• Blogi

advokaati valida

Kuidas endale advokaati valida?

(Uuendatud 16.05.2019) Õigusküsimuse tekkimisel tasub varuda veidi aega, et hästi advokaati valida. Advokaadid ei ole ühesugused – erinevad on teadmiste ja kogemuste pagas, väljendus- ja suhtlemisoskus, reaktsioonikiirus, eetika, tööstiil, vastutustunne, empaatiavõime, jne.

Eesti Advokatuuri liikmete seast saad täna valida kokku üle 700 tegutseva advokaadi ja rohkem kui 200 advokaadibüroo vahel. Advokaadi valimine ei pruugi olla lihtne, eriti kui menetlustähtaeg kuklasse hingab. Kui tahad sobivaima advokaadi valikut lihtsamaks teha, vasta kandidaatide puhul vähemalt järgmistele küsimustele.

Kas advokaat on kogenud just Sinu omaga sarnastes asjades?

Erinevate õigusvaldkondade advokaatide töö võib olla nagu täiesti erinevad ametid. Mõni advokaat praktiliselt elab kohtus, teine ei satu sinna kunagi ja juba mõte kohtusse minekust võtab ööune. Väga hea kohtuspetsialist ei pruugi samas aru saada mõne spetsiifilise lepingu põhimõistetestki, kui tal sellega kokkupuuteid ei ole. Väärt õigusteenuse saad Sa tõenäoliselt siiski oma küsimuses konkreetset valdkonda praktiseerivalt kogenud advokaadilt.

Kogemus annab võime näha ette ja ennetada tekkida võivaid probleeme, prognoosida täpsemalt juhtumi perspektiivi, teada kohtumenetluses praktilisi lahendusi küsimustes, mida seadus ei reguleeri. Kui Sul on kohtuasi, on kogenud advokaat sarnaseid asju varem näinud (või saab aru, et juhtum on erakordne), teab teisi lahendamises osalevaid kohtunikke, prokuröre ja advokaate ning mida (mõnikord väga täpselt, millist kohtuotsust) neilt võib oodata. Neid asju koolis ei õpetata. Kogemuste omandamine tähendab vigade tegemist ja neist õppimist, aga kas selleks testimiseks peab olema just Sinu õigusasi.

Kogemuse nappust oma teenuseid pakkuvad advokaadid enamasti ei rõhuta. Et ikka kogenud advokaati valida, proovi järgmist.

Et hästi advokaati valida, testi teda!

Küsi oma kandidaadilt varem valmis mõeldud küsimusi – selliseid, mille vastus ei ole õigusaktis kirjas, kuid mida pädev advokaat peaks teadma. Sobivad testküsimused võivad sõltuvalt asjast olla:

  • Kui palju kulub praegu Tartu Ringkonnakohtus aega kohtuotsuseni jõudmiseks?
  • Milliseid küsimusi võidakse meile politseis esitada?
  • Millised on frantsiisilepingutest tulenevad kõige levinumad vaidlusküsimused?
  • Kui mind süüdi mõistetakse, kui kiiresti pean minema vanglasse ja kuidas see praktikas toimub?

Pane hoolega tähele, kui veenvad on saadud vastused. Tunne ära juristide klassikalised põiklevad vastused nagu “sõltub asjaoludest”, “see on fakti küsimus” ning “ei ole kahte ühesugust kohtuasja”. Need ei ole vastused.

Selgita välja, kas ta on vandeadvokaat või vandeadvokaadi abi?

Enamasti tehakse täna vandeadvokaadi eksam 2-3 aasta jooksul advokatuuri astumisest ja abi staatus enamasti ei näita kogemust. Muidugi võib esineda üksikuid erandeid: inimene tegutses varem prokurörina ja nüüd asus tööle kriminaaladvokaadina, st samal alal.

Äkki selgub, et tegu ei olegi advokaadiga, vaid lihtsalt juristiga. Sel juhul ole teadlik erinevustest.

Vali advokaat, kes on veenev!

Advokaadi töö on veenmine ja selles on abiks võimekus end arusaadavalt ja tabavalt väljendada. Kui Sinu asi eeldab esindamist ja suulist kõnet, kuid ta ei tundu isegi omavahelisel nõupidamisel Sulle veenev, siis mis kohtus või läbirääkimistel saama hakkab.

Kas ta teenindab kliente nagu Sina, kas Sa oled talle huvitav klient?

Mõnikord alahinnatakse erialase kogemuse kõrval Sulle sobivat teenindust – advokaadi soovi Sind abistada ja kogemust Sulle sarnaste klientidega töötamisel.

Sõltuvalt põhiklientuuri vajadustest kujunevad tööstiil ja tööharjumused. Näiteks minu põhiklientuuriks on inimesed ja väikeettevõtjad. Enamasti on nende jaoks piisav nõustamine suuliselt või e-kirja teel. Ei ole nõukogusid, juhatusi ja teise aktsionäre, kelle jaoks läheks tarvis pikki kirjalikke memosid. Nad tahavad seda osa õigusabist, mis mõjutab kõige rohkem tulemust. Ma tean, et inimeste ja väiksemate äride omanike jaoks on asi enamasti palju isiklikum kui suurfirma jaoks ning eelarvetes üleliigseid eurosid ei ole.

Põhjalikud memod, tehase mõõtu kontorid, hulgakaupa ja suurel kiirusel võib aga olla väga sobiv suurettevõtete ja rahvusvaheliste klientide jaoks.

Suurusest rääkides, on olemas õigusvaldkonnad, kus õiguslikus kogemuses domineerivad väiksemad, mitte suuremad advokaadibürood. Perekonnaõiguse, pärimisõiguse ja karistusõiguse alast abi nimelt ei vaja enamasti rahvusvahelised kliendid või suurettevõtted – suurbüroode sihtkliendid.

Kui oled oma advokaadile väärtuslik klient, saad ka hea, pühendunud teenuse. Kui advokaat tegeleb teistsuguste klientidega ja vastastikused ootused koostööle ei klapi, võid jääda oma kõnele või e-kirjale pikemalt vastust ootama. See tuleb siis, kui huvitavamad kliendid on teenindatud.

Kokkuvõttes soovitan, et palka endale kogenud vandeadvokaat advokaadibüroost, kus käivad Sinu sarnased kliendid sarnaste õigusküsimustega.

Kuidas advokaadi poole pöörduda

Kui Sa ei ole kunagi varem advokaadi teenuseid kasutanud, annan Sulle mõned näpunäited, mismoodi teha esimene visiit advokaadibüroosse viljakaks ja koostööle hea algus saada.

1. Lepi kohtumine advokaadiga eelnevalt kokku

Eksid, kui arvad, et advokaadibüroodes on tööl universaalsed klienditeenindajad, kes elava järjekorra alusel kõiki otsekohe kõigis õigusküsimustes asjatundlikult teenindavad. Tegelikkuses on valdav spetsialiseerumine ning oma aja täpne planeerimine, mistõttu tõenäoliselt samaaegselt sobiva kvalifikatsiooniga ning kohtumiseks vaba advokaati kohe ei ole või on nõupidamiste ruumid hõivatud. Kui soovid suhelda advokaadi, mitte büroo sekretäriga, ära ette teatamata kohale ilmu.

Kohtumise kokku leppimisel soovitan võimalusel helistada, mitte saata e-kirja. Seda põhjusel, et koheselt peaks toimuma järgmine suhtlus, mis telefoni teel on nii palju kiirem:

  • Sina annad kirjelduse oma õigusküsimusest, sh järgmise info:
    • kes on Sinu olemasolev või võimalik vastaspool selles asjas, seotud isikud? Huvide konflikti puudumise kiire kindlaks tegemine on Sinu huvides, sest kui oled kogemata pöördunud samasse büroosse pärast oma vastaspoolt, siis kogu oma tõendipagasit, võimalikke probleemkohti, tegelikke huvisid, jms Sa ilmselt ei peaks avaldama.
    • kas tegu on juba ametlikult menetletava asjaga (kohtu, prokuratuuri, politsei, Maksu- ja Tolliameti, jne poolt), ja kui, siis kus seda menetletakse, kelle poolt (ametniku, vastaspoole, viimase esindaja kontaktandmed!) ja mis on asja number?
    • kas asjaga on teada olevalt seotud mõni tähtaeg? Siin on oluline märkida, millal said haldusakti, mida soovid vaidlustada või millise tähtaja on kohus hagile vastamiseks andnud?
  • Advokaadibüroo annab seisukoha, kas küsimuse iseloomu ja tähtaegasid arvestades on mõni advokaat valmis Sinu asjaga tegelema.
  • Advokaadibüroo annab (kui mitte muidu, siis Sinu küsimise peale) info, milline on õigusabi hinnatase (ära unusta küsimast, kas see on käibemaksuga hind) ja tasu kujunemise põhialused. Kui Sa seda juba varem teinud ei ole, siis hiljemalt siin peaksid andma teada, kui soovid õigusabi riigi õigusabina. Valdav osa advokaadibüroosid riigi õigusabi ei osuta ja kohtumisel puuduks mõte.
  • Sina küsid, kas advokaat eeldab esimese konsultatsiooni tasustamist või käsitleb seda kasvõi osaliselt müügitööna.
  • Panete koos paika mõlemale sobiva aja kohtumiseks. On Sinu asi hoolitseda, et kohtumise aeg jätaks advokaadile mõistliku aja selle töö tegemiseks, mis on seotud tähtajaga, kuna kohtumise kokku leppimine ei tähenda veel, et advokaadibüroo Sinu asja ajada võtab. Kui sellist aega (soovitav on kohtuda viivitamatult) ei leita, otsi alternatiive.
  • Kui loobud kohtumisest, anna sellest ka advokaadibüroole teada. Nemad olid valmis Sind jutule võtma, austa nende aega.

Kui siiski saadad e-kirja ja soovid ka vastust, siis väldi pöördumisi, kus e-kirjast endast on näha, et see on saadetud mitmetele advokaatidele või büroodele korraga. Samuti pane kirja oma täisnimi ja kontaktandmed, et e-kirja saaja ei peaks pöördumise tõsiduses kahtlema.

2. Ole täpselt kohal

Esimesele kohtumisele ilmuks mina kliendina tingimata täpselt kohale, kuna see on esimese kokkuleppe täitmine ja loob esmamulje tulevasest kliendist. Potentsiaalne klient, kes jätab teavitamata oma mitteilmumisest või kes hilineb oluliselt, paneb paratamatult mõtlema, kui täpselt see klient oma muid kohustusi (sh anda info, tuua dokumendid, maksta advokaadile honorari) täitma hakkab. See võib tähendada vähemat huvi Sinu asja võtmise vastu ja töötamist rangelt ettemaksu alusel.

3. Valmista kohtumine omalt poolt ette

Kliendina on mõistlik edastada esimesel kohtumisel või juba enne seda kogu enda poolne info, mõtted ja muu panus. Mitte aga enne, kui on kindel, et võimalik huvide konflikt on tõesti kontrollitud ja välistatud.

Võta kohe kaasa kogu dokumentatsioon, mis Sul asja kohta olemas on. Veel parem, kui see oleks elektroonilises vormis. PDF-vormis dokumendid (iga dokument eraldi failis) on palju paremad kui kataloogi jagu *.jpeg-faile, mis igaüks sisaldavad mõne dokumendi ühte lehekülge.

Dokumentide saamine võidakse seada ka asja võtmise otsustamise tingimuseks – kui Sul neid kaasas ei ole, ei saa Sa kohtumisel kindlust, et Sul nüüd tõesti esindaja olemas on.

Kui dokumente asja iseloomu arvestades ei ole, pane (masinakirjas) kirja olulised faktid soovitud õigusnõustamisega seoses. Näiteks kui tahad esitada kahjunõude, võiks üles tähendada vähemalt järgmised asjaolud:

  • kes kahju tekitas, millal ja millisel viisil
  • kui suur kahju on ja miks hindad seda just selliseks
  • kas võtsid midagi ette kahju vähendamiseks
  • millised tõendid (kellegi teise käes olevad dokumendid, tunnistajad, jne) saavad sündmust kinnitada
  • kas oled ise või äkki juba esindaja kaudu saatnud seoses nõudega kirju, vms?

Ilma ettevalmistuseta võib oluline ununeda ja advokaadid eelistavad saada lisaks potentsiaalse kliendi enda jutule ka kliendist sõltumatut infot, et üks või teine asi tõepoolest nii on, nagu räägitakse.

4. Ole valmis tegema otsuseid edasise koostöö osas

Kui advokaat on näost näkku ära nähtud ja ta jätab Sulle asjatundliku mulje, ole valmis kohe sõlmima kliendilepingut (alles pärast mida saab loota, et soovitud töö teha võetakse) ning leppima kokku konkreetsetes edasistes tegevustes.

Kliendil ei ole enamasti lihtne hinnata, kui asjatundlik või -tundmatu advokaat soovitud valdkonnas ja töö iseloomu arvestades tegelikult on. Mõned lihtsad testküsimused on siiski abiks, et mingisugunegi pilt ette saada, mille pinnalt otsuseid teha:

  • mis on sellistes vaidlustes tüüpilised kriitilised edutegurid?
  • kui pikalt sellised protsessid tavaliselt kestavad?
  • mis mulje see kohtunik / prokurör / politseiametnik varasemates menetlustes on jätnud?
  • milline on sellise lepingu koostamise tüüpiline ajakulu?

Kui kindlad ja detailirohked vastused Sa said? Kui Sinu asi läheb kohtusse ja vajad esindajat, võta otsuse tegemisel aluseks ka kui asjatundlikuna ja veenvana advokaat Sulle endale kohtumisel mõjub.

Kui advokaat ikkagi ei sobi, tuleb julgeda teha ka otsus koostööle mitte minna ja piirdudagi ühe kohtumisega. Kui on kokku lepitud tasus, tuleb see muidugi tasuda.

Loodetavasti aga läheb pärast esimest konsultatsiooni tulemuslikuks koostööks, millisel juhul alustaks mina kliendina sellest, et paluksin advokaadil tasu eest hinnata asja perspektiivi, seda enne suuremate panustega edasi liikumist.

Kuidas olla kohtus edukas (ja mida saad selleks ise ära teha)?

Tegelikult päris karikaid advokaadi töö tulemusena tavaliselt ei saa

Olen kirjutanud mitmeid blogikandeid kohtuasjade ajamisel oluliste küsimuste kohta. Edu saavutamiseks on tarvis, et selleks kriitilised tegurid üheaegselt esineksid.

Kirjutan kokkuvõtvalt, mida on kohtus eduks vaja ning mida Sa ise enda asja jaoks ära saad teha.

1. Õiguslik alus ehk case. Kui Sul tähtsust omavaid fakte ja Sind puudutavat normi isegi natuke ei ole, pole kohtus enamasti suurt midagi teha. Võimalikuks erandiks võib olla eriti riskikartliku vastase surumine kompromissile kohtuasja algatamisega.

Sel põhjusel:

  • enne vaidlema asumist, selgita välja, milline on eduvõimalus! See ei ole kindlasti koht, kus kokku hoida

Õigust peaksid õigusemõistjad ja Sinu esindaja juba tundma. Saad aga kaasa aidata sellega, et muudad oluliste asjaolude tõendamise juba oma varasema tegevusega lihtsamaks:

  • kui sõlmid olulise lepingu, pane see ära kindlasse kohta ja veel parem, tee lisaks elektrooniline koopia oma arvutisse, et see vajadusel kiiresti oma esindajale saata. Suulise lepingu puhul ei ole eelnev võimalik, mistõttu ära sõlmi vähegi tähtsamaid lepinguid suulises vormis
  • kui satud õnnetusse, avastad kahju, vms, siis katsu olukord talletada. Võta oma telefon ja tee võimalikult palju erinevaid pilte, kutsu politsei sündmust fikseerima, jne
  • säilita lisaks olulisele paberpostile ka oma oluline e-kirjavahetus (mingit alust ei ole väita. et e-kirjavahetus ei ole “ametlik”, mistõttu puudub sel tähtsus). Gmail ja Outlook võivad pakkuda e-posti teenust tasuta, aga tõendamisvajaduse osas oleks tunduvalt parem Sinu enda domeen ja kohalik teenusepakkuja või põhimõtteliselt keegi, kellel on toimiv klienditeenindus, reaalne aadress, kuhu pöörduda ja midagi pärida. Eriti äritegevuses tasub see väike kulu ennast kindlasti ära.

2. Ressursid, sh raha ja närvid. Miski ei ole tasuta ja ainult õigusest endast jääb väheks. Saad ennast aidata, kui teadvustad oma võimalusi ja selgitad välja, milline võib olla plaanitava vaidluse eelarve.

  • veel üks kord: esimene vajalik investeering on vastuste otsimiseks vaidluse eeldatava tulemuse kohta
  • kui vaidlusel on jumet, võta julgus kokku ja seisa enda eest
  • planeeri ressursse. Hoolitse, et ressursside osas oleks kaetud terve protsess, sh võimalik kaebemenetlus. Kui raha professionaalse esindaja palkamiseks tõesti ei ole, taotle riigi õigusabi. Muudeks kuludeks on võimalik saada menetlusabi
  • arvesta jõudude vahekorraga ka vaidluse strateegias. Kui oled Taavet (üksikisik, väikeettevõte) ja võitled Koljatiga (pank, suurettevõte, riik), tuleb olla nutikas. Neil on suuremad võimalused ja asi vähem isiklik, kui Sinul.

3. Professionaalne õiguslik esindus. Õigussüsteem on ühemõtteliselt arenenud suunas, kus ilma pädeva õigusnõuta on raske häid tulemusi saavutada. Menetlused on võistlevad ja kohtutel on liiga palju tööd, et lisaks oma ülesannetele kellegi teise (puuduva esindaja) omi täitma hakata. Ise otsustad, kas palkad advokaadi või juristi, aga luba ennast aidata.

4. Sinu isiklik panus.

  • tee oma esindajaga koostööd ja usalda teda. Kui usaldust ei ole, vaheta esindajat. Aga ära tegutse esindaja teadmata ning veel hullem, hoopis teises suunas
  • julge teha otsuseid. Neid tuleb teinekord teha väga piiratud aja jooksul ning valikuks võib olla halb ja veel halvem. Tagatipuks ei pruugi info olla täielik, st tuleb riskida
  • tunne oma asja vastu huvi. Tutvu esindaja koostatud dokumentidega enne nende esitamist ja anna tagasisidet. Küsi, miks üks või teine asi peab just nii- või teistmoodi olema? Milline on esindaja plaan edu saavutamiseks ja kas Sa saad ise veel midagi teha, et see realiseeruks? Esindaja motivatsioon ainult suureneb, kui asi on Sulle endale oluline ning Sa edule isiklikult kaasa aitad.
kohtusse pöördumine

Kohtusse pöördumine on õiguse tagatis

(Uuendatud 03.06.2019) Kohtusse pöördumine oma õiguste kaitseks toob mõnikord kaasa üksjagu kõhklusi. Kohus ei tundu selline koht, kuhu vabatahtlikult minna ja kui ma sinna lähen, saavad kõik näha, et ma oma eluga hakkama ei saa. Tegelikult on kohus ja kohtumenetlus kesksed osad õigussüsteemis, tagades et õigus saaks maksma pandud.

Kohtu roll õiguste teostamisel

Olen kirjutanud, et edukaks kohtuasjaks peaks olema perspektiivikas asi ja vajaminevad ressursid. Nende olemasolu muidugi ei garanteeri edu ning riskid võivad realiseeruda ka Sinu kahjuks. Võib-olla ilmnevad tõendid, millega ei osanud arvestada või luuakse menetluse käigus Sulle ebasoodne õiguslik pretsedent. Jah, kohtuskäimisest võib mõnikord saada kulukas õppetund. Ent milline on alternatiiv?

Häda on selles, et kohtule (pidades siin all silmas ka muid vaidlusorganeid nagu vahekohus, töövaidluskomisjon jne) õigussüsteemis alternatiivi ei ole. Kui Sa põhimõtteliselt kohtusse ei pöördu, jääb õigus mõnikord ainult paberile. Kohustused nende ees, kes oma õigusi ei kaitse, saab jätta rahulikult täitmata.

Tekib Sul õiguslik probleem ja muidugi ei ole õige alati kohe kohtusse tormata. Pöördud hoopis oma advokaadi või juristi poole, lased asja uurida ja saadad oma õiguste rikkujale nõudekirja. Parimal juhul viib see kohtuvälise lahenduse leidmise protsessini, aga mis siis saab, kui vastus on keelduv või vastust ei tulegi. Mis edasi?

Kohtusse pöördumine kui otsuse koht

Edasi ei olegi muud, kui astuda järgmine samm – anda asi kohtusse. Või jätta asi sinnapaika ja otsustada, et see või teine õigus ei ole tegelikult oluline. Aga siis ei saa Sa öelda, et “õigus Eestis inimest ei kaitse”, sest keegi teine peale Sinu neid kaitsma ei tule.

Päris palju inimesi tunneb kohtu ees nii suurt aukartust, et põhimõtteliselt ei söanda sinna pöörduda. On see ettekujutus, et menetlus saab olema nagu Kafka “Protsessis” või arusaam, et kes olen mina ja kui tähtis on minu õigus, et kohtu aega üldse raisata. Inimlik on ka soov mitte olla oma õiguste kaitsel sunnitud ise aktiivne olema, vaid küsida, kas tõesti keegi teine (nt riik) ei peaks tulema ja selle töö ise ära tegema.

Ometi on kohus õigussüsteemi täiesti normaalne osa, mille peamine roll ongi õiguslikult “üleannetuid” korrale kutsuda ja õigus päriselt maksma panna. Kui Sul on õiguslik vaidlus, siis kohus lahendab selle, sest see on tema töö. Kui meil on õigusriik ja asju tuleb ajada vastavalt seadusele ning seda tagab kohus, siis on kohtusse pöördumine ka täiesti normaalne õigus ja Sinu jutule võtmine mitte riigi heatahtlikkus, vaid kohustus.

Aeg-ajalt leiab end olukorras, kus kliendi asja perspektiiv on hea, rahalised võimalused on olemas (ja kui ei ole, siis miks mitte uurida riigilt saadava õigusabi võimalusi), aga seda otsustavat viimast sammu paraku ei järgnegi.

Kohtusse pöördumine kui märk tõsiseltvõetavusest

On olemas rida inimesi ja ettevõtteid, kes ei asugi enne “liigutama”, kui asjale ei ole nn ametlikku käiku läbi nende vastu kohtusse (töövaidluskomisjoni, prokuratuuri jne) pöördumise antud. Ka peale advokaadi nõudekirjade saamist nad lihtsalt ootavad, et mis ja kas üldse edasi saab. Selline ootus ja passiivsus on tihti ka põhjendatud taktika, kuna ülal toodud tugevad kõhklused kohtusse pöördumisel on reaalne nähtus.

Juhtub, et juba kohtusse pöördumine iseenesest algatab lõpuks tõsisemad läbirääkimised, mis lõppevad rahuldava kompromissiga. Nad ainult ootasid, et näha, kas Sul on sisu, kas Sa oled võitleja, kas Sind tuleb respekteerida või saab Sinust üle sõita.

Ja tegelikult lõppevad mõistlikes nõuetes ning aruka ressursihaldusega läbi viidud protsessid Sulle enamasti edukalt. Kohtuvaidlus ei ole õnnemäng, see on mõistuslik tegevus. Võit on muidugi magus ka.

KOHTULUGU: Valdur nõuab teenitud tulemustasu tööandjalt välja

Valdur töötas aastaid pangas ja töötas enda arvates hästi. Tema tulemused olid head, sh 2009. aastal. 2010. aasta alguses ta ootamatult koondatakse ja tal tuleb päevapealt lahkuda. Põhjuseks olevat töö ümberkorraldamine, aga miks otsitakse sel juhul täpselt tema endisele kohale uut inimest?

Valdur vaidlustab töölepingu ülesütlemise töövaidluskomisjonis ja pank tunnistab töölepingu ülesütlemise täielikku alusetust. Töövaidluskomisjon tunnistab töölepingu lõpetamise tühisust ja mõistab Valdurile välja hüvitise.

Valdur saab teada, et pank maksis (juba ajal, kui tema enam pangas ei töötanud) kõigile oma töötajatele 2009. aasta eriti heade majandustulemuste eest tulemustasu. Valdurile preemia maksmisest pank keeldus, kuna ta olevat pangast “lahkunud”. Panga keeruline tulemustasustamise süsteem näeb ette, et tulemustasu ei maksta neile, kes on tasu maksmise ajaks (antud juhul aprill 2010) pangast töölt “lahkunud”.

Valdur ootab pikalt, aga tasu ei laekugi. Ta otsustab selles osas enne nõude aegumist midagi ette võtta ja palkab advokaadi. Küsimus on eelkõige põhimõttes, et ta tahab saada tööandjalt seda, mille on välja teeninud.

1. Töövaidluskomisjon

2013. aasta veebruaris läheb avaldus töövaidluskomisjonile saamata jäänud töötasu ja viiviste nõudes. Kogu vaidlus kõigis astmetes põhineb Valduri poolt järgmistel argumentidel:

  • Valduri töölepingus on töötasu osaks ka tulemustasu vastavalt panga kehtestatud korrale. Tal on õigus saada tulemustasu 2009. aasta eest, kuna see on osa tema palgast.
  • Kuigi panga kord räägib “töölt lahkunud” töötajatele tasu mittemaksmisest, siis mõistlikul tõlgendamisel saab jutt käia nendest töötajatest, kes lahkuvad omal initsiatiivil.
  • Isegi kui tulemustasu korda saaks tõlgendada panga soovitud moel, oleks tegu tühise tüüptingimusega (võlaõigusseadus kaitseb nõrgemat poolt tugevama poole jõu eest lepingutingimusi kehtestada, nähes ette ebamõistlikult kahjustavate tingimuste tühisuse), kuna töötajat ei saa jätta töötasust ilma vaid panga ühepoolsel otsusel. Ebaseadusliku töölepingu lõpetamise otsustas ju pank.
  • Eelnevaga seoses ei ole ka hea usu põhimõttest vastuvõetav tulemus, kus pank saavutab õiguse töötaja välja teenitud tulemustasust ilma jätta läbi 100% ebaseadusliku vallandamise, st saavutab õiguse rikkumisega rohkem kui oleks saavutanud õiguskuuleka käitumisega.

Pank vaidleb avaldusele vastu ja leiab, et tema ise otsustab, kellele ta tulemustasu maksab. Kuna on kehtestatud kord, et töölt lahkunutele (ja panga praktikas ei tehta vahet, mis asjaoludel töösuhe on lõppenud) ei maksta, siis nii ongi. Panga jaoks on nõutav summa tühine, aga nemad vaidlevad samuti põhimõtte pärast.

Töövaidluskomisjoni istungil selgitab eesistuja pärast poolte ärakuulamist Valdurile, et tööandjal olevatki ise õigus otsustada, kas ja kellele ta tulemustasu maksab ning töövaidluskomisjon ei saa hakata tõlgendama, mida tähendab “töölt lahkunud”, ammugi mitte töötajale soodsalt. Lisaks olevat me eksiarvamusel, kui leiame, et töövaidluskomisjon tegeleb tüüptingimustele hinnangu andmisega.

Avaldus jääb muidugi rahuldamata.

2. Maakohus

Kas pärast sellist lüüasaamist, seda enam et töötaja-sõbralikuks peetavas töövaidluskomisjonis, tuleb olukorraga leppida?

Üldiselt paneb mistahes negatiivne lahend alati mõtlema, et äkki olemegi valel teel. Kui aga töövaidluskomisjoni lähenemine põhineb arusaamal, et nad võlaõigusseaduse teatud sätteid teadmata põhjustel ei rakenda ja töölepingut ning selle lisa ei tõlgenda, siis sellist tunnet ei teki. Meid ei ole ära kuulatud ja see on miinimum, mida kohtusse, töövaidluskomisjoni jne pöörduja ootab.

Valdur õnneks samuti töövaidluskomisjoni otsusega ei lepi, vaid teeb ülesandeks asi kohtusse anda. Asi sobib lahendamiseks kirjalikus menetluses.

Septembris 2013 tuleb maakohtu otsus, millega mõistetakse Valduri nõutud tulemustasu ja viivised pangalt täielikult välja. Kohus tugineb mõiste “lahkuma” ÕS-ist tulenevale tähendusele (lahkuja initsiatiivil), samuti leiab, et vastupidise tõlgenduse korral oleks tühine tüüptingimus, mis lubab vaid pangast sõltuval asjaolul jätta töötajale välja teenitud töötasu maksmata jätta.

3. Ringkonnakohus

Pank esitab otsusele apellatsioonkaebuse, kuid edutult. Riigikohtusse pank enam ei kaeba.

4. Hüvitatavate menetluskulude kindlaks määramine

Oleme Valduriga töötanud fikseeritud tasu + tulemustasu mudeli alusel. Nüüd esitame avalduse kogu makstud tasu (sh tulemustasu) hüvitatavate menetluskuludena välja mõistmiseks.

Pank näitab, et oskab väärikalt kaotada ja maksab nõutud menetluskulud vabatahtlikult, kohtu vastavat otsustust ära ootamata.

“Teenusepaketid” kriminaalmenetluses: menetlusliigid kriminaalasja kohtumenetluses

Kriminaalprotsess toimib Eestis kui tasuline sundteenus: süüdimõistva otsuse jõustumisel saab “teenus” osutatud ja aeg on saadud väärtuse eest tasuda. “Teenusest” keeldumine ei ole enamasti võimalik, kuid kriminaalmenetluse seadustik näeb siiski ette erinevaid “teenusepakette”, mille vahel on võimalik valida. Kui juba maksta, miks mitte valida neist sobivaim.

Rangelt võttes ei saa rääkida võimalusest midagi vabalt valida (prokuratuuri nõusolek on samuti vajalik), aga üldmenetluse ressursinõudlikkuse tõttu ka riigi jaoks on süüdistataval menetlusliigi määramisel rohkem võimu kui võiks arvata.

Kirjutan, mida menetlusliigid endast kujutavad ja mida valikut tehes silmas tasub pidada.

Üldmenetlus. Selle menetlusliigi puhul toimub ainsana nö korralik kohtumenetlus, kus kõiki tõendeid uuritakse vahetult ja põhjalikult, sh kutsutakse tunnistajad/kannatanud kohtusse ning neid saab (enamasti esimest korda kogu menetluses) küsitleda ka süüdistatav oma kaitsjaga. Liide “üld-” on eksitav, kuna statistiliselt on tegu erandliku nähtuse, mitte reegliga.

Kui süüdistus põhineb oluliselt isikute süüstatavatel ütlustel ja süüdistatav vaidleb süüdistusele vastu, on loomulik valik üldmenetlus, sest ainult see võimaldab tõendi allikat kriitiliselt küsitleda. Kuigi kohtueelne uurimine peaks seisnema ka süüdistatavat õigustavate asjaolude põhjalikus välja selgitamises, näitab elu, et põhiaur läheb süüdistust toetavate tõendite kogumisele. Kohtueelse uurimise tulemuseks oleva kriminaaltoimik koosneb praktikas enamasti vaid süüstavatest tõenditest.

Kriminaalasja kohtumenetluse “korralikult tegemise” vastu sunnib väga sageli otsustama ressursimahukus, seda nii kaitse, süüdistuse kui ka kohtu poolelt. Menetlejatel napib aega, samuti on süüdistatav surve all, kui tal on vara, mille arvelt kulukas menetlus kinni maksta ja kui tal on töökoht, kus ilmselt ei tervitata tema päevade viisi puudumist kriminaalsüüdistuse tõttu. Kui lisada juurde arvestatav võimalus talutavaks karistuseks läbi mõne kergema menetlusliku tee, ongi tulemuseks olukord, kus kriminaalmenetluses on reegliks kokkuleppemenetlus ja lühimenetlus, mitte põhjalik üldmenetlus.

Üldmenetluse plussid ja miinused:

+ menetluse põhjalikkus ja tasakaal, tõendite kriitika reaalne võimalus

+ võimalik õigeksmõistev otsus

– ajakulukas ja kallis. Kui ajakulukus on eesmärgiks, võib see muidugi ka pluss olla

Lühimenetlus. Menetlusliik, kus kohus lahendab asja rangelt kohtueelse uurimise käigus koostatud toimiku materjalide alusel. Süüdistataval on võimalik anda kohtus ütlusi, aga muus osas toimikuväliseid tõendeid üldse ei arvestata. Boonuseks on põhikaristuse vähendamine 1/3 võrra, kui tehakse süüdimõistev otsus.

Kohtumenetlus võtab enamasti mõned tunnid, lihtsamates asjades veel vähem.

Kaitse seisukohalt ei ole 33% “allahindlus” põhikaristuselt enamasti eraldi piisav argument, et lühimenetluse kasuks otsustada, kuna menetlus on programmeeritud lõppema süüdi mõistmisega. Kui kohtueelne uurimine on keskendunud süüstavate tõendite kogumisele ja kohus lähtub vaid kogutud materjalist, siis milline on prognoos tulevasele kohtuotsusele?

Kui vaielda süüdistusele vastu, on enamasti parem üldmenetlus, kui süüd tunnistada, tuleks eelistada hoopis kokkuleppemenetlust.

Samas võib seotus kirjalike materjalidega olla just strateegiliseks põhjuseks, miks lühimenetlus valida. Oletame, et kohtueelsel uurimisel on tunnistaja andnud ütlusi, mille osas on võimalik veel loota nende ebapiisavusele süüdimõistva otsuse tegemiseks. Näiteks kui uurija on unustanud mõne olulise küsimuse esitamast, on lühimenetlus viis, kuidas mitte lasta prokuröril kohtus tehtud viga parandada.

Lühimenetlus sobib kaitse seisukohalt ka siis, kui teo asjaolude osas vaidlust ei ole ning vaieldakse vaid õigusnormi kohaldamise üle (nt kas tegu täidab kuriteo koosseisu).

Kui lühimenetlus valida, tuleb hoolitseda, et toimiku saamisele järgneva 10 päeva jooksul kaitse seisukohalt olulised tõendid esitatud saaksid ning need ka toimiku juurde võetaks, kuna hiljem neid esitada enam ei saa.

Lühimenetluse plussid ja miinused:

– isikute ütlustel põhinevad tõendid ei ole reaalselt kritiseeritavad

– süsteemne kallutatus süüdimõistva otsuse tegemiseks

+ teoreetiliselt võimalik ka õigeksmõistev otsus

+ süüdimõistmisel põhikaristusest 1/3 maha

+ kiire ja odav

+ prokurör ei saa süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud karistust vaidlustada, süüdistatav ja kaitsja saavad

Kokkuleppemenetlus. Menetlusliik, kus karistus lepitakse prokuröri, süüdistatava ja kaitsja poolt kokku ning kohtu valik on see kas kinnitada või kinnitamata jätta. Menetlejate üldine töökoormus tingib, et kokkulepe siiski valdavalt kinnitatakse. Kohtuistung võtab enamasti mitte üle poole tunni.

Kokkuleppemenetlus on mõistlik, kui eeldatav tulemus mistahes menetluses oleks süüdimõistmine. Sel juhul annab kokkuleppeline lahendus kindlustuspoliisi karistuse suhtes. See on eriti oluline, kui karistusena võib kõne alla tulla reaalne vangistus või rahalise karistuse summad on suured. Samuti saab kokkuleppemenetluse kaudu karistuse algust teatud ulatuses ajastada, mis võiks olla oluline autojuhile, kes soovib kahjude minimeerimiseks juhtimisõiguse kaotuse ühitada oma puhkuse ajaga. Juriidilise isiku juhatusele annab kokkuleppemenetlus võimaluse hankida kokkuleppele heakskiit nõukogult või osanikelt.

Kokkuleppemenetluse plussid ja miinused:

– õigeksmõistev otsus ei ole võimalik

– isikute ütlustel põhinevad tõendid ei ole kontrollitavad

– kokkulepet kinnitav kohtuotsus ei ole sisuliselt vaidlustatav

+ karistuse riskid maandatud

+ kiire ja odav

(+ süüdimõistmisel põhikaristusest 1/3 maha. Seadus seda otseselt ette ei näe, kuid karistuse kokku leppimisel oleks arusaamatu, kui isiku suhtes, kes loobub õigeksmõistva kohtuotsuse võimalusest ei kohalduks lühimenetlusest (kus ta sellest ei loobu) tulenev “boonus”)

Käskmenetlus. Menetlusliik, kus kohus lahendab asja kirjalikult. Sobiv välismaal töötavale inimesele, kes ei soovi kohtuistungi pärast Eestisse tulla.

Käskmenetluse plussid ja miinused:

– kohtuotsus saab olla vaid süüdimõistev

+ prokurör ei saa kohtuotsust vaidlustada

+ ebasobiva kohtuotsuse korral võimalik taotleda asja lahendamist üldkorras

+ ainus menetlusliik, kus kohtuistungit ei toimu

+ kiire ja odav

Kiirmenetlus. Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette võimaluse lahendada asju eriti kiirelt, seda kas üld-, kokkuleppe-, kuid enamasti lühimenetluse korras. Eile õhtul panid toime kuriteo, täna hommikul kuulame Sind üle ja juba lõuna ajal on kohtuistung.

Kaitse seisukohast on raske näha põhjuseid, kuidas kiirustamine ja sellest tulenev vigade oht, samuti ajaline kitsikus mistahes mõistlikuks kaitsetegevuseks (kuidas võiks toimuda kaitse seisukohast oluliste tõendite hankimine tingimustes, kus kahtlustatav on kinni peetud ja aega selleks mõned tunnid) võiks olla tegelikult kompenseeritud sundraha osalise vähendamisega kohtu poolt. Kiirmenetlus on oma sisult analoogiline sellega, kui lähete arsti juurde ja palute tal operatsiooni teha kümme korda tavalisest kiiremini, et teenus ainult veidi odavam oleks.

Kiirmenetluse puhul kiputakse ekslikult arvama, et sellega kaasaminek kergendab karistust. Kiirus karistuse mõistmisel võrreldes lühimenetlusega tegelikult mingisugust täiendavat eelist ei anna ja karistuseks võib olla ka reaalne vangistus.

Kiirmenetluse plussid ja miinused:

– sisuliseks kaitsetegevuseks väga napid võimalused!

– kiirustamisest tulenevate vigade oht!

+ kohus vähendab osaliselt sundraha

+ ülikiire ja odav

Tihti pakub uurija juba kohtueelses menetluses võimaluse mõnda menetlusliiki (nt lühimenetlust) taotleda, kuid oluline on silmas pidada, et tehtud valikuid menetlusliigi osas saab hiljemalt maakohtus (kuid mitte hiljem) enamasti muuta ja seda tuleks ka teha, kui olukord on muutunud. See on üks koht, kus ei maksa lasta end segada moraalipõhimõtetest (aumees jääb oma sõna juurde), sest kriminaalmenetluse reeglid näevad õiguse meelt muuta otsesõnu ette.

Tavakodanik vajab kriminaaladvokaati veel rohkem kui “pahad poisid”

Alles poole menetluse pealt kaitsja kohuseid täitma hakates näen sageli, et ennast kohtueelses menetluses ise kaitsnud inimeste tehtud valikud ja saavutatud tulemused ei ole parima võimaliku kaitse seisukohast optimaalsed. Kui tunnen huvi, miks just kriminaalasjas amatöörina politsei ja prokuratuuri kui professionaalidega rinda pistetakse, ei ole vastus viide kõhnale rahakotile (kriminaalasjades antakse soovi korral alati riigi poolt määratud kaitsja), vaid “ma ei vaja advokaati, sest ei ole midagi valesti teinud” või “mul ei lähe kaitsjat vaja, ega ma kurjategija ole”. Karistusõigus ja kriminaalmenetlus on õigusnormistiku “nišitooted”. Kuni need meid isiklikult ei puuduta (mida nad enamasti ju ei tee), suhtume neisse ükskõikselt. Kurjategijad peavad saama oma palga ja ilmselt riik on selle eest kuidagi hoolitsenud. Detailid meid ei huvita ja rohkem me sellest maailmast ei tea. Ometi on rida kuriteokoosseise, mille täitmine on põhimõtteliselt igapäevaeluliselt mõeldav. Kuriteod ei ammendu sugugi vaid varguse, vägistamise ja tapmisega. Tüüpilised on kergemas vormis vägivald (tegid “füüsilise noomituse” kodanikule, kes üritas Sinu autolt rattad varastada või kes Sinu tüdruksõpra solvas?), liiklusõnnetused (kaotasid roolis hetkeks tähelepanematu ja tulemuseks oli raskete tagajärgedega avarii?). Võib-olla tõstsid oma korterist välja üürniku, kes üüri ei maksnud ja keda paari viimase kuu jooksul isegi telefoni ja e-posti teel kätte ei saanud. Kõik eelnimetatud teod võivad hetkel kehtiva seaduse kohaselt kuriteo koosseisu täita ja tuua kaasa kriminaalasja alustamise Sinu suhtes. Sa ei pea selleks olema paadunud kriminaal, et kriminaalmenetlusest puudutatud saada. Kuna tavakodanik ei tunne kriminaalmenetlust (erinevalt varem karistatutest, kellel on isiklik kogemus), ei käitu ta tihtipeale enda huvide eest seismisel tõhusalt. On mõned tegurid, mis just nn korraliku kodaniku puhul töötavad tema vastu.

  • Lähtumine moraali-, mitte õigusnormidest

Moraali ja õiguse eristamine on õigusteaduskonna programmis üks esimestest teemadest, sest on oluline mõista õiguse spetsiifilisust erinevate sotsiaalsete reeglite hulgas. Kui Sa jurist ei ole, ongi moraalne kompass kergesti ainus suunanäitaja.

Mida parem lastetuba, seda vähem tasub kriminaalmenetlusse sattudes tugineda sisetundele. On rida põhimõtteid, mis hea kasvatuse osas ja kriminaalasjadega seoses risti vastupidiselt toimivad. Mõned näited:

“Julged teha, julge ka tunnistada.” Hea põhimõte pahandust teinud lapsele, aga kriminaalmenetluses on täiesti ametlikuks, lausa põhiseaduses sätestatud reegliks vastupidine: Sa ei pea enda vastu tunnistama.

“Aga tema tegi ka …”. Lapsena võis Sinu süü olla väiksem, kui naabermaja laps oli konkreetse pahanduse idee autoriks. Kriminaalmenetluses võib kellegi teise kaasatus tunduda süüd kergendava asjaoluna, aga karistusseadustiku kohaselt on see hoopis rakendavaks asjaoluks (grupis sooritatud kuritegu).

Keegi ütles mulle kunagi, et uurija oli nii meeldiv ja lihtsalt pidi talle ära selgitama, mis ja miks, et ta ei peaks kahtlustatavat halvaks inimeseks. Menetleja oma aastatepikkuse kogemuse ja saja erineva asjaga kindlasti ei rõõmusta ega kurvasta, mis iganes valikuid Sa oma asjas teed. Ainus, kes ennast halvasti tunneb, oled Sa ise.

  • Menetluse pikema perspektiivi mittearvestamine.

Eriti menetluse alguses juhib kahtlustatavat soov, et ebameeldiv olukord, kus ollakse, paremal juhul kogu menetlus, juba lõpeks.

Kriminaalmenetlusele allutatud olla ei ole meeldiv: uudis, et oled kahtlusalune, ülekuulamine akendeta ruumis, võimalik vahistamine, jne. Loomulik soov on, et see kõik kiiresti lõppeks ja valmisolek vastavalt tegutseda.

Täitsa võimalik, et uurijagi sellele uisa-päisa rapsimisele kaasa aitab. Võib-olla ta ütleb, et süü tunnistamisel oled õhtul juba oma kodus, aga muidu peab prokurörilt küsima, mis edasi saab – viidates vahistamise võimalikkusele.

Kiiruse seadmine esikohale ei pruugi lõpptulemust silmas pidades olla parim mõte, ükskõik, milline on kaitsepositsioon. See kehtib ka süü tunnistamise soovi korral.

Oletame, et olidki kakluses ja annad nüüd selle kohta ütlusi. Vastad ausalt, et tõesti lõid teist osalist. Samal ajal ei pruugita Sinult isegi küsida, et kas teine ka lõi, mistõttu lõpptulemusena ununeb midagi väga olulist, näiteks et teine lõi tegelikult esimesena. Kui see aga esmaülekuulamisel protokollist välja jääb, siis hilisemas faasis peetakse meelde tulnud asjaolusid Sinu ennast õigustavaks valetamiseks. Aga Sa muidugi ei tea seda.

Ka juhul, kui kaitsed end väitega, et olid küll joobes, aga roolis istus tegelikult sõber, võid enne selle versiooni esitamist unustada, et suurel ristmikul võis olla kaamera ja pilt kõneleb rohkem kui tuhat sõna.

Kriminaalasjad lõpevad harva kiiresti ja Sinu halvad valikud pöörduvad vääramatult Sinu vastu. Harjutamise võimalust ei anta ja mäng läheb lahti ootamatult. Kaitseadvokaat saab just varases menetluse faasis kõige rohkem abiks olla.

Kui palju maksab advokaadi abi?

Raha advokaadi jaoks

(uuendatud 29.05.2015)

Kui seda lugema juhtud, oled oletatavasti eraisik või (väike)ettevõtja, kelle jaoks on oluline, kui palju vajaminev advokaadi õigusteenus maksma läheb ja kes soovib oma õigusasjade edukust reguleerida ka ressursside õige kasutamisega.

Õigusabi tegeliku kulu ennetaval hindamisel tasub mõelda järgmistele asjadele.

Tähtis ei ole ainult tunnihind!

Kui õigusabi otsijad advokaadibüroosse helistavad, on enamasti ainsaks huvi pakkuvaks küsimuseks, kui suur on advokaadi töö tunnihind. Saanud selle teada, jutt kas jätkub või lõpeb kohe.

Ilmselt eeldavad õigusteenuse tellijad, et on olemas ühene standard selle kohta, kuidas õigusabi osutatakse ja kui palju mingi töö eest saab tasulisi töötunde küsida. Sel juhul määraks tõepoolest tunnihinne advokaadi töö lõppmaksumuse. Ainult et … see eeldus on täiesti vale.

Advokaadil on väga suur “loominguline vabadus”, kuidas oma tööd teha ja tehtava mahust sõltub muidugi ka tasu suurus. Erinevus on büroode lõikes mitmekordne ja küsimus ei ole ainult tunnitasu määras. Advokaadid võivad olla väga head müügimehed.

Mina arvan, et enamasti kehtib õigusabiasjades hästi 80/20 põhimõte, st keskendudes õigusabis 20% kõige olulisemale, saad enamasti (80% juhtudel) optimaalse tulemuse. Vahendite nappuse korral on eriti kriitiline tabada just seda 20% ja mitte tegeleda ülejäänuga.

Teisisõnu: kui eristada täpselt tulemuse suhtes kriitilised tegevused (20%) ja jätta tegemata “võib-ju-kah” asjad (80%), on tulemuseks väga kasulikud õigusabiprojektid. Mõnel juhul (nt vaidlus ülekaaluka vastasega) on see ainus viis asjale läheneda.

Osad advokaadibürood on põhiklientide vajaduste ja võimaluste kohaselt harjunud pakkuma õigusabis mitte 20%, 40%, 60% või 80% vaid ainult 100% kõikvõimalikest tegevustest (“teeme oma tööd väga põhjalikult ja selleks kulubki palju aega”). Teised on valmis tegema kõige mõistlikuma ja vajalikuma ka piiratud võimaluste tingimustes.

Praktikas ei ole ma leidnud kinnitust eeldusele, et olgugi osadel büroodel kõrgemad tunnihinnad, on nad selle võrra efektiivsemad –  teevad viie minutiga ära töö, mis mõnes teises büroos võtaks tunde. Kohtuistungi aeg kulub niikuinii kõigi jaoks võrdselt.

Millises vahemikus tunnitasud liiguvad?

Kuulen mõnikord, et eks nende advokaatide tunnihinnad on kõigil enam-vähem samad. See ei pea paika. Kui riigi õigusabi osutava advokaadi tunnitasu on alates 01.10.2014 40 € (+käibemaks), siis turu tipp on üle 200 € (+km). Vt näiteks Riigikohtu lahendit 3-1-1-37-14, kus advokaadi käibemaksuga tunnihinnaks on 246 €.

Seega on erinevus odavaima ja kallima vahel üle viie (!) korra.

Võrrelda saab võrreldavat

Enne valiku tegemist veendu, et kandideerivad teenused ja hinnad on võrreldavad.

Kas teenus on samaväärne? Alusta sellest, et jurist ja advokaat ning nende teenused ei ole üks ja seesama. Kui teenust pakub advokaat, siis kas see on vandeadvokaat (versus vandeadvokaadi abi), milline on ta varasem kogemus sarnastes asjades?

Tunnihind ≠ kokkuleppetasu. Korduvalt on juhtunud, et potentsiaalne klient nt 1000 € projektipakkumise (st tasu kogu töö eest) peale vastab, et läheb hoopis advokaadibüroosse see ja see, kuna nende tunnihind on ainult 150 €. 150 € on tõesti väiksem summa kui 1000 €, aga kes ütles, et kohtuasi saab ühe või isegi kümne tunniga lahendatud. Erinevatest büroodest fikseeritud kokkuleppetasu pakkumiste küsimine on ainus viis tasusid tegelikult võrrelda.

Käibemaksuga või ilma? Hinnapäringute puhul tasub täpsustada käibemaksu sisaldumist / mittesisaldumist hinnas, kuna vahe on olulised 20%. Eriti just eraisikutele pakkumisi tehes on mõnikord kombeks rõhutada käibemaksuta hinda (summad on niikuinii keskmise inimese jaoks päris suured). Hiljem selgub, et “loomulikult” lisandub käibemaks.

Kui palju võidu korral välja mõistetakse?

Kohtumenetlustes kehtib põhimõte, et kaotaja maksab enamasti võitja kulud. Siin on aga täiendavaks piiranguks, et kohus hindab õigusabi tasu mõistlikkust ning võib hüvitatavat summat vähendada. Kui palkad advokaadi kohtu poolt aktsepteeritust kõrgema hinnaga või tehakse Sulle põhjendamatut või ülemäärase ajakuluga tööd, maksad liigse ka protsessi võites oma taskust. Hüvitatav õigusabitasu võib sõltuda ka tehtud töö sisulisest kvaliteedist, nt mil määral hindab kohus kaebemenetluse argumendid põhjendatuks, mil määral otsus neil põhineb (Riigikohtu lahend 3-1-1-63-14).

Riigikohtu halduskolleegiumi hiljutises lahendis vähendati hüvitatavaid kohtukulusid tegelike kuludega võrreldes u 31 000 € võrra (44,5 tuhandelt eurolt 13,5 tuhandele eurole) – st 2/3 kuludest loeti põhjendamatuks.

Mõned näited, milliseid tunnihindasid kohtud mõistlikuks on pidanud:

  • tsiviilasjades 130 € + KM (Riigikohtu lahend 3-2-1-91-13). Viidatud asjas sooviti hüvitamist tunnihinna 174 € + KM = 208,80 € alusel, kuid kohus pidas seda ülemääraseks. Reas lahendeis peetakse mõistlikuks tunnihindasid vahemikus 100-130 € + KM. Keerulisemates vaidlustes on kohtud põhjendatuks pidanud 153 € + KM = 183,60 € tunnihinda (Riigikohtu lahend 3-2-1-115-14).
  • kriminaalasjades 110 € + KM (Riigikohtu lahend 3-1-1-66-12). 05.06.2014 tehtud lahendis väärteomenetluses (Riigikohtu lahend 3-1-1-32-14) aktsepteeris Riigikohus tunnihinda 120 € + KM ja on raske näha, miks see ei peaks kohalduma nüüd ka kriminaalasjades. Siiski esineb siin kõikumist juhtumite lõikes, st trend ei ole üheselt kasvav. Näiteks jälitustegevust puudutavas määruskaebemenetluses on Riigikohtu arvates mõistlik käibemaksuga tunnitasu 140 € (= 116,67 € + km) (Riigikohtu lahend 3-1-1-37-14).

Advokaadi tunnihind võib olla Sinu valikul kas üle 200 € või siis oluliselt väiksem.

Tasu ei tohi olla liiga madal!

Hinnakauplemisega ei tasu liiale minna, kuna liiga odava hinna eest saadakse paratamatult kehv kaup.

Kuulsin hiljuti, et keegi oli palganud endale kaitsja ühes avalikkusele huvipakkuvas kriminaalasjas. Kaitsja (arvatavasti jurist, kes ei kuulu Eesti Advokatuuri) olevat olnud nõus kogu protsessi ära tegema 600 € eest. See ei ole iseenesest väike summa, aga kriminaalasja materjal oli üle kahekümne toimikuköite ja planeeritavate istungite arv väga suur.

Kui kaitsja saab oma töö eest brutotasu ca 5 € tunnis, ei ole enam inimest, kes oleks motiveeritud häid tulemusi saavutama.

Kümme käsku koostööks advokaadiga

Kui jumal oleks andnud Moosesele kümme käsku koostööks advokaadiga (eriti kriminaaladvokaadiga!), võinuks need olla järgmised:

  1. Sa pead andma oma advokaadile teada absoluutselt kõik, mis oluline. Oletan, et Sa ei ole jurist või vähemalt konkreetse õigusvaldkonna asjatundja ega tea lõpuni, mis võib olla õiguslikult oluline. Just seetõttu ära hakka advokaadi eest ise asju ära otsustama ja tegutse põhimõttel, et vähimagi kahtluse korral edasta informatsioon igaks juhuks ikkagi. Kogemusest ütlen, et tihtipeale ei pruugi see või teine asjaolu tõesti konkreetses asjas rolli mängida, aga see selgub väga kiiresti. Seetõttu rääkimata jätmisega kulude säästu (või mis see kaalutlus olla võiks) ei kaasne.
  2. Sa pead halvad uudised advokaadile kõigepealt ja tegelikkust ilustamata ära rääkima. Oled allkirjastanud endale kahjuliku dokumendi? Panid toime õigusrikkumise ja keegi nägi seda pealt – keegi, kellel ei ole nägemisega probleeme ning kes teab, kus Sa elad. Ei ole midagi hullemat, kui anda protsessuaalsele vastasele võimalus võimalikult ebasobival ajal ebameeldivate üllatustega lagedale tulla, purustada ilmsete riskidega mittearvestav naiivne positsioon ja näidata nii Sind kui Su advokaati idiootidena.
  3. Sa võid erandina jätta mõne asja enda teada. Üheks vähestest juhtudest, kui see erand kehtib, on kui kavatsed eitada kuritegu, mille oled tegelikult toime pannud. Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 21(2) keelab advokaadil esitada kohtule teadvalt ebaõiget teavet. Ära pane advokaati valima kutse-eetika nõuete ja Sinu huvide vahel. Sa ei pea otse ütlema, et tegelikult istusid autoroolis Sina ja olid vahetult enne ära joonud pool liitrit viina. Samas puudub igasugune mõte salata, et autos Sa olid, politsei Sind kinni pidas ja vereproovi andma Sind viidi, kui see kõik on niikuinii dokumenteeritud. Samuti ära eita, et see kõik toimus kesklinnas, võimalik, et kaamerate vaateväljas.
  4. Sa ei tohi oma advokaadile valetada. Kui pead vajalikuks jätta midagi enda teada, siis vähemalt ära esita tõe pähe teadvalt ebaõigeid fakte. Ära ütle, käsi südamel, et Sina ei olnud roolis, kui see ei pea paika. Parem jäta üldse vastamata.
  5. Sa annad informatsiooni või muu endapoolse panuse advokaadile viivitusteta. Su tõendid veedavad tõenäoliselt niikuinii tööpäeva-paar advokaadi lauanurgal või inbox‘is. Kui menetlustähtaeg tiksub, on Sinust tingitud lisaviivitused kurjast. Saan mõnikord kõnesid inimestelt, kellel on vaja kahe päevaga  (kuigi kaebetähtaeg on 30 päeva) midagi kuhugi kaevata ja tihti ei ole võimalik just kohe kukkuva tähtaja tõttu neid aidata.
  6. Kui on, edastad Sa oma jutu kinnituseks tõendid. Kui advokaat Sinu väidetes ei kahtle, siis vastaspoole advokaat, prokurör ja kohus teevad seda kindlasti. Edasta tõendid võimalusel elektrooniliselt – kaasaegsed advokaadid ja menetlejad käitlevad infot just nii.
  7. Sa peab tegutsema vastavalt advokaadi soovitusele. Uskuge, on olemas inimesi, kes nõuavad advokaadilt paaniliselt nõu oma kriiside lahendamiseks … et siis talitada risti vastupidi või jätta vajalik õigel ajal tegemata (millest piisab tavaliselt enam kui küllalt, et õigusabiprojekt nurjata). Aga tõesti: kui advokaat ikka ütleb, et kohtusse tasub panna selga pikkade varrukatega särk, siis tõenäoliselt on seal keegi, kellele Su tätoveeringud ei meeldi. Kui midagi olulist on kaalul, jäta isetegevus.
  8. Sa täidad oma advokaadiga sõlmitud kokkuleppeid. Kui advokaat ei ilmu määratud päeval ülekuulamisele või ei täida lubadust saata kaebus siis ja siis kohtusse, oled Sa hädas. Respekteeri oma advokaati vastu: anna teada, kui hilined või tuleb edasi lükata, maksa oma arved vastavalt kokku lepitule, ära proovi kokkuleppeid muuta pärast seda, kui oled töö juba kätte saanud.
  9. Sa hoiad koostöö üksikasjad salajas. Kliendil tehniliselt vaikimiskohustust ei ole, üksnes advokaadil. Kuid mis kasu on advokaadi vaikimisest, kui Sina oma asja tugevused ja nõrkused Facebook‘i üles laed? Konfidentsiaalsusel on mingi põhjus, eks.
  10. Sa säästad raha ainult “jalgade töölt”. Advokaat ei saa anda olulises küsimuses pädevat nõu vaadates ainult Sulle olulise lepingu punkti 23.14(a). Ma ei ole veel kogenud, et mittejuristist kliendi ettevalmistatud lepinguprojekt aitaks tööaega säästa võrreldes olukorraga, kui teen selle algusest peale ise. Aga oma toimiku koopia saad Sa tõesti ise Tartust Tallinnasse ära tuua, vaata ainult et kõik lehed olemas oleksid.

Ressursid õigusvaidluses: mida on vaja eduks peale õiguse enda?

Oled saanud selgusele, et Sul on piisavalt alust oma õiguse teostamiseks? Palju õnne, väga oluline etapp on läbitud. Paraku võib juhtuda, et see, kellelt midagi nõuad, ei tunnista Sinu õigust ja soovitud muudatust tegelikus elus aset ei leia. Pead hakkama tegutsema, et oma seni vaid paberil olev õigus maksma panna.

See nõuab erinevat laadi investeeringuid, sest vaja läheb järgmisi ressursse.

Raha

Raha läheb vaja laias laastuks kolmeks kuluartikliks:

  1. Õigusabi kulud. Tõsisema õigusvaidluse puhul Sa ilmselt kasutad asjatundja abi. Kui Sul piisavalt raha ei ole ja Sa ei suuda õigusnõustajat kokkuleppel leida (ka advokaadid võivad asja perspektiivi olemasolul Sinuga riski jagada, sh tulemustasu kokkulepped, maksetähtaegade ajatamine, jms), proovi taotleda riigi õigusabi.
  2. Muud menetluskulud. Kohtusse pöördumisel on seadusega kehtestatud riigilõivud, kautsjonid. Vaja võib minna nt tõlki, eksperti.
  3. Teiste menetlusosaliste kulud. 100% kindlaid asju esineb harva ja kaotuse risk tuleb projekti enamasti sisse arvestada. Kui kaotad, maksad enamasti kõigele lisaks teise poole kulud.

Raha puhul on oluline selgitada välja, kui palju tasub konkreetsesse vaidlusse tegelikult investeerida, arvestades saadava väärtust. Kui nõuame 10000 € ja võidu korral hüvitatakse meile maksimaalselt 4470 €, ei ole ilmselt mõttekas kulutada vaidlemisele 25000 €. Jättes asja sinnapaika kaotaksime 10000 €, võites kaotaksime rohkem: võit ei olekski enam võit, vaid kaotus. Kui mängus on aga enam kui konkreetne rahasumma (nt emotsioonid, soov näidata ettevõtte põhimõttekindlust võlglaste suhtes või vajadus saada selgus äriks olulise õigusnormi tõlgendamise osas) võib vaidluse väärtus olla suurem ja kulutatud summa ennast täielikult õigustada.

Ressursid mõjutavad ka asja tulemust. Kui Sinu vastaseks on suurfirma oluliselt suuremate materiaalsete võimalustega, võib juhtuda, et nende 100-leheküljelistele menetlusdokumentidele (koos sama hulga lisadega) vastamine ühel hetkel ressursid sööb ja positsiooni kaitse tugevus menetluses saab kannatada. Kuna menetlused on järjest enam võistlevad (kohtunik otsustab esitatud info põhjal, mitte ei ole määratud nõrgemat poolt kaitsma nagu advokaat), võib õiguse kaitse saada kannatada, kuni õiguse kaotamiseni välja. Seda tuleb arvestada ja miks mitte pidada ülekaaluka jõuga hoopis partisanisõda.

Finantse tuleb enne vaidlust planeerida. Mul on hiljutine kogemus, kus ressursside poolest pigem eelisseisundis hageja jõudis pärast mitmeid ilmseid eksimusi ressursside majandamisel niikaugele, et oli kohtus ilma advokaadita. Ta ei olnud valmis vaidlusse enam sentigi lisaks panustama. Et mitte sarnasesse olukorda sattuda, soovitan järgmist:

  • vali õiged “hobused” kohe alguses ja ära raiska raha ebasobiva õigusnõustaja hilisema vahetamise peale. Kui Sul võib kasvõi tulevikus minna vaja advokaati, mõtle, kui palju mitteadvokaadist juristiga alustamine Sulle tegelikult säästab. Samas ära pinguta üle, vaid vali oma võimetele vastav koostööpartner. Kui pärast esimest arvet esindajat vahetama pead, on midagi valesti läinud
  • selgita välja kogu projekti (sh kohtueelse, maakohtu, ringkonnakohtu, Riigikohtu menetluse) maksumus, mitte advokaadi tunnihind. Kui nad on varem kohtus käinud (nad ikka on, eks?), oskavad nad seda hinnata. Sa ei taha, et raha edasikaebamiseks enam ei jätkuks ja erinevalt poolt pakkumisi küsides on võrreldav vaid projekti tervikmaksumus
  • ära arvesta (eriti tsiviilasjades) investeeritud raha kiire tagasisaamisega. Kohtuasjad võtavad aega
  • tunne muret, kuidas tagada protsessuaalse vastase maksevõime ka pärast vaidlust
  • hoia ressursimajandusel jooksvalt silma peal ja katsu olla oma vastasest selles osas natuke parem.

Eelnevaga seoses ei soovi ma panna kedagi loobuma oma õiguste kaitsest, üksnes soovitan tegutseda mõtestatult. Vaidlusele võib kulutada ükskõik, kui palju raha või siis ainult murdosa sellest, keskendudes vaid olulisele.

Emotsioonid

Raha ei ole siiski ainuke ressurss, mida vaja läheb. Lisaks tuleb arvestada emotsionaalse kuluga, mille määr sõltub vaidlusest. Suurettevõtte või avaliku võimu jaoks on sel ressursil reeglina vähem tähendust kui väikeettevõtja või eraisiku jaoks, kelle jaoks vaidlusküsimused on sageli isiklikumad.

Närvirakke võib kulutada:

  • kohtuotsuse ootamine või menetluse kestus. Mõtleme Andrus Veerpalu peale, kelle maine ja sportliku pärandi suhtes kriitiline dopingusaaga lahenes kaks aastat pärast algust ning otsuse tegemine lükati korduvalt edasi
  • menetluse vaheetapid, kus juba esimese astme kohtust kättesaadud võidud apellatsioonimenetluses uuesti küsimuse alla seatakse, või esmased ebasoodsad lahendid. Või siis kompromissiläbirääkimised, mis peaaegu sihile jõuavad, siis aga mõne väikese küsimuse taha takerduvad … mõnel juhul korduvalt
  • menetluses osalemine ise, nt menetlejate ebasõbralikkus kõnes ja kirjas.

Muidugi, kui vaidlus lõpuks edukalt lõpeb, juuakse ka vahuveini.

Aga kui ressursse ei ole?

Kui raha ei ole või närvid ei kannata pingelist kohtuvaidlust, tuleb leida muid lahendusi: loodetavasti ei löö Sa käega, vaid proovid müüa nõude “kahjumiga” kellelegi teisele või leida kompromissi. Parem pool õigust käes, kui terve ainult paberil.