kriminaalasi

  Risto Käbi

Karistuse kustumine ja kriminaalkaristuse mõju pärast karistuse kandmist

Karistuse kustumine on vaid üks näide sellest, et kuriteos süüdimõistmine toob endaga kaasa muudki ebameeldivat peale karistuse enda. Õigemini on probleemiks see, et kustumisele eelnevalt on karistus mittekustunud, kehtivas olekus. Karistuse kustumine puudutab ka väärteoasju, aga kaasnev tüli on suurim just kriminaalasjadega seoses.

Mis on karistuse kustumine

Karistuse kustumine töötab nii.

  1. Inimene või juriidiline isik mõistetakse kriminaalkorras süüdi ja karistatakse.
  2. Kui süüdimõistev otsus jõustub, kantakse karistus karistusregistrisse. Kuniks see sinna jääb (ei ole arhiveeritud) on tegu kehtiva karistusega.
  3. Seejärel kannab süüdimõistetu karistuse ära, olgu see siis rahaline karistus, reaalne või tingimisi vangistus. Karistus on jätkuvalt karistusregistris, st kehtiv.
  4. Karistuse ära kandmisest hakkab kulgema tähtaeg, pärast mille möödumist kustutatakse karistus registrist. Õigemini kantakse karistus arhiivi. Nüüd on karistus kustunud, aga arhiivis hoitakse andmeid edasi, kuriteo kohta käivaid andmeid veel 50 aastat.

Mis kaasneb kehtiva karistusega

Kehtiv karistus mõjutab süüdimõistetu õigusi sõltumata sellest, kas ta paneb või ei pane toime uusi kuritegusid.

Uue kuriteo toimepanemisel võib kehtiv karistus mõjutada kuriteo kvalifikatsiooni, kui see sõltub karistatusest (nt korduvus). Nt mootorsõiduki juhtimisel joobeseisundis (karistusseadustiku §-s 424 sätestatud kuritegu) tähendab karistatuse olemasolu võrreldes selle puudumisega seda, et karistuseks ei saa olla enam rahaline karistus ja maksimaalne vangistus on 1/3 võrra pikem. Lisaks tuleb seaduse kohaselt pöörata karistus vähemalt osaliselt täitmisele (reaalne vangistus) ja võtta ära juhtimisõigus. Kuigi kohtupraktikas on vähendatud võimalusi arhiveeritud karistusandmetega opereerida, leidub piisavalt õiguskaitseorganite ametnikke, kellele meeldib välja trükkida lisaks kehtivatele ka arhiveeritud karistusandmed. Ju siis leidub ka otsustajaid, kellele meeldib sellist karistusajalugu lugeda ja sellest järeldusi teha.

Ka edaspidise õiguskuulekuse korral kaasnevad karistatusega mitmesugused muud piirangud. Autojuhiluba ei anta neile, kel on kehtivad karistused liiklussüütegude eest (liiklusseaduse § 106 lg 1). Relvaluba ei anta teatud kehtivate kriminaal- ja väärteokaristuste korral (relvaseaduse § 36).

Ka kustunud karistus võib välistada teatud ametites (nt õigusemõistmisega seotud ametid) töötamise. Jne.

Kui kaua võtab aega karistuse kustumine

Karistuse kustumise aeg sõltub, mille eest ja milline karistus määrati/mõisteti. Reegliks on, et mida raskem süütegu ja karistus, seda kauemaks jääb karistus kehtivaks.

Väärteokaristused kustuvad üldreeglina aastaga nende kandmisest. Kuriteo eest mõistetud rahaline karistus kustub kolme aastaga selle tasumisest. Aga näiteks 5-20-aastane reaalne vangistus kustub kümne aastaga pärast selle kandmist.

Alaealiste õigusrikkujate osas on karistuse kustumisetähtajad enamasti lühemad.

Kohtuotsuse avaldamine Riigi Teatajas

Lõpuks on veel üks ebameeldivus, seda eriti neile, kes on küll eksinud, karistuse ära kandnud ning jätkanud elu seadusekuulekalt. Kriminaalasjades tehtud jõustunud süüdimõistvad kohtuotsused (välja arvatud väga üksikud erandid) avaldatakse Riigi Teatajas, sh süüdi mõistetud inimese nimi ja isikukood. Info leidmiseks ei pea midagi taotlema ega põhjendama, kriminaalasjades tehtud süüdimõistvad kohtuotsused leiad siit. Sisesta huvipakkuv nimi või isikukood, ja voilà.

Kuniks kohtuotsus on leitav, võib see muidugimõista mõjutada Sinu elu. Raskusi võib tekkida kasvõi korteri üürimise või laenu saamisega, iseasi kas seda otse tunnistatakse. Kriminaalkaristus võib olla dealbreaker süüvimata, mille eest ja millal karistati.

Kuigi karistuse kustumise järgselt asendatakse nimi avalikustatud kohtuotsuses üldjuhul initsiaalidega, on selles olulisi erandeid. Paragrahvid, mille alusel süüdi mõistetud jäävad Riigi Teatajas leitavaks oma nimede all on toodud karistusregistri seaduse §-s 28.

Üks selline erand on narkokuritegu KarS § 184 alusel, st suures koguses käitlemine, mis ei pruugi oma sisult alati olla mastaapne narkoäri. Selle paragrahvi järgi võib karistada ka noort inimest, kel mõtlematusest on enda jaoks taskus suureks koguseks peetav 8 gr kanepit. See kohtuotsus aga on nii nime kui isikukoodi järgi otsitav igavesti või sellise regulatsiooni tühistamiseni.

Samal ajal ei kanna eluaegset häbimärki need, kes on karistatud kergemate surmaga seotud kuritegude eest (nt tapmise lihtkoosseis) või raske kehavigastuste põhjustamise eest, kuigi isiku kuritegelik vägivaldsus võiks ju avalikkusele huvi pakkuda. Samuti ei jää Riigi Teatajasse aegade lõpuni kelmuste eest karistamise otsused (sarikelmid on olemas), altkäemaksu võtmised, vargused. Selline valik on vähemalt küsitav.

Loodetavasti mõni süüdimõistetu tõstatab selle küsimuse kohtulikult ning saame teada, kas karistada saanud inimese igavene häbimärgistamine peagusel kujul saab olla õiguslikult põhjendatud.

Karistus / Karistusõigus 6 kommentaari
kokkuleppemenetlus kriminaalasjas
  Risto Käbi

Kokkuleppemenetlus kriminaalasjas

Kokkuleppemenetlus on Eestis kõige levinum menetlusliik kriminaalmenetluses.  Selles postituses kirjutan, millal ja millistel kaalutlustel seda kasutatakse ning kuidas kokkuleppemenetlus käib.

Kokkuleppemenetlus kui kriminaalõiguslik kompromiss

Kokkuleppemenetlus on olemuselt kriminaalõiguslik kompromiss, mille põhisisuks on süüdistatava süüdi tunnistamine (õigeksmõistev otsus ei ole võimalik) ja karistamine lihtsustatud korras.

Prokuratuur, süüdistatav ning viimase kaitsja lepivad kokku kõigis süüdimõistmisega kaasnevates tagajärgedes (sh põhi- kui lisakaristus, ekspertiisi- ja muud kulud, ning tsiviilhagi lahendus) ja kohus kinnitab selle kokkuleppe.

Kokkuleppemenetlus on populaarne, kuna teenib erinevate huvidega menetlusosaliste eesmärke. Kõik asjaosalised (süüdistatav, prokuratuur, kohus) hoiavad selle menetlusliigi kohaldamisel kokku raha ja aega, mõnikord väga palju. Prokuratuur saab kindluse süüdimõistmises, ja süüdistatav selles, et tema suhtes kohaldatav karistus on talle aktsepteeritav.

Viimane on süüdistatavale eriti oluline juhul, kui karistuskokkulepe aitab vältida või minimeerida reaalset vangistust. Kompromissitu vaidlemine on märksa lihtsam olukorras, kus mustaks stsenaariumiks vaidluse kaotamisel on rahaline karistus või tingimisi vangistus. Kui vale otsuse hinnaks võib olla vangla, tuleb kokkuleppele enamasti vähemalt mõelda.

Kokkuleppemenetlust puudutavad olulisemad õigusnormid leiad siit.

Millal on kokkuleppemenetlus võimalik

Kokkuleppemenetlus on teatud kuritegude puhul välistatud (sh rasked isikuvastased kuriteod), ent enamike kuritegude puhul on kokkuleppekaristus võimalik.

Kokkuleppemenetluse kohaldamine eeldab, et sellega nõustuvad nii prokurör, süüdistatav (kõik, kui neid on mitu) kui ka tema kaitsja. Lisaks ei tohi sellele vastu olla kannatanu, tsiviilkostja ega kolmas isik. Kui kokkulepet takistab kaassüüdistatav, on võimalik asja eraldamine eraldi menetlusse ja tee kokkuleppele on taas avatud.

Prokuratuur ei pruugi olla kokkuleppe (kohesest) sõlmimisest huvitatud olulistes kriminaalasjades, milles on mitu omavahel seotud süüdistatavat. Kokkuleppest keeldumise eesmärk on välistada võimalus, et kokkuleppemenetluses oma riskid maandanud süüdistatav ilmub hiljem uuesti kohtusse ning tegutseb süüdistuse vastu. Sel juhul võib kokkuleppe võimalus ikkagi tekkida pärast seda, kui süüdistatav on oma ütlused kohtus andnud.

Kannatanud tüüpiliselt kätt kokkuleppemenetlusele ette ei pane. Kui ta on esitanud tsiviilhagi ja see on mõistlik, seab prokurör selle rahuldamise enamasti kokkuleppe oluliseks tingimuseks.

Kuigi kokkuleppemenetluse tulemuseks on alati süüdimõistmine, ei eelda kokkuleppe sõlmimine süü tunnistamist ei kohtueelses menetluses ütlusi andes ega kohtus. Kokku võib seega leppida ka siis, kui süüdistatav ise ennast süüdlaseks ei pea. Osad kohtunikud siiski praktiseerivad istungil enne kokkuleppe kinnitamist küsida, kas süüdistatav tunnistab oma süüd.

Kuidas kokkuleppemenetlus käib

Kokkuleppemenetluse läbirääkimised ja kokkuleppe sõlmimine toimuvad harilikult pärast seda, kui kohtueelne menetlus on lõpetatud ja kaitsjale antud üle kriminaalasja toimik. Teoreetiliselt on võimalik vaidluselt kokkuleppele üle minna ka mõnevõrra hiljem – kuni kestab kohtulik uurimine maakohtus.

Tüüpiliselt toimub kohtumine läbirääkimisteks prokuratuuris või vanglas (kui kahtlustatav on vahistatud), see algab prokuröri poolt kokkuleppemenetluse ja seonduvate kahtlustatava õigustega tutvustamisest. Seejärel räägitakse läbi ja kas sõlmitakse või ei sõlmita kirjalik kokkulepe. Kokkuleppe sõlmimisel saadetakse kokkulepe ja toimik kohtusse.

Kuigi kokkulepe on allkirjastatud ja kohtusse saadetud, on võimalik sellest loobuda kuni kohtuistungini. Kokkuleppe suhtes ümber mõtlemine on seadusega kahtlustatavale antud õigus.

Seejärel määrab kohus istungi ja koostab kohtu alla andmise määruse. Kui kohus ei pea kokkulepet aktsepteeritavaks (nt on karistus teole mittevastav), saadab ta toimiku prokuratuuri tagasi ja istungit ei määragi. Kui nii juhtub, on võimalik sõlmida uus kokkulepe, kuid juba mõistagi teistsugustel tingimustel.

Kohtuistungil kokkuleppemenetluses kontrollitakse vaid süüdistatava isikusamasust, kokkuleppe sõlmimise vabatahtlikkust ja seda, et süüdistatav jääb kokkuleppe juurde. Kui kõik klapib, siis kohus kuulutab otsuse tüüpiliselt hetk pärast kohtuistungi lõppu. Kohtus võib aega kuluda kokku isegi alla poole tunni ja raha säästa sooviv süüdistatav võib kaitsjast kohtus üldse loobuda.

Oluline on, et pärast kohtu lahkumist nõupidamituppa ei ole kokkuleppest võimalik enam taganeda. Teoreetiliselt on ka kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust võimalik apelleerida, aga nii piiratud alustel, et neid praktiliselt ei esine. Seega, kokkuleppe sõlminud jäävad pärast maakohut sellega seotuks.

Kokkuleppemenetluse tähendus süüdistatava jaoks

Esmalt tuleb rõhutada, et järgmistes küsimustes informeeritud otsuste tegemiseks on kriitiline tutvuda enne kriminaalasja toimikuga.

Süüdistatava jaoks tähendab kokkuleppe sõlmimine otsust loobuda kriminaalasjas süüdimõistmisest / pakutud karistusest soodsama lahenduse taotlemisest. Võimalusi sellisteks lahendusteks oleks põhimõtteliselt kaks.

  1. Valida sisuline kohtuvaidlus, et taotleda õigeksmõistmist või prokuröri pakutust leebemat karistustust. Selleks tuleks hästi läbi mõelda, kas vaidlemiseks on piisavalt õiguslikku positsiooni, raha, aega ja muidugi (riski)julgust. Eitava vastuse korral on kokkuleppemenetluse vastuvõtmine sundkäik.
  2. Taotleda kriminaalmenetluse lõpetamist. Paljudel juhtudel ei ole see võimalus reaalne (nt narkokuriteod või joobes juhtimise asjad), kuid teinekord tuleb ette, et arutatakse juba kokkulepet või vaieldakse kohtus, kui selgub, et prokurör oleks põhimõtteliselt nõus menetluse mingitel tingimustel üldse lõpetama või seda kohtult taotlema.

Kokkuleppemenetluse pakkumist prokuratuuri poolt võiks iga kahtlustatav/süüdistatav kriminaalasja menetluses oodata ja selle osas oma seisukoha valmis mõelda. Kuigi võimalik on üksnes süüdimõistev otsus, toimib kokkuleppemenetlus “kindlustustusena” võimaliku mustema stsenaariumi vastu ning häirib muud elu (sh tööd) nii vähe, kui võimalik.

Kaitsja / kokkuleppemenetlus / Kriminaalmenetlus 0 kommentaari
kuriteo aegumine
  Risto Käbi

Kuriteo aegumine

Kuriteo aegumine on klientide poolt sageli tõstatatud teema ja põhiküsimuseks on, et milline on kuriteo aegumistähtaeg. Tegelikult on asjalood tükk maad keerulisemad – ei piisa sellest, et lihtsalt oodata aja kulumist ning kõik ongi korras. Kuriteo aegumine võib seaduse kohaselt katkeda, peatuda või alata hoopis oodatust hiljem. Tüüpiliselt ei ole aegumine kriminaalasjas realistlik võimalus ning kaitse tuleb rajada muudele argumentidele.

Alljärgnev käsitlus peaks andma vastused kuriteo aegumise põhiküsimustele, kui Sa just kriminaaladvokaadi karjäärist ei unista. Väärteo aegumisest kirjutan ka.

Kuriteo aegumine: põhiidee ja õiguslik toime

Võiks küsida, miks kuriteod üldse aeguvad – miks peaks süüdlane jääma karistuseta lihtsalt seetõttu, et tegu ja selle asjaolusid piisavalt kiiresti ei suudeta kindlaks teha ja karistada.

Aegumise vajalikkust põhjendavad erinevaid teooriad. Ühed leiavad, et kuriteo aegumine põhineb ideel, et aja möödudes teo karistusväärsus kahaneb, kuni kaob sootuks. Teiste jaoks on põhiargumendiks, et vana kuriteo menetlemine paneks menetlusaluse isiku protsessis raskesse olukorda (vähendaks kaitsevõimalusi ja suurendaks süütu inimese karistamise riski), kuna tõendite ja info kogumine läheb aja möödudes palju raskemaks ning need on ebausaldusväärsemad. Kolmandad arvavad, et eesmärgiks on vabastada politsei ja kohtud ammu unustatud juhtumitega tegelemisest ja suunata neid värskeid kuritegusid lahendama. Jne.

Teooriate paljususele vaatamata on üheselt selge süüteo aegumise õiguslik toime: kui kuritegu aegub, siis kriminaalmenetlus lõpeb (või ei algagi), välja arvatud, kui kahtlustatav/süüdistatav soovib seda rehabiliteerimise eesmärgil.

Lisaks süütegudele endile aegub ka nende osas mõistetud karistuste täitmine (nt kui teatud aja jooksul trahvi sisse ei nõuta, kaotab riik selle nõudmise õiguse), millest ma siin pikemalt ei kirjuta.

Millal kuritegu aegub

Kuritegude aegumistähtajad on seaduse kohaselt järgmised:

  1. esimese astme kuriteod (karistus üle viie aasta vangistust) aeguvad kümne aastaga alates kuriteo lõpuleviimisest;
  2. teise astme kuriteod (karistus kuni viis aastat vangistust või rahaline karistus) aeguvad viie aastaga alates kuriteo lõpuleviimisest; ja
  3. mõned kuriteod on aegumatud.

Aegumatute kuritegude hulgas on neid, millest seda võiks täiesti loomulikult oodata – genotsiid, sõjakuritegu, inimsusevastane kuritegu. Kuid lisaks on aegumatud kõik kuriteod, mille eest saab karistada eluaegse vangistusega. Nende hulgas on näiteks ka üks narkokuritegu – narkootilise aine käitlemine suure varalise kasu saamise eesmärgil (KarS § 184 21). Samas ei ole aegumatu ükski seksuaalkuritegu, isegi kui ohvriks on alaealine.

Seaduse lahkus kuritegude karistusväärsusele “parim enne” ette nägemisega ei ole lõputu – on rida reegleid, mis hoolitsevad selle eest, et see viis või kümme aastat liiga kiiresti ei saabuks. Nii arvestatakse aegumise algust tihti viimasest võimalikust kuriteoga seonduvast hetkest, mitte esimesest. Näiteks kui kuritegu on koosnenud väiksematest osategudest (raamatupidaja kõrvaldab aastate vältel firma kontolt raha), algab aegumise arvestus alles viimasest sellisest teost.

Need 5-10-aastased aegumistähtajad kehtivad aga siiski vaid juhul, kui politseil ei ole selle aja jooksul õnnestunud kohtueelses menetluses kahtlusalust välja selgitada. Kui see siiski õnnestub, on kuritegude reaalsed aegumistähtajad märksa pikemad, mida kohe selgitan.

Mis kuritegu ikkagi nii kergesti ei aegu

Kuriteo toimepanemisest selle avastamiseni, seejärel kohtueelse uurimiseni, siis kohtumenetluse alguseni ja lõpuks kohtuotsuseni jõuda (läbi kõigi kolme astme) ja kulutada selleks viis aastat, võib tunduda üsna lihtne. Siiski näeb seadus ette võimalusi, kuidas kuriteo aegumistähtaega pikendada viie aasta võrra, kui politsei on kahtlusaluse isiku kindlaks teinud. Teise astme kuriteo korral kahekordistab see aja, mil riik saab kuriteoasjas aegumist vältides lahendini jõuda.

Üheks selliseks on tõkendi kohaldamine. Tõkend on lisaks vahistamisele ja selle alternatiividele ka näiteks allkirja andmine elukohast mittelahkumise kohta. Uurijal on väga lihtne kutsuda inimene politseisse, teha ülekuulamine ja selle sabas võtta vajalik allkiri. Selline allkiri ise kehtib eeluurimisel ühe aasta, aga peale seda märkamatut toimingut on tüüpilise mitte väga suure kriminaalasja aegumisprobleemid riigi jaoks kahtluseta lahenenud.

Kuid neid aluseid on veelgi: süüdistatava kohtu alla andmine, süüdistatava ülekuulamine, kohtu poolt ekspertiisi või täiendavate tõendite kogumise määramine. Kõik need on väga tüüpilised või lausa vältimatud menetlustoimingud kriminaalasja kohtumenetluses ja sisuliselt tähendab see, et kahtlusalusega kuriteoasjas on viie aasta lisandumine aegumistähtajale pigem reegel, kui erand. Seetõttu on aegumistähtajad reaalselt märksa pikemad kui eeltoodud ametlikud numbrid, ja nende potentsiaal kaitsetegevuseks asja kohtusse jõudes väike.

Lisaks ei jookse aegumistähtaeg ajal, mil kahtlustatav/süüdistatav kriminaalmenetlusest kõrvale hoiab.

Boonus: väärteo aegumine

Keskmisest keerukamates väärteoasjades on aegumistähtaja möödumine menetluse ajal märksa reaalsem. Väärteod aeguvad kahe (erandlikult kolme) aastaga ja väärtegude puhul puuduvad aegumise katkemise alused, mis seda tähtaega pikendaksid. Tuleb ette, kus väärteoasja otsustav maakohus teeb otsuse juba nii lähedal aegumistähtaja lõpule, et ükskõik, milline (sh täiesti alusetu) kassatsioon Riigikohtusse esitatakse, aegub asi juba Riigikohtu poolt asja menetlusse võtmise otsustamisel.

Mõnikord ongi ainus (kuid tõhus) kaitseidee väärteoasjas arvestus, et järele jäänud kaebevõimalusi ja selleks eeldatavalt kuluvat aega arvestades aegub väärtegu enne lõpliku lahendi jõustumist. Ei ole vahet, et maakohus tunnistas Sind väärteoasjas süüdi ja kaebamiseks puuduvad argumendid – kui aegumistähtaeg saabub, on kohtuvõit automaatselt käes.

Kokkuvõttes ei anna kuriteo aegumise kontseptsioon tüüpilises kriminaalasjas tavaliselt tõhusaid kaitsevõimalusi, kuna reaaluses on avastatud kuritegude aegumine pikk protsess. Asi saab tihti lahendatud enne, kui kell kukub. Seevastu väärteoasjades võib aegumistähtajani jõudmine olla reaalne, luues juba iseenesest häid võimalusi kaitsetegevuseks.

Aegumine / Karistusõigus / Kriminaalmenetlus 0 kommentaari
kriminaalasja lõpetamine
  Risto Käbi

Kriminaalasja lõpetamine

Kahtlustatavaks või süüdistatavaks olek kriminaalasjas ei pea lahenema süüdimõistva kohtuotsusega või veel hullem – vanglaga. Kriminaalasi ei pea üldse lõppema kohtuotsusega või tingimata isegi kohtusse jõudma. Kirjutan all võimalustest, kuidas saavutada kriminaalasja lõpetamine: mis on selle alused ja õiguslik toime.

Aga esmalt vaatame lühidalt õigeksmõistvat kohtuotsust, et kriminaalmenetluse lõppemise võimalusi sellega võrrelda.

Õigeksmõistev kohtuotsus kui võrdluspunkt

Selleni lõpuks jõudes kindlasti kõige suuremat rahulolu pakkuv lahendus kriminaalasjale, sest saad öelda, et kohus (või lausa mitu kohtuastet) vaagis ja pärast põhjalikku kaalumist otsustas, et süüdistus on täiesti alusetu. Kohtuotsusel on vaieldamatult ka üks juriidiliselt kasulik toime – kui juba kord õigeks mõistetud, ei saa uut süüdistust samas asjas enam esitada (vt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 23 lg 3).

Kohtuotsuse ja sellele eelneva menetluse võimalikeks puudusteks on, et sellele võib kuluda üksjagu raha, aega ja närvirakke.

Tihti ongi kaks takistust pikaks kohtuvaidluseks kriminaalasjas selleks kuluv raha ja soov mitte kaotada menetluse tõttu töökohta. Mõistlikud advokaadikulud on riik kohustatud hüvitama, aga muude Sulle põhjustatud ebamugavuse hüvitamiseks nagu oleks mingid võimalused, aga need on piiratud ja kannad need lõpuks enamasti vähemalt osaliselt enda kuludesse.

Samuti on menetlus ja otsus üldjuhul avalikud ning menetlusest võib isegi õigeks mõistmise korral läbi käia infot, mida Sa ei soovi avalikuks tulevat. Ajakirjandus kajastab kohtuasju tihti aktiivsemalt nende alguses, andes põhirõhu sellele, milles kõiges Sind süüdistatakse. Õigeks mõistmise kohta ilmub juba tagasihoidlikum nupp, kui üldse. Karta on, et sellise kajastuse korral jääb tervikuna tooni andma ikkagi see kahtlus või süüdistus, mitte sellest vabanemine.

Kriminaalasja lõpetamisest üldiselt

Seadus näeb ette rida võimalusi, et isegi kuriteo toime pannud isikuid kohtusse mitte saata ja süüdi mõista. Kriminaalasja lõpetamine on võimalik muidugi ka kohtumenetluses.

Kuigi see võib teatud juhtudel olla tingimuslik (tuua Sulle kaasa mingeid koormisi või muid soovimatuid tagajärgi), siis Sind ei loeta kriminaalmenetluse lõpetamisel seaduse silmis kurjategijaks, Sa ei saa karistada ega kaasne muid kriminaalvastutusele võtmisega seotud negatiivseid tagajärgi. Määrused kriminaalmenetluse lõpetamise kohta ei saa enamasti avalikuks ja seega üsna tõenäoliselt juhtub, et Su nimi edaspidi otsingumootoritest seoses kuriteokahtlusega üldse välja ei tule.

Sarnaselt õigeksmõistva kohtuotsusega on ka kriminaalmenetluse lõpetamisel (kuigi mitte alati!) menetluskulude kandmine riigi kohustus. See puudutab ka Sinu mõistlikke kulutusi kaitsja abile.

Kriminaalasja lõpetamise õiguslikuks “puuduseks” võrreldes õigeksmõistva kohtuotsusega on ülal mainitud absoluutse keelu puudumine sama asja uuesti üles võtmiseks. Praktikas on selle aspekti tähendus väike, kuna uurijad liiguvad edasi uute asjade lahendamisega.

Kriminaalmenetluse lõpetamisel on oluline roll prokuratuuril, kes lõpetamise kas otsustab, selleks loa annab või seda kohtult taotleb. See tähendab, et selle võimaluse olemasolu ei sõltu vaid kahtlustavast-süüdistatavast ja tema kaitsjast.

Kriminaalasja lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumisel, kui süü ei ole suur

Juristid nimetavad seda kriminaalmenetluse lõpetamiseks oportuniteediga. See võimalus tuleb kõne alla teise astme kuritegude puhul (võimalikuks karistuseks rahaline karistus või vangistus mitte üle viie aasta). On kuritegusid, mille korral võimalused on paremad (kõige kergemad kuriteod) ja on selliseid tegusid, mille puhul seda üldse ei kohaldata. Rolli mängivad ka kahtlustatava või süüdistatava vanus, tegevus, käitumine menetluses, jms.

Riigi peaprokurör on andnud juhise (mis on avaldatud siin), milles on toodud suunised, milliste kuritegude puhul see lubatud on ja milliste puhul mitte.

Kriminaalasja lõpetamisega sel alusel kaasneb tihti kohustus kanda ise oma kaitsekulud ja muud menetluskulud, hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ning mõni täiendav kohustus (üldkasulik töö või rahaline makse riigieelarvesse). Nende kohustuste täitmiseks antakse tähtaeg (kuni kuus kuud) ja kui kohustused jäävad täitmata, siis menetlus jätkub.

Kriminaalmenetluse lõpetamine aluse puudumisel

Aluse puudumine tähendab eeskätt kuriteotunnuste puudumist, sh võimatust neid tõendada isegi, kui need tegelikult on olemas. Selle lõpu korral on hea, et kahtlustatava jaoks ei kaasne täiendavaid kohustusi.

Aluse puudumisel lõpetamine võib toimuda menetluse loomuliku tulemusena iseeneslikult, aga ka seetõttu, et oled ise uurimises aktiivne – annad ütlusi, esitad kahtlustust ümber lükkavaid tõendeid, jne. Üks hea võimalus selleks on hiljemalt siis, kui kaitsjale antakse tutvumiseks kriminaalasja toimik ja jookseb aeg taotluste esitamiseks kohtueelses menetluses. Kas valida selline aktiivsus või mitte ei ole alati lihtne otsus ja see tuleks teha koos advokaadiga.

Kriminaalasja lõpetamine aegumise või mõistliku menetlusaja möödumise tõttu

Kuriteod üldreeglina aeguvad ja sõltuvalt teo raskusest on tähtaegadeks viis või kümme aastat teost endast arvates. Kui tegu on aegunud või aegub kriminaalmenetluse kestel (ükskõik, kas kohtus või enne seda), tuleb menetlejal/kohtul kriminaalasjale punkt panna. Viidatud tähtaegade osas on menetlejail võimalik oma toimingutega kuni viis aastat juurde võita (nt kohaldades tõkendit), mistõttu aegumistähtajad on tegelikult üsna pikad.

Aegumisega sarnane on mõistliku menetlusaja möödumise kontseptsioon. Idee seisneb selles, et kui riik ei suuda kriminaalmenetluses lõpliku lahendini jõuda mõistliku aja jooksul, tuleb menetlus lõpetada. Mõistlik menetlusaeg on igal korral kohtu poolt eraldi hinnatav (erinevalt aegumisest, kus kohtul valik puudub), ja see sõltub muuhulgas asja keerukusest, millal kahtlustatav/süüdistatav menetlusele allutati, riigi ja isiku enda käitumisest menetluses. Kriminaalmenetluse lõpetamiseks sel alusel peaks menetlus olema veninud üle igasuguste mõistlike piiride ja seda just riigi (prokuratuur, kohus) tõttu.

Neil põhjustel on kriminaalasja lõpetamine aegumise või mõistliku menetlusaja tõttu harva kohalduv võimalus.

Muud kriminaalmenetluse lõpetamise alused

Kriminaalasja lõpetamine on võimalik veel lisaks real muudel alustel. Need võivad sõltuda kahtlustatava/süüdistatavaga seotud asjaoludest (tervislik seisund, kodakondsus, vanus jms), samuti kuriteoliigist. Näiteks on ebaseaduslike relvade ja lõhkeainega seotud kuritegude (kui need vabatahtlikult loovutada), samuti konkurentsikuritegudega seoses olemas spetsiifilised alused kriminaalasja lõpetamiseks.

Kokkuvõtteks on oluline, et kriminaalasi ei pea tingimata saama Sinu jaoks kurba lõppu isegi siis, kui oled kuriteo toime pannud. Kas kriminaalmenetluse lõpetamine realiseerub, sõltub muidugi ka Sinu ja Su advokaadi tegevusest. Küsi oma kaitsjalt alati, kas ja millised positiivsed lõpud on Sinu asja puhul võimalikud lisaks kohtuvaidlusele ja võimalikule õigeksmõistmisele.

Kaitsja / Karistusõigus / Kriminaalmenetlus 0 kommentaari
narkokuriteod, ära pane neid toime
  Risto Käbi

Narkokuriteod: ära pane neid toime!

(Uuendatud 07.12.2017) Narkokuriteod on kriminaaladvokaadi praktikas sagedased, sest ainete tarvitamine on levinud. Põhimõtteliselt on kogu narkootikumidega seotud tegevus süütegudena karistatav, kõige kergemal juhul väärtegudena. Kindlasti ei soovita ma Sul narkosüütegu toime panna, mida uimasteid omades ja tarvitades teed.

Narkootikumide käitlemise eest võib raskemail juhtudel saada karistada ka kriminaalkorras ja kui, siis trahvi ja arestiga asi enam ei piirdu. Seaduses sätestatud narkokuriteod sihivad eeskätt narkootikumide müüjaid ja püüavad läbi karmi karistuse ähvarduse narkoäri ohjeldada. Mida inimesed tihti ei tea on, et ei ole üldse vaja müüa kilode viisi ainet, et narkoasi kaela saada – lävi on palju madalam.

Praktikas tuleb ette juhtumeid, kus narkokuritegude eest saavadki karistada inimesed, kes ei ole narkodiilerid. Ka siis, kui haridust omandav või normaalne töötav inimene on ostnud vaid isiklikuks tarbeks korraga liiga suure koguse kanepit, on tagajärjeks kriminaalkaristus ja muu sellega kaasnev.  Kahju on näha, kui kriminaalvastutusele võtmine piirab noore inimese edasisi karjäärivõimalusi, isegi kui vanglasse minna ei tule.

Püüan järgnevalt avada, millisel juhul on narkootikumidega toimetamine kriminaalkorras karistatav. Kirjutan siin vaid enam levinud narkokuritegudest, mis on ette nähtud karistusseadustiku (KarS) §-des 183 ja 184. Lihtsuse mõttes ei hakka ma eristama narkootilisi ja psühhotroopseid aineid, sest karistusõigus neil vahet ei tee.

Millised ained on keelatud ja karistatavad kui narkokuriteod

Narkootiliste ainete nimekirja leiad selle sotsiaalministri määruse  lisast 1. Kõik nn tavalised kahtlusalused on selles kindlasti olemas. Ainete hulgas on muidugi ka kanep, mis on kehtiva õiguse järgi narkootiline aine ja mille regulaarset tarvitajat keskmine õiguskaitsesüsteemi töötaja peab narkomaaniks.

Kui mitte olla keemik, on selle nimekirja mõistmine ilmselt keeruline. See on hea põhjus olla tundmatute ainetega eriti ettevaatlik. Tean inimesi, kes on tellinud endale “täiesti ametlikult veebilehelt” mingisuguseid stimuleerivaid imekapsleid ja loodetud paki asemel saabub hoopis kutse ülekuulamisele, sest toime on pandud narkokuritegu.

Narkootikumide suur kogus ja väike kogus

Vastutus narkootikumidega seotud süüteo eest sõltub aine kogusest, kas see on suur või väike. Suure kogusega on tegemist, kui ainest piisab kümnele inimesele joobe tekitamiseks. Alla selle jäänud aine kogus on väike.

Kohtud tuginevad narkojoobeks vajaliku doosi hindamisel kohtuekspertide teadmistele. Kohtueksperdid arvavad täna, et selleks on 1,3g amfetamiini, 0,65g kokaiini või 7,5g marihuaanat. Jutt käib puhta narkootilise aine kogusest, ballastainet ei arvestata.

Sinu käes olev aine kogus ei ole muidugi mitte ainult see, mis taskus kaasas, vaid ka see, mis on töökohas, autos, kodus, suvilas, jne.

Seetõttu ole kindel, et Sinu valduses ei oleks kunagi suurt kogust narkootikume, muidu kaasneb juba kogusest endast tulenevalt kriminaalvastutus. Sel juhul ei mängi rolli, mida ja mis eesmärgil Sa ainega toimetasid. Narkodiilerite kriminaalasjades on kohtupraktikas leitud, et süstemaatilise väikses koguses käitlemise korral võib kõne alla tulla teo käsitlemine ühe tervikuna – regulaarsed väiksed kogused liidetakse ja tulemuseks on juba käideldud suur kogus ainet.

Narkootilise aine käitlemise eesmärk ja kas narkokuriteod üldse eeldavad kokkupuudet ainega

Narkokuriteo kvalifikatsioon sõltub ka sellest, mis eesmärgid aine suhtes on ja mida sellega tehti. Eeskätt on oluline, kas ainet käideldakse oma tarbeks  (mida koheldakse leebemalt) või on tegevus suunatud narkootikumide teiste poolt kasutamiseks (mis saab karmima kohtlemise osaliseks).

Õiguslik soovitus (mis ei tähenda, et narkootikumide käitlemine oleks sel juhul seaduslik) on vältida mistahes tegevust seoses narkootilise ainega, mis ei ole seotud selle hankimise ja hoidmisega vaid enda poolt kasutamiseks. Riskantne on näiteks sõprade jalavaeva säästmiseks ka neile ostmine, hilisema üle andmise ja arveldamisega. Lubatud ei ole ka kinkimine, laenamine ega mistahes muul viisil aine teisele üle andmine.

Narkokuriteo toimepanemiseks ei ole ainega tingimata üldse vaja kokku puutuda. Kui annad tuttavale küsimise peale vihje, kellelt saab osta, võid hiljem anda selgitusi juba politseis narkootikumide vahendajana üle kuulamisel. Mis sellest, et Sa ise mingit kasu sellest tehingust ei saanud ning enda arust tegid ainult teene.

Karistused narkokuritegude eest

Suure koguse aine puhul räägime vastutusest KarS § 184 alusel. Raskendavate asjaolude puudumisel on karistuseks vangistus 1-10 aastat, korduva narkokuriteo puhul 3-15 aastat. Suure varalise eesmärgi taotlemisel (40 000 €) näeb seadus maksimumkaristusena ette eluaegse vangistuse.

Kui noor inimene võib (sõltub muidugi aine kogusest ja mõnest muust asjast veel) esmakordsel vahelejäämisel loota tingimisi vangistusele, siis korduvad narkokuriteod toovad tüüpiliselt kaasa reaalse vangistuse.

Väikese  koguse narkootilise aine käitlemisel edasi andmise eesmärgiga selle erinevates vormides järgneb kriminaalvastutus KarS § 183 järgi. Sõltuvalt asjaoludest (korduvus, grupiviisilisus, jne) võib karistuseks olla rahaline karistus või kuni 5-aastane vangistus.

Kui Sinu juurest narkootikume leitakse või oled neid tarvitanud, kuid see kuriteo koosseisu välja ei anna, toob politseiga kokkupuude kaasa väärteokaristuse. Õiguslikuks aluseks on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151, mis näeb karistusena ette rahatrahvi või aresti.

Narkokuriteod on politsei, prokuratuuri ja kohtute jaoks prioriteetsed, seega on vahele jäämise risk ainetega tegeledes alati olemas. Kui oled sattunud narkoasjaga politsei huviorbiiti, soovitan teha endale selgeks, mida kriminaaluurimise alustamine Sulle tähendab ja hakata mõtlema kaitsja palkamisele.

Karistusõigus / Kriminaalmenetlus / Narkokuriteod 2 kommentaari
  Risto Käbi

Kahtlustatav kriminaalasjas: kuidas uurimine algab?

(Uuendatud 13.10.2020) Kui oled ise või Sulle oluline inimene on järsku kahtlustatav kriminaalasjas, tähendab toiminguid ja piiranguid, mis võivad kohe kaasneda. Ehk on sel juhul kasulik teada, mis juhtuma hakkab või juba juhtus ja miks on võiks abi leidmiseks kohe advokaadibüroo poole pöörduda. See tekst räägib menetlejate (politsei, prokuratuur, kohus) esmastest sammudest kriminaalasja uurimisel – mõned, mis kindlasti juhtuvad, teised, mis võivad juhtuda.

Esimesed toimingud kuriteoasja uurimises, milles kahtlustatav osaleb

Tavaliselt on esimesed nähtavad (sest arvestada tuleb ka mitte avalikega, nt jälitustegevuse võimalikkusega) sammud kriminaalasja uurimises järgmised.

Kahtlustatava kinnipidamine. Kohtu loata on lubatud kahtlustatavat kinni pidada kuni 48 tundi. Kinnipeetul on enamasti õigus sellest teavitada lähedast, kuid mitte alati. Kahtlustatavale antakse õiguste deklaratsioon, kus muude õiguste vahel kirjas ka õigus kaitsja abile.

Kahtlustatava ülekuulamine. Kui inimene on kinni peetud, on see toiming kohustuslik. Kahtlustatava jaoks (kui püüda positiivset näha) on see võimalus saada teada (seda nii faktiliselt kui õigusliku aluse kohta), milles teda kahtlustatakse ja anda / mitte anda ütlusi. Nii mõnigi kord tuleks eelistada viimast, sõltumata sellest, kas ise endal süüd näed või mitte.

Läbiotsimine. Kinnipidamisel vaadatakse kahtlustatav läbi. Läbiotsimine võidakse tüüpiliselt läbi viia kahtlustatava kodus, tööl ja autos.

Muud edasilükkamatud toimingud. Nt joobes juhtimise asjades vere- ja uriiniproovide võtmine, arstlik läbivaatus joobe tuvastamiseks.

Vahistamine ja muud tõkendid

Kriminaaluurimise alguses on kahtlustatava jaoks tihti suurim mure, kas prokuratuur taotleb vahi alla võtmist ja kas kohus taotluse rahuldab. Sellest sõltub nii kahtlustava elu-olu kui ka kriminaalasja edasine menetlus päris oluliselt.

Kahtlustatavat võidakse kohtueelses uurimises vahi all hoida maksimaalselt neli kuni kuus kuud (väga erandlikult sellest kauem), sõltuvalt kahtlustatava kuriteo raskusastmest. Pikendamine ja vahistamise vajalikkus kontroll toimub kahe kuu tagant. Kohtumenetluses võib vahistamine jätkuda juba pikemalt ja harvemini kontrollituna.

Vahistamisega koos võidakse kohaldada suhtlemispiiranguid, sh keelata suhtlemine ka lähedastega. Kaitsjaga suhtlemisel piiranguid ei ole.

Vahistamisel on lisaks kodus olemise võimatusele ja töökoha tõenäolisele kaotamisele halb mõju Sinu väljavaadetele võimalikult heaks kaitseks. Näiteks on karistuskokkuleppe läbirääkimiste positsioonil vaks vahet, kas oled vaba ja kiiret ei ole või oled trellide taga ning vabanemiseks valmis tegema olulisi mööndusi.

Vahistamist on võimalik kohtu määramisel asendada elektroonilise valvega või kautsjoniga. Kui vahistamisest pääsed, võidakse kohaldada tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Võimalikke piiranguid on veelgi.

Miks vajab kahtlustatav kaitsjat kohe

Mõnikord hakatakse kaitsja vajalikkust mõistma alles pärast seda, kui kahtlustatav on vahi alla võetud, võib-olla selle alusel, mida ülekuulamisel räägiti. See on veidi hiljem, kui oleks olnud hea. Mis veel võib minna kriminaalasja algusfaasis kahtlustatava jaoks valesti?

Pärast kinnipidamist ollakse arusaadavalt endast väljas ja püütakse uurijale püüdlikult meenutada minevikus toimunut konkreetsete kuupäevade ja kellaaegade täpsusega, vastata küsimustele, mille esitamise põhjust ei mõisteta ja mida oodata ei osata. Nõnda on ebatäpsused kerged juhtuma. Sinu vigade osas ei olda edaspidi paraku suuremeelsed, vaid neid käsitletakse kriitiliselt, et Su jutu usaldusväärsus pihuks ja põrmuks teha.

Asja tundva advokaadi osavõtul võib kahtlustatav ülekuulamisel hankida kaudset infot uurimise enda kohta – milliseid toiminguid juba tehtud on ning milliste võimalike tõendite kogumisega tuleb kahtlustataval arvestada. Seda infot ei avaldata küll otse, kuid kahtlustuse sisu (nt täpsus) ja esitatavad küsimused maalivad vaadata oskajale (= Sinu kaitsja) pildi. Seegi napp info kulub õige kaitsepositsiooni kujundamisel ära, kui alternatiiviks on teada mitte midagi.

Joobeseisundi tuvastamine võiks olla toiming, kus advokaat tõepoolest mitte midagi teha ei saa. Kuid võta näpust – sealgi vormistatakse dokumente, mida Sa oma ärevuses korralikult ei loe, vaid lihtsalt allkirjastad, mis antakse. Hiljem on inimesed endalegi üllatusena avastanud, kuidas seal on must-valgel kirjas, et nad tunnistasid arstile alkoholi või narkootikumide tarvitamist.

Vahistamist ära hoida ei ole alati reaalne eesmärk, kuid seda tuleks vähemalt üritada. Vahistamistaotluse läbivaatamine kohtus on kahtlustatava ja kaitsja jaoks paras väljakutse: vaja on kiiresti töödelda uut infot, olukorda hinnata ja kaitseargumendid tihti käigu pealt välja mõelda. Kiirus on probleemiks eeskätt kaitsele, kuna süüdistaja võib olla kõiki neid asju uurinud ja tõendeid kogunud juba kuude kaupa.

Ilma advokaadita on see muidugi veel keerulisem. Esmakordselt vahistamisel viibides on raske mõista, milline Sind toetav informatsioon võiks olla vahistamise otsustamisel kohtule oluline ja tehtav viga ongi selles, et kasutamata jäävad needki napid võimalused, et kohut vähemalt Sinu kasuks otsustamist kaaluma panna.

Kogemuse pinnalt võib öelda, et kaitsja tegutsemine menetluse algfaasis aitab hoida ära vigu. Nii kahtlustatav kui tema kaitsja võiksid soovida mõjutada asjade käiku, kuni see on võimalik ja alates hetkest, mil see on võimalik. See on parem kui hiljem koos kahetseda tehtud möödalaskmisi.

Advokaat / Kaitsja / Karistusõigus / Kriminaalmenetlus / Vahistamine 0 kommentaari
Toimik on tänapäeval arvutis
  Risto Käbi

Loe oma kriminaalasja toimik ise ka kindlasti läbi!

Toimik on tänapäeval arvutisKriminaalasjas kahtlustatav olla ei ole vahva ja Sinu jaoks ei pruugi kogu see õigusevärk olla põrmugi huvitav. Ikka tuleb ette suhtumist, et palkan endale kriminaaladvokaadi ning las siis advokaat ajab seda asja. Ise tahan sellest teemast võimalikult vähe kuulda ja selleks kaitsja võtsingi.

Selliseks lähenemiseks on õnneks üsna palju ruumi, sest kaitsetegevuse põhiraskus lasub nii seaduse kui reaalse õiguspraktika kohaselt kriminaaladvokaadil, mitte kliendil. Vaevalt Sa ise apellatsiooni, kassatsiooni või mõnda taotlust koostama hakkad. Või tunnistajaid küsitled, protsessis toimuvat mõtestad ja sellele reageerid.

Miks Sa ikkagi pead oma toimikut ise lugema, kui Sul on advokaat?

Siiski on üks asi, mida kaitseadvokaat tahab näha Sind tegemas. Kui kohtueelne uurimine lõpeb ja saate kriminaalasja toimiku, siis loe see ise ka läbi. Kui oled ise nõus tegema ainult ühe asja kogu kriminaalmenetluse jooksul, tee just seda.

See on oluline, sest olgu kaitsja nii nutikas kui tahes ja soovigu Sinu jaoks ükskõik kui palju ära teha – ta ei tea Sinu elust rohkem kui Sa ise. Toimikut võib lugeda üht- või teistpidi, aga vaid Sina tead, mis tegelikult juhtus, milline tunnistaja valetab, kes on kelle endine elukaaslane ja millised olulised seotud sündmused on uurimisel tähelepanuta jäänud. Advokaadina toimikut lugedes ei pruugi välja tulla, et autos, mida Sa juhtisid, oli veel neli inimest. Sealt võib mitte välja tulla, et tegelikult lõi teine Sind esimesena. Või et politsei käis samal õhtul juba varem selles kohas korda loomas.

Harva kui toimiku ise läbi töötanud kliendilt ei tule ühtegi potentsiaalselt olulist infokildu või mõtet, mida saaks kaitseks kasutada.

“Aga minu kaitsja ütles, et tal on keelatud mulle toimikut anda”

Üllatusega kuulen, et mõned kaitsjad keelduvad andmast oma klientidele toimiku koopiat – lepingulised (kes on valitud kliendi poolt ja kelle kulu klient vahetult kannab) kaitsjad, tuntud kriminaalasju ajavad advokaadid, kellest võib ajalehest lugeda. Et kui tahad üldse oma asja materjaliga tutvuda, siis teed seda advokaadibüroos, ja kell läheb käima. Mis ajast sai ühislugemisest kooli esimese klassi programmi asemel õigusprofessionaali tasuline teenus?

Kelleltki ei tuleks tasu küsida vaid selle eest, et ta enda kriminaalasja toimikut lugeda saaks. Mõttekam on lasta aktiivsel kaitsealusel toimik ka ise läbi töötada ja pakkuda tasustatava ning tegelikku väärtust omava teenusena toimiku sisu (asjaolud, tõendid) analüüsi, lisatõendite hankimise ja kaitsepositsiooni arutamist.

Tõele au andes, kriminaalmenetluse seadustik tõesti piirab võimalusi toimikust koopiate tegemist (seda ei saa anda kolmandatele isikutele) ja mõnikord ei ole 100% materjali osas koopia tegemine kahtlustatavalegi võimalik. Tüüpiliselt aga piirangud kahtlustatava osas üldse puuduvad või puudutavad vaid üksikuid lehekülgi, seda ka suurtes asjades. Tõeline kaitsja muidugi vaidlustaks sellised absurdsed lauspiirangud kohe, kui need kehtestataks.

Kuidas oleks võimalik toimiku koopiat saamata tõhusalt läbi töötada vähegi mahukamaid asju (kümneid köiteid, tuhandeid lehekülgi) on võimatu ette kujutada. Muidugi vajad Sa koopiat, rahu ja aega, et päriselt süveneda.

“Minu advokaadi sõnul on toimik liiga mahukas, et see välja trükkida”

Toimik antakse kaitsjale tänapäeval elektrooniliselt, PDF-failina. Midagi ei ole tarvis ilmtingimata välja trükkida, tegelikult isegi mitte ainult selle pärast advokaadiga kokku saada. Pilveteenused ja Eesti riigi poolt pakutav failide ID-kaardi abil krüpteerimise teenus annavad võimaluse toimik täiesti turvaliselt ka Interneti kaudu kliendile kättesaadavaks teha.

Kui Sul aga on määratud kaitsja, oled vanglas ja taotled suures mahus paberkoopiaid, on olukord veidi teine. Riigi õigusabi osutaja tasu selles faasis on nii väike, et oma kuludega kümnete toimikute kopeerimine on määratud kaitsja poolt peale maksmine. Kaitsja saab taotleda paberkoopia tegemist prokuratuurilt, aga kui Sul asjaga kiire on, ole mõistlik ja leia võimalus see koopiakulu ise kanda.

Kui Sul päriselt on kaitsja, kes ei pea vajalikuks Sulle toimiku koopiat anda ega järelikult Sind kaitse teostamisse sisuliselt kaasata, on Sul vale advokaat.

Advokaat / Kriminaalmenetlus / Õigusteenus 0 kommentaari
kahtlustatava ülekuulamine
  Risto Käbi

Kahtlustatava ülekuulamine: rääkida või mitte?

(Uuendatud 21.04.2020) Kui inimest kahtlustatakse kuriteos, toimub juba enne kohut uurija juures ülekuulamine. Kaitsja osavõtt kriminaalmenetluses ei ole siis veel kohustuslik, mis võib kahjuks jätta petliku mulje, et asi ei ole tõsine ja toimuval siduvaid tagajärgi. Tegelikul on kahtlustatava üks olulisim otsus kogu kohtueelses menetluses, kas anda ülekuulamisel ütlusi või mitte. Seda otsust ei ole mõtet teha omapäi, vaid ikka kaitsja kaasabil.

Ütlen kohe, et enamasti on õige ütlusi mitte anda.

Ülekuulamine politseis võib hiljem võtta tõhusa kaitse

Sinu ütlused on oluline kaitseabinõu, mida saad ise enda kasuks (või kahjuks) kasutada. Kui neid valesti kasutada, võivad sõnad kergesti oma väärtuse kaotada. Seda juhul, kui Sinu jutt satub seletamatusse vastuollu teiste, kindlamate tõenditega või muudad kohtus varem räägitut. Kui Sinu ütlused muutuvad, on tulemuseks, et kohus ei usu sageli kumbagi neist versioonidest ja Sinu ütlusi tõenditena arvesse ei võeta. See on eriti kehv lugu, kui kahtlustus põhineb tõenditena valdavalt kellegi teise ütlustel. Sel juhul on Sinu eesmärk tasakaalustada oma ütlustega süüdistavad väited ja ülejäänus hoolitseb Sinu kaitse edu eest süütuse presumptsiooni põhimõte.

Ettevaatlikuks võiks teha, et ülekuulamisel ei ole Sulle teada, milliseid tõendeid on juba kogutud, sh kes mida ütlusi andes rääkinud on. Kogenud kriminaaladvokaat võib teha selles osas küll häid oletusi, kindlus saabub aga alles kohtueelse menetluse lõpetamisel, mil saate toimiku.

Küsimus ei ole ainult selles, kas oled süütu või kas armastad tõtt. Kahtlustuses võidakse Sulle nimetada arvukalt kuupäevi ja kellaaegasid kuude või aastate tagant, viidata õigusaktidele või dokumentidele, mida Sul kaasas ei ole. Või soovitakse otsekohe seisukohta süüküsimuses õigusrikkumise koosseisu kohta, milles kohtupraktika puudub. Kuidas peaksid olema valmis siin ja kohe kõike mäletama ning siduvalt otsustama?

Isegi kui Sa püüdlikult kaasa töötad ja räägid heas usus asjadest, mida täpselt ei mäleta, ära oota, et selles olukorras tõenäoliste ebatäpsuste osas hiljem mõistvad ollakse. See saab olema põhjus, miks prokurör palub kohtul Sinu jutu tõendina kõrvale jätta. Oma tõe rääkimiseks avaneb hiljem uusi võimalusi ja Sulle on parem rääkida üks kord, aga täie kindlusega üksikasjades, ning veenvalt.

Kahtlustatava ülekuulamine ei muuda menetluse kurssi

Levinud “intuitiivse” väärarusaama kohaselt tuleb uurimisel igal juhul koheselt hakata uurija küsimustele vastama, sest kui seda mitte teha, olevat see kui süü tunnistamine. Seadusest tulenev süütuse presumptsiooni põhimõte aga ütleb täpselt vastupidist. Vaikimine on Sinu põhiseaduslik õigus (PS § 22 lg 3), ja põhiseaduses on kirjas kõige väärtuslikumad õigused, mis on seal sätestatud põhjusega.

Millist tulemust Sa ootad, kui hakkad kohe ütlusi andma? Et riik tõstab käed üles ja kogu lugu lõpeb sealsamas? Ei, tõendite kogumine jätkub kindlasti ja Sinu jutt võib anda uusi ideid, kust neid otsida.

Advokaadita ülekuulamisel käinud kaitsealused on põhjendanud tehtud halbu valikuid sellega, et neile tundus, et kui süüd ei tunnista ja ütlusi ei anna, järgneb vahistamine ning väga karm karistus. Süü tunnistamine teeb tegelikult nii vahistamise kui süüdimõistmise ja karistamise riigile lihtsamaks, mitte keerulisemaks.

Mõnikord jäetakse kahtlustatava ülekuulamine viimaseks toiminguks enne asja prokuratuuri ja sealt edasi kohtusse saatmist. See on hetk, kui Sinul endiselt kriminaalasja materjali ei ole, küll on kohtueelsel menetlejal infot nii palju, kui üldse olema saab. Uurija võib seejuures ausalt välja öelda, et asi läheb vääramatult “proksi” ja teda absoluutselt ei huvita, kas Sina ütlusi annad ning mida seejuures räägid. Kuna oled vaid samm eemal asja materjali saamisest, siis mis eesmärki teeniks oma kaartide avamine vahetult enne seda, kui vastasmängija oma kaardid lauale paneb?

Ülekuulamise eesmärk on tihti süü, mitte süütuse tõendamine

Praktikas olen haruharva näinud, et uurija koguks mõne õigustava tõendi omal initsiatiivil. Kui aega jääb vaid poole “rehkenduse” tegemiseks (ja aega on alati vähe), saab tehtud just Sind süüdistav pool. Sageli unustatakse kahtlustatavalt pika ja põhjaliku süütunnistuse saamisel isegi ilmse puhtsüdamliku kahetsuse fikseerimine protokollis.

Ülaltoodu ei ole muidugi kogu tõde ja Sinu asja eripära võib õigustada teistsugust, isegi vastupidist lähenemist. Kindel on aga see, et kahtlustatava ülekuulamine on tähtis hetk ja seal tehtud rumalused maksavad hiljem valusalt kätte. Palka endale juba enne ülekuulamist kaitseadvokaat ning tee otsustus rääkimise või vaikimise kohta teadlikult.

Karistusõigus / Kriminaalmenetlus / Menetlused 0 kommentaari
  Risto Käbi

“Teenusepaketid” kriminaalmenetluses: menetlusliigid kriminaalasja kohtumenetluses

Kriminaalprotsess toimib Eestis kui tasuline sundteenus: süüdimõistva otsuse jõustumisel saab “teenus” osutatud ja aeg on saadud väärtuse eest tasuda. “Teenusest” keeldumine ei ole enamasti võimalik, kuid kriminaalmenetluse seadustik näeb siiski ette erinevaid “teenusepakette”, mille vahel on võimalik valida. Kui juba maksta, miks mitte valida neist sobivaim.

Rangelt võttes ei saa rääkida võimalusest midagi vabalt valida (prokuratuuri nõusolek on samuti vajalik), aga üldmenetluse ressursinõudlikkuse tõttu ka riigi jaoks on süüdistataval menetlusliigi määramisel rohkem võimu kui võiks arvata.

Kirjutan, mida menetlusliigid endast kujutavad ja mida valikut tehes silmas tasub pidada.

Üldmenetlus. Selle menetlusliigi puhul toimub ainsana nö korralik kohtumenetlus, kus kõiki tõendeid uuritakse vahetult ja põhjalikult, sh kutsutakse tunnistajad/kannatanud kohtusse ning neid saab (enamasti esimest korda kogu menetluses) küsitleda ka süüdistatav oma kaitsjaga. Liide “üld-” on eksitav, kuna statistiliselt on tegu erandliku nähtuse, mitte reegliga.

Kui süüdistus põhineb oluliselt isikute süüstatavatel ütlustel ja süüdistatav vaidleb süüdistusele vastu, on loomulik valik üldmenetlus, sest ainult see võimaldab tõendi allikat kriitiliselt küsitleda. Kuigi kohtueelne uurimine peaks seisnema ka süüdistatavat õigustavate asjaolude põhjalikus välja selgitamises, näitab elu, et põhiaur läheb süüdistust toetavate tõendite kogumisele. Kohtueelse uurimise tulemuseks oleva kriminaaltoimik koosneb praktikas enamasti vaid süüstavatest tõenditest.

Kriminaalasja kohtumenetluse “korralikult tegemise” vastu sunnib väga sageli otsustama ressursimahukus, seda nii kaitse, süüdistuse kui ka kohtu poolelt. Menetlejatel napib aega, samuti on süüdistatav surve all, kui tal on vara, mille arvelt kulukas menetlus kinni maksta ja kui tal on töökoht, kus ilmselt ei tervitata tema päevade viisi puudumist kriminaalsüüdistuse tõttu. Kui lisada juurde arvestatav võimalus talutavaks karistuseks läbi mõne kergema menetlusliku tee, ongi tulemuseks olukord, kus kriminaalmenetluses on reegliks kokkuleppemenetlus ja lühimenetlus, mitte põhjalik üldmenetlus.

Üldmenetluse plussid ja miinused:

+ menetluse põhjalikkus ja tasakaal, tõendite kriitika reaalne võimalus

+ võimalik õigeksmõistev otsus

– ajakulukas ja kallis. Kui ajakulukus on eesmärgiks, võib see muidugi ka pluss olla

Lühimenetlus. Menetlusliik, kus kohus lahendab asja rangelt kohtueelse uurimise käigus koostatud toimiku materjalide alusel. Süüdistataval on võimalik anda kohtus ütlusi, aga muus osas toimikuväliseid tõendeid üldse ei arvestata. Boonuseks on põhikaristuse vähendamine 1/3 võrra, kui tehakse süüdimõistev otsus.

Kohtumenetlus võtab enamasti mõned tunnid, lihtsamates asjades veel vähem.

Kaitse seisukohalt ei ole 33% “allahindlus” põhikaristuselt enamasti eraldi piisav argument, et lühimenetluse kasuks otsustada, kuna menetlus on programmeeritud lõppema süüdi mõistmisega. Kui kohtueelne uurimine on keskendunud süüstavate tõendite kogumisele ja kohus lähtub vaid kogutud materjalist, siis milline on prognoos tulevasele kohtuotsusele?

Kui vaielda süüdistusele vastu, on enamasti parem üldmenetlus, kui süüd tunnistada, tuleks eelistada hoopis kokkuleppemenetlust.

Samas võib seotus kirjalike materjalidega olla just strateegiliseks põhjuseks, miks lühimenetlus valida. Oletame, et kohtueelsel uurimisel on tunnistaja andnud ütlusi, mille osas on võimalik veel loota nende ebapiisavusele süüdimõistva otsuse tegemiseks. Näiteks kui uurija on unustanud mõne olulise küsimuse esitamast, on lühimenetlus viis, kuidas mitte lasta prokuröril kohtus tehtud viga parandada.

Lühimenetlus sobib kaitse seisukohalt ka siis, kui teo asjaolude osas vaidlust ei ole ning vaieldakse vaid õigusnormi kohaldamise üle (nt kas tegu täidab kuriteo koosseisu).

Kui lühimenetlus valida, tuleb hoolitseda, et toimiku saamisele järgneva 10 päeva jooksul kaitse seisukohalt olulised tõendid esitatud saaksid ning need ka toimiku juurde võetaks, kuna hiljem neid esitada enam ei saa.

Lühimenetluse plussid ja miinused:

– isikute ütlustel põhinevad tõendid ei ole reaalselt kritiseeritavad

– süsteemne kallutatus süüdimõistva otsuse tegemiseks

+ teoreetiliselt võimalik ka õigeksmõistev otsus

+ süüdimõistmisel põhikaristusest 1/3 maha

+ kiire ja odav

+ prokurör ei saa süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud karistust vaidlustada, süüdistatav ja kaitsja saavad

Kokkuleppemenetlus. Menetlusliik, kus karistus lepitakse prokuröri, süüdistatava ja kaitsja poolt kokku ning kohtu valik on see kas kinnitada või kinnitamata jätta. Menetlejate üldine töökoormus tingib, et kokkulepe siiski valdavalt kinnitatakse. Kohtuistung võtab enamasti mitte üle poole tunni.

Kokkuleppemenetlus on mõistlik, kui eeldatav tulemus mistahes menetluses oleks süüdimõistmine. Sel juhul annab kokkuleppeline lahendus kindlustuspoliisi karistuse suhtes. See on eriti oluline, kui karistusena võib kõne alla tulla reaalne vangistus või rahalise karistuse summad on suured. Samuti saab kokkuleppemenetluse kaudu karistuse algust teatud ulatuses ajastada, mis võiks olla oluline autojuhile, kes soovib kahjude minimeerimiseks juhtimisõiguse kaotuse ühitada oma puhkuse ajaga. Juriidilise isiku juhatusele annab kokkuleppemenetlus võimaluse hankida kokkuleppele heakskiit nõukogult või osanikelt.

Kokkuleppemenetluse plussid ja miinused:

– õigeksmõistev otsus ei ole võimalik

– isikute ütlustel põhinevad tõendid ei ole kontrollitavad

– kokkulepet kinnitav kohtuotsus ei ole sisuliselt vaidlustatav

+ karistuse riskid maandatud

+ kiire ja odav

(+ süüdimõistmisel põhikaristusest 1/3 maha. Seadus seda otseselt ette ei näe, kuid karistuse kokku leppimisel oleks arusaamatu, kui isiku suhtes, kes loobub õigeksmõistva kohtuotsuse võimalusest ei kohalduks lühimenetlusest (kus ta sellest ei loobu) tulenev “boonus”)

Käskmenetlus. Menetlusliik, kus kohus lahendab asja kirjalikult. Sobiv välismaal töötavale inimesele, kes ei soovi kohtuistungi pärast Eestisse tulla.

Käskmenetluse plussid ja miinused:

– kohtuotsus saab olla vaid süüdimõistev

+ prokurör ei saa kohtuotsust vaidlustada

+ ebasobiva kohtuotsuse korral võimalik taotleda asja lahendamist üldkorras

+ ainus menetlusliik, kus kohtuistungit ei toimu

+ kiire ja odav

Kiirmenetlus. Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette võimaluse lahendada asju eriti kiirelt, seda kas üld-, kokkuleppe-, kuid enamasti lühimenetluse korras. Eile õhtul panid toime kuriteo, täna hommikul kuulame Sind üle ja juba lõuna ajal on kohtuistung.

Kaitse seisukohast on raske näha põhjuseid, kuidas kiirustamine ja sellest tulenev vigade oht, samuti ajaline kitsikus mistahes mõistlikuks kaitsetegevuseks (kuidas võiks toimuda kaitse seisukohast oluliste tõendite hankimine tingimustes, kus kahtlustatav on kinni peetud ja aega selleks mõned tunnid) võiks olla tegelikult kompenseeritud sundraha osalise vähendamisega kohtu poolt. Kiirmenetlus on oma sisult analoogiline sellega, kui lähete arsti juurde ja palute tal operatsiooni teha kümme korda tavalisest kiiremini, et teenus ainult veidi odavam oleks.

Kiirmenetluse puhul kiputakse ekslikult arvama, et sellega kaasaminek kergendab karistust. Kiirus karistuse mõistmisel võrreldes lühimenetlusega tegelikult mingisugust täiendavat eelist ei anna ja karistuseks võib olla ka reaalne vangistus.

Kiirmenetluse plussid ja miinused:

– sisuliseks kaitsetegevuseks väga napid võimalused!

– kiirustamisest tulenevate vigade oht!

+ kohus vähendab osaliselt sundraha

+ ülikiire ja odav

Tihti pakub uurija juba kohtueelses menetluses võimaluse mõnda menetlusliiki (nt lühimenetlust) taotleda, kuid oluline on silmas pidada, et tehtud valikuid menetlusliigi osas saab hiljemalt maakohtus (kuid mitte hiljem) enamasti muuta ja seda tuleks ka teha, kui olukord on muutunud. See on üks koht, kus ei maksa lasta end segada moraalipõhimõtetest (aumees jääb oma sõna juurde), sest kriminaalmenetluse reeglid näevad õiguse meelt muuta otsesõnu ette.

Karistusõigus / Kohtuasjad / Kriminaalmenetlus / Menetlused / Menetluskulud 0 kommentaari
  Risto Käbi

Tavakodanik vajab kriminaaladvokaati veel rohkem kui “pahad poisid”

Alles poole menetluse pealt kaitsja kohuseid täitma hakates näen sageli, et ennast kohtueelses menetluses ise kaitsnud inimeste tehtud valikud ja saavutatud tulemused ei ole parima võimaliku kaitse seisukohast optimaalsed. Kui tunnen huvi, miks just kriminaalasjas amatöörina politsei ja prokuratuuri kui professionaalidega rinda pistetakse, ei ole vastus viide kõhnale rahakotile (kriminaalasjades antakse soovi korral alati riigi poolt määratud kaitsja), vaid “ma ei vaja advokaati, sest ei ole midagi valesti teinud” või “mul ei lähe kaitsjat vaja, ega ma kurjategija ole”. Karistusõigus ja kriminaalmenetlus on õigusnormistiku “nišitooted”. Kuni need meid isiklikult ei puuduta (mida nad enamasti ju ei tee), suhtume neisse ükskõikselt. Kurjategijad peavad saama oma palga ja ilmselt riik on selle eest kuidagi hoolitsenud. Detailid meid ei huvita ja rohkem me sellest maailmast ei tea. Ometi on rida kuriteokoosseise, mille täitmine on põhimõtteliselt igapäevaeluliselt mõeldav. Kuriteod ei ammendu sugugi vaid varguse, vägistamise ja tapmisega. Tüüpilised on kergemas vormis vägivald (tegid “füüsilise noomituse” kodanikule, kes üritas Sinu autolt rattad varastada või kes Sinu tüdruksõpra solvas?), liiklusõnnetused (kaotasid roolis hetkeks tähelepanematu ja tulemuseks oli raskete tagajärgedega avarii?). Võib-olla tõstsid oma korterist välja üürniku, kes üüri ei maksnud ja keda paari viimase kuu jooksul isegi telefoni ja e-posti teel kätte ei saanud. Kõik eelnimetatud teod võivad hetkel kehtiva seaduse kohaselt kuriteo koosseisu täita ja tuua kaasa kriminaalasja alustamise Sinu suhtes. Sa ei pea selleks olema paadunud kriminaal, et kriminaalmenetlusest puudutatud saada. Kuna tavakodanik ei tunne kriminaalmenetlust (erinevalt varem karistatutest, kellel on isiklik kogemus), ei käitu ta tihtipeale enda huvide eest seismisel tõhusalt. On mõned tegurid, mis just nn korraliku kodaniku puhul töötavad tema vastu.

  • Lähtumine moraali-, mitte õigusnormidest

Moraali ja õiguse eristamine on õigusteaduskonna programmis üks esimestest teemadest, sest on oluline mõista õiguse spetsiifilisust erinevate sotsiaalsete reeglite hulgas. Kui Sa jurist ei ole, ongi moraalne kompass kergesti ainus suunanäitaja.

Mida parem lastetuba, seda vähem tasub kriminaalmenetlusse sattudes tugineda sisetundele. On rida põhimõtteid, mis hea kasvatuse osas ja kriminaalasjadega seoses risti vastupidiselt toimivad. Mõned näited:

“Julged teha, julge ka tunnistada.” Hea põhimõte pahandust teinud lapsele, aga kriminaalmenetluses on täiesti ametlikuks, lausa põhiseaduses sätestatud reegliks vastupidine: Sa ei pea enda vastu tunnistama.

“Aga tema tegi ka …”. Lapsena võis Sinu süü olla väiksem, kui naabermaja laps oli konkreetse pahanduse idee autoriks. Kriminaalmenetluses võib kellegi teise kaasatus tunduda süüd kergendava asjaoluna, aga karistusseadustiku kohaselt on see hoopis rakendavaks asjaoluks (grupis sooritatud kuritegu).

Keegi ütles mulle kunagi, et uurija oli nii meeldiv ja lihtsalt pidi talle ära selgitama, mis ja miks, et ta ei peaks kahtlustatavat halvaks inimeseks. Menetleja oma aastatepikkuse kogemuse ja saja erineva asjaga kindlasti ei rõõmusta ega kurvasta, mis iganes valikuid Sa oma asjas teed. Ainus, kes ennast halvasti tunneb, oled Sa ise.

  • Menetluse pikema perspektiivi mittearvestamine.

Eriti menetluse alguses juhib kahtlustatavat soov, et ebameeldiv olukord, kus ollakse, paremal juhul kogu menetlus, juba lõpeks.

Kriminaalmenetlusele allutatud olla ei ole meeldiv: uudis, et oled kahtlusalune, ülekuulamine akendeta ruumis, võimalik vahistamine, jne. Loomulik soov on, et see kõik kiiresti lõppeks ja valmisolek vastavalt tegutseda.

Täitsa võimalik, et uurijagi sellele uisa-päisa rapsimisele kaasa aitab. Võib-olla ta ütleb, et süü tunnistamisel oled õhtul juba oma kodus, aga muidu peab prokurörilt küsima, mis edasi saab – viidates vahistamise võimalikkusele.

Kiiruse seadmine esikohale ei pruugi lõpptulemust silmas pidades olla parim mõte, ükskõik, milline on kaitsepositsioon. See kehtib ka süü tunnistamise soovi korral.

Oletame, et olidki kakluses ja annad nüüd selle kohta ütlusi. Vastad ausalt, et tõesti lõid teist osalist. Samal ajal ei pruugita Sinult isegi küsida, et kas teine ka lõi, mistõttu lõpptulemusena ununeb midagi väga olulist, näiteks et teine lõi tegelikult esimesena. Kui see aga esmaülekuulamisel protokollist välja jääb, siis hilisemas faasis peetakse meelde tulnud asjaolusid Sinu ennast õigustavaks valetamiseks. Aga Sa muidugi ei tea seda.

Ka juhul, kui kaitsed end väitega, et olid küll joobes, aga roolis istus tegelikult sõber, võid enne selle versiooni esitamist unustada, et suurel ristmikul võis olla kaamera ja pilt kõneleb rohkem kui tuhat sõna.

Kriminaalasjad lõpevad harva kiiresti ja Sinu halvad valikud pöörduvad vääramatult Sinu vastu. Harjutamise võimalust ei anta ja mäng läheb lahti ootamatult. Kaitseadvokaat saab just varases menetluse faasis kõige rohkem abiks olla.

Karistusõigus / Kriminaalmenetlus / Menetlused / Õigusabi 0 kommentaari