kriminaalmenetlus

Ennetähtaegne vabastamine vanglast

Ennetähtaegne vabastamine vanglast

Ennetähtaegne vabastamine vanglast tähendab seadusega antud võimalust, et kohtu poolt kuriteo eest mõistetud vangistust ei pea täies pikkuses vanglas ära kandma.

Siin kirjutan, millal ennetähtaegne vabastamine võimalik on, kuidas seda otsustatakse ning mis seda mõjutab.

Millisest hetkest on ennetähtaegne vabastamine võimalik

Kõigepealt on tähtis teada, millisest hetkest avaneb võimalus ennetähtaegseks vabanemiseks. Karistusseadustiku (KarS) § 76 kohaselt sõltub see ära kantud vangistusajast, kuriteo raskusastmest ja soovitava vabanemise viisist (elektroonilise valvega või ilma). Ennetähtaegne vabastamine on võimalik, kui vangistusest on ära kantud:

tahtliku I astme kuriteo (kuriteod, mille eest on ette nähtud vangistus üle viie aasta) korral:

  1. elektroonilise valvega vabanemisel: 1/2 karistusajast, ja
  2. ilma elektroonilise valveta: 2/3 karistusajast (alaealisena kuriteo toimepanemise korral 1/2 karistusajast)

II astme kuriteo (kuriteod, mille eest karistatakse kuni viie aasta pikkuse vangistusega) ja ettevaatamatusest toime pandud I astme kuriteo korral:

  1. elektroonilise valvega vabanemisel: 1/3 karistusajast,
  2. ilma elektroonilise valveta: 1/2 karistusajast (alaealisena kuriteo toimepanemise korral 1/3 karistusajast), ja
  3. alaealisena kuriteo toime pannud kinnipeetav vabastatakse automaatselt, kui ta on karistusest ära kandnud 1/2.

Lisatingimuseks on, et igal juhul tuleb vangistusest ära kanda vähemalt neli kuud. Kui ennetähtaegse vabanemise võimalus langeb vähemalt kahe aastase vangistuse viimasele kahele kuule, tuleb karistus lõpuni kanda (ennetähtaegselt vabaneda ei saa).

Nende tähtaegade puhul tuleb arvestada lisanduva ajaga, mis kulub vanglal ennetähtaegse vabanemise dokumentide ettevalmistamiseks ja kohtusse saatmiseks ning kohtul istungi määramiseks. See võib eeltoodud tähtaegadele lisada mõned kuud. Kohtuistung, lahendi tegemine, võimalik kaebemenetlus ja lahendi jõustumine võtavad lisaks oma aja, pikendades reaalset vabadusse pääsemist.

Peale nende tähtaegade tuleb arvestada vangistusseaduse §-st 76 tulenevaga. Nimelt, kui ennetähtaegselt vabanemine ebaõnnestub (kohus keeldub), avaneb järgmine võimalus alles aasta pärast (erandina mõnel juhul 6 kuud, nt alaealised). Kuna aasta on väga pikk aeg uut võimalust oodata, siis on põhjust näha vaeva, et vabanemine pigem kohe saavutada, mitte aasta, kahe või kolme pärast.

Seetõttu esineb praktikas üksikuid juhtumeid, kus kinnipeetavale võib olla kasulik mõni ennetähtaegse vabanemise võimalus kasutamata jätta (nt elektroonilise valve korral on vaja isiku nõusolekut, ja sellest saab keelduda), kuna vabanemise sel ajahetkel on piisavalt ebatõenäoline. Seda juhul, kui järgmine ja parem võimalus avaneks sel juhul enne aasta möödumist.

Mida arvestatakse ennetähtaegse vabanemise otsustamisel

KarS § 76 lg 4 kohaselt lähevad ennetähtaegse vabastamise otsustamisel arvestamisele:

§ 76. Vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine

[…]

(4) Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

Praktiliselt tähendab see, et muuhulgas mängivad otsustamisel rolli:

  • kriminaalkaristuste arv
  • vanglas viibitud kordade arv
  • distsiplinaarkaristused vanglas
  • tegevus vanglas (töö, õppimine, osalemine sotsiaalprogrammides)
  • elukoha olemasolu (sh sobivus elektrooniliseks valveks)
  • sõltuvused (alkohol, narkootikumid)
  • töökoha olemasolu vabanemisel
  • sotsiaalsed sidemed (perekond, lapsed)
  • suhtlusringkond, ja
  • varasem käitumine kriminaalhoolduses.

See ei ole ammendav nimekiri. Kui hästi otsida, leiab pea alati midagi individuaalset lisaks, mis võib otsust kinnipeetavale soodsalt mõjutada.

Menetlus ennetähtaegse vabastamise arutamiseks

Kui ennetähtaegse vabanemise (järjekordne) võimalus avaneb, valmistab vangla ette iseloomustuse (sh arvamuse, kas ta taotlust toetab) ning saadab asja kohtusse. Vangla on selleks kohustatud. Seejärel määrab kohus istungi.

Ennetähtaegse vabastamise arutamine kohtus toimub tüüpiliselt ühel istungil, kus selgitatakse välja ka ülaltoodud asjaolud. Arvamust avaldavad prokurör, kinnipeetav ja kaitsja. Kuna istungiks on enamasti määratud lühike aeg, tuleb läbi mõelda, kuidas seda võimalikult hästi kasutada.

Maakohus otsustab vabastamise ja selle tingimused või vabastamisest keeldumise määrusega. Määrus on vaidlustatav nii ringkonnakohtus kui Riigikohtus.

Isegi kui kohus teeb positiivse lahendi, tuleb oodata 15 päeva (vaidlustamise tähtaeg) selle jõustumist. Alles siis saabub vabadus.

Mida saad teha, et ennetähtaegne vabastamine õnnestuks

Vabaneda soovija peab ise juba tükk aega enne kohtuistungit hakkama mõtlema, kuidas ülaltoodud vabanemisel kaalu omavaid tegureid võimalikult veenvalt presenteerida. On ju vahe, kas lihtsalt öelda, et plaanid tööle minna, või siis esitada konkreetse tööandja kirjalik nõusolek tööle võtmiseks, näidates, mis ametis tööle hakatakse, ja et selleks on olemas nõutav kvalifikatsioon ning kogemus. Või kas oled lihtsalt mõelnud edasiõppimisest või on Sul konkreetne plaan, kuhu, millal ning miks üldse õppima minna.

Muidugi on kohut kõige lihtsam veenda asjades, mis tegelikult, mitte üksnes sõnades, ka nii on. Tore on, kui vangla kirjutab soodsa, mitte negatiivse iseloomustuse. Selleks, et kohtule positiivset näidata, tuleb karistuse kandmisel igapäevaselt sellele mõelda ja vastavalt tegutseda.

Kinnipeetavate võimalus ennetähtaegseks vabastamiseks tundub aasta-aastalt paranevat. Kulude kokkuhoid, tehnoloogia olemasolu jms panevad ka riiki tõsiselt huvituma sellest, et kogu karistust ei kantaks ära vanglas. Vabastamine koos kaasneva katseajaga aitab vabadusse pääsemise korraldada sujuvalt, teisalt paneb vabadusse pääsenu sama “probleemi” ette nagu tingimisi vangistuse korral – uue kuriteo toimepanek on eriti riskantne.

Kui aga juba enne asja arutamist ettevalmistusega vaeva näha (võib-olla kaitsjagi appi võtta), võib vabadusse pääseda üksjagu varem.

kriminaalasja lõpetamine

Kriminaalasja lõpetamine

Kahtlustatavaks või süüdistatavaks olek kriminaalasjas ei pea lahenema süüdimõistva kohtuotsusega või veel hullem – vanglaga. Kriminaalasi ei pea üldse lõppema kohtuotsusega või tingimata isegi kohtusse jõudma. Kirjutan all võimalustest, kuidas saavutada kriminaalasja lõpetamine: mis on selle alused ja õiguslik toime.

Aga esmalt vaatame lühidalt õigeksmõistvat kohtuotsust, et kriminaalmenetluse lõppemise võimalusi sellega võrrelda.

Õigeksmõistev kohtuotsus kui võrdluspunkt

Selleni lõpuks jõudes kindlasti kõige suuremat rahulolu pakkuv lahendus kriminaalasjale, sest saad öelda, et kohus (või lausa mitu kohtuastet) vaagis ja pärast põhjalikku kaalumist otsustas, et süüdistus on täiesti alusetu. Kohtuotsusel on vaieldamatult ka üks juriidiliselt kasulik toime – kui juba kord õigeks mõistetud, ei saa uut süüdistust samas asjas enam esitada (vt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 23 lg 3).

Kohtuotsuse ja sellele eelneva menetluse võimalikeks puudusteks on, et sellele võib kuluda üksjagu raha, aega ja närvirakke.

Tihti ongi kaks takistust pikaks kohtuvaidluseks kriminaalasjas selleks kuluv raha ja soov mitte kaotada menetluse tõttu töökohta. Mõistlikud advokaadikulud on riik kohustatud hüvitama, aga muude Sulle põhjustatud ebamugavuse hüvitamiseks nagu oleks mingid võimalused, aga need on piiratud ja kannad need lõpuks enamasti vähemalt osaliselt enda kuludesse.

Samuti on menetlus ja otsus üldjuhul avalikud ning menetlusest võib isegi õigeks mõistmise korral läbi käia infot, mida Sa ei soovi avalikuks tulevat. Ajakirjandus kajastab kohtuasju tihti aktiivsemalt nende alguses, andes põhirõhu sellele, milles kõiges Sind süüdistatakse. Õigeks mõistmise kohta ilmub juba tagasihoidlikum nupp, kui üldse. Karta on, et sellise kajastuse korral jääb tervikuna tooni andma ikkagi see kahtlus või süüdistus, mitte sellest vabanemine.

Kriminaalasja lõpetamisest üldiselt

Seadus näeb ette rida võimalusi, et isegi kuriteo toime pannud isikuid kohtusse mitte saata ja süüdi mõista. Kriminaalasja lõpetamine on võimalik muidugi ka kohtumenetluses.

Kuigi see võib teatud juhtudel olla tingimuslik (tuua Sulle kaasa mingeid koormisi või muid soovimatuid tagajärgi), siis Sind ei loeta kriminaalmenetluse lõpetamisel seaduse silmis kurjategijaks, Sa ei saa karistada ega kaasne muid kriminaalvastutusele võtmisega seotud negatiivseid tagajärgi. Määrused kriminaalmenetluse lõpetamise kohta ei saa enamasti avalikuks ja seega üsna tõenäoliselt juhtub, et Su nimi edaspidi otsingumootoritest seoses kuriteokahtlusega üldse välja ei tule.

Sarnaselt õigeksmõistva kohtuotsusega on ka kriminaalmenetluse lõpetamisel (kuigi mitte alati!) menetluskulude kandmine riigi kohustus. See puudutab ka Sinu mõistlikke kulutusi kaitsja abile.

Kriminaalasja lõpetamise õiguslikuks “puuduseks” võrreldes õigeksmõistva kohtuotsusega on ülal mainitud absoluutse keelu puudumine sama asja uuesti üles võtmiseks. Praktikas on selle aspekti tähendus väike, kuna uurijad liiguvad edasi uute asjade lahendamisega.

Kriminaalmenetluse lõpetamisel on oluline roll prokuratuuril, kes lõpetamise kas otsustab, selleks loa annab või seda kohtult taotleb. See tähendab, et selle võimaluse olemasolu ei sõltu vaid kahtlustavast-süüdistatavast ja tema kaitsjast.

Kriminaalasja lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumisel, kui süü ei ole suur

Juristid nimetavad seda kriminaalmenetluse lõpetamiseks oportuniteediga. See võimalus tuleb kõne alla teise astme kuritegude puhul (võimalikuks karistuseks rahaline karistus või vangistus mitte üle viie aasta). On kuritegusid, mille korral võimalused on paremad (kõige kergemad kuriteod) ja on selliseid tegusid, mille puhul seda üldse ei kohaldata. Rolli mängivad ka kahtlustatava või süüdistatava vanus, tegevus, käitumine menetluses, jms.

Riigi peaprokurör on andnud juhise (mis on avaldatud siin), milles on toodud suunised, milliste kuritegude puhul see lubatud on ja milliste puhul mitte.

Kriminaalasja lõpetamisega sel alusel kaasneb tihti kohustus kanda ise oma kaitsekulud ja muud menetluskulud, hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ning mõni täiendav kohustus (üldkasulik töö või rahaline makse riigieelarvesse). Nende kohustuste täitmiseks antakse tähtaeg (kuni kuus kuud) ja kui kohustused jäävad täitmata, siis menetlus jätkub.

Kriminaalmenetluse lõpetamine aluse puudumisel

Aluse puudumine tähendab eeskätt kuriteotunnuste puudumist, sh võimatust neid tõendada isegi, kui need tegelikult on olemas. Selle lõpu korral on hea, et kahtlustatava jaoks ei kaasne täiendavaid kohustusi.

Aluse puudumisel lõpetamine võib toimuda menetluse loomuliku tulemusena iseeneslikult, aga ka seetõttu, et oled ise uurimises aktiivne – annad ütlusi, esitad kahtlustust ümber lükkavaid tõendeid, jne. Üks hea võimalus selleks on hiljemalt siis, kui kaitsjale antakse tutvumiseks kriminaalasja toimik ja jookseb aeg taotluste esitamiseks kohtueelses menetluses. Kas valida selline aktiivsus või mitte ei ole alati lihtne otsus ja see tuleks teha koos advokaadiga.

Kriminaalasja lõpetamine aegumise või mõistliku menetlusaja möödumise tõttu

Kuriteod üldreeglina aeguvad ja sõltuvalt teo raskusest on tähtaegadeks viis või kümme aastat teost endast arvates. Kui tegu on aegunud või aegub kriminaalmenetluse kestel (ükskõik, kas kohtus või enne seda), tuleb menetlejal/kohtul kriminaalasjale punkt panna. Viidatud tähtaegade osas on menetlejail võimalik oma toimingutega kuni viis aastat juurde võita (nt kohaldades tõkendit), mistõttu aegumistähtajad on tegelikult üsna pikad.

Aegumisega sarnane on mõistliku menetlusaja möödumise kontseptsioon. Idee seisneb selles, et kui riik ei suuda kriminaalmenetluses lõpliku lahendini jõuda mõistliku aja jooksul, tuleb menetlus lõpetada. Mõistlik menetlusaeg on igal korral kohtu poolt eraldi hinnatav (erinevalt aegumisest, kus kohtul valik puudub), ja see sõltub muuhulgas asja keerukusest, millal kahtlustatav/süüdistatav menetlusele allutati, riigi ja isiku enda käitumisest menetluses. Kriminaalmenetluse lõpetamiseks sel alusel peaks menetlus olema veninud üle igasuguste mõistlike piiride ja seda just riigi (prokuratuur, kohus) tõttu.

Neil põhjustel on kriminaalasja lõpetamine aegumise või mõistliku menetlusaja tõttu harva kohalduv võimalus.

Muud kriminaalmenetluse lõpetamise alused

Kriminaalasja lõpetamine on võimalik veel lisaks real muudel alustel. Need võivad sõltuda kahtlustatava/süüdistatavaga seotud asjaoludest (tervislik seisund, kodakondsus, vanus jms), samuti kuriteoliigist. Näiteks on ebaseaduslike relvade ja lõhkeainega seotud kuritegude (kui need vabatahtlikult loovutada), samuti konkurentsikuritegudega seoses olemas spetsiifilised alused kriminaalasja lõpetamiseks.

Kokkuvõtteks on oluline, et kriminaalasi ei pea tingimata saama Sinu jaoks kurba lõppu isegi siis, kui oled kuriteo toime pannud. Kas kriminaalmenetluse lõpetamine realiseerub, sõltub muidugi ka Sinu ja Su advokaadi tegevusest. Küsi oma kaitsjalt alati, kas ja millised positiivsed lõpud on Sinu asja puhul võimalikud lisaks kohtuvaidlusele ja võimalikule õigeksmõistmisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium: menetlustaotluste statistika (mai 2017)

Riigikohtu kriminaalkolleegium menetlustaotlused(Uuendatud 07.12.2017) Kriminaalasjas või väärteoasjas esitatud kaebuse Riigikohtu menetlusse saamine ei ole lihtne ülesanne. Kaebuse saab küll esitada, aga enne kui asja hakkab sisuliselt vaagima Riigikohtu kriminaalkolleegium tuleb saavutada, et kassatsioon, määruskaebus või teistmisavaldus üldse menetlusse võetaks. Ülekaalukas osa kaebustest kriminaal- ja väärteoasjades seda etappi edukalt ei läbi. Kaebusele vastuseks laekub enamasti vaid Riigikohtu määrus, millega sisulisi põhjendusi esitamata kaebus menetlusse võtmata jäetakse, ja ongi kõik.

See blogikanne on neile, keda huvitab Riigikohtus löögile pääsemise tõenäosus täpsemalt, keda ei rahulda vaid teadmine, et šansid on alla poole. Analüüsisin selleks Riigikohtu avaldatavat infot menetlustaotluste kohta ja toon allpool ära rea statistilisi andmeid, mis kirjeldavad, kuidas Riigikohtu kriminaalkolleegium kaebuste menetlusse võtmist otsustab, seda 2017. aasta maikuu näitel. Riigikohtu veebis avaldatava info järgi saab aimu ka sellest, kui kiiresti otsustusi kaebuste menetlusse võtmise või mittevõtmise kohta tehakse.

Rõhutan, et tegu on täiesti mitteametliku käsitlusega. Menetlustaotluste kohta käivat ametlikku infot avaldab Riigikohus siin ja  oma tegevuse ametlikku statistikat siin.

Menetlustaotlused, mille Riigikohtu kriminaalkolleegium läbi vaatas

Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas läbi 97 menetlustaotlust, milledest:

  • 80% olid kriminaalasjad; ja
  • 20% olid väärteoasjad.

Esitatud kaebused jagunesid liigiti järgmiselt:

  • 51% olid kassatsioonid (kaebused sisulise lõpplahendi peale);
  • 49% olid määruskaebused (kaebused menetluslike küsimuste lahendamisele); ja
  • 1% olid teistmisavaldused (taotlus jõustunud kohtuotsuse uueks läbivaatamiseks seoses kindlate asjaoludega).

Süüteoasjades võistlevate poolte järgi jagunesid esitatud menetlustaotlused järgmiselt:

  • prokurörid ja menetlejad esitasid kokku 8 kaebust, mis moodustab 8% menetlustaotluste koguarvust; ja
  • ülejäänud (sh kahtlustatavate ja süüdistatavate kaitsjad ning kannatanute ning muude puudutatud isikute esindajad) esitasid ülejäänud 92% kõigist kaebustest.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt menetlusse võetud asjad

Kõigist kaebustest võeti menetlusse kokku 9 asja, st 9% taotluste koguarvust, seejuures:

  • kassatsioonidest 5, mis teeb 10%; ja
  • määruskaebustest 4, ehk 9%.

Süüteoasja liigiti võeti asju menetlusse järgmiselt:

  • kriminaalasjades esitatud 78 kaebustest otsustas Riigikohtu kriminaalkolleegium menetlusse võtta 7, mis on 9%; ja
  • väärteoasjades esitatud 19 kaebusest menetletakse sisuliselt 2, mis moodustab 11%.

Kui vaadata menetlusse pääsemise edukust süüteoasjades võistlevate poolte lõikes, siis:

  • prokuröride ja menetlejate kokku 8-st kaebusest võeti menetlusse 2, ehk 25%; ja
  • ülejäänute (kaitsjad ja esindajad) 89-st kaebusest võeti menetlusse 7, mis on 8%.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei võtnud menetlusse mitte ühtegi määruskaebust, mis puudutas:

  • vahistamist;
  • vara aresti või muul moel tagamist;
  • taotlust vanglast ennetähtaegseks vabanemiseks;
  • vangistuse täitmisele pööramist; või
  • sundravi.

Menetlustaotluste lahendamise aeg kriminaal- ja väärteoasjades

Selles jaotises toodud info annab vastuse küsimusele, et kui süüteomenetluses Riigikohtusse pöörduda, siis millal võiks oodata esimesi tulemusi. Rõhutan, et jutt käib ainult menetlusse võtmise küsimuse otsustamisest, mitte ajast, mis kulub menetlusse võetud asjas sisulise lahendi tegemiseni.

Keskmine menetlusaeg (kaebuse või avalduse saabumisest kuni menetlusse võtmise või sellest keeldumise määruse tegemiseni) kõigi asjade peale kokku oli 60 päeva. Süüteoasja liigi, kaebuse liigi ja sisu järgi on siin aga selged erinevused.

Kriminaalasjades oli keskmine menetlusaeg 58 päeva, väärteoasjades 70 päeva.

Kriminaalasjades sõltus keskmine menetlusaeg ka kaebuse liigist:

  • kassatsioonid menetleti 84 päevaga;
  • määruskaebused menetleti 40 päevaga.

Määruskaebuste osas oli menetlusse võtmise otsustamise kiirus oluliselt erinev sõltuvalt määruskaebuse sisust (kuna mul ühe päeva kohta menetlusaja andmeid ei olnud, siis siin võivad olla kõikumised võrreldes tegelikuga):

  • vahistamise, ennetähtaegse vabastamise ja karistuse täitmisele pööramise vaidlustes tehti lahend 14-19 päevaga;
  • vara arestimise ja muu tagamise vaidlustes võttis menetlemisotsustuse tegemine keskmiselt 87 päeva.

Mida järeldada menetlustaotluste statistikast

Riigikohtu menetlusse pääsemiseks määruskaebusega kriminaalasjas või väärteoasjas peab seaduse kohaselt esinema vajadus kohtupraktika kujundamiseks (vt näiteks kriminaalmenetluse seadustiku § 390 lg 5). See tähendab, et määruskaebuse menetlusse võtmine saavutada on eriti raske ülesanne. Teisalt on menetluslik võimalus määruskaebuse esitamiseks enamasti olemas.

Arvestades vahistamiste, vanglast ennetähtaegselt vabastamata jätmiste, karistuse täitmisele pööramiste ning vara aresti puudutavate vaidluste arvu ühes kalendrikuus kogu Eesti peale kokku tundub Riigikohtule esitatud kaebuste hulk erakordselt väike.

Kuivõrd tegu on inimeste ning juriidiliste isikute olulisi õigusi intensiivselt riivavate küsimustega, võib kaebuste väike hulk peegeldada usu puudumist sellesse, et Riigikohus üldse asja sisuliselt läbi vaatama hakkab. Kuigi statistika sellist skepsist toetab, siis ei saa kunagi tegelikult öelda, millal kohtupraktika kujundamist vajab. Õige hetk võib olla just siis, kui Sul on võimalus Riigikohtusse pöörduda.

Riigikohtusse pääsemise keerukus tähendab kindlasti ka seda, et selle asemel, et loota vaid kõrgeima kohtu peale, tuleks panustada vaidlusse tõsiselt juba selle alguses. Kui maakohtud ja ringkonnakohtud on Sinu jaoks kindlasti olemas, siis miks mitte anda 100%, et just neid oma õiguses veenda. Õnnestumisel ei ole Riigikohtusse üldse vaja pöörduda.

Oled kahtlustatav kriminaalasjas: mis nüüd juhtuma hakkab

esimesed-sammud-kriminaalasjasKui Sa ise või Sulle oluline inimene satub kahtlustatavana kriminaalmenetlusse, võib olla kasulik teada, mis kohe juhtuma hakkab või juba juhtus ja miks on hea mõte kohe abi leidmiseks mõne advokaadibüroo poole pöörduda.

See tekst siin ei anna tervikpilti ühes kriminaalasjas toimuvast, keskendun vaid menetlejate (politsei, prokuratuur) esmastele sammudele.

Tüüpilised esimesed toimingud kuriteoasja uurimises

Tavaliselt on esimesed “nähtavad” (muidugi tuleb arvestada juba toimunud jälitustegevuse võimalikkusega) sammud kriminaalasja uurimises järgmised.

Kahtlustatava kinnipidamine. Kohtu loata on lubatud kahtlustatavat kuni 48 tundi kinni pidada. Kinnipeetul on enamasti õigus sellest teavitada lähedast, kuid mitte alati. Kahtlustatavale antakse nn õiguste deklaratsioon, kus muude õiguste vahel kirjas ka õigus kaitsja abile.

Kahtlustatava ülekuulamine. Kui inimene on kinni peetud, on see toiming kohustuslik. Kahtlustatava jaoks (kui püüda positiivset näha) on see hea võimalus saada teada (seda nii faktiliselt kui õigusliku aluse kohta), milles teda kahtlustatakse ja anda / mitte anda ütlusi. Sageli tuleks eelistada viimast, sõltumata sellest, kas ise näed endal süüd või mitte.

Läbiotsimised. Kinnipidamisel toimub kahtlustatava läbivaatus. Läbiotsimine võidakse tüüpiliselt läbi viia kahtlustatava kodus, tööl ja sõidukites.

Muud edasilükkamatud toimingud. Nt joobes juhtimise asjades vere- ja uriiniproovide võtmine, arstlik läbivaatus joobe tuvastamiseks.

Vahistamine ja muud tõkendid

Kriminaaluurimise alguses on kahtlustatava jaoks tihti kõige kriitilisemaks küsimuseks, kas prokuratuur taotleb ta vahi alla võtmist ja kui, siis kas kohus taotluse rahuldab. Sellest sõltub edasine oluliselt.

Kahtlustatavat võidakse kohtueelses uurimises vahi all hoida 4-6 kuud, sõltuvalt kahtlustatava kuriteo raskusastmest. Vahistamise jätkuvat vajalikkust kontrollitakse iga kahe kuu tagant. Kui aeg hakkab otsa saama, saab erandlikel juhtudel tähtaega pikendada või saadetakse asi kiiresti kohtusse, et vahi all hoidmine saaks juba kohtu alla antuna jätkuda.

Vahistamisega seoses võidakse kohaldada suhtlemispiiranguid kuni selleni välja, et Sa ei saa suhelda isegi oma perekonnaga. Kaitsjaga suhtlemisel piiranguid muidugi ei ole.

Vahistamisel on lisaks kodus olemise võimatusele ja töökoha tõenäolisele kaotamisele muid soovimatuid mõjusid Sinu väljavaadetele võimalikult heaks kaitseks. Karistuskokkuleppe läbirääkimistel on vaks vahet, kas oled vaba ja Sul kokkuleppe sõlmimisega kiiret ei ole või oled juba mitu kuud trellide taga olnud, läbirääkimisteks positsioon puudub ja oled valmis vastu võtma ükskõik millise ettepaneku, kui vaid vabaks saaks.

Vahistamist on võimalik kohtu määramisel asendada elektroonilise valvega või kautsjoniga.

Kui vahistamisest pääsed, kohaldatakse Sulle enamasti elukohast lahkumise keeldu. Võimalikke piiranguid on veel.

Miks on kaitseadvokaadi osavõtt vajalik kohe

Tihti võib kahtlustatava jaoks pärast nende toimingute tegemist saabuda pikk vaikuseperiood, mis alles kuude või aastate pärast lõpeb kas lõpliku kahtlustuse esitamisega ja teise ülekuulamisega või asja prokuratuuri saatmisega. Muidugi võib asi mõnikord ka positiivsemalt jätkuda ja menetlus alusetu kahtlustuse vms tõttu lõppeda, kuid see eeldab, et kohe alguses on mõistlikke valikuid tehtud ja vigadest hoidutud. Peamine on aga see, et kahtlustatava ja kaitsja võimalus menetlusse sekkuda on kas nüüd või siis tükk aega hiljem. Kohtueelne uurimine ei ole kindlasti ka “aus”, võrdsete võistlus.

Toon nüüd mõned näited kriminaaluurimise alguses ette tulevatest vigadest, mida hiljem kas ei saa üldse parandada või on see raske. Kui murekoht leiabki lõpuks soodsa lahenduse, ei ole välditavat lisaprobleemi vaja.

Kahtlustatava ülekuulamise taktikast olen juba varem kirjutanud. Kohe pärast kinnipidamist oled endast väljas ja püüad uurijale püüdlikult meenutada minevikus toimunut konkreetsete kuupäevade ja kellaaegade alusel, vastata küsimustele, mille esitamise põhjust Sa ei taipa ja mida Sa ei oota. Nii võib kergesti juhtuda, et jutus saab olema ebatäpsusi. Kuid Sinu vigade osas ei olda edaspidi “suuremeelsed” – neid kasutatakse selleks, et hiljem ühtegi Su sõna mitte uskuda – Sa räägid ju kord ühte, kord teist.

Advokaadi osavõtul võiks kahtlustatava ülekuulamine olla menetlustoiming, mille käigus teha varasemal kogemusel põhinevaid järeldusi selle kohta, milliseid toiminguid juba tehtud on ning milliste võimalike tõendite kogumisega tuleb kahtlustataval arvestada. See pealtnäha vähene info aga on õige kaitsepositsiooni kujundamisel eriti tähtis.

Joobeseisundi tuvastamine võiks olla toiming, kus advokaadil küll mitte midagi teha ei ole. Kuid võta näpust – sealgi vormistatakse dokumente, mida Sa endast väljas olles ei loe, vaid lihtsalt allkirjastad, kuhu sõrm näitab. Hiljem on inimesed endalegi üllatusena avastanud, kuidas seal on must-valgel kirjas, et nad tunnistasid arstile alkoholi või narkootikumide tarvitamist.

Vahistamist ära hoida ei ole alati reaalne eesmärk, kuid seda tuleks vähemalt üritada. Vahistamistaotluse läbivaatamine kohtus on kahtlustatava ja kaitsja jaoks paras väljakutse: vaja on kiiresti töödelda uut infot, olukorda hinnata ja kaitseargumendid käigu pealt välja mõelda. Kiirus on probleemiks eeskätt kaitsele, kuna süüdistaja võib olla kõiki neid asju uurinud ja tõendeid kogunud juba kuude kaupa.

Esmakordselt vahistamisel viibides on raske mõista, milline Sind toetav informatsioon võiks olla vahistamise otsustamisel kohtule oluline ja tehtav viga ongi selles, et kasutamata jäävad needki napid võimalused, et kohut vähemalt Sinu kasuks otsustamist kaaluma panna.

Tihtipeale hakatakse kaitsja vajalikkust mõistma alles pärast seda, kui kohus on juba otsustanud vahi alla võtmise, võib-olla selle alusel, mida ülekuulamisel rääkisid. See on veidi hiljem, kui olnuks hea.

Toimik on tänapäeval arvutis

Loe oma kriminaalasja toimik ise ka kindlasti läbi!

Toimik on tänapäeval arvutisKriminaalasjas kahtlustatav olla ei ole vahva ja Sinu jaoks ei pruugi kogu see õigusevärk olla põrmugi huvitav. Ikka tuleb ette suhtumist, et palkan endale kriminaaladvokaadi ning las siis advokaat ajab seda asja. Ise tahan sellest teemast võimalikult vähe kuulda ja selleks kaitsja võtsingi.

Selliseks lähenemiseks on õnneks üsna palju ruumi, sest kaitsetegevuse põhiraskus lasub nii seaduse kui reaalse õiguspraktika kohaselt kriminaaladvokaadil, mitte kliendil. Vaevalt Sa ise apellatsiooni, kassatsiooni või mõnda taotlust koostama hakkad. Või tunnistajaid küsitled, protsessis toimuvat mõtestad ja sellele reageerid.

Miks Sa ikkagi pead oma toimikut ise lugema, kui Sul on advokaat?

Siiski on üks asi, mida kaitseadvokaat tahab näha Sind tegemas. Kui kohtueelne uurimine lõpeb ja saate kriminaalasja toimiku, siis loe see ise ka läbi. Kui oled ise nõus tegema ainult ühe asja kogu kriminaalmenetluse jooksul, tee just seda.

See on oluline, sest olgu kaitsja nii nutikas kui tahes ja soovigu Sinu jaoks ükskõik kui palju ära teha – ta ei tea Sinu elust rohkem kui Sa ise. Toimikut võib lugeda üht- või teistpidi, aga vaid Sina tead, mis tegelikult juhtus, milline tunnistaja valetab, kes on kelle endine elukaaslane ja millised olulised seotud sündmused on uurimisel tähelepanuta jäänud. Advokaadina toimikut lugedes ei pruugi välja tulla, et autos, mida Sa juhtisid, oli veel neli inimest. Sealt võib mitte välja tulla, et tegelikult lõi teine Sind esimesena. Või et politsei käis samal õhtul juba varem selles kohas korda loomas.

Harva kui toimiku ise läbi töötanud kliendilt ei tule ühtegi potentsiaalselt olulist infokildu või mõtet, mida saaks kaitseks kasutada.

“Aga minu kaitsja ütles, et tal on keelatud mulle toimikut anda”

Üllatusega kuulen, et mõned kaitsjad keelduvad andmast oma klientidele toimiku koopiat – lepingulised (kes on valitud kliendi poolt ja kelle kulu klient vahetult kannab) kaitsjad, tuntud kriminaalasju ajavad advokaadid, kellest võib ajalehest lugeda. Et kui tahad üldse oma asja materjaliga tutvuda, siis teed seda advokaadibüroos, ja kell läheb käima. Mis ajast sai ühislugemisest kooli esimese klassi programmi asemel õigusprofessionaali tasuline teenus?

Kelleltki ei tuleks tasu küsida vaid selle eest, et ta enda kriminaalasja toimikut lugeda saaks. Mõttekam on lasta aktiivsel kaitsealusel toimik ka ise läbi töötada ja pakkuda tasustatava ning tegelikku väärtust omava teenusena toimiku sisu (asjaolud, tõendid) analüüsi, lisatõendite hankimise ja kaitsepositsiooni arutamist.

Tõele au andes, kriminaalmenetluse seadustik tõesti piirab võimalusi toimikust koopiate tegemist (seda ei saa anda kolmandatele isikutele) ja mõnikord ei ole 100% materjali osas koopia tegemine kahtlustatavalegi võimalik. Tüüpiliselt aga piirangud kahtlustatava osas üldse puuduvad või puudutavad vaid üksikuid lehekülgi, seda ka suurtes asjades. Tõeline kaitsja muidugi vaidlustaks sellised absurdsed lauspiirangud kohe, kui need kehtestataks.

Kuidas oleks võimalik toimiku koopiat saamata tõhusalt läbi töötada vähegi mahukamaid asju (kümneid köiteid, tuhandeid lehekülgi) on võimatu ette kujutada. Muidugi vajad Sa koopiat, rahu ja aega, et päriselt süveneda.

“Minu advokaadi sõnul on toimik liiga mahukas, et see välja trükkida”

Toimik antakse kaitsjale tänapäeval elektrooniliselt, PDF-failina. Midagi ei ole tarvis ilmtingimata välja trükkida, tegelikult isegi mitte ainult selle pärast advokaadiga kokku saada. Pilveteenused ja Eesti riigi poolt pakutav failide ID-kaardi abil krüpteerimise teenus annavad võimaluse toimik täiesti turvaliselt ka Interneti kaudu kliendile kättesaadavaks teha.

Kui Sul aga on määratud kaitsja, oled vanglas ja taotled suures mahus paberkoopiaid, on olukord veidi teine. Riigi õigusabi osutaja tasu selles faasis on nii väike, et oma kuludega kümnete toimikute kopeerimine on määratud kaitsja poolt peale maksmine. Kaitsja saab taotleda paberkoopia tegemist prokuratuurilt, aga kui Sul asjaga kiire on, ole mõistlik ja leia võimalus see koopiakulu ise kanda.

Kui Sul päriselt on kaitsja, kes ei pea vajalikuks Sulle toimiku koopiat anda ega järelikult Sind kaitse teostamisse sisuliselt kaasata, on Sul vale advokaat.

Kahtlustatavana ülekuulamine kohtueelsel uurimisel: kas rääkida või mitte?

Kui Sind kahtlustatakse kuritRääkimine hõbe, vaikimine kuldeos, tuleb millalgi, juba enne kohut, käia uurija juures ülekuulamisel. Kaitsja osavõtt ei ole selles etapis veel kohustuslik, mis võib jätta Sulle petliku mulje, et asi ei ole tõsine ja Sinu tegevusel siduvaid tagajärgi. Üks olulisim Sinust sõltuv otsus kogu kohtueelses menetluses, mis aga tuleb just siis langetada on, kas anda kahtlustuse kohta ütlusi või mitte.

Ütlen kohe ära, et enamasti on õige vastus “mitte”, sest see on taktikaliselt kasulik.

Kahtlustatava sõnad on väärtuslik tõenduslik ressurss, mida ei tohi laristada! Sinu ütlused on oluline kaitseabinõu, mida saad ise enda kasuks (või kahjuks) kasutada. Sinu sõnad, kui neid valesti kasutada, võivad kergesti oma väärtuse kaotada. Seda juhul, kui Sinu jutt satub seletamatusse vastuollu teiste, kindlamate tõenditega või muudad mõnel teisel põhjusel varem räägitut. Kui Sinu ütlused muutuvad, on tulemuseks, et kohus ei usu kumbagi neist versioonidest ja Sinu ütlusi tõenditena arvesse ei võeta. Eriti oluline on see siis, kui kahtlustus põhineb tõenditena kellegi teise ütlustel. Sel juhul on Sinu eesmärk tasakaalustada oma ütlustega süüdistavad väited ja ülejäänus hoolitseb Sinu kaitse edu eest süütuse presumptsiooni põhimõte.

Kohtueelses menetluses üle kuulatuna ei tea Sa veel, millised tõendid on Sinu vastu kogutud või kogutakse. Kogenud kriminaaladvokaat võib teha selles osas küll häid oletusi, kindlus saabub aga alles kohtueelse menetluse lõpetamisel, mil saate toimiku. Sa ei taha, et sel hetkel selguks, et Sinu jutul on lühikesed jalad.

Küsimus ei ole selles, kas oled süütu või kas armastad tõtt. Kahtlustuses võidakse Sulle nimetada arvukalt kuupäevi ja kellaaegasid kuude või aastate tagant, viidata õigusaktidele või dokumentidele, mida Sul kaasas ei ole ning soovitakse seejuures otsekohe seisukohta süüküsimuses õigusrikkumise koosseisu kohta, milles kohtupraktika võib-olla puudub ning üksikasjalikke fakte. Kuidas Sa peaksid olema valmis siin ja kohe kõike mäletama ning siduvalt otsustama?

Isegi kui Sa ülipüüdlikult kaasa töötad ja räägid heas usus asjadest, mida täpselt ei mäleta, ära oota, et tõenäoliste ebatäpsuste osas hiljem mõistvad ollakse. See saab olema põhjus, miks prokurör palub kohtul Sinu jutu tõendina kõrvale jätta. Rääkimiseks avaneb hiljem uusi võimalusi ja Sulle on parem rääkida üks kord, aga täie kindlusega üksikasjades ning veenvalt.

Sinu jutt ei muuda enamasti menetluse kurssi. Levinud “intuitiivse” väärarusaama kohaselt tuleb uurimisel igal juhul koheselt hakata rääkima ja uurija küsimustele vastama, sest kui seda mitte teha, on see sama hea kui süü tunnistamine. Seadusest tulenev süütuse presumptsiooni põhimõte aga ütleb täpselt vastupidist. Vaikimine on Sinu põhiseaduslik õigus (PS § 22 lg 3), ja põhiseaduses on kirjas kõige väärtuslikumad õigused, mis on seal sätestatud põhjusega.

Millist tulemust Sa ootad, kui hakkad kohe ütlusi andma? Et riik tõstab käed üles ja kogu lugu lõpeb sealsamas? Ei, tõendite kogumine jätkub kindlasti ja Sinu jutt võib anda uusi ideid, kust neid otsida.

Ilma advokaadita ülekuulamisel käinud kaitsealused on mulle põhjendanud oma halbu valikuid sellega, et neile anti ülekuulamisel mõista või said nad ise aru, et kui süüd ei tunnista ja ütlusi ei anna, järgneb vahistamine või väga karm karistus. Süü tunnistamine teeb tegelikkuses nii vahistamise kui süüdimõistmise ja karistamise riigile lihtsamaks, mitte keerulisemaks.

Mõnikord jäetakse kahtlustatava ülekuulamine viimaseks toiminguks enne asja prokuratuuri ja sealt edasi kohtusse saatmist. See on hetk, kui Sinul endiselt kriminaalasja materjali ei ole, küll on kohtueelsel menetlejal infot nii palju, kui üldse olema saab. Uurija võib seejuures ausalt välja öelda, et asi läheb vääramatult “proksi” ja teda absoluutselt ei huvita, kas Sina ütlusi annad ning mida seejuures räägid. Kuna oled vaid sammu eemal asja materjali saamisest (toimik antakse, kui asi on prokuratuuris), siis mis eesmärki teeniks oma kaartide avamine vahetult enne seda, kui vastasmängija oma trumbid lauale paneb?

Uurija põhieesmärk on Sinu süü, mitte süütuse tõendamine. Paljugi, mis seadus ütleb – praktikas olen haruharva näinud, et uurija koguks õigustava tõendi omal initsiatiivil. Kui aega jääb vaid poole “rehkenduse” tegemiseks (ja aega on alati vähe), saab tehtud Sind süüdistav pool. Sageli unustatakse Sinult pika ja põhjaliku süütunnistuse saamisel isegi ilmse puhtsüdamliku kahetsuse fikseerimine protokollis.

Ülaltoodu ei ole kogu tõde ja Sinu asja eripära võib õigustada teistsugust, isegi vastupidist lähenemist. Võta endale kaitseadvokaat (palka ise või palu riigil määrata) ja tee otsustus rääkimise või vaikimise kohta teadlikult ja temaga koostöös.

“Teenusepaketid” kriminaalmenetluses: menetlusliigid kriminaalasja kohtumenetluses

Kriminaalprotsess toimib Eestis kui tasuline sundteenus: süüdimõistva otsuse jõustumisel saab “teenus” osutatud ja aeg on saadud väärtuse eest tasuda. “Teenusest” keeldumine ei ole enamasti võimalik, kuid kriminaalmenetluse seadustik näeb siiski ette erinevaid “teenusepakette”, mille vahel on võimalik valida. Kui juba maksta, miks mitte valida neist sobivaim.

Rangelt võttes ei saa rääkida võimalusest midagi vabalt valida (prokuratuuri nõusolek on samuti vajalik), aga üldmenetluse ressursinõudlikkuse tõttu ka riigi jaoks on süüdistataval menetlusliigi määramisel rohkem võimu kui võiks arvata.

Kirjutan, mida menetlusliigid endast kujutavad ja mida valikut tehes silmas tasub pidada.

Üldmenetlus. Selle menetlusliigi puhul toimub ainsana nö korralik kohtumenetlus, kus kõiki tõendeid uuritakse vahetult ja põhjalikult, sh kutsutakse tunnistajad/kannatanud kohtusse ning neid saab (enamasti esimest korda kogu menetluses) küsitleda ka süüdistatav oma kaitsjaga. Liide “üld-” on eksitav, kuna statistiliselt on tegu erandliku nähtuse, mitte reegliga.

Kui süüdistus põhineb oluliselt isikute süüstatavatel ütlustel ja süüdistatav vaidleb süüdistusele vastu, on loomulik valik üldmenetlus, sest ainult see võimaldab tõendi allikat kriitiliselt küsitleda. Kuigi kohtueelne uurimine peaks seisnema ka süüdistatavat õigustavate asjaolude põhjalikus välja selgitamises, näitab elu, et põhiaur läheb süüdistust toetavate tõendite kogumisele. Kohtueelse uurimise tulemuseks oleva kriminaaltoimik koosneb praktikas enamasti vaid süüstavatest tõenditest.

Kriminaalasja kohtumenetluse “korralikult tegemise” vastu sunnib väga sageli otsustama ressursimahukus, seda nii kaitse, süüdistuse kui ka kohtu poolelt. Menetlejatel napib aega, samuti on süüdistatav surve all, kui tal on vara, mille arvelt kulukas menetlus kinni maksta ja kui tal on töökoht, kus ilmselt ei tervitata tema päevade viisi puudumist kriminaalsüüdistuse tõttu. Kui lisada juurde arvestatav võimalus talutavaks karistuseks läbi mõne kergema menetlusliku tee, ongi tulemuseks olukord, kus kriminaalmenetluses on reegliks kokkuleppemenetlus ja lühimenetlus, mitte põhjalik üldmenetlus.

Üldmenetluse plussid ja miinused:

+ menetluse põhjalikkus ja tasakaal, tõendite kriitika reaalne võimalus

+ võimalik õigeksmõistev otsus

– ajakulukas ja kallis. Kui ajakulukus on eesmärgiks, võib see muidugi ka pluss olla

Lühimenetlus. Menetlusliik, kus kohus lahendab asja rangelt kohtueelse uurimise käigus koostatud toimiku materjalide alusel. Süüdistataval on võimalik anda kohtus ütlusi, aga muus osas toimikuväliseid tõendeid üldse ei arvestata. Boonuseks on põhikaristuse vähendamine 1/3 võrra, kui tehakse süüdimõistev otsus.

Kohtumenetlus võtab enamasti mõned tunnid, lihtsamates asjades veel vähem.

Kaitse seisukohalt ei ole 33% “allahindlus” põhikaristuselt enamasti eraldi piisav argument, et lühimenetluse kasuks otsustada, kuna menetlus on programmeeritud lõppema süüdi mõistmisega. Kui kohtueelne uurimine on keskendunud süüstavate tõendite kogumisele ja kohus lähtub vaid kogutud materjalist, siis milline on prognoos tulevasele kohtuotsusele?

Kui vaielda süüdistusele vastu, on enamasti parem üldmenetlus, kui süüd tunnistada, tuleks eelistada hoopis kokkuleppemenetlust.

Samas võib seotus kirjalike materjalidega olla just strateegiliseks põhjuseks, miks lühimenetlus valida. Oletame, et kohtueelsel uurimisel on tunnistaja andnud ütlusi, mille osas on võimalik veel loota nende ebapiisavusele süüdimõistva otsuse tegemiseks. Näiteks kui uurija on unustanud mõne olulise küsimuse esitamast, on lühimenetlus viis, kuidas mitte lasta prokuröril kohtus tehtud viga parandada.

Lühimenetlus sobib kaitse seisukohalt ka siis, kui teo asjaolude osas vaidlust ei ole ning vaieldakse vaid õigusnormi kohaldamise üle (nt kas tegu täidab kuriteo koosseisu).

Kui lühimenetlus valida, tuleb hoolitseda, et toimiku saamisele järgneva 10 päeva jooksul kaitse seisukohalt olulised tõendid esitatud saaksid ning need ka toimiku juurde võetaks, kuna hiljem neid esitada enam ei saa.

Lühimenetluse plussid ja miinused:

– isikute ütlustel põhinevad tõendid ei ole reaalselt kritiseeritavad

– süsteemne kallutatus süüdimõistva otsuse tegemiseks

+ teoreetiliselt võimalik ka õigeksmõistev otsus

+ süüdimõistmisel põhikaristusest 1/3 maha

+ kiire ja odav

+ prokurör ei saa süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud karistust vaidlustada, süüdistatav ja kaitsja saavad

Kokkuleppemenetlus. Menetlusliik, kus karistus lepitakse prokuröri, süüdistatava ja kaitsja poolt kokku ning kohtu valik on see kas kinnitada või kinnitamata jätta. Menetlejate üldine töökoormus tingib, et kokkulepe siiski valdavalt kinnitatakse. Kohtuistung võtab enamasti mitte üle poole tunni.

Kokkuleppemenetlus on mõistlik, kui eeldatav tulemus mistahes menetluses oleks süüdimõistmine. Sel juhul annab kokkuleppeline lahendus kindlustuspoliisi karistuse suhtes. See on eriti oluline, kui karistusena võib kõne alla tulla reaalne vangistus või rahalise karistuse summad on suured. Samuti saab kokkuleppemenetluse kaudu karistuse algust teatud ulatuses ajastada, mis võiks olla oluline autojuhile, kes soovib kahjude minimeerimiseks juhtimisõiguse kaotuse ühitada oma puhkuse ajaga. Juriidilise isiku juhatusele annab kokkuleppemenetlus võimaluse hankida kokkuleppele heakskiit nõukogult või osanikelt.

Kokkuleppemenetluse plussid ja miinused:

– õigeksmõistev otsus ei ole võimalik

– isikute ütlustel põhinevad tõendid ei ole kontrollitavad

– kokkulepet kinnitav kohtuotsus ei ole sisuliselt vaidlustatav

+ karistuse riskid maandatud

+ kiire ja odav

(+ süüdimõistmisel põhikaristusest 1/3 maha. Seadus seda otseselt ette ei näe, kuid karistuse kokku leppimisel oleks arusaamatu, kui isiku suhtes, kes loobub õigeksmõistva kohtuotsuse võimalusest ei kohalduks lühimenetlusest (kus ta sellest ei loobu) tulenev “boonus”)

Käskmenetlus. Menetlusliik, kus kohus lahendab asja kirjalikult. Sobiv välismaal töötavale inimesele, kes ei soovi kohtuistungi pärast Eestisse tulla.

Käskmenetluse plussid ja miinused:

– kohtuotsus saab olla vaid süüdimõistev

+ prokurör ei saa kohtuotsust vaidlustada

+ ebasobiva kohtuotsuse korral võimalik taotleda asja lahendamist üldkorras

+ ainus menetlusliik, kus kohtuistungit ei toimu

+ kiire ja odav

Kiirmenetlus. Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette võimaluse lahendada asju eriti kiirelt, seda kas üld-, kokkuleppe-, kuid enamasti lühimenetluse korras. Eile õhtul panid toime kuriteo, täna hommikul kuulame Sind üle ja juba lõuna ajal on kohtuistung.

Kaitse seisukohast on raske näha põhjuseid, kuidas kiirustamine ja sellest tulenev vigade oht, samuti ajaline kitsikus mistahes mõistlikuks kaitsetegevuseks (kuidas võiks toimuda kaitse seisukohast oluliste tõendite hankimine tingimustes, kus kahtlustatav on kinni peetud ja aega selleks mõned tunnid) võiks olla tegelikult kompenseeritud sundraha osalise vähendamisega kohtu poolt. Kiirmenetlus on oma sisult analoogiline sellega, kui lähete arsti juurde ja palute tal operatsiooni teha kümme korda tavalisest kiiremini, et teenus ainult veidi odavam oleks.

Kiirmenetluse puhul kiputakse ekslikult arvama, et sellega kaasaminek kergendab karistust. Kiirus karistuse mõistmisel võrreldes lühimenetlusega tegelikult mingisugust täiendavat eelist ei anna ja karistuseks võib olla ka reaalne vangistus.

Kiirmenetluse plussid ja miinused:

– sisuliseks kaitsetegevuseks väga napid võimalused!

– kiirustamisest tulenevate vigade oht!

+ kohus vähendab osaliselt sundraha

+ ülikiire ja odav

Tihti pakub uurija juba kohtueelses menetluses võimaluse mõnda menetlusliiki (nt lühimenetlust) taotleda, kuid oluline on silmas pidada, et tehtud valikuid menetlusliigi osas saab hiljemalt maakohtus (kuid mitte hiljem) enamasti muuta ja seda tuleks ka teha, kui olukord on muutunud. See on üks koht, kus ei maksa lasta end segada moraalipõhimõtetest (aumees jääb oma sõna juurde), sest kriminaalmenetluse reeglid näevad õiguse meelt muuta otsesõnu ette.

Kuritöö, kuid mitte ainult karistus: mis kaasneb kuriteos süüdimõistmisega

Kas raha või käerauad?Kui Dostojevski avaldaks oma kriminaalse pealkirjaga teose kaasaegses Eestis, võiks raamatu nimeks olla “Kuritöö ja karistus(ed), hulk raha, mis tuleb maksta ning muud kaasnevad ebameeldivused”.

Nimelt ei ole kuriteos süüdimõistmisega kaasnevaks negatiivseks tagajärjeks ainult karistus ise. Võib vabalt juhtuda, et nende teiste, karistuseks mitteolevate tagajärgede mõju on koormavam kui karistel endak.

Karistus- ja karistusmenetlusõiguses väljendub tõusva trendina arusaam, et ka süüdimõistetud peavad oma võla ühiskonna ees (vähemalt osaliselt) maksma sarnaselt kõigi teiste võlgnikega – rahas.

Millised on negatiivsed tagajärjed, mille kuriteos süüdimõistmine kaasa toob?

1. Karistused ja mõjutusvahendid

  • Põhikaristused: rahalist karistust ja vangistust teavad kõik. See, et karistada saab ka juriidilisi isikuid, on vähem teada, aga kui karistatakse, on üheks võimaluseks sundlõpetamine.

Vangistusi saab “pehmendada”, mõistes neid osaliselt või täielikult tingimuslikuna, asendades neid tasuta tehtava üldkasuliku töö või elektroonilise valvega.

Rahalise karistuse puhul seob seadus selle suuruse isiku varalise olukorraga selliselt, et mida paremal järjel ollakse, seda suurem on ka raha, millest tuleb riigi kasuks loobuda. Idee kohaselt ole nii rikas kui tahes, rahaline karistus peab valusalt kukru pihta lööma.

Rahalise karistuse osas on samuti võimalus kohaldada seda tingimuslikult: raha kuulub tasumisele vaid siis, kui katseaega edukalt ei läbita.

  • Lisakaristused ja muud mõjutusvahendid:
    • teatud õiguste äravõtmine: sõiduki juhtimise õigus, relvaluba, jahipidamisõigus, loomapidamise õigus. Elukutselise autojuhi jaoks on sõiduki juhtimise õiguse kaotamine (mis teatud liiklusrikkumiste korral on praktikas automaatne) ilmselt peamine süüdimõistmisega kaasnev sanktsioon, kuigi see on ainult “lisa” karistus.
    • keelud edasiseks tegevuseks: ettevõtluskeeld, ametikohal töötamise keeld. Täiendavad keelud tulevad lisaks karistusõiguse väliselt. Nt mitmetel õigusega ja õiguskaitsega seotud ametitel töötamine ei ole (mõnel juhul vaid tahtlikus) kuriteos süüdimõistmisel võimalik: kohtunik, advokaat, politseiametnik, isegi turvatöötaja. Juriidiliste isikute puhul on teatud tegevusaladel tegutsemise võimalus seatud sõltuvusse karistatuse puudumisest.
    • rahaline karistus, kui põhikaristuseks ei olnud rahaline karistus, saab raha küsida teatud juhtudel lisakaristusena.
    • Eestis elamise õiguse kaotamine (Eestist väljasaatmine): puudutab välismaalasi, sh isikuid, kes elavad Eestis, ent on võtnud Venemaa kodakondsuse.
    • laiendatud konfiskeerimine: riik ei võta süüdimõistetult ära ainult kuriteo vahendid ja sellega seoses saadu. Teatud tingimustel tuleb süüdimõistetul tõendada ka oma muu vara legaalset päritolu, et sellest mitte ilma jääda.

    Lisakaristusi ja mõjutusvahendeid on lisaks mainituile veelgi. Kui seadus näeb põhikaristuse osas kohtule kohustuse valida ja kohaldada vaid ühte, siis lisakaristuste osas lubab seadus rakendada üheaegselt mitut karistust.

2. Menetluskulud

Kuriteos süüdimõistmine ei piirdu karistusega, vaid igal juhul tuleb lisaks kukrut kergendada. Sealhulgas tuleb kanda järgmised kulud:

  • sundraha: sõltuvalt kuriteo raskusest 1,5 või 2,5 miinimumpalka (hetkel 480 või 800 eurot).
  • kaitsjatasu: isegi riigi poolt saadud nn tasuta advokaat (rääkimata valitud kaitsjast) ei ole süüdimõistmisel tegelikult tasuta, vaid tuleb süüdimõistetul kinni maksta. Määratud kaitsja tasu on hetkel kehtivate tariifide järgi 40 eurot / h + käibemaks.
  • ekspertiisikulud: ekspertiisid on kallid. Kohus aktsepteerib süüdimõistetu kohustusena hüvitada ka väga suuremahulisi ekspertiise, isegi kui need süüstavaid tulemusi ei anna. Tuleb ette, et hüvitamisele määratud ekspertiisikulu ületab rahalist karistust ennast mitmekordselt.

3. Tsiviilhagi

Sõltumata sellest, kas jääda või mitte süüdi kuriteos võib juhtuda, et kellelgi on põhjust esitada süüdi- või õigeksmõistetu suhtes varalisi nõudeid. Kriminaalmenetluses hagi esitades on nõudja eeliseks riigilõivu tasumisest vabastamine, prokuröri kui elukutselise juristi toetus nõude esitamisel, aga praktikas ka veidi väiksem kriitilisus, mida kohus nõuete lahendamisel võrreldes tsiviilkohtuga ilmutab. Kõik need tegurid suurendavad tõenäosust, et nõue esitatakse ja rahuldatakse.

4. Märk külge kogu eluks

Häbimärgistamist füüsilises mõttes küll ei ole, kuid info vaba kättesaadavus ja kiire liikumine täidavad häbimärgistamise eesmärgi isegi paremini.

Kriminaalasjades tehtud kohtuotsused on avalikud ja Riigi Teatajas (näiteks inimese nime või isikukoodi järgi) otsitavad. Süüdimõistetul võib ilmselt tekkida ja tekib probleeme Eestis töö leidmisega, eriti kui kriminaalasi pälvib meedia tähelepanu.

Nagu näha, on olemas rida väga häid põhjused, et tegutseda oma kriminaalasjas tõhusalt, kuriteos süüdimõistmist ja sellega kaasnevaid ebasoodsaid tagajärgi võimalusel vältides või minimeerides. Hea algus on palgata advokaat.

Kaitsja on mõnikord nagu päästerõngas

Kaitsja saab Sind aidata

(uuendatud 05.12.2017) Kaitsja abita kriminaalasja menetluses läbi ei saa. Hiljemalt kohtueelse menetluse lõpus pead kaitsja endale valima kas ise või teeb seda riik, st see, kes Sind kahtlustab ja süüdistab.

Kuigi seadus lubab palgata kaitseadvokaadi alles kriminaalasja menetluse hilisemas faasis, on kaitsja kasutegur sedasi tunduvalt väiksem.

Kulude olulise säästmise argumenti advokaadi palkamisega viivitamisel ei eksisteeri, kuna kohtueelses uurimises ei ole töömaht tüüpiliselt väga suur. Kogu kriminaalasja materjal tuleb kaitsjal lõppude lõpuks ikka selgeks teha, seda ainult võimaluseta juba toimunut tagantjärele mõjutada. Kaitsja töö tulemuslikkuse ja tasu suhte maksimeerimiseks tasub kriminaalasjas abi otsida kohe menetluse alguses. Millisel moel saab kriminaalasju ajav advokaat Sulle abiks olla?

Kaitsja kuulab Sind ära

Vähemalt teatud osa kohtueelse uurimise taktikast on üles ehitatud Sinu inimlikule soovile oma muret kellegagi jagada või südametunnistust läbi rääkimise kergendada. Hea partner selliseks vestluseks on Sinu advokaat, mitte politseiuurija. Asi selles, et uurija julgustab kindlasti Sind oma lugu talle ära rääkima, aga see pannakse kirja ja kasutatakse hiljem Sinu vastu (kohtus ja/või lisatõendite leidmisel) ära. Nii oled küll “poolest murest” lahti saanud, aga saad uue kohe asemele.

Kaitsjaga rääkides ei ole tegu muidugi lihtsalt mure ära rääkimisega, vaid advokaat sõelub sealt välja Sinu kaitse suhtes olulise ja kasuliku, mis seal alati olemas on.

Kaitseadvokaat tasakaalustab Sulle antava info

Kriminaalasjade menetluses reeglid peaksid idee kohaselt tagama Sinu kaitse kohtueelsel uurimisel ka ilma advokaadi osavõtuta. Pead olema eriti hea närvikavaga kriitiliselt mõtlev inimene, et julgeda menetlustoimingul toimuvat kahtluse alla seada või valida uurija poolt ette pandud kahe variandi vahel otsustades hoopis kolmanda. Tavaliselt need isikuomadused akendeta ülekuulamisruumis end ei ilmuta.

Lihtne näide on suvaline menetlustoiming, mis algab Sulle õiguste tutvustamisest. Ideaalis peaks uurija kulutama kümme minutit, et Sulle detailselt selgitada kõiki Sinu õigusi, rõhutades, et Sa ei pea üldse enda vastu suunatud kriminaalasjas tema tööle kaasa aitama. Reaalses elus loed oma kümneid erinevaid õigusi ise paberilt ja annad selle kohta allkirja. Sinu advokaat saab hoolitseda, et mõistaksid, kui tõsises olukorras oled, millised on hetkel tõesti need kõige olulisemad õigused ja kuidas neid tõhusalt kasutada.

Teine näide. Kui kohtueelne menetlus lõpeb, võtab prokuratuur tihti initsiatiivi, et suunata Sind riigi aega säästva lihtmenetluse (kokkuleppemenetlus, käskmenetlus, lühimenetlus) teele ja teeb Sulle ettepaneku nende seast mõne valimiseks. Võib juhtuda, et Sinu jaoks mõistlik valik on tõesti nende hulgas, kuid see ei pruugi alati nii olla. Riigi huvi saavutada Sinu süüdimõistmine võimalikult lihtsalt ei lange alati kokku Sinu huviga saavutada eeskätt enda jaoks parim võimalik lahend. Aktiivne kaitsja võib Sulle sobivate asjaolude esinemisel valikuvõimalusi juurde luua, taotledes lepitusmenetluse läbiviimist, kriminaalmenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel, vms.

Kriminaaladvokaat aitab Sul teha otsuseid

Kriminaalmenetluses osaleva isiku tegutsemisvõimalused kaitse korraldamisel on aja jooksul suurenenud. See tähendab vajadust teha rohkem otsuseid ja kaasnevat riski otsustada valesti. Kas tunnistada süüd või mitte ja kui, siis millal on selleks õige aeg? Kas anda ütlusi või mitte? Milline menetlusliik on antud asjas mõttekas valida? Kas prokuratuuri pakutav kokkulepe tuleks vastu võtta? Kas ja kui, siis millal ja millised tõendid esitada? Kõigi nende otsuste juures saab asjatundlik advokaat Sulle palju selgust ja kindlust juurde anda. Ilma kaitsjata ei pruugi Sa arugi saada, et otsuse koht üldse olemas on.

Kriminaalasjas tehtavad otsustused võivad mõnikord olla väga kaalukad, suure mõjuga Sinu edasisele elule. Tahad kindlasti, et need ei oleks kantud ebameeldivasse olukorda sattumise paanikast, samas ka mitte soovmõtlemisest. Vähim, mida Sa isegi raskeid otsuseid tehes peaksid saama on kindlus, et oled tegutsenud antud juhtumi piiranguid arvestades endale parimal võimalikul moel.

Kaitsja on Sulle moraalseks toeks

Sa ei pea kriminaalmenetluse “supis” olema üksinda. Sul on sel raskel teel vähemalt üks vaid Sinu huvides tegutsev “sõber” ka siis, kui teised Sulle selja pööravad.

Kui arvad, et vajad kaitsja abi ning soovid ta endale ise valida, siis äkki huvitab Sind mille järgi advokaati valida ja kui palju advokaadi abi maksab?