• Blogi

Ressursid õigusvaidluses: mida on vaja eduks peale õiguse enda?

Oled saanud selgusele, et Sul on piisavalt alust oma õiguse teostamiseks? Palju õnne, väga oluline etapp on läbitud. Paraku võib juhtuda, et see, kellelt midagi nõuad, ei tunnista Sinu õigust ja soovitud muudatust tegelikus elus aset ei leia. Pead hakkama tegutsema, et oma seni vaid paberil olev õigus maksma panna.

See nõuab erinevat laadi investeeringuid, sest vaja läheb järgmisi ressursse.

Raha

Raha läheb vaja laias laastuks kolmeks kuluartikliks:

  1. Õigusabi kulud. Tõsisema õigusvaidluse puhul Sa ilmselt kasutad asjatundja abi. Kui Sul piisavalt raha ei ole ja Sa ei suuda õigusnõustajat kokkuleppel leida (ka advokaadid võivad asja perspektiivi olemasolul Sinuga riski jagada, sh tulemustasu kokkulepped, maksetähtaegade ajatamine, jms), proovi taotleda riigi õigusabi.
  2. Muud menetluskulud. Kohtusse pöördumisel on seadusega kehtestatud riigilõivud, kautsjonid. Vaja võib minna nt tõlki, eksperti.
  3. Teiste menetlusosaliste kulud. 100% kindlaid asju esineb harva ja kaotuse risk tuleb projekti enamasti sisse arvestada. Kui kaotad, maksad enamasti kõigele lisaks teise poole kulud.

Raha puhul on oluline selgitada välja, kui palju tasub konkreetsesse vaidlusse tegelikult investeerida, arvestades saadava väärtust. Kui nõuame 10000 € ja võidu korral hüvitatakse meile maksimaalselt 4470 €, ei ole ilmselt mõttekas kulutada vaidlemisele 25000 €. Jättes asja sinnapaika kaotaksime 10000 €, võites kaotaksime rohkem: võit ei olekski enam võit, vaid kaotus. Kui mängus on aga enam kui konkreetne rahasumma (nt emotsioonid, soov näidata ettevõtte põhimõttekindlust võlglaste suhtes või vajadus saada selgus äriks olulise õigusnormi tõlgendamise osas) võib vaidluse väärtus olla suurem ja kulutatud summa ennast täielikult õigustada.

Ressursid mõjutavad ka asja tulemust. Kui Sinu vastaseks on suurfirma oluliselt suuremate materiaalsete võimalustega, võib juhtuda, et nende 100-leheküljelistele menetlusdokumentidele (koos sama hulga lisadega) vastamine ühel hetkel ressursid sööb ja positsiooni kaitse tugevus menetluses saab kannatada. Kuna menetlused on järjest enam võistlevad (kohtunik otsustab esitatud info põhjal, mitte ei ole määratud nõrgemat poolt kaitsma nagu advokaat), võib õiguse kaitse saada kannatada, kuni õiguse kaotamiseni välja. Seda tuleb arvestada ja miks mitte pidada ülekaaluka jõuga hoopis partisanisõda.

Finantse tuleb enne vaidlust planeerida. Mul on hiljutine kogemus, kus ressursside poolest pigem eelisseisundis hageja jõudis pärast mitmeid ilmseid eksimusi ressursside majandamisel niikaugele, et oli kohtus ilma advokaadita. Ta ei olnud valmis vaidlusse enam sentigi lisaks panustama. Et mitte sarnasesse olukorda sattuda, soovitan järgmist:

  • vali õiged “hobused” kohe alguses ja ära raiska raha ebasobiva õigusnõustaja hilisema vahetamise peale. Kui Sul võib kasvõi tulevikus minna vaja advokaati, mõtle, kui palju mitteadvokaadist juristiga alustamine Sulle tegelikult säästab. Samas ära pinguta üle, vaid vali oma võimetele vastav koostööpartner. Kui pärast esimest arvet esindajat vahetama pead, on midagi valesti läinud
  • selgita välja kogu projekti (sh kohtueelse, maakohtu, ringkonnakohtu, Riigikohtu menetluse) maksumus, mitte advokaadi tunnihind. Kui nad on varem kohtus käinud (nad ikka on, eks?), oskavad nad seda hinnata. Sa ei taha, et raha edasikaebamiseks enam ei jätkuks ja erinevalt poolt pakkumisi küsides on võrreldav vaid projekti tervikmaksumus
  • ära arvesta (eriti tsiviilasjades) investeeritud raha kiire tagasisaamisega. Kohtuasjad võtavad aega
  • tunne muret, kuidas tagada protsessuaalse vastase maksevõime ka pärast vaidlust
  • hoia ressursimajandusel jooksvalt silma peal ja katsu olla oma vastasest selles osas natuke parem.

Eelnevaga seoses ei soovi ma panna kedagi loobuma oma õiguste kaitsest, üksnes soovitan tegutseda mõtestatult. Vaidlusele võib kulutada ükskõik, kui palju raha või siis ainult murdosa sellest, keskendudes vaid olulisele.

Emotsioonid

Raha ei ole siiski ainuke ressurss, mida vaja läheb. Lisaks tuleb arvestada emotsionaalse kuluga, mille määr sõltub vaidlusest. Suurettevõtte või avaliku võimu jaoks on sel ressursil reeglina vähem tähendust kui väikeettevõtja või eraisiku jaoks, kelle jaoks vaidlusküsimused on sageli isiklikumad.

Närvirakke võib kulutada:

  • kohtuotsuse ootamine või menetluse kestus. Mõtleme Andrus Veerpalu peale, kelle maine ja sportliku pärandi suhtes kriitiline dopingusaaga lahenes kaks aastat pärast algust ning otsuse tegemine lükati korduvalt edasi
  • menetluse vaheetapid, kus juba esimese astme kohtust kättesaadud võidud apellatsioonimenetluses uuesti küsimuse alla seatakse, või esmased ebasoodsad lahendid. Või siis kompromissiläbirääkimised, mis peaaegu sihile jõuavad, siis aga mõne väikese küsimuse taha takerduvad … mõnel juhul korduvalt
  • menetluses osalemine ise, nt menetlejate ebasõbralikkus kõnes ja kirjas.

Muidugi, kui vaidlus lõpuks edukalt lõpeb, juuakse ka vahuveini.

Aga kui ressursse ei ole?

Kui raha ei ole või närvid ei kannata pingelist kohtuvaidlust, tuleb leida muid lahendusi: loodetavasti ei löö Sa käega, vaid proovid müüa nõude “kahjumiga” kellelegi teisele või leida kompromissi. Parem pool õigust käes, kui terve ainult paberil.

Kas Sul on “case”?

Kuum või jahe keissÕigusi on võimalik teostada erinevatel viisidel, kuid nende kõigi puhul peab nõudekirja, kahjunõude, kaebuse, apellatsiooni, vms esitamiseks juriidiliselt alust olema. Teisisõnu, Sul peab olema case, see on iga õigusprojekti puhul A ja O.

Millest koosneb case?

Teooria on lihtne: case koosneb kahest elemendist:

1. Asjaolud. Nende all peame silmas tegelikult olemas olevaid (õiguslikku tähendust omavaid) fakte, reaalses elus toimunud või toimuvaid sündmusi. Keegi sõitis kellegi auto mõlki, keegi sai lapsevanemaks, keegi esitas kuhugi mingisuguse taotluse, kellegi saak ikaldus, jne.

Asjaolud ei ole kirjas seaduses (õigusnormis), need eksisteerivad meid ümbritsevas tegelikkuses. Nii ei ole võlaõigusseaduse § 396 lg-s 1 toodud laenulepingu definitsioon (sh seal nimetatud „laenuandja“, „laenusaaja“ ja „laen“) asjaolu, vaid õigusnorm. Konkreetne sõlmitud „laenuleping nr 123456“ ja selles sisalduvad kokkulepped aga on asjaolud.

Vaid vähestel asjaoludel on meie elus õiguslik tähendus ja juristi kunst on need üles leida.

2. Õigusnorm. See on säte välislepingust, seadusest, valitsuse, ministri, valla või linna määrusest või muust õigusaktist, millest tulenevalt kaasnevad teatud asjaolude esinemisega kindlad kohustuslikud tagajärjed.

Õigusnorme ei saa käega katsuda, nad ei eksisteeri reaalselt meie ümber, vaid üksnes õigusaktides. Õigusaktid leiad Eestis enamasti internetist (vt Riigi Teataja).

Arvesse lähevad õigusnormidena vaid nn ametlikult kehtestatud normid. Eetiline „kuldreegel“, igapäevaelu tavad jms tähendust ei oma. Mõnel juhul võivad need (nt mingi valdkonna tavad) siiski olulised olla, kuid sellisel juhul leidub ka õigusnorm, mis sellise „olulisuse“ ette näeb.

Praktika seisukohalt tuleb veelkord  rõhutada, et kuigi sõlmitud lepingutes sisalduvad samuti kokku lepitud kohustuslikud reeglid (nt üürilepingutes sätestatakse sageli seadust dubleerides kohustus tasuda üüri), ei ole nende näol tegu mitte õigusnormide, vaid asjaoludega.

Juristid nende kahe elemendi kokku viimisega päevast päeva tegelevadki: teevad kindlaks asjaolud (hinnates tõendeid) ja kohaldades asjaoludega seonduvalt õigusnorme (viimaseid tõlgendades).

Asjaolude ja neid reguleeriva õigusnormi olemasolul on Sul õiguslik alus oma õiguste mingil moel teostamiseks. Kui kasvõi üks neist puudub, ei ole Sul õiguslikult midagi. Võid küll olla pannud toime väärteo tunnustega teo (on olemas asjaolud), aga kui selle eest karistuse ette näinud norm enam ei kehti (mille tõttu õigusnorm puudub), karistust ei järgne. Menetlejal puudub Sinu vastu case.

Nõustava juristi töö seisneb mõnikord mitte ainult asjaoludest õiguslike järelduste tegemises, vaid ka asjaolude kujundamises (nt olulise lepingu sõlmimist nõustades).

Mis seal keerulist on?

Lihtsale teooriale vaatamata ei ole õigusliku aluse hindamine tingimata kerge tegevus. Kas alustada sellest, et töötada läbi absoluutselt kõik eksisteerivad õigusnormid (sest muidu me ei tea, millised asjaolud võivad olla olulised) või sellest, et kulutada terve igavik ka kõige tähtsusetumate asjaolude kohta ammendava info kogumiseks (et teha kindlaks, millised võivad olla asjas olulised õigusnormid)?

Praktilise juura teeb keeruliseks elu ise, mis ei ole enamasti mustvalge: asjaolud, samuti õigusnormid kätkevad endas tõenäosust, et need on Sulle soodsad või ebasoodsad. Tulenevad õigused-kohustused võivad juba normist endast lähtuvalt olla üheselt kindlaks määramata või määratletud vahemikuna (nt karistuse määr või halduse diskretsiooniõigus).

Asjaoludega seoses on suurimaks probleemiks tõendite ebakindlus: kas nendest ikka piisab millegi olulise tõendamiseks. Nt kas kahest e-kirjast, kus räägitakse muuseas raha laenamisest ja selle tingimustest järeldab kohus õiguslikult siduva laenulepingu olemasolu. Kuni selleni välja, et kutsutud tunnistaja võib kohtus oma versiooni juhtunust diametraalselt muuta.

Õigusnormide kohaldamisel on raske hinnata keskmisi, mitteäärmuslikke juhtumeid (need on praktikas valdavad). Näiteks küsimus, kas 15-päevane tähtaeg on konkreetsel juhul mõistlik või mitte. Seadusest tähtaja osas tulenev kriteerium „mõistlik“ tähendab minule üht ja Sulle teist. Senine kohtupraktika võib olla, et kolm päeva on mõistlik, 60 päeva mitte. Mida nüüd arvata 15 päeva kohta?

Oskusi ja kogemust omades ning läbimõeldult tegutsedes on võimalik juhtumi õiguslikku “tugevust” mitte ainult ratsionaalselt hinnata, vaid mõnel juhul lausa oluliselt mõjutada. Selleks, et Sul ikka oleks case.

Kas, millal ja kuidas teha kompromiss?

Võta, jäta või kauple edasiEesti õiguses on täheldatav kasvav trend suunata vaidlejaid läbirääkimistele kompromisslahenduse leidmiseks. Lisaks ootuspärastele tsiviilvaidlustele puudutab see isegi kriminaalmenetlust, kus lihtsamad asjad saavad enamasti kokkuleppelise (kompromiss)lahenduse.

Kompromiss on õigusvaidluse lahendamise viis, kus õiguslikult ebaselge olukord klaaritakse läbi kokkuleppe, mitte ei jäeta kolmandast isikust õigusemõistja otsustada. Mida seoses kompromissiga silmas tasub pidada?

Kompromissi otsimine ei ole vabatahtlik. See ei ole muidugi rangelt võttes tõsi, kuna kedagi vägisi kokkuleppesse sundida ei saa. Samas, äritegevust ja tavaelulisi probleeme puudutavates tsiviilvaidlustes on poolte kompromissile suunamine menetlusseadusesse selgelt sisse kirjutatud ja kohtud seda poliitikat jõustavad. Küsimus ei ole kas, vaid millal kompromissi otsimisega tegeleda.

On ette tulnud, et veel enne esimest kohtuistungit kinnitab üks või teine pool kindlalt, et „terroristidega“ tema läbi ei räägi. Pärast seda, kui kohus on esimesel istungil „klassijuhatajana“ tegemata „kodutöö“ eest noominud ja „vigade parandamiseks“ tähtaja määranud (st istungi paar kuud edasi lükanud), tuleb ikkagi „terroristidega“ maha istuda.

Kompromissiläbirääkimised ei ole arutu lehmakauplemine. Kompromissile minek (täpselt nagu sellest loobumine ja kohtusse minek) on ratsionaalne otsus. Vaidlusasjad lahenevad (ükskõik, kas kohtus või kohtuväliselt) ühte või teist moodi teatud mõistuslikel põhjustel, mitte täringu veeretamise tulemusena.

Raha üle peetavas vaidluses määratleb optimaalse kompromissi tavaliselt vaidlusalune summa, alternatiivse kohtuvaidluse oodatud tulemus, täidetavus ja läbimise võimalus. Kui menetluskulud probleeme ei valmista, aega kohtumenetluse tulemust oodata on ja vastane on maksevõimeline, siis milleks vahetada peaaegu kindlat nõuet vabatahtlikult murdosa vastu sellest. Kui aga raha kohtus käimiseks ei ole (nt ettevõtjad riigi õigusabi ei saa), on olukord avatud väga erinevatele võimalustele, sest alternatiivset stsenaariumi ei ole.

Teatud olukorrad on kompromissiks justkui loodud, nt:

  • mängus on liiga palju ja riske tuleb igal juhul vähendada (ettevõtte jaoks pankrotiohtlikult suur rahaline nõue, karmi karistuse oht, vms). Kui enam öösel rahulikult magada ei suudeta, tuleb „terroristidega“ kokku leppida;
  • probleem on väike ja selle kohtulik lahendamine suhteliselt kallis, või mõni muu variant situatsioonist, kus mõlemad pooled alternatiivi teostumisel igal juhul kaotavad;
  • vaidlus on halvasti prognoositav, sh seal on mitmeid selge lahenduseta probleeme, ebakindlaid tõendiallikaid, vms;
  • üks pool on huvitatud ja teine saab pakkuda midagi, mida kohtus saavutada ei ole üldse võimalik.

Kasutage abiväge, sh kokkuleppe plusside ja miinuste hindamisel. Vastutustundlike juristide puhul kipuvad mõlemad pooled tihtipeale oma võimalusi kohtus veidi alahindama (et mitte süüa kliendi ees oma lubadusi), mistõttu tekib soodne pinnas kokkuleppe sünniks (mõlema oodatav osa tervikust muutub väiksemaks). Kui aga mõlemad pooled hindavad oma kohtuedu tõenäosust tervikuna üle (nt üks usub end võitvat 55% tõenäosusega, teine 70% tõenäosusega ja moodustub 125% tervik), siis seda tegelikkusest suuremat „pirukat“ ei olegi võimalik ära jagada.

Ideaalis osalevad läbirääkimistel nii vaidlusse kaasatud isikud kui ka nende juristid ja see aitab probleeme käsitleda ratsionaalselt ning ohjeldada emotsioone. Kui lihtsalt peate oma vastaspoolele kätega kallale minema, siis las klaarivad juristid omavahel.

Kompromiss peab kummalegi poolele midagi andma. Kompromissettepaneku puhul võib edule loota siis, kui suudate panna vastaspoole arvestatava valiku ette, peate looma huvitava alternatiivi asjade senisele oodatavale käigule.

Mõttetu on teha varatule inimesele ettepanek nõustuda 50000 euro koheseks tasumiseks 100000 nõudmise asemel, kuna kumbki neist nõuetest ei ole niikuinii reaalne (raha ei saa objektiivselt maksta ja pankrot on kindlasti odavam). Tehke aga ettepanek leppida kokku graafik 500 euro igakuise tasumisega ja asjal võib jumet olla.

Eduka protsessi nimel tuleb keskenduda olulisele, mitte nurjata võimalikku kokkulepet verbaalse vaenulikkusega või kõrvaliste küsimuste toomisega lauale.

Kompromissil on „parim enne“ tähtaeg. Praktikas hakkab silma tendents asuda tõsiselt kompromissi peale mõtlema alles siis, kui kohtuvaidlus on täie hoo sisse saanud. Mõnel on tarvis aasta otsa kohtus käia, selle jooksul naerda välja mitu teise poole kompromissiettepanekut, et jõuda lõpuks arusaamani, et kokkulepet siiski soovitakse.

Sagedaseks põhjuseks selliseks ebaratsionaalseks toimimiseks on algselt oma emotsioonide tähenduse ülehindamine (möönduste tegemine ei võrdu nii sageli au kaotamisega, kui seda arvatakse) ja liigne optimism oma edu suhtes kohtus, sh kohtumenetluse kulgemise osas. Innukalt antakse hagi novembris kohtusse ja loodetakse tõepoolest, et veel enne aasta lõppu on asi lahendatud ning rahagi taskus.

Optimaalsete tingimustega kokkuleppe sõlmimine ei toimu kindlasti siis, kui olete oma esialgsed valikud (kas teha mööndusi ja vältida kohtumenetlust, või saada õigus kätte kohtumenetluses) juba ammendanud, teinud halbu otsuseid, panustanud üle võimete palju kohtuprotsessi ja puudub võime see lõpule viia. Selline toimimine on retsept kapitulatsiooniks.

kliendileping

Kliendileping – ettevõtjal läheb tarvis

(uuendatud 04.10.2018) Igal ettevõtjal peaks olema kirja pandud kliendileping – kokkulepe, mille alusel kauba või teenuse müük käib, mille alusel raha sisse tuleb. Ükskõik, kui väikselt toimetada, tundub sissetuleku kindlustamine ja selles osas vaidlustusest hoidumine (rasked just väikeettevõtjale) hea mõte.

Suhtled telefoni teel, saadad töö lõpuks arve ja arvad, et Sul kliendilepingut ei ole, ja ei ole vajagi. Paraku eksid – leping kindlasti on, Sa lihtsalt ei tea selle tingimusi. Kirja pandud kliendileping ongi Sinu võimalus haarata initsiatiiv ning panna enda ja oma klientide jaoks paika mängureeglid. Kui Sa seda ise ei tee, kujundavad need teised.

Kirjaliku kliendilepingu koostamiseni jõutakse erinevaid teid pidi. Mõned avastavad ühel päeval, et kaootiline dokumentatsioon kasvab üle pea, vaja on kohaldatavaid tingimusi ühtlustada. Teised saavad kohtuvaidluses valusa õppetunni ja soovivad vettpidava lepinguga vältida kalliks läinud vea kordamist. Kvaliteetne leping ei jäta kahtlust, kelle kohustus, õigus või vastutus üks või teine asi on, mistõttu väheneb kohtuvaidluse tõenäosus hüppeliselt. Võitja on ju ette teada.

Kui kliente on palju ja/või tingimused nende osas sarnased, kaalu tüüpkliendilepingu koostamist oma kaupade ja teenuste pakkumiseks. Juriidiliselt pädev kliendileping ei pea tänapäeval tähendama seda, et upud paberite sisse ära, või et üldse oleks vaja midagi allkirjastada.

Oma kliendilepingu koostamisel Sulle minu poolt kaasa mõned mõtted.

Kliendileping peab sobima ka kliendile: ära soola üle, aga nopi madalal rippuvad viljad

Mõned peavad endiselt kõrgeimaks “juriidiliseks pilotaažiks“ sellise lepingu koostamist, mis annab ühele poolele kõik õigused, jättes teisele vaid kohustused ning vastutuse. Tegelikult on kliendilepingu teksti tuim ühele poole väänamine midagi, mida teeb algaja, mitte meister. Lepingule on ju lõpuks tarvis ka kliendi allkirja. Rääkimata sellest, et seadus seab sellisele tegevusele piirid, eriti kui müüd ka hästi kaitstud tarbijale. Klient ei ole ju tegelikult ettevõtja vaenlane, eks.

Kliendileping peaks olema tekst, mis juba oma algkujul valdavale osale klientidest sobib, müügiprotsessi ei pidurda ega taasalusta. Ebamõistlikud vastutuse välistamised, jms tekitavad küsimusi, küsimused viivad selleni, et klient pöördub juristi või advokaadi poole ja siis … alles läheb läbirääkimisteks. Nii palju siis kiirest closing‘ust.

Siiski saab tüüptingimustesse lisada klausleid, mis potentsiaalsel kliendil harja punaseks ei aja, kuid mis kuluvad Sulle ühel hetkel marjaks ära. Kui oled Tartus tegutsev ettevõtja, kes müüb üle Eesti, siis probleeme ei tohiks tekkida lepingus kohtualluvuse sätestamisega (muidugi Tartu Maakohtusse). Kui nüüd Kuressaares asuv klient jääb Sulle võlgu ja teisiti kuidagi ei saa, käid kohtus kodu lähedal, mitte Saaremaal. Kui palju mugavam on suhelda oma advokaadiga Tartus ning mitte maksta talle lisaks sisulisele tööle ka pika sõidu eest.

Kui Sul on püsikliente ning vaja koostöö tingimusi aja jooksul muuta, siis mõtle, kui palju säästad aega, kui näed lepingus ette võimaluse tingimusi ühepoolselt (aga klienti arvestavalt!) muuta. Isegi kui teine pool ei oleks muudatuste vastu, tähendab iga lepingu eraldi ümbervormistamine Sulle aega, mida oleks võinud paremini kasutada.

Kliendileping peab olema realistlik: ära tee end paberil paremaks

Tüüplepingu koostamisel ole sinna minevate lubaduste (olgu siis need kasvõi tarnetähtajad) osas realistlik. Need on ju siduvad lubadused, mida tuleb täita.

Kliendilepingu koostamisel võiks aset leida kaardistamine, mida kliendile tegelikult pakud ja mis tingimustel. Selles protsessis võib juhtuda, et tahad ise näha ennast tegelikust veidi paremana ja lubada edaspidiseks rohkem. Lepingu koostamine iseenesest muidugi kedagi ei muuda, mistõttu jää enda vastu ausaks ja luba tänase reaalsuse piires. Muidu saab kliendilepingust tüütu koorem, mitte äri abimees, milleks see mõeldud oli.

Ettevaatlik tasub olla tähtaegade sätestamisega lepingutes: minu soovitus on arvestada kõiki tähtaegasid tööpäevades, mitte päevades. Tuleb ette, et mõni tähtajastatud veksel ootab lunastamist siis, kui jõulud või jaanipäev külgnevad nädalavahetusega, ja vastutav personal on hoopis puhkusel.

Kui võtad kliendilepingu tegemise ette, kuid otsustad ise teha, loe see ka läbi. Veel parem, vaata, milline advokaat lepingute peale mihkel on, ja uuri, kui palju see töö maksab.

Sedasi need malemängud mõnikord lõppevad

Inkvisitsiooniline ja võistlev menetlus Eesti kriminaalmenetluses

Sedasi need malemängud mõnikord lõppevadEesti kriminaalmenetluse terviklik mudel rajaneb kahel vastandlikul ideel: kohtueelne uurimine toimub inkvisitsioonilise menetlusena, samas kohtumenetlus käib võistlevuse põhimõttel.

Mida need kaks endast kujutavad ja mida Leon Glikmani Riigikogus tehtud kriitika tähendas? Miks on võistlev kohtumenetlus illusoorne?

Inkvisitsioonilise menetluse idee

Kõigepealt, inkvisitsioonilise menetluse idee ei seisne nõiajahis, pöidlakruvides ega tuleriidal põletamises.

Idee on hoopis selles, et õiguskaitseorganid (politsei, prokuratuur) üritavad selgitada välja objektiivse tõe: kas kuritegu leidis aset ja kui, siis millised on vastutust mõjutavad (sh süüdlast toetavad) asjaolud. Menetlejate ülesandeks on teha omad järeldused igakülgse uurimise tulemusena. Iga hinna eest kellegi süüstamiseni jõuda ei ole eesmärgiks, põhimõtteliselt samavõrd vastuvõetav on järeldus, et kuritegu ei ole toime pandud.

Kuna keegi loomulikult kahtlustatavale halba ei soovi (menetleja on sõber), ei ole kaitsja kasutamine kohtueelses menetluses seaduse järgi kohustuslik.

Siiski on selles üks konks: kõik, mis kohtueelses inkvisitsioonilises menetluses toimub, võib hiljem minna (ja süüstavad tõendid lähevad kindlasti!) kasutusse tõenditena ja seda juba võistlevas menetluses.

Kuriteos kahtlustatav on kohtueelses menetluses teadmatuses, milliseid tõendeid kogutakse, mis on nende sisu ja see ei ole juhuslik, vaid seaduse mõte ongi kahtlustatav sellisesse olukorda asetada. Menetlejatel on tõendite kogumisel laiad volitused, sh otsustada, milliseid versioone kontrollida ja milliseid mitte.

Võistleva menetluse idee

Kui kohtueelse uurimise tulemusena leiab prokuratuur, et on alust esitada süüdistus, läheb lahti võistlev menetlus. Prokuröri asi ei ole enam selgitada välja tõde (tema on süüs juba veendunud), uueks eesmärgiks on viia kohtu lauale kõik süüstavad tõendid ja saavutada süüdimõistev otsus. Ei ole absoluutselt prokuratuuri mure tagada, et esitatud saaksid süüd küsimärgi alla seadvad või seda kergendavad tõendid, sest nende eesmärk on teine. Muide, eeluurimisel koostatud toimikus võib ju sisalduda süüd täielikult välistav tõend, aga ei maksa lootma jääda, et see iseenesest kohtutoimikusse jõuab.

Prokuröri rolli muutust tasakaalustab ja signaliseerib see, et riik ei luba kahtlustataval enam kohtulikus kriminaalmenetluses ilma kaitsjata toimetada ja kui advokaati valitud ei ole, määrab riik ise kaitsja. Kui kaitsjaga koostööd ei tehta, jätab kahtlustatav ennast kaitsest põhimõtteliselt ilma.

Võistlus käib ainult võidu peale, süüdistaja ja kaitsja annavad endast parima poolt ja vastuargumentide esitamiseks ja selle käigus tõde selgubki.

Milles siis probleem on?

Pidades silmas eelseisvat võistlust kohtus, on prokuröri roll (tasakaalustamatus) kohtueelses menetluses võrreldav olukorraga, kus enne malepartii algust saab üks mängijatest vabad käed vastase malendeid laual ümber paigutada või sealt eemaldada.

Konkreetsemalt kahtlustatavast ja tunnistajast.

Kaitsjata kahtlustatava küsitlemine kohtueelses menetluses ja nende ütluste kasutamine kohtus on tihti nagu vastase lipu eemaldamine malelaualt enne esimese käigu tegemist. Eriti abitud sihtmärgid on kriminaalmenetluses kaitsjata pusides just varem karistamata nn tavalised inimesed, mitte korduvalt karistatud ning varasemat menetluskogemust omavad isikud. See on põhjus nr 1, miks ei ole eriti tark mõte võtta vastu seadusandja kahtlane pakkumine kohtueelses menetluses end ise kaitsta.

Tunnistajatele esitatakse kohtueelses menetluses täpselt sellised küsimused nagu menetleja vajalikuks peab. Kahtlustataval ega tema kaitsjal küsitlemise juurde asja ei ole. Kas ülekuualmisel esitatakse tunnistajat mõjutavaid suunavaid küsimusi (mida seadus keelab) või mitte, teavad ainult asjaosalised ja see on puhtalt nende südametunnistuse küsimus. Ülekuulamise protokollis tihtipeale küsimused üldse ei kajastu, on vaid antud ütlused.

Kohtuistungil kuulatakse kõik eeluurimisel küsitletud tunnistajad küll vahetult üle, aga katsugu nad teistsuguse infoga lagedale tulla. Vähe sellest, et neid nimetatakse valetajateks ja jäetakse kohtus antud ütlused tõendina arvestamata, ütluste muutmisel lisandub tunnistajale oht saada ise kriminaalkorras karistatud valeütluste andmise eest. Valeütluste andmise eest kriminaalasja alustamise otsustab aga … prokuratuur. Nii et informeeritud ja oma riske arvestaval tunnistajal on parem hoida oma varasematest ütlustest kümne küünega kinni. Kas see on sobiv lähtekoht õiglaseks võistlevaks menetluseks, või olemuslikult kallutab kohtuliku ristküsitluse eeluurimise info vormistamiseks, otsustagu igaüks ise.

Tegelikult on kohtueelses menetluses arvukalt muid menetluslikke nüansse, mis „mängu“ süüdistaja kasuks pööravad.

Need kaalud just võrdsed ei ole

Kas palgata advokaat või jurist

(uuendatud 07.12.2017) Õigusabiga vähe kokku puutunud inimesed ei pruugi teada, et sõnad “advokaat” ja “jurist” on Eestis oluliselt erineva sisuga. Vahet on oluline teada, kui ise õigusteenust vajad ning nõustajat või esindajat otsid.

Mõned arvavad, et advokaadi ja juristi teenus on sisult täpselt sama, üks lihtsalt tahab oma töö eest rohkem raha. Tegemist “sama asjaga” aga ei ole ja alati ei pea paika ka eeldus, et advokaadi teenus on kallim. Ei saa võrrelda kõige kallimate advokaadibüroode tasusid keskmiste või väikeste õigusbüroode omadega.

Kirjutan siin, mis vahe on advokaadil ja muul õigusteenust osutaval juristil ning mis on selle praktiline tähendus Sulle kliendina.

Jurist ei saa osutada kõiki õigusteenuseid, mis advokaat

Kui palkad endale vandeadvokaadi, võid olla kindel vähemalt tema esindusõiguses – ei praegu ega hiljem ei teki probleemi sellest, et ta ei saaks kohtus või muus vaidlusorganis Sind esindada. Näiteks on Eesti kohtumenetlustes Riigikohtus esindamise õigus enamasti vaid vandeadvokaadil, jurist sinna ei pääse.

Esinduspiirangu rakendumisel on tegu sama range reegliga nagu menetlustähtaegadest kinnipidamine. Sul võib olla fantastiline advokatuuri mittekuuluv jurist geniaalse kassatsioonkaebusega, aga kohus ei aktsepteeri ega menetle seda ühelgi juhul.

Kui juristi esindusõiguse “lagi” kätte jõuab, oled sunnitud kas asja pooleli jätma või ikkagi advokaadi palkama. Kohusetundlik advokaat peab ka poole pealt Sinu asja ajama hakates tutvuma kogu varasema materjaliga, pidama Sinuga nõu ning mõtlema õigusliku positsiooni iseseisvalt läbi. Kui Sinu asi jõuab nii kaugele, võid varasematele kuludele teist sama palju juurde maksta.

Lisaks suurenenud kuludele on esindaja vahetuse puhul halb, et Sinu muu panus läheb samuti kordamisele. Oled oma osa tööst nagu juba ära teinud: andnud oma juristile kogu info, saanud kokku, kirjutanud ja vastanud küsimustele. Nüüd tuleb seda uuesti teha ja kahjuks kipub juhtuma, et mõni oluline asi teisel ringil hoopis ununeb.

Kui Sul on tähtis kohtuasi, tasub juba alguses mõelda, kes Su esindaja on ning kas ta veab lõpuni välja.

Advokaadi kvalifikatsioon on kontrollitud

Soovid saada oma raha eest asjatundlikku õigusteenust. Ka Eesti Advokatuuri mittekuuluvad juristid võivad olla asjatundlikud, kuid keegi peale nende endi seda Sulle ei taga. Seadus ei ütle, et inimene, kes ei ole kunagi õigusteaduskonna uksest sisse astunud ei võiks asuda õigusteenuseid pakkuma, kuigi Sina seda kindlasti eeldad. Eestis on vähemalt ühe õigusbüroo avanud põhiharidusega inimene.

Advokaadilt seevastu nõutakse kraadi õigusteaduses, vandeadvokaadiks saamiseks tuleb sooritada ühe või mitu advokaadieksamit ja enne iseseisvat tegutsemist ameti õppimist mõne vandeadvokaadi käe all. See kõik on seadusega tagatud, mitte kellegi südametunnistuse küsimus.

Advokaat on kohustatud ennast täiendama seni, kuni kestab tema karjäär. Kõigil advokaatidel (ka eksami sooritanud vandeadvokaatidel) on täienduskoolituse kohustus, mille täitmist kontrollitakse. Advokatuuriväliste õigusnõustajate-esindajate koolitus toimub vaid sellises mahus (kui üldse), kui nad ise otsustavad – keegi seda ei kontrolli ega taga.

Advokaadil on kutsestandardid ja seadusega tagatud konfidentsiaalsus

Advokaatide tegevust reguleerivad lisaks seadusele Eesti Advokatuuri kehtestatud lisanõuded. Advokaat mitte ainult ei pea vältima huvide konflikti ja kliendi huvide kahjustamist (see on elementaartase), vaid reeglid ulatuvad palju sügavamale. Paljude advokaate puudutavate reeglite eesmärk on just kliendi, Sinu huvide kaitse.

Kui info salastatus on Sulle oluline, siis lisaks advokaatide kohustusele saladust hoida annab seadus advokaadibüroodele oluliselt tugevama kaitse (nt läbiotsimise piirangud).

Kui natukenegi meediat jälgid, siis tead et advokatuur teostab nimetatud standardite osas ka tegelikku järelevalvet ning raskete rikkumiste korral kaotab advokaat oma staatuse.

Advokatuuri mittekuuluva juristi jaoks ei ole olemas midagi vastavat – ei reegleid, salastatuse ja huvide konflikti vältimise tagatust ega mingisugust järelevalvet.

Advokaadil on isiklik varaline vastutus ja seda tagav kutsekindlustus

Tegijal võib ikka juhtuda. Kui juhtub, siis erinevalt juristidest on advokaatidel raskete vigade osas juba seadusest tulenevalt isiklik vastutus. Just – mitte ainult advokaadibüroo, vaid advokaat ise vastutab eksimuste eest kogu naha ja karvadega. Mis Sa arvad, kuidas see võimalik isiklik vastutus mõjutab advokaadi suhtumist oma töösse?

Advokaadi tegevuse käigus kliendile tekitatava võimaliku kahju hüvitamiseks näeb seadus ette kohustusliku vastutuskindlustuse. Kõik advokaadid peavad olema kindlustatud ja alampiiriks ühe juhtumi kohta on 63 910 €. Muude õigusnõustajatest juristide kutsekindlustus? Vaid siis, kui nad ise seda vajalikuks peavad.

Kokkuvõttes on vähe põhjuseid, miks valida jurist advokaadi asemel, peale loodetud rahalise kokkuhoiu. See sääst toimib aga siis, kui Su asi Riigikohtusse kindlasti ei lähe ja Sinu jaoks on vastuvõetav kokkuhoid kvalifikatsiooni, standardite ja nende järelevalve, õiguslike garantiide ja teenusega seotud vastutuse arvelt. Teisisõnu kui lepid vähema raha eest ka kehvema teenusega.

Kui otsustad advokaadi palkamise kasuks, on järgmiseks küsimuseks, milline advokaat valida.

Kuidas arvutada õiguslikke tähtaegasid

Tähtajad sulavad kiirestiNagu varasemalt juttu oli, tähtaegadega nalja ei ole. Neid lihtsalt tuleb silmas pidada ja ületamist iga hinna eest vältida. Ei ole olemas nii head kohtuasja, mida tähtaja möödalaskmine ei võiks täielikult kihva keerata.

Selleks et vältida katastroofi või viimase hetke paanikat, tuleb leida vastus kahele küsimusele.

Millal hakkab tähtaeg kulgema?

Laias laastus on kaks võimalust:

a) vastavat tähendust omava sündmuse toimumisest (nt tähtajaga seotud dokumendi kättesaamisest, tehingu tegemisest, vms), või

b) kindlaks määratud kuupäevast.

Esimese puhul on asi lihtne: saite dokumendi kätte või toimus muu tähtaega käivitav sündmus ja tähtaeg hakkabki jooksma (juriidiliselt täpne olles algab tähtaja kulg küll järgnevast päevast). Näiteks saate Maksu- ja Tolliametilt maksuotsuse ning vaide esitamiseks või kohtusse pöördumiseks antud 30-päevane tähtaeg hakkab sellega seoses kulgema.

Teisel juhul tuleb silmas pidada, et kui kuupäev on kindlaks määratud ja Teile teada, peate mõnel juhul olema ise aktiivne, et võimalik vaidlustamist vajav dokument kõigepealt üldse hankida.

Igaüht puudutada võivatest asjadest, kus probleemid kerged tekkima, saab näitena tuua väärteootsused (nt politsei tehtavad väiksemate liiklusrikkumiste karistusotsused). Väärteoprotokollis on lahter selle kohta, millal on politsei otsus kättesaadav ja parem on see kuupäev kalendris aegsasti ära märkida, et ei ununeks.

Kui eeldasite, et väärteootsus saadetakse Teile e-riigis loomulikult automaatselt e-posti teel, siis valesti eeldasite. Seaduse silmis oli otsus konkreetsel, Teile teada oleval kuupäeval politseis kättesaadav ja kui Te selle saamiseks midagi ette ei võtnud, siis oma viga. Tähtaega see ei pikenda.

Kuidas tähtaja lõpp välja arvutada?

Tähtaegade regulatsioon Eesti õiguses on õnnestunud, kuna erinevate õigusvaldkondade ja menetluste lõikes kehtivad samad põhimõtted. Pea iga menetlusseadus, samuti tsiviilseadustiku üldosa seadus reguleerib vastava valdkonna tähtaegu ja -päevasid puudutavat eraldi, aga tulemus on sama.

Teine hea asi on, et tähtaegasid saab edukalt arvutada tabelarvutuse abil, sõrmega kalendris päevi loendama ei pea. Olen kasutanud tabelarvutust tähtaegade kindlaks tegemiseks probleemideta aastaid.

Lisan päevades määratletud tähtaegade arvutamiseks MS Excel malli vormingus tabeli, mille võite alla laadida.

Tabel eeldab (muidugi muutke, kui see ei pea paika), et tähtaja käivitav sündmus (nt vaidlustatava dokumendi kättesaamine) toimus täna. Koheselt on välja arvutatud populaarsemate tähtaegade lõppkuupäevad ning lõpus lahter, kuhu saate ise sisestada suvalise, päevades mõõdetava tähtaja.

Kui saadud kuupäev (juriidiliselt „tähtpäev“) satub olema Eestis üldiselt vaba päev (laupäev, pühapäev, rahvuspüha või riigipüha), saate üldjuhul ajapikendust järgneva tööpäevani.

Ja veel üks asi: tähtaegasid arvestades ei ole kolmkümmend (30) päeva ja üks (1) kuu samad asjad.

Mida teha, kui tähtaeg on kukkumas

Kui on üle kella 12, siis on hiljaMistahes menetlusliigist rääkides võib täiesti kindlalt öelda, et kohtud on absoluutselt halastamatud nende suhtes, kes ei ole oma õigusi teostanud selleks ettenähtud tähtaja jooksul. Kell kukub ja õigust enam ei ole.

Kui jätad vajaliku õigel ajal tegemata, vabandusi praktiliselt ei ole. Mõjuvaks põhjuseks, mille osas oleksin mõõdukalt optimistlik, on see, et viibisid kogu tähtaja kulgemisel vältel haiglas koomas, ärkasid just ja said teada, et midagi on vaja teha. Muude vabanduste osas olen juba ette skeptiline. Alati populaarsed, ent kasutud õigustused tähtaja rikkumisele on:

i) ma ei teadnud, et seadus näeb ette tähtaja – ma ei ole ju jurist, ja

ii) mul oli tööl palju tegemist ja muidu ka muud, tähtsamad asjad nõudsid tähelepanu. Neile ära küll lootma jää.

Mida siis teha, kui Sinu asjas on menetlustähtaeg (kaebetähtaeg, kohtusse pöördumise tähtaeg, vms) täna ümber saamas, aga kiiresti professionaalset abi leida ei ole? Ma ei saa garanteerida, et alltoodud üldised soovitused Sind alati aitavad, aga parema variandi puudumisel tasub proovida. Kirjutan kohtu näitel, aga vastavaid mugandusi tehes sobib ka muude ametiasutuste puhul.

Reegel nr 1: Tee maksku, mis maksab tänase päeva jooksul vajaliku menetlustoimingu ära

Kui Sul on arvuti (või faks), on armuaega südaööni (mitte kaasa arvatud). Tahad saavutada, et e-posti teel kohtusse saadetud dokument oleks seal kohal enne uue kuupäeva saabumist. Mitte sekunditki hiljem.

Kui oled üksnes tavaposti kasutaja, peab enne postkontori sulgemist kohtule tähtkirja saatmist kinnitav kviitung Sul käes olema. See ei ole lollikindel variant, kuna mõnda liiki menetlustes on nõutav mitte kirja postitamine tähtaja viimasel päeval, vaid selle kohtusse jõudmine hiljemalt siis.

Mida kohtusse saata?

Midagi tuleb kindlasti saata. Kui ei ole aega teha tervet rehkendust, tee pool, veerand või kümnendik. Peaasi, et enam-vähem mõistlik dokument oleks kohtule tähtaegselt esitatud. Hoolitse, et Sinu avalduses oleks kirjas vähemalt:

a) kes kohtusse pöördub / kes Sa oled (nimi, isikukood / registrikood, kontaktandmed).

b) mida kohtult tahad (konkreetse otsuse tühistamist; raha sellelt ja sellelt isikult sellises ja sellises summas, vms). Kui vaidlustad otsust, pane see oma avaldusele lisana juurde. Kui Sul on leping, võlakiri või muu dokument, mille täitmist soovid, lisa see avaldusele.

c) seonduvad asjaolud. See on eriti tähtis, kui Sul dokumente lisada ei ole. Nt: „Mu auto lõhuti selle ja selle poolt siis ja siis ära ning ma sain kahju“. Või: „mu maja kõrvale kerkib vundament, aga vald ei anna infot, mida sinna rajatakse ja millisel alusel“.

Ära muretsege, kui tekst saab napp. Hetkel on eesmärk panna selge märk maha, et soovid midagi menetlemiseks esitada ja vältida vastuväidet, et Sa ei ole seda tähtaegselt teinud. Siin on muidugi mõistlikud piirid. “Tahan, et Eesti Vabariigis lõpuks ometi seadusi järgitaks” on liiga üldine, väitmaks hiljem, et eesmärgiks oli vaidlustada maakohtu konkreetset otsust. Samas “Naabrimees Mati Kask, isikukood XXXXXXXXXXX, aadress YYYYYYYYYYY ei maksa kaks aastat tagasi laenuks antud raha tagasi. Palun 100 eurot ning menetluskulud temalt välja nõuda” võiks töötada.

Allkiri alla ja teele

Kui see on digitaalallkiri, siis sellest reeglina piisab. Kui see on siiski allkiri faksiga esitataval dokumendil või hoopis allkirjastamata fail e-kirja lisana, saada originaal esimesel võimalusel tähitud postiga kohtusse. Esimene võimalus tähendab homme, järgmisel tööpäeval; mitte siis, kui Sa ümbermaailmareisilt tagasi saabud.

Karta on, et Sinu nõuded, asjaolud, tõendid ei pruugi saada ideaalselt kirja. Võib-olla jääb tasumata riigilõiv või kautsjon. See ei ole hetkel kõige tähtsam, sest küllap saad sel juhul peagi kohtult kirja, kus puudustele osundatakse ja palutakse need kõrvaldada.

Oot-oot, millisele kohtule avaldus saata?

Kui vaidlustad mõnda otsust, on vaidlustamise kord seal tavaliselt kirjas. Kui Sa ei ole siiski kindel millisesse kohtusse dokumendid saata, hoolitsege vähemalt sellegi eest, et see saaks vähemalt mõnda Eesti kohtusse tähtaegselt esitatud (kontaktandmed, sh menetlusposti on siin). Küll nad kohtus juba teavad, kellele asi allub ja edastavad õigele adressaadile.

Kui oled avalduse tähtaegselt teele saanud ja asi on oluline, ei ole nüüd aeg puhkama jääda. Esimesel võimalusel leia endale advokaat, näita talle, mille oled kohtule esitanud ja kuula, mida ta Sulle edasi soovitab. Tegelik võitlus seisab alles ees.

Kui eeltoodu käib Sulle üle jõu, võid viimase abinõuna tähtaja ületamise vastu taotleda riigi õigusabi ja loota, et kohus menetlustähtaja jooksul esitatud riigi õigusabi taotluse menetlemiseks kulunud aja sisuliselt Sinu menetlustähtajale juurde lisab. See on parem kui mitte midagi.

Näpunäited mittejuristile paremate lepingute koostamiseks

Kvaliteetne sulepea küll, kuid kas ka kvaliteetne leping?

Kvaliteetne sulepea küll, kuid kas ka kvaliteetne leping?

Kui Teile meeldib asju ise teha, rahakott ei võimalda abi otsida või on piisavalt vähe kaalul, võite leida end olukorras, kus tuleb ise mõni leping valmis teha. Täna on üsna levinud võimalus automaatselt koosatud leping mõõduka summa eest veebist tellida, aga kui seda loete, siis nähtavasti see variant Teile ei sobi.

Olen amatööride tehtud lepinguid üksjagu näinud ja annan siinkohal mõned soovitused selleks, et mittejuristide kokkulepped edaspidi paremini välja kukuksid.

Mida teha, et adekvaatne leping mõistliku pingutusega ise kokku panna?

Leidke sobiv lepingupõhi

Pole mõtet jalgratast leiutada. Kasutades asja tundva isiku koostatud lepingupõhja saate aimu, millised küsimused vastavas õigussuhtes olulised on ja näidis toimib kontrollnimekirjana. Praktikast on õnneks pea kadunud nõukogude tsiviilõiguse vaimus ajast ja arust lepingutekstid, aga soovitan igaks juhuks vältida mistahes põhju, mis on vanemad kui kümme aastat (pärinevad võlaõigusseaduse (VÕS) eelsest perioodist). Kui satute näidisele, kus korterit antakse “rendile”, mitte “üürile”, oletegi sellise teksti otsa sattunud, mida just soovitasin vältida.

Sobivaid põhju leiab näiteks siit.

Keskenduge kõige olulisemale

Ei maksa olla sellise üürilepingu koostajaks, milles on detailideni reguleeritud olukord, kus euro kaotab Eestis kehtivuse, aga puudub igasugune info selle kohta, mida üldse (auto, korter, kontoripind) selle lepingu alusel kasutusse antakse. Naerda ei maksa, sest sellist asja tuleb tegelikus elus ette. Töölepingutes on juhtunud, et puudub igasugune info tööülesannete / ametikoha kohta, mida palga eest täita tuleks.

Mul on “kõige olulisema” osas kaks soovitust:

  1. pange lihtsalt ja arusaadavalt kirja, mis on sedalaadi kokkuleppe juures Teie jaoks kõige tähtsam (nt kes peab mida, millal, kui pika aja jooksul ja mille vastu tegema), ja

  2. “testige” lepingut nn musta stsenaariumi tarvis. Kujutlege halvimat, mis saab juhtuda ning vaadake, kas lepingust tuleb lahendusena otsesõnu välja see, mida tahate halvima tõeks saamisel toimuvat. Nt kui ostja jätab järelmaksu osamaksed tasumata, siis kas on ette nähtud asja tagastamine, kahjunõuded, jne. Või mis iganes parasjagu koostatava kokkuleppe juures Teile oluline on. Mõelge ka tagatisele, kui see on asjakohane, kuna lepingust tulenev õigus tuleb lõpuks ka kuidagi rahaks muuta.

Teeme lepinguid ju selguse loomiseks küsimuses, millised kohustused asjaosalistel on. Kui lepingu pinnalt tõusetuv vaidlus peaks jõudma kunagi kohtusse, siis mida konkreetsemalt sõnastatud kokkulepped on, seda vähem jääb kohustusi mittetäitvale poolele mänguruumi oma käsitluste esitamiseks.

Professionaalsed lepingukoostajad olulisi lünki ei jäta, küll võib seda ette tulla asjaarmastajatel. Kui amatöörina lepingut koostades mõni detail kahe silma vahele jääb, ei saabu reeglina maailmalõppu. Võite olla üsna kindel, et VÕS lüngad enam-vähem mõistlikult täidab.

On siiski väga praktilisi juhtumeid, kus VÕS pakub tegeliku elu seisukohalt ootamatu ja ebasobiva lahendi. Näiteks, kui üürilepingu puhul on tavaline, et lisaks üürile tasub üürnik ka kõrvalkulud, eeldab VÕS millegipärast vaikimisi, et kõrvalkulud kuuluvad üürisumma hulka. Aga siin viitan eeltoodule: kui üüri JA kõrvalkulude tasumine üürniku poolt on oluline (mida see muidugi on), siis tahate selle igal juhul mustvalgelt kirja panna.

Vältige tarbetuid kordusi ja pidulikku “juriidilisust”

Kõik kõla poolest pidulik (force majeure, suvaline väljend ladina keeles) ning “juriidiline” on tihti amatööride lemmik. Kui olete nõus, et Eestis ei ole maavärinad, tornaadod, tsunaamid jms probleemiks, siis on vääramatu jõuga tegelemine puhtalt raisatud aeg. Lepingusse ei maksta lisada ka tseremoniaalseid “kõrgeid lepinguosalisi” (see on tavalepingu kontekstis totter) ja absoluutselt keelatud on mistahes punktid, millest Te ise lõpuni aru ei saa.

Teine küsimus on asjatud kordused ja konstruktsioonide “on õigus”, “on kohustatud” liigne kasutamine.

Lepingutes võib julgelt kasutada tavalist, lihtsat kõnepruuki ja lepingu olemusest (eesmärk on luua, muuta, lõpetada õigusi) tulenevalt on kokkuleppes ette nähtud tegevused niikunii käsitletavad siduvate kohustustena. Allkirjastatud dokumendis on klausel “Üürnik tasub üürileandjale üüri 200 € kuus” piisavaks aluseks üürileandjale üürnikult sellises summas üüri nõudmiseks. Puudub igasugune vajadus lisada eraldi peatükki (tüüpiliselt pealkirjastatud “üürileandja õigused”) sätet, mille kohaselt üürileandjal on õigus nõuda üüri tasumist ja tagatipuks kolmandasse kohta veel üürniku kohustuse üüri maksta.

Tarbetul kordamisel puudub kasu. Sõnastate aga üleliigse sätte segaselt ja võite hoopis kahjustada seda esimest, täiesti ühemõttelist kohustust.