reguleerivad vastava valdkonna tähtaegu ja -päevasid puudutavat küll eraldi, aga tulemus on lõppkokkuvõttes enamasti sama.

Kõik need seadused sätestavad sarnased reeglid, kuidas arvutada tähtaja lõppu, sõltuvalt kas tegu on aastates, kuudes, nädalates või päevades määratava tähtajaga. Siiski tuleb olla tähelepanelik, et mitte kogemata ajada omavahel segamini 1-kuulist ja 30-päevast tähtaega, mis on kaks erinevat asja. Samuti võib 31.01 alanud 1-kuuline tähtaeg lõppeda ootamatult kas 28.02 või 29.02 (liigaastal).

Teine hea asi seoses tähtaegadega on, et on olemas tööriistad, mida nende arvutamisel kasutada. Ühe sellise leiad siit aga tähtaegasid saab edukalt arvutada ka tabelarvutuse abil.

Kui saadud kuupäev (juriidiliselt „tähtpäev“) satub olema Eestis üldiselt vaba päev (nädalavahetus, rahvuspüha või riigipüha), saad üldjuhul ajapikendust järgneva tööpäevani. See ei kehti aga näiteks Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumisel, nii et alati maksab olla tähelepanelik ja kahtluse korral pigem ettevaatlik.

Kui tegu on kohtuasjaga, siis e-toimikut kasutades saadab kohus tähtaegade kohta automaatseid meeldetuletusi, kus nn vabade päevade erand ka juba kajastub. Teade on küll informatiivne, kuid e-toimiku igapäevase kasutajana ei ole ma veel saadetavate õiguslike tähtaegade puhul vigasid avastanud.

Loodetavasti tegid ülaltoodu abil oma õigusliku tähtaja kindlaks ja saad nüüd keskenduda asja sisulisele võitmisele.

Kohtuasjad / Kohtuvaidlus / Menetlused 0 kommentaari
menetlustähtaeg
  Risto Käbi

Mida teha, kui menetlustähtaeg on kukkumas

(Uuendatud 15.05.2019) Menetlustähtaeg ja selle järgimine on olulised, eriti need, mis tulenevad seadusest (nt kaebetähtajad). Mistahes menetlusliigist rääkides võib kindlalt väita, et kohtud on halastamatud nende suhtes, kes ei ole oma õigusi teostanud selleks ettenähtud tähtaja jooksul. Kell kukub ja õigust enam ei ole.

Kui jätad vajaliku õigel ajal tegemata, vabandusi praktiliselt ei ole. Mõjuvaks põhjuseks, mille osas oleksin mõõdukalt optimistlik, on see, et viibisid kogu tähtaja kulgemisel vältel haiglas koomas, ärkasid just ja said teada, et menetlustähtaeg on määratud. Levinud, ent kasutud õigustused tähtaja rikkumisele on:

i) ma ei teadnud, et seadus näeb ette menetlustähtaja – ma ei ole ju jurist, ja

ii) mul oli tööl palju tegemist ja muud tähtsamad asjad nõudsid tähelepanu.

Neile ära küll lootma jää.

Mida teha, kui Sinu asjas on menetlustähtaeg (kaebetähtaeg, kohtusse pöördumise tähtaeg, vms) täna ümber saamas, aga kiiresti professionaalset abi leida ei ole? Ma ei saa garanteerida, et alltoodud üldised soovitused Sind alati aitavad, aga parema variandi puudumisel tasub proovida. Kirjutan kohtu näitel, aga vastavaid mugandusi tehes sobib ehk ka muude ametiasutuste puhul.

Reegel nr 1: tee maksku, mis maksab vajalik toiming enne kui lõpeb menetlustähtaeg

Kui Sul on arvuti (või faks), on armuaega tüüpiliselt südaööni (mitte kaasa arvatud). Tahad saavutada, et e-posti teel kohtusse saadetud dokument oleks seal kohal enne uue kuupäeva saabumist ja mitte sekunditki hiljem.

Kui oled üksnes tavaposti kasutaja, peab enne postkontori sulgemist kohtule tähtkirja saatmist kinnitav kviitung Sul käes olema. See ei ole lollikindel variant, kuna mõnda liiki menetlustes on nõutav mitte kirja postitamine tähtaja viimasel päeval, vaid selle kohtusse jõudmine hiljemalt siis.

Mida kohtusse saata, kui menetlustähtaeg on lähedal?

Midagi tuleb kindlasti saata. Kui ei ole aega teha tervet rehkendust, tee pool, veerand või kümnendik. Peaasi, et enam-vähem mõistlik dokument oleks kohtule tähtaegselt esitatud. Hoolitse, et Sinu avalduses oleks kirjas vähemalt:

a) kes kohtusse pöördub / kes Sa oled (nimi, isikukood / registrikood, kontaktandmed),

b) mida kohtult tahad (konkreetse otsuse tühistamist; raha sellelt ja sellelt isikult sellises ja sellises summas, vms). Kui vaidlustad otsust, pane see oma avaldusele lisana juurde. Kui Sul on leping, võlakiri või muu dokument, mille täitmist soovid, lisa see avaldusele,

c) seonduvad asjaolud. See on eriti tähtis, kui Sul dokumente lisada ei ole. Nt: „Mu auto lõhuti selle ja selle poolt siis ja siis ära ning ma sain kahju“. Või: „mu maja kõrvale kerkib vundament, aga vald ei anna infot, mida sinna rajatakse ja millisel alusel“.

Ära muretsege, kui tekst saab napp. Hetkel on eesmärk panna selge märk maha, et soovid midagi menetlemiseks esitada ja vältida vastuväidet, et Sa ei ole seda tähtaegselt teinud. Siin on muidugi mõistlikud piirid. “Tahan, et Eesti Vabariigis lõpuks ometi seadusi järgitaks” on liiga üldine, väitmaks hiljem, et eesmärgiks oli vaidlustada maakohtu konkreetset otsust. Samas “Naabrimees Mati Kask, isikukood XXXXXXXXXXX, aadress YYYYYYYYYYY ei maksa kaks aastat tagasi laenuks antud raha tagasi. Palun 100 eurot ning menetluskulud temalt välja nõuda” võiks töötada.

Allkiri alla ja teele

Kui see on digitaalallkiri, siis sellest reeglina piisab. Kui see on siiski allkiri faksiga esitataval dokumendil või hoopis allkirjastamata fail e-kirja lisana, saada originaal esimesel võimalusel tähitud postiga kohtusse. Esimene võimalus tähendab homme, järgmisel tööpäeval; mitte siis, kui Sa ümbermaailmareisilt tagasi saabud.

Karta on, et Sinu nõuded, asjaolud, tõendid ei pruugi saada ideaalselt kirja. Võib-olla jääb tasumata riigilõiv või kautsjon. See ei ole hetkel kõige tähtsam, sest saad sel juhul peagi kohtult kirja, kus puudustele osundatakse ja palutakse need kõrvaldada.

Oot-oot, millisele kohtule avaldus saata?

Kui vaidlustad mõnda otsust, on vaidlustamise kord seal tavaliselt kirjas. Kui Sa ei ole siiski kindel millisesse kohtusse dokumendid saata, hoolitse selle eest, et see saaks vähemalt mõnda Eesti kohtusse tähtaegselt esitatud (kontaktandmed, sh menetlusposti aadressid on siin). Küll nad kohtus juba selgitavad, kellele asi allub ja edastavad õigele adressaadile.

Kui oled avalduse tähtaegselt teele saanud ja asi on oluline, ei ole nüüd aeg puhkama jääda. Esimesel võimalusel leia endale advokaat, näita talle, mille oled kohtule esitanud ja kuula, mida ta Sulle edasi soovitab. Tegelik võitlus seisab alles ees.

Kui eeltoodu käib Sulle üle jõu, võid viimase abinõuna tähtaja ületamise vastu taotleda riigi õigusabi ja loota, et kohus menetlustähtaja jooksul esitatud riigi õigusabi taotluse menetlemiseks kulunud aja sisuliselt Sinu menetlustähtajale juurde lisab. See on parem kui mitte midagi.

Kohtuasjad / Menetlused 0 kommentaari
  Risto Käbi

Lepingu koostamine mittejuristile

(Uuendatud 13.05.2019) Kui Sulle meeldib asju ise teha või advokaadi abi tundub kallis, tuleb Sul ehk ise lepingu koostamine ette võtta. Levinud võimalus on automaatselt koosatud leping mõõduka tasu eest veebist tellida, aga kui seda loed, siis nähtavasti see variant Sulle ei sobi. Olles amatööride koostatud lepinguid üksjagu näinud annan siin mõned soovitused, et need paremini välja kukuksid.

Mida siis teha, et adekvaatne leping mõistliku pingutusega ise kokku panna?

1. Lepingu koostamine algab sobivast lepingupõhjast

Jalgratast ei ole vaja leiutada. Kasutades asja tundva isiku koostatud lepingupõhja saad aimu, millised küsimused sellises õigussuhtes olulised on ja näidis toimib kontrollnimekirjana. Praktikast on õnneks kadunud nõukogude tsiviilõiguse vaimus ajast ja arust lepingutekstid, aga soovitan igaks juhuks vältida mistahes põhju, mis pärinevad võlaõigusseaduse (VÕS) eelsest perioodist. Kui satute näiteks näidisele, kus korterit antakse “rendile”, mitte “üürile”, oletegi sellise teksti otsa sattunud, mida just soovitasin vältida.

Lepingute näidiseid leiad näiteks siit.

2. Keskendu kõige olulisemale

Sa ei taha olla sellise üürilepingu koostajaks, milles on detailideni reguleeritud olukord, kus euro kaotab Eestis kehtivuse, aga puudub igasugune info selle kohta, mida üldse (auto, eluruum, kontoripind) selle lepingu alusel kasutusse antakse. Selliseid apsakaid tuleb päriselt ette. Töölepingutes on juhtunud, et puudub igasugune info tööülesannete / ametikoha kohta, mida palga eest täita tuleks, kuigi see nagu on töösuhtes vaat et kõige olulisem.

Mul on “kõige olulisema” osas kaks soovitust:

  • pane lihtsalt ja arusaadavalt kirja, mis on sedalaadi kokkuleppe juures Sinu jaoks kõige tähtsam (nt kes peab mida, millal, kui pika aja jooksul ja mille vastu tegema), ja

  • “testi” lepingut nn musta stsenaariumi jaoks. Vaata, kas lepingust tuleb lahendusena otsesõnu välja see, mida tahad halvima tõeks saamisel toimuvat. Nt kui ostja jätab järelmaksu osamaksed tasumata, siis kas on ette nähtud asja tagastamine, kahjunõuded, jms. Või mis iganes parasjagu koostatava kokkuleppe juures Sulle oluline on. Mõtle ka tagatisele, kui see on asjakohane, kuna lepingust tulenev õigus tuleb lõpuks ka kuidagi rahaks muuta.

Teeme lepinguid ju selguse loomiseks küsimuses, millised kohustused asjaosalistel on. Kui lepingu pinnalt tõusetuv vaidlus peaks jõudma kunagi kohtusse, siis mida konkreetsemalt kokkulepped on sõnastatud, seda vähem jääb kohustusi mittetäitvale poolele mänguruumi oma käsitluste esitamiseks.

Professionaalsed lepingukoostajad olulisi lünki ei jäta, küll võib seda ette tulla asjaarmastajatel. Kui amatöörina lepingut koostades mõni detail kahe silma vahele jääb, ei saabu tingimata maailmalõppu. Võid loota, et VÕS enamasti lüngad enam-vähem mõistlikult täidab.

On siiski praktikas olulisi juhte, kus VÕS pakub tegeliku elu seisukohalt ootamatu ja ilmselt ebasobiva lahendi. Näiteks, kui üürilepingu puhul on tavaline ootus, et lisaks üürile tasub üürnik ka kõrvalkulud, eeldab VÕS vaikimisi, et kõrvalkulud kuuluvad üürisumma hulka. Kui üüri ja kõrvalkulude tasumine üürniku poolt on oluline (mida see muidugi on), tahad selle igal juhul ühemõtteliselt kirja panna.

3. Väldi üleliigset

Kõik kõla poolest pidulik (force majeure, suvaline väljend ladina keeles) ning “juriidiline” on mõnikord asjaarmastajate lemmik, kui lepingu koostamine käsil. Kui oled nõus, et Eestis ei ole maavärinad, tornaadod jms probleemiks, siis on vääramatu jõuga tegelemine raisatud aeg. Lähtu reeglist, et keelatud on mistahes punktid, millest Sa ise aru ei saa.

Teine küsimus on tarbetud kordused ja konstruktsioonide “on õigus”, “on kohustatud” liigne kasutamine. Lepingutes võid julgelt kasutada tavalist, lihtsat kõnepruuki ja lepingu olemusest (eesmärk on luua, muuta, lõpetada õigusi) tulenevalt on kokkuleppes ette nähtud tegevused niikuinii käsitletavad siduvate õiguste ja kohustustena. Poolte poolt allkirjastatud dokumendis on klausel “üürnik tasub üürileandjale üüri 450 € kuus” piisavaks aluseks, et selle summa tasumist vajadusel kohtulikult nõuda.

Seejuures piisab ühest kokkuleppest. Puudub mõte lisada lepingusse eraldi peatükki (tüüpiliselt pealkirjastatud “üürileandja õigused”) sätet, mille kohaselt üürileandjal on õigus nõuda üüri tasumist ja tagatipuks kolmandasse kohta veel eraldi üürniku kohustuse põhimõtteliselt üüri maksta. Tarbetul kordamisel puudub mõju. Sõnastad aga üleliigse sätte segaselt ja võid hoopis kahjustada seda esimest, täiesti ühemõttelist kohustust.

Kui ülaltoodud juhiseid arvestad, kukub järgmine leping kindlasti paremini välja. Kui oled ettevõtjana koostamas lepingut oma kaupade ja teenuste pakkumiseks, loe ka seda.

Lepingud 0 kommentaari
Kaitsja on mõnikord nagu päästerõngas
  Risto Käbi

Kaitsja saab Sind aidata

(Uuendatud 05.12.2017) Kaitsja abita kriminaalasja menetluses läbi ei saa. Hiljemalt kohtueelse menetluse lõpus pead kaitsja endale valima kas ise või teeb seda riik, st see, kes Sind kahtlustab ja süüdistab.

Kuigi seadus lubab palgata kaitseadvokaadi alles kriminaalasja menetluse hilisemas faasis, on kaitsja kasutegur sedasi tunduvalt väiksem.

Kulude olulise säästmise argumenti advokaadi palkamisega viivitamisel ei eksisteeri, kuna kohtueelses uurimises ei ole töömaht tüüpiliselt väga suur. Kogu kriminaalasja materjal tuleb kaitsjal lõppude lõpuks ikka selgeks teha, seda ainult võimaluseta juba toimunut tagantjärele mõjutada. Kaitsja töö tulemuslikkuse ja tasu suhte maksimeerimiseks tasub kriminaalasjas abi otsida kohe menetluse alguses. Millisel moel saab kriminaalasju ajav advokaat Sulle abiks olla?

Kaitsja kuulab Sind ära

Vähemalt teatud osa kohtueelse uurimise taktikast on üles ehitatud Sinu inimlikule soovile oma muret kellegagi jagada või südametunnistust läbi rääkimise kergendada. Hea partner selliseks vestluseks on Sinu advokaat, mitte politseiuurija. Asi selles, et uurija julgustab kindlasti Sind oma lugu talle ära rääkima, aga see pannakse kirja ja kasutatakse hiljem Sinu vastu (kohtus ja/või lisatõendite leidmisel) ära. Nii oled küll “poolest murest” lahti saanud, aga saad uue kohe asemele.

Kaitsjaga rääkides ei ole tegu muidugi lihtsalt mure ära rääkimisega, vaid advokaat sõelub sealt välja Sinu kaitse suhtes olulise ja kasuliku, mis seal alati olemas on.

Kaitseadvokaat tasakaalustab Sulle antava info

Kriminaalasjade menetluses reeglid peaksid idee kohaselt tagama Sinu kaitse kohtueelsel uurimisel ka ilma advokaadi osavõtuta. Pead olema eriti hea närvikavaga kriitiliselt mõtlev inimene, et julgeda menetlustoimingul toimuvat kahtluse alla seada või valida uurija poolt ette pandud kahe variandi vahel otsustades hoopis kolmanda. Tavaliselt need isikuomadused akendeta ülekuulamisruumis end ei ilmuta.

Lihtne näide on suvaline menetlustoiming, mis algab Sulle õiguste tutvustamisest. Ideaalis peaks uurija kulutama kümme minutit, et Sulle detailselt selgitada kõiki Sinu õigusi, rõhutades, et Sa ei pea üldse enda vastu suunatud kriminaalasjas tema tööle kaasa aitama. Reaalses elus loed oma kümneid erinevaid õigusi ise paberilt ja annad selle kohta allkirja. Sinu advokaat saab hoolitseda, et mõistaksid, kui tõsises olukorras oled, millised on hetkel tõesti need kõige olulisemad õigused ja kuidas neid tõhusalt kasutada.

Teine näide. Kui kohtueelne menetlus lõpeb, võtab prokuratuur tihti initsiatiivi, et suunata Sind riigi aega säästva lihtmenetluse (kokkuleppemenetlus, käskmenetlus, lühimenetlus) teele ja teeb Sulle ettepaneku nende seast mõne valimiseks. Võib juhtuda, et Sinu jaoks mõistlik valik on tõesti nende hulgas, kuid see ei pruugi alati nii olla. Riigi huvi saavutada Sinu süüdimõistmine võimalikult lihtsalt ei lange alati kokku Sinu huviga saavutada eeskätt enda jaoks parim võimalik lahend. Aktiivne kaitsja võib Sulle sobivate asjaolude esinemisel valikuvõimalusi juurde luua, taotledes lepitusmenetluse läbiviimist, kriminaalmenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel, vms.

Kriminaaladvokaat aitab Sul teha otsuseid

Kriminaalmenetluses osaleva isiku tegutsemisvõimalused kaitse korraldamisel on aja jooksul suurenenud. See tähendab vajadust teha rohkem otsuseid ja kaasnevat riski otsustada valesti. Kas tunnistada süüd või mitte ja kui, siis millal on selleks õige aeg? Kas anda ütlusi või mitte? Milline menetlusliik on antud asjas mõttekas valida? Kas prokuratuuri pakutav kokkulepe tuleks vastu võtta? Kas ja kui, siis millal ja millised tõendid esitada? Kõigi nende otsuste juures saab asjatundlik advokaat Sulle palju selgust ja kindlust juurde anda. Ilma kaitsjata ei pruugi Sa arugi saada, et otsuse koht üldse olemas on.

Kriminaalasjas tehtavad otsustused võivad mõnikord olla väga kaalukad, suure mõjuga Sinu edasisele elule. Tahad kindlasti, et need ei oleks kantud ebameeldivasse olukorda sattumise paanikast, samas ka mitte soovmõtlemisest. Vähim, mida Sa isegi raskeid otsuseid tehes peaksid saama on kindlus, et oled tegutsenud antud juhtumi piiranguid arvestades endale parimal võimalikul moel.

Kaitsja on Sulle moraalseks toeks

Sa ei pea kriminaalmenetluse “supis” olema üksinda. Sul on sel raskel teel vähemalt üks vaid Sinu huvides tegutsev “sõber” ka siis, kui teised Sulle selja pööravad.

Kui arvad, et vajad kaitsja abi ning soovid ta endale ise valida, siis äkki huvitab Sind mille järgi advokaati valida ja kui palju advokaadi abi maksab?

Advokaat / Kaitsja / Kriminaalmenetlus 0 kommentaari