• Blogi

Kui Sa kohtusse ei pöördu, õigus ei tööta

Olen kirjutanud, et edukaks kohtusse pöördumiseks peaks olema perspektiivikas asi ja vajaminevad ressursid. Nende olemasolu muidugi ei garanteeri veel edu ning riskid võivad realiseeruda ka Sinu kahjuks. Võib-olla ilmnevad tõendid, millega ei osanud arvestada (kuni selleni välja, et tunnistaja muudab oma kohtueelselt antud ütlusi 180°) või kujundatakse menetluse käigus Sulle ebasoodne õiguslik pretsedent. Jah, kohtuskäimisest võib saada mõnikord kulukas õppetund.

Aga häda on selles, et kohtule (pidades siin all silmas ka muid vaidlusorganeid: vahekohus, töövaidluskomisjon, jne) alternatiivi ei ole. Kui Sa põhimõtteliselt kohtusse valmis pöörduma ei ole, jääb õigus ainult paberile. Õigus sel juhul üldse ei tööta.

Sõlmid lepingu, aga partner jätab oma kohustuse täitmata. Pöördud advokaadi või juristi poole, lased asja uurida ja saadad nõudekirja, mis loetleb asjaolusid, õigusnorme ja nõudeid. Parimal juhul viib see kohtuvälise lahenduse leidmise protsessini, aga mis siis saab, kui vastus on keelduv või vastust ei tulegi. Mis edasi?

Edasi ei olegi muud, kui tuleb astuda järgmine samm – anda asi kohtusse. Või jätta sinnapaika.

Päris palju inimesi tunneb kohtu ees nii suurt aukartust, et põhimõtteliselt ei söanda sinna pöörduda. Ometi on tegemist õigussüsteemi täiesti normaalse osaga, mille peamine roll ongi õiguslikult “üleannetuid” korrale kutsuda ja õigus päriselt maksma panna. Kui see on õiguslik vaidlus, siis kohus lahendab selle, sest see on tema töö. Kusjuures ebaõiglus, mis Sulle osaks saab, ei pea omandama Mihhail Hodorkovski kriminaalasja mõõtmeid, et kohtu aega väärida.

Mitu korda olen olnud olukorras, kus asja perspektiiv on hea, rahalised võimalused kohtusse pöördumiseks on olemas (ja kui ei ole, siis miks mitte uurida riigilt saadava õigusabi võimalusi), aga seda otsustavat viimast sammu ei järgne. Tsiviil- ja haldusvaidlused aga iseenesest, ilma selle otsustava sammute, ei alga.

Siis ei olegi muud, kui jääda rääkima, et “õigus Eestis inimest ei kaitse”, sest keegi teine Sinu õigusi Sinu eest tõepoolest kaitsma ei tule. Rääkida võib sellest kõigile kuulata soovijaile ja lõputult, aga kui Sa oma õigusele võimalust ei anna, oled sellest tegelikult ilma.

Olen tähele pannud, et on olemas rida inimesi ja ettevõtteid, kes ei asugi enne “liigutama”, kui asjale ei ole nn ametlikku käiku läbi nende vastu kohtusse (töövaidluskomisjoni, prokuratuuri, vms) pöördumise antud. Ka peale advokaadi nõudekirjade saamist nad lihtsalt ootavad, et mis ja kas üldse edasi saab. Selline ootus ja passiivsus on tihti ka põhjendatud taktika, kuna ülal toodud tugevad kõhklused oma õiguste kaitsmisel läbi kohtusse pöördumise on reaalne nähtus.

Tihti juhtub, et juba kohtusse pöördumine iseenesest algatab lõpuks oma tõsisemad läbirääkimised, mis lõppevad rahuldava kompromissiga. Nad ainult ootasid, et näha, kas Sul on sisu, kas oled võitleja, kas Sind tuleb respekteerida või Sinust üle sõita.

Ja tegelikult lõppevad mõistikes nõuetes ning aruka ressursihaldusega läbi viidud protsessid Sulle enamasti edukalt. Kohtuvaidlus ei ole õnnemäng, see on mõistuslik tegevus.

KOHTULUGU: Valdur nõuab teenitud tulemustasu tööandjalt välja

Valdur töötas aastaid pangas ja töötas enda arvates hästi. Tema tulemused olid head, sh 2009. aastal. 2010. aasta alguses ta ootamatult koondatakse ja tal tuleb päevapealt lahkuda. Põhjuseks olevat töö ümberkorraldamine, aga miks otsitakse sel juhul täpselt tema endisele kohale uut inimest?

Valdur vaidlustab töölepingu ülesütlemise töövaidluskomisjonis ja pank tunnistab töölepingu ülesütlemise täielikku alusetust. Töövaidluskomisjon tunnistab töölepingu lõpetamise tühisust ja mõistab Valdurile välja hüvitise.

Valdur saab teada, et pank maksis (juba ajal, kui tema enam pangas ei töötanud) kõigile oma töötajatele 2009. aasta eriti heade majandustulemuste eest tulemustasu. Valdurile preemia maksmisest pank keeldus, kuna ta olevat pangast “lahkunud”. Panga keeruline tulemustasustamise süsteem näeb ette, et tulemustasu ei maksta neile, kes on tasu maksmise ajaks (antud juhul aprill 2010) pangast töölt “lahkunud”.

Valdur ootab pikalt, aga tasu ei laekugi. Ta otsustab selles osas enne nõude aegumist midagi ette võtta ja palkab advokaadi. Küsimus on eelkõige põhimõttes, et ta tahab saada tööandjalt seda, mille on välja teeninud.

1. Töövaidluskomisjon

2013. aasta veebruaris läheb avaldus töövaidluskomisjonile saamata jäänud töötasu ja viiviste nõudes. Kogu vaidlus kõigis astmetes põhineb Valduri poolt järgmistel argumentidel:

  • Valduri töölepingus on töötasu osaks ka tulemustasu vastavalt panga kehtestatud korrale. Tal on õigus saada tulemustasu 2009. aasta eest, kuna see on osa tema palgast.
  • Kuigi panga kord räägib “töölt lahkunud” töötajatele tasu mittemaksmisest, siis mõistlikul tõlgendamisel saab jutt käia nendest töötajatest, kes lahkuvad omal initsiatiivil.
  • Isegi kui tulemustasu korda saaks tõlgendada panga soovitud moel, oleks tegu tühise tüüptingimusega (võlaõigusseadus kaitseb nõrgemat poolt tugevama poole jõu eest lepingutingimusi kehtestada, nähes ette ebamõistlikult kahjustavate tingimuste tühisuse), kuna töötajat ei saa jätta töötasust ilma vaid panga ühepoolsel otsusel. Ebaseadusliku töölepingu lõpetamise otsustas ju pank.
  • Eelnevaga seoses ei ole ka hea usu põhimõttest vastuvõetav tulemus, kus pank saavutab õiguse töötaja välja teenitud tulemustasust ilma jätta läbi 100% ebaseadusliku vallandamise, st saavutab õiguse rikkumisega rohkem kui oleks saavutanud õiguskuuleka käitumisega.

Pank vaidleb avaldusele vastu ja leiab, et tema ise otsustab, kellele ta tulemustasu maksab. Kuna on kehtestatud kord, et töölt lahkunutele (ja panga praktikas ei tehta vahet, mis asjaoludel töösuhe on lõppenud) ei maksta, siis nii ongi. Panga jaoks on nõutav summa tühine, aga nemad vaidlevad samuti põhimõtte pärast.

Töövaidluskomisjoni istungil selgitab eesistuja pärast poolte ärakuulamist Valdurile, et tööandjal olevatki ise õigus otsustada, kas ja kellele ta tulemustasu maksab ning töövaidluskomisjon ei saa hakata tõlgendama, mida tähendab “töölt lahkunud”, ammugi mitte töötajale soodsalt. Lisaks olevat me eksiarvamusel, kui leiame, et töövaidluskomisjon tegeleb tüüptingimustele hinnangu andmisega.

Avaldus jääb muidugi rahuldamata.

2. Maakohus

Kas pärast sellist lüüasaamist, seda enam et töötaja-sõbralikuks peetavas töövaidluskomisjonis, tuleb olukorraga leppida?

Üldiselt paneb mistahes negatiivne lahend alati mõtlema, et äkki olemegi valel teel. Kui aga töövaidluskomisjoni lähenemine põhineb arusaamal, et nad võlaõigusseaduse teatud sätteid teadmata põhjustel ei rakenda ja töölepingut ning selle lisa ei tõlgenda, siis sellist tunnet ei teki. Meid ei ole ära kuulatud ja see on miinimum, mida kohtusse, töövaidluskomisjoni jne pöörduja ootab.

Valdur õnneks samuti töövaidluskomisjoni otsusega ei lepi, vaid teeb ülesandeks asi kohtusse anda. Asi sobib lahendamiseks kirjalikus menetluses.

Septembris 2013 tuleb maakohtu otsus, millega mõistetakse Valduri nõutud tulemustasu ja viivised pangalt täielikult välja. Kohus tugineb mõiste “lahkuma” ÕS-ist tulenevale tähendusele (lahkuja initsiatiivil), samuti leiab, et vastupidise tõlgenduse korral oleks tühine tüüptingimus, mis lubab vaid pangast sõltuval asjaolul jätta töötajale välja teenitud töötasu maksmata jätta.

3. Ringkonnakohus

Pank esitab otsusele apellatsioonkaebuse, kuid edutult. Riigikohtusse pank enam ei kaeba.

4. Hüvitatavate menetluskulude kindlaks määramine

Oleme Valduriga töötanud fikseeritud tasu + tulemustasu mudeli alusel. Nüüd esitame avalduse kogu makstud tasu (sh tulemustasu) hüvitatavate menetluskuludena välja mõistmiseks.

Pank näitab, et oskab väärikalt kaotada ja maksab nõutud menetluskulud vabatahtlikult, kohtu vastavat otsustust ära ootamata.

“Teenusepaketid” kriminaalmenetluses: menetlusliigid kriminaalasja kohtumenetluses

Kriminaalprotsess toimib Eestis kui tasuline sundteenus: süüdimõistva otsuse jõustumisel saab “teenus” osutatud ja aeg on saadud väärtuse eest tasuda. “Teenusest” keeldumine ei ole enamasti võimalik, kuid kriminaalmenetluse seadustik näeb siiski ette erinevaid “teenusepakette”, mille vahel on võimalik valida. Kui juba maksta, miks mitte valida neist sobivaim.

Rangelt võttes ei saa rääkida võimalusest midagi vabalt valida (prokuratuuri nõusolek on samuti vajalik), aga üldmenetluse ressursinõudlikkuse tõttu ka riigi jaoks on süüdistataval menetlusliigi määramisel rohkem võimu kui võiks arvata.

Kirjutan, mida menetlusliigid endast kujutavad ja mida valikut tehes silmas tasub pidada.

Üldmenetlus. Selle menetlusliigi puhul toimub ainsana nö korralik kohtumenetlus, kus kõiki tõendeid uuritakse vahetult ja põhjalikult, sh kutsutakse tunnistajad/kannatanud kohtusse ning neid saab (enamasti esimest korda kogu menetluses) küsitleda ka süüdistatav oma kaitsjaga. Liide “üld-” on eksitav, kuna statistiliselt on tegu erandliku nähtuse, mitte reegliga.

Kui süüdistus põhineb oluliselt isikute süüstatavatel ütlustel ja süüdistatav vaidleb süüdistusele vastu, on loomulik valik üldmenetlus, sest ainult see võimaldab tõendi allikat kriitiliselt küsitleda. Kuigi kohtueelne uurimine peaks seisnema ka süüdistatavat õigustavate asjaolude põhjalikus välja selgitamises, näitab elu, et põhiaur läheb süüdistust toetavate tõendite kogumisele. Kohtueelse uurimise tulemuseks oleva kriminaaltoimik koosneb praktikas enamasti vaid süüstavatest tõenditest.

Kriminaalasja kohtumenetluse “korralikult tegemise” vastu sunnib väga sageli otsustama ressursimahukus, seda nii kaitse, süüdistuse kui ka kohtu poolelt. Menetlejatel napib aega, samuti on süüdistatav surve all, kui tal on vara, mille arvelt kulukas menetlus kinni maksta ja kui tal on töökoht, kus ilmselt ei tervitata tema päevade viisi puudumist kriminaalsüüdistuse tõttu. Kui lisada juurde arvestatav võimalus talutavaks karistuseks läbi mõne kergema menetlusliku tee, ongi tulemuseks olukord, kus kriminaalmenetluses on reegliks kokkuleppemenetlus ja lühimenetlus, mitte põhjalik üldmenetlus.

Üldmenetluse plussid ja miinused:

+ menetluse põhjalikkus ja tasakaal, tõendite kriitika reaalne võimalus

+ võimalik õigeksmõistev otsus

– ajakulukas ja kallis. Kui ajakulukus on eesmärgiks, võib see muidugi ka pluss olla

Lühimenetlus. Menetlusliik, kus kohus lahendab asja rangelt kohtueelse uurimise käigus koostatud toimiku materjalide alusel. Süüdistataval on võimalik anda kohtus ütlusi, aga muus osas toimikuväliseid tõendeid üldse ei arvestata. Boonuseks on põhikaristuse vähendamine 1/3 võrra, kui tehakse süüdimõistev otsus.

Kohtumenetlus võtab enamasti mõned tunnid, lihtsamates asjades veel vähem.

Kaitse seisukohalt ei ole 33% “allahindlus” põhikaristuselt enamasti eraldi piisav argument, et lühimenetluse kasuks otsustada, kuna menetlus on programmeeritud lõppema süüdi mõistmisega. Kui kohtueelne uurimine on keskendunud süüstavate tõendite kogumisele ja kohus lähtub vaid kogutud materjalist, siis milline on prognoos tulevasele kohtuotsusele?

Kui vaielda süüdistusele vastu, on enamasti parem üldmenetlus, kui süüd tunnistada, tuleks eelistada hoopis kokkuleppemenetlust.

Samas võib seotus kirjalike materjalidega olla just strateegiliseks põhjuseks, miks lühimenetlus valida. Oletame, et kohtueelsel uurimisel on tunnistaja andnud ütlusi, mille osas on võimalik veel loota nende ebapiisavusele süüdimõistva otsuse tegemiseks. Näiteks kui uurija on unustanud mõne olulise küsimuse esitamast, on lühimenetlus viis, kuidas mitte lasta prokuröril kohtus tehtud viga parandada.

Lühimenetlus sobib kaitse seisukohalt ka siis, kui teo asjaolude osas vaidlust ei ole ning vaieldakse vaid õigusnormi kohaldamise üle (nt kas tegu täidab kuriteo koosseisu).

Kui lühimenetlus valida, tuleb hoolitseda, et toimiku saamisele järgneva 10 päeva jooksul kaitse seisukohalt olulised tõendid esitatud saaksid ning need ka toimiku juurde võetaks, kuna hiljem neid esitada enam ei saa.

Lühimenetluse plussid ja miinused:

– isikute ütlustel põhinevad tõendid ei ole reaalselt kritiseeritavad

– süsteemne kallutatus süüdimõistva otsuse tegemiseks

+ teoreetiliselt võimalik ka õigeksmõistev otsus

+ süüdimõistmisel põhikaristusest 1/3 maha

+ kiire ja odav

+ prokurör ei saa süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud karistust vaidlustada, süüdistatav ja kaitsja saavad

Kokkuleppemenetlus. Menetlusliik, kus karistus lepitakse prokuröri, süüdistatava ja kaitsja poolt kokku ning kohtu valik on see kas kinnitada või kinnitamata jätta. Menetlejate üldine töökoormus tingib, et kokkulepe siiski valdavalt kinnitatakse. Kohtuistung võtab enamasti mitte üle poole tunni.

Kokkuleppemenetlus on mõistlik, kui eeldatav tulemus mistahes menetluses oleks süüdimõistmine. Sel juhul annab kokkuleppeline lahendus kindlustuspoliisi karistuse suhtes. See on eriti oluline, kui karistusena võib kõne alla tulla reaalne vangistus või rahalise karistuse summad on suured. Samuti saab kokkuleppemenetluse kaudu karistuse algust teatud ulatuses ajastada, mis võiks olla oluline autojuhile, kes soovib kahjude minimeerimiseks juhtimisõiguse kaotuse ühitada oma puhkuse ajaga. Juriidilise isiku juhatusele annab kokkuleppemenetlus võimaluse hankida kokkuleppele heakskiit nõukogult või osanikelt.

Kokkuleppemenetluse plussid ja miinused:

– õigeksmõistev otsus ei ole võimalik

– isikute ütlustel põhinevad tõendid ei ole kontrollitavad

– kokkulepet kinnitav kohtuotsus ei ole sisuliselt vaidlustatav

+ karistuse riskid maandatud

+ kiire ja odav

(+ süüdimõistmisel põhikaristusest 1/3 maha. Seadus seda otseselt ette ei näe, kuid karistuse kokku leppimisel oleks arusaamatu, kui isiku suhtes, kes loobub õigeksmõistva kohtuotsuse võimalusest ei kohalduks lühimenetlusest (kus ta sellest ei loobu) tulenev “boonus”)

Käskmenetlus. Menetlusliik, kus kohus lahendab asja kirjalikult. Sobiv välismaal töötavale inimesele, kes ei soovi kohtuistungi pärast Eestisse tulla.

Käskmenetluse plussid ja miinused:

– kohtuotsus saab olla vaid süüdimõistev

+ prokurör ei saa kohtuotsust vaidlustada

+ ebasobiva kohtuotsuse korral võimalik taotleda asja lahendamist üldkorras

+ ainus menetlusliik, kus kohtuistungit ei toimu

+ kiire ja odav

Kiirmenetlus. Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette võimaluse lahendada asju eriti kiirelt, seda kas üld-, kokkuleppe-, kuid enamasti lühimenetluse korras. Eile õhtul panid toime kuriteo, täna hommikul kuulame Sind üle ja juba lõuna ajal on kohtuistung.

Kaitse seisukohast on raske näha põhjuseid, kuidas kiirustamine ja sellest tulenev vigade oht, samuti ajaline kitsikus mistahes mõistlikuks kaitsetegevuseks (kuidas võiks toimuda kaitse seisukohast oluliste tõendite hankimine tingimustes, kus kahtlustatav on kinni peetud ja aega selleks mõned tunnid) võiks olla tegelikult kompenseeritud sundraha osalise vähendamisega kohtu poolt. Kiirmenetlus on oma sisult analoogiline sellega, kui lähete arsti juurde ja palute tal operatsiooni teha kümme korda tavalisest kiiremini, et teenus ainult veidi odavam oleks.

Kiirmenetluse puhul kiputakse ekslikult arvama, et sellega kaasaminek kergendab karistust. Kiirus karistuse mõistmisel võrreldes lühimenetlusega tegelikult mingisugust täiendavat eelist ei anna ja karistuseks võib olla ka reaalne vangistus.

Kiirmenetluse plussid ja miinused:

– sisuliseks kaitsetegevuseks väga napid võimalused!

– kiirustamisest tulenevate vigade oht!

+ kohus vähendab osaliselt sundraha

+ ülikiire ja odav

Tihti pakub uurija juba kohtueelses menetluses võimaluse mõnda menetlusliiki (nt lühimenetlust) taotleda, kuid oluline on silmas pidada, et tehtud valikuid menetlusliigi osas saab hiljemalt maakohtus (kuid mitte hiljem) enamasti muuta ja seda tuleks ka teha, kui olukord on muutunud. See on üks koht, kus ei maksa lasta end segada moraalipõhimõtetest (aumees jääb oma sõna juurde), sest kriminaalmenetluse reeglid näevad õiguse meelt muuta otsesõnu ette.

Tavakodanik vajab kriminaaladvokaati veel rohkem kui “pahad poisid”

Alles poole menetluse pealt kaitsja kohuseid täitma hakates näen sageli, et ennast kohtueelses menetluses ise kaitsnud inimeste tehtud valikud ja saavutatud tulemused ei ole parima võimaliku kaitse seisukohast optimaalsed. Kui tunnen huvi, miks just kriminaalasjas amatöörina politsei ja prokuratuuri kui professionaalidega rinda pistetakse, ei ole vastus viide kõhnale rahakotile (kriminaalasjades antakse soovi korral alati riigi poolt määratud kaitsja), vaid “ma ei vaja advokaati, sest ei ole midagi valesti teinud” või “mul ei lähe kaitsjat vaja, ega ma kurjategija ole”. Karistusõigus ja kriminaalmenetlus on õigusnormistiku “nišitooted”. Kuni need meid isiklikult ei puuduta (mida nad enamasti ju ei tee), suhtume neisse ükskõikselt. Kurjategijad peavad saama oma palga ja ilmselt riik on selle eest kuidagi hoolitsenud. Detailid meid ei huvita ja rohkem me sellest maailmast ei tea. Ometi on rida kuriteokoosseise, mille täitmine on põhimõtteliselt igapäevaeluliselt mõeldav. Kuriteod ei ammendu sugugi vaid varguse, vägistamise ja tapmisega. Tüüpilised on kergemas vormis vägivald (tegid “füüsilise noomituse” kodanikule, kes üritas Sinu autolt rattad varastada või kes Sinu tüdruksõpra solvas?), liiklusõnnetused (kaotasid roolis hetkeks tähelepanematu ja tulemuseks oli raskete tagajärgedega avarii?). Võib-olla tõstsid oma korterist välja üürniku, kes üüri ei maksnud ja keda paari viimase kuu jooksul isegi telefoni ja e-posti teel kätte ei saanud. Kõik eelnimetatud teod võivad hetkel kehtiva seaduse kohaselt kuriteo koosseisu täita ja tuua kaasa kriminaalasja alustamise Sinu suhtes. Sa ei pea selleks olema paadunud kriminaal, et kriminaalmenetlusest puudutatud saada. Kuna tavakodanik ei tunne kriminaalmenetlust (erinevalt varem karistatutest, kellel on isiklik kogemus), ei käitu ta tihtipeale enda huvide eest seismisel tõhusalt. On mõned tegurid, mis just nn korraliku kodaniku puhul töötavad tema vastu.

  • Lähtumine moraali-, mitte õigusnormidest

Moraali ja õiguse eristamine on õigusteaduskonna programmis üks esimestest teemadest, sest on oluline mõista õiguse spetsiifilisust erinevate sotsiaalsete reeglite hulgas. Kui Sa jurist ei ole, ongi moraalne kompass kergesti ainus suunanäitaja.

Mida parem lastetuba, seda vähem tasub kriminaalmenetlusse sattudes tugineda sisetundele. On rida põhimõtteid, mis hea kasvatuse osas ja kriminaalasjadega seoses risti vastupidiselt toimivad. Mõned näited:

“Julged teha, julge ka tunnistada.” Hea põhimõte pahandust teinud lapsele, aga kriminaalmenetluses on täiesti ametlikuks, lausa põhiseaduses sätestatud reegliks vastupidine: Sa ei pea enda vastu tunnistama.

“Aga tema tegi ka …”. Lapsena võis Sinu süü olla väiksem, kui naabermaja laps oli konkreetse pahanduse idee autoriks. Kriminaalmenetluses võib kellegi teise kaasatus tunduda süüd kergendava asjaoluna, aga karistusseadustiku kohaselt on see hoopis rakendavaks asjaoluks (grupis sooritatud kuritegu).

Keegi ütles mulle kunagi, et uurija oli nii meeldiv ja lihtsalt pidi talle ära selgitama, mis ja miks, et ta ei peaks kahtlustatavat halvaks inimeseks. Menetleja oma aastatepikkuse kogemuse ja saja erineva asjaga kindlasti ei rõõmusta ega kurvasta, mis iganes valikuid Sa oma asjas teed. Ainus, kes ennast halvasti tunneb, oled Sa ise.

  • Menetluse pikema perspektiivi mittearvestamine.

Eriti menetluse alguses juhib kahtlustatavat soov, et ebameeldiv olukord, kus ollakse, paremal juhul kogu menetlus, juba lõpeks.

Kriminaalmenetlusele allutatud olla ei ole meeldiv: uudis, et oled kahtlusalune, ülekuulamine akendeta ruumis, võimalik vahistamine, jne. Loomulik soov on, et see kõik kiiresti lõppeks ja valmisolek vastavalt tegutseda.

Täitsa võimalik, et uurijagi sellele uisa-päisa rapsimisele kaasa aitab. Võib-olla ta ütleb, et süü tunnistamisel oled õhtul juba oma kodus, aga muidu peab prokurörilt küsima, mis edasi saab – viidates vahistamise võimalikkusele.

Kiiruse seadmine esikohale ei pruugi lõpptulemust silmas pidades olla parim mõte, ükskõik, milline on kaitsepositsioon. See kehtib ka süü tunnistamise soovi korral.

Oletame, et olidki kakluses ja annad nüüd selle kohta ütlusi. Vastad ausalt, et tõesti lõid teist osalist. Samal ajal ei pruugita Sinult isegi küsida, et kas teine ka lõi, mistõttu lõpptulemusena ununeb midagi väga olulist, näiteks et teine lõi tegelikult esimesena. Kui see aga esmaülekuulamisel protokollist välja jääb, siis hilisemas faasis peetakse meelde tulnud asjaolusid Sinu ennast õigustavaks valetamiseks. Aga Sa muidugi ei tea seda.

Ka juhul, kui kaitsed end väitega, et olid küll joobes, aga roolis istus tegelikult sõber, võid enne selle versiooni esitamist unustada, et suurel ristmikul võis olla kaamera ja pilt kõneleb rohkem kui tuhat sõna.

Kriminaalasjad lõpevad harva kiiresti ja Sinu halvad valikud pöörduvad vääramatult Sinu vastu. Harjutamise võimalust ei anta ja mäng läheb lahti ootamatult. Kaitseadvokaat saab just varases menetluse faasis kõige rohkem abiks olla.

Kui palju maksab advokaadi abi?

Raha advokaadi jaoks

(uuendatud 29.05.2015)

Kui seda lugema juhtud, oled oletatavasti eraisik või (väike)ettevõtja, kelle jaoks on oluline, kui palju vajaminev advokaadi õigusteenus maksma läheb ja kes soovib oma õigusasjade edukust reguleerida ka ressursside õige kasutamisega.

Õigusabi tegeliku kulu ennetaval hindamisel tasub mõelda järgmistele asjadele.

Tähtis ei ole ainult tunnihind!

Kui õigusabi otsijad advokaadibüroosse helistavad, on enamasti ainsaks huvi pakkuvaks küsimuseks, kui suur on advokaadi töö tunnihind. Saanud selle teada, jutt kas jätkub või lõpeb kohe.

Ilmselt eeldavad õigusteenuse tellijad, et on olemas ühene standard selle kohta, kuidas õigusabi osutatakse ja kui palju mingi töö eest saab tasulisi töötunde küsida. Sel juhul määraks tõepoolest tunnihinne advokaadi töö lõppmaksumuse. Ainult et … see eeldus on täiesti vale.

Advokaadil on väga suur “loominguline vabadus”, kuidas oma tööd teha ja tehtava mahust sõltub muidugi ka tasu suurus. Erinevus on büroode lõikes mitmekordne ja küsimus ei ole ainult tunnitasu määras. Advokaadid võivad olla väga head müügimehed.

Mina arvan, et enamasti kehtib õigusabiasjades hästi 80/20 põhimõte, st keskendudes õigusabis 20% kõige olulisemale, saad enamasti (80% juhtudel) optimaalse tulemuse. Vahendite nappuse korral on eriti kriitiline tabada just seda 20% ja mitte tegeleda ülejäänuga.

Teisisõnu: kui eristada täpselt tulemuse suhtes kriitilised tegevused (20%) ja jätta tegemata “võib-ju-kah” asjad (80%), on tulemuseks väga kasulikud õigusabiprojektid. Mõnel juhul (nt vaidlus ülekaaluka vastasega) on see ainus viis asjale läheneda.

Osad advokaadibürood on põhiklientide vajaduste ja võimaluste kohaselt harjunud pakkuma õigusabis mitte 20%, 40%, 60% või 80% vaid ainult 100% kõikvõimalikest tegevustest (“teeme oma tööd väga põhjalikult ja selleks kulubki palju aega”). Teised on valmis tegema kõige mõistlikuma ja vajalikuma ka piiratud võimaluste tingimustes.

Praktikas ei ole ma leidnud kinnitust eeldusele, et olgugi osadel büroodel kõrgemad tunnihinnad, on nad selle võrra efektiivsemad –  teevad viie minutiga ära töö, mis mõnes teises büroos võtaks tunde. Kohtuistungi aeg kulub niikuinii kõigi jaoks võrdselt.

Millises vahemikus tunnitasud liiguvad?

Kuulen mõnikord, et eks nende advokaatide tunnihinnad on kõigil enam-vähem samad. See ei pea paika. Kui riigi õigusabi osutava advokaadi tunnitasu on alates 01.10.2014 40 € (+käibemaks), siis turu tipp on üle 200 € (+km). Vt näiteks Riigikohtu lahendit 3-1-1-37-14, kus advokaadi käibemaksuga tunnihinnaks on 246 €.

Seega on erinevus odavaima ja kallima vahel üle viie (!) korra.

Võrrelda saab võrreldavat

Enne valiku tegemist veendu, et kandideerivad teenused ja hinnad on võrreldavad.

Kas teenus on samaväärne? Alusta sellest, et jurist ja advokaat ning nende teenused ei ole üks ja seesama. Kui teenust pakub advokaat, siis kas see on vandeadvokaat (versus vandeadvokaadi abi), milline on ta varasem kogemus sarnastes asjades?

Tunnihind ≠ kokkuleppetasu. Korduvalt on juhtunud, et potentsiaalne klient nt 1000 € projektipakkumise (st tasu kogu töö eest) peale vastab, et läheb hoopis advokaadibüroosse see ja see, kuna nende tunnihind on ainult 150 €. 150 € on tõesti väiksem summa kui 1000 €, aga kes ütles, et kohtuasi saab ühe või isegi kümne tunniga lahendatud. Erinevatest büroodest fikseeritud kokkuleppetasu pakkumiste küsimine on ainus viis tasusid tegelikult võrrelda.

Käibemaksuga või ilma? Hinnapäringute puhul tasub täpsustada käibemaksu sisaldumist / mittesisaldumist hinnas, kuna vahe on olulised 20%. Eriti just eraisikutele pakkumisi tehes on mõnikord kombeks rõhutada käibemaksuta hinda (summad on niikuinii keskmise inimese jaoks päris suured). Hiljem selgub, et “loomulikult” lisandub käibemaks.

Kui palju võidu korral välja mõistetakse?

Kohtumenetlustes kehtib põhimõte, et kaotaja maksab enamasti võitja kulud. Siin on aga täiendavaks piiranguks, et kohus hindab õigusabi tasu mõistlikkust ning võib hüvitatavat summat vähendada. Kui palkad advokaadi kohtu poolt aktsepteeritust kõrgema hinnaga või tehakse Sulle põhjendamatut või ülemäärase ajakuluga tööd, maksad liigse ka protsessi võites oma taskust. Hüvitatav õigusabitasu võib sõltuda ka tehtud töö sisulisest kvaliteedist, nt mil määral hindab kohus kaebemenetluse argumendid põhjendatuks, mil määral otsus neil põhineb (Riigikohtu lahend 3-1-1-63-14).

Riigikohtu halduskolleegiumi hiljutises lahendis vähendati hüvitatavaid kohtukulusid tegelike kuludega võrreldes u 31 000 € võrra (44,5 tuhandelt eurolt 13,5 tuhandele eurole) – st 2/3 kuludest loeti põhjendamatuks.

Mõned näited, milliseid tunnihindasid kohtud mõistlikuks on pidanud:

  • tsiviilasjades 130 € + KM (Riigikohtu lahend 3-2-1-91-13). Viidatud asjas sooviti hüvitamist tunnihinna 174 € + KM = 208,80 € alusel, kuid kohus pidas seda ülemääraseks. Reas lahendeis peetakse mõistlikuks tunnihindasid vahemikus 100-130 € + KM. Keerulisemates vaidlustes on kohtud põhjendatuks pidanud 153 € + KM = 183,60 € tunnihinda (Riigikohtu lahend 3-2-1-115-14).
  • kriminaalasjades 110 € + KM (Riigikohtu lahend 3-1-1-66-12). 05.06.2014 tehtud lahendis väärteomenetluses (Riigikohtu lahend 3-1-1-32-14) aktsepteeris Riigikohus tunnihinda 120 € + KM ja on raske näha, miks see ei peaks kohalduma nüüd ka kriminaalasjades. Siiski esineb siin kõikumist juhtumite lõikes, st trend ei ole üheselt kasvav. Näiteks jälitustegevust puudutavas määruskaebemenetluses on Riigikohtu arvates mõistlik käibemaksuga tunnitasu 140 € (= 116,67 € + km) (Riigikohtu lahend 3-1-1-37-14).

Advokaadi tunnihind võib olla Sinu valikul kas üle 200 € või siis oluliselt väiksem.

Tasu ei tohi olla liiga madal!

Hinnakauplemisega ei tasu liiale minna, kuna liiga odava hinna eest saadakse paratamatult kehv kaup.

Kuulsin hiljuti, et keegi oli palganud endale kaitsja ühes avalikkusele huvipakkuvas kriminaalasjas. Kaitsja (arvatavasti jurist, kes ei kuulu Eesti Advokatuuri) olevat olnud nõus kogu protsessi ära tegema 600 € eest. See ei ole iseenesest väike summa, aga kriminaalasja materjal oli üle kahekümne toimikuköite ja planeeritavate istungite arv väga suur.

Kui kaitsja saab oma töö eest brutotasu ca 5 € tunnis, ei ole enam inimest, kes oleks motiveeritud häid tulemusi saavutama.

Kuritöö, kuid mitte ainult karistus: mis kaasneb kuriteos süüdimõistmisega

Kas raha või käerauad?Kui Dostojevski avaldaks oma kriminaalse pealkirjaga teose kaasaegses Eestis, võiks raamatu nimeks olla “Kuritöö ja karistus(ed), hulk raha, mis tuleb maksta ning muud kaasnevad ebameeldivused”.

Nimelt ei ole kuriteos süüdimõistmisega kaasnevaks negatiivseks tagajärjeks ainult karistus ise. Võib vabalt juhtuda, et nende teiste, karistuseks mitteolevate tagajärgede mõju on koormavam kui karistel endak.

Karistus- ja karistusmenetlusõiguses väljendub tõusva trendina arusaam, et ka süüdimõistetud peavad oma võla ühiskonna ees (vähemalt osaliselt) maksma sarnaselt kõigi teiste võlgnikega – rahas.

Millised on negatiivsed tagajärjed, mille kuriteos süüdimõistmine kaasa toob?

1. Karistused ja mõjutusvahendid

  • Põhikaristused: rahalist karistust ja vangistust teavad kõik. See, et karistada saab ka juriidilisi isikuid, on vähem teada, aga kui karistatakse, on üheks võimaluseks sundlõpetamine.

Vangistusi saab “pehmendada”, mõistes neid osaliselt või täielikult tingimuslikuna, asendades neid tasuta tehtava üldkasuliku töö või elektroonilise valvega.

Rahalise karistuse puhul seob seadus selle suuruse isiku varalise olukorraga selliselt, et mida paremal järjel ollakse, seda suurem on ka raha, millest tuleb riigi kasuks loobuda. Idee kohaselt ole nii rikas kui tahes, rahaline karistus peab valusalt kukru pihta lööma.

Rahalise karistuse osas on samuti võimalus kohaldada seda tingimuslikult: raha kuulub tasumisele vaid siis, kui katseaega edukalt ei läbita.

  • Lisakaristused ja muud mõjutusvahendid:
    • teatud õiguste äravõtmine: sõiduki juhtimise õigus, relvaluba, jahipidamisõigus, loomapidamise õigus. Elukutselise autojuhi jaoks on sõiduki juhtimise õiguse kaotamine (mis teatud liiklusrikkumiste korral on praktikas automaatne) ilmselt peamine süüdimõistmisega kaasnev sanktsioon, kuigi see on ainult “lisa” karistus.
    • keelud edasiseks tegevuseks: ettevõtluskeeld, ametikohal töötamise keeld. Täiendavad keelud tulevad lisaks karistusõiguse väliselt. Nt mitmetel õigusega ja õiguskaitsega seotud ametitel töötamine ei ole (mõnel juhul vaid tahtlikus) kuriteos süüdimõistmisel võimalik: kohtunik, advokaat, politseiametnik, isegi turvatöötaja. Juriidiliste isikute puhul on teatud tegevusaladel tegutsemise võimalus seatud sõltuvusse karistatuse puudumisest.
    • rahaline karistus, kui põhikaristuseks ei olnud rahaline karistus, saab raha küsida teatud juhtudel lisakaristusena.
    • Eestis elamise õiguse kaotamine (Eestist väljasaatmine): puudutab välismaalasi, sh isikuid, kes elavad Eestis, ent on võtnud Venemaa kodakondsuse.
    • laiendatud konfiskeerimine: riik ei võta süüdimõistetult ära ainult kuriteo vahendid ja sellega seoses saadu. Teatud tingimustel tuleb süüdimõistetul tõendada ka oma muu vara legaalset päritolu, et sellest mitte ilma jääda.

    Lisakaristusi ja mõjutusvahendeid on lisaks mainituile veelgi. Kui seadus näeb põhikaristuse osas kohtule kohustuse valida ja kohaldada vaid ühte, siis lisakaristuste osas lubab seadus rakendada üheaegselt mitut karistust.

2. Menetluskulud

Kuriteos süüdimõistmine ei piirdu karistusega, vaid igal juhul tuleb lisaks kukrut kergendada. Sealhulgas tuleb kanda järgmised kulud:

  • sundraha: sõltuvalt kuriteo raskusest 1,5 või 2,5 miinimumpalka (hetkel 480 või 800 eurot).
  • kaitsjatasu: isegi riigi poolt saadud nn tasuta advokaat (rääkimata valitud kaitsjast) ei ole süüdimõistmisel tegelikult tasuta, vaid tuleb süüdimõistetul kinni maksta. Määratud kaitsja tasu on hetkel kehtivate tariifide järgi 40 eurot / h + käibemaks.
  • ekspertiisikulud: ekspertiisid on kallid. Kohus aktsepteerib süüdimõistetu kohustusena hüvitada ka väga suuremahulisi ekspertiise, isegi kui need süüstavaid tulemusi ei anna. Tuleb ette, et hüvitamisele määratud ekspertiisikulu ületab rahalist karistust ennast mitmekordselt.

3. Tsiviilhagi

Sõltumata sellest, kas jääda või mitte süüdi kuriteos võib juhtuda, et kellelgi on põhjust esitada süüdi- või õigeksmõistetu suhtes varalisi nõudeid. Kriminaalmenetluses hagi esitades on nõudja eeliseks riigilõivu tasumisest vabastamine, prokuröri kui elukutselise juristi toetus nõude esitamisel, aga praktikas ka veidi väiksem kriitilisus, mida kohus nõuete lahendamisel võrreldes tsiviilkohtuga ilmutab. Kõik need tegurid suurendavad tõenäosust, et nõue esitatakse ja rahuldatakse.

4. Märk külge kogu eluks

Häbimärgistamist füüsilises mõttes küll ei ole, kuid info vaba kättesaadavus ja kiire liikumine täidavad häbimärgistamise eesmärgi isegi paremini.

Kriminaalasjades tehtud kohtuotsused on avalikud ja Riigi Teatajas (näiteks inimese nime või isikukoodi järgi) otsitavad. Süüdimõistetul võib ilmselt tekkida ja tekib probleeme Eestis töö leidmisega, eriti kui kriminaalasi pälvib meedia tähelepanu.

Nagu näha, on olemas rida väga häid põhjused, et tegutseda oma kriminaalasjas tõhusalt, kuriteos süüdimõistmist ja sellega kaasnevaid ebasoodsaid tagajärgi võimalusel vältides või minimeerides. Hea algus on palgata advokaat.

Kümme käsku koostööks advokaadiga

Kui jumal oleks andnud Moosesele kümme käsku koostööks advokaadiga (eriti kriminaaladvokaadiga!), võinuks need olla järgmised:

  1. Sa pead andma oma advokaadile teada absoluutselt kõik, mis oluline. Oletan, et Sa ei ole jurist või vähemalt konkreetse õigusvaldkonna asjatundja ega tea lõpuni, mis võib olla õiguslikult oluline. Just seetõttu ära hakka advokaadi eest ise asju ära otsustama ja tegutse põhimõttel, et vähimagi kahtluse korral edasta informatsioon igaks juhuks ikkagi. Kogemusest ütlen, et tihtipeale ei pruugi see või teine asjaolu tõesti konkreetses asjas rolli mängida, aga see selgub väga kiiresti. Seetõttu rääkimata jätmisega kulude säästu (või mis see kaalutlus olla võiks) ei kaasne.
  2. Sa pead halvad uudised advokaadile kõigepealt ja tegelikkust ilustamata ära rääkima. Oled allkirjastanud endale kahjuliku dokumendi? Panid toime õigusrikkumise ja keegi nägi seda pealt – keegi, kellel ei ole nägemisega probleeme ning kes teab, kus Sa elad. Ei ole midagi hullemat, kui anda protsessuaalsele vastasele võimalus võimalikult ebasobival ajal ebameeldivate üllatustega lagedale tulla, purustada ilmsete riskidega mittearvestav naiivne positsioon ja näidata nii Sind kui Su advokaati idiootidena.
  3. Sa võid erandina jätta mõne asja enda teada. Üheks vähestest juhtudest, kui see erand kehtib, on kui kavatsed eitada kuritegu, mille oled tegelikult toime pannud. Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 21(2) keelab advokaadil esitada kohtule teadvalt ebaõiget teavet. Ära pane advokaati valima kutse-eetika nõuete ja Sinu huvide vahel. Sa ei pea otse ütlema, et tegelikult istusid autoroolis Sina ja olid vahetult enne ära joonud pool liitrit viina. Samas puudub igasugune mõte salata, et autos Sa olid, politsei Sind kinni pidas ja vereproovi andma Sind viidi, kui see kõik on niikuinii dokumenteeritud. Samuti ära eita, et see kõik toimus kesklinnas, võimalik, et kaamerate vaateväljas.
  4. Sa ei tohi oma advokaadile valetada. Kui pead vajalikuks jätta midagi enda teada, siis vähemalt ära esita tõe pähe teadvalt ebaõigeid fakte. Ära ütle, käsi südamel, et Sina ei olnud roolis, kui see ei pea paika. Parem jäta üldse vastamata.
  5. Sa annad informatsiooni või muu endapoolse panuse advokaadile viivitusteta. Su tõendid veedavad tõenäoliselt niikuinii tööpäeva-paar advokaadi lauanurgal või inbox’is. Kui menetlustähtaeg tiksub, on Sinust tingitud lisaviivitused kurjast. Saan mõnikord kõnesid inimestelt, kellel on vaja kahe päevaga  (kuigi kaebetähtaeg on 30 päeva) midagi kuhugi kaevata ja tihti ei ole võimalik just kohe kukkuva tähtaja tõttu neid aidata.
  6. Kui on, edastad Sa oma jutu kinnituseks tõendid. Kui advokaat Sinu väidetes ei kahtle, siis vastaspoole advokaat, prokurör ja kohus teevad seda kindlasti. Edasta tõendid võimalusel elektrooniliselt – kaasaegsed advokaadid ja menetlejad käitlevad infot just nii.
  7. Sa peab tegutsema vastavalt advokaadi soovitusele. Uskuge, on olemas inimesi, kes nõuavad advokaadilt paaniliselt nõu oma kriiside lahendamiseks … et siis talitada risti vastupidi või jätta vajalik õigel ajal tegemata (millest piisab tavaliselt enam kui küllalt, et õigusabiprojekt nurjata). Aga tõesti: kui advokaat ikka ütleb, et kohtusse tasub panna selga pikkade varrukatega särk, siis tõenäoliselt on seal keegi, kellele Su tätoveeringud ei meeldi. Kui midagi olulist on kaalul, jäta isetegevus.
  8. Sa täidad oma advokaadiga sõlmitud kokkuleppeid. Kui advokaat ei ilmu määratud päeval ülekuulamisele või ei täida lubadust saata kaebus siis ja siis kohtusse, oled Sa hädas. Respekteeri oma advokaati vastu: anna teada, kui hilined või tuleb edasi lükata, maksa oma arved vastavalt kokku lepitule, ära proovi kokkuleppeid muuta pärast seda, kui oled töö juba kätte saanud.
  9. Sa hoiad koostöö üksikasjad salajas. Kliendil tehniliselt vaikimiskohustust ei ole, üksnes advokaadil. Kuid mis kasu on advokaadi vaikimisest, kui Sina oma asja tugevused ja nõrkused Facebook’i üles laed? Konfidentsiaalsusel on mingi põhjus, eks.
  10. Sa säästad raha ainult “jalgade töölt”. Advokaat ei saa anda olulises küsimuses pädevat nõu vaadates ainult Sulle olulise lepingu punkti 23.14(a). Ma ei ole veel kogenud, et mittejuristist kliendi ettevalmistatud lepinguprojekt aitaks tööaega säästa võrreldes olukorraga, kui teen selle algusest peale ise. Aga oma toimiku koopia saad Sa tõesti ise Tartust Tallinnasse ära tuua, vaata ainult et kõik lehed olemas oleksid.

Ressursid õigusvaidluses: mida on vaja eduks peale õiguse enda?

Oled saanud selgusele, et Sul on piisavalt alust oma õiguse teostamiseks? Palju õnne, väga oluline etapp on läbitud. Paraku võib juhtuda, et see, kellelt midagi nõuad, ei tunnista Sinu õigust ja soovitud muudatust tegelikus elus aset ei leia. Pead hakkama tegutsema, et oma seni vaid paberil olev õigus maksma panna.

See nõuab erinevat laadi investeeringuid, sest vaja läheb järgmisi ressursse.

Raha

Raha läheb vaja laias laastuks kolmeks kuluartikliks:

  1. Õigusabi kulud. Tõsisema õigusvaidluse puhul Sa ilmselt kasutad asjatundja abi. Kui Sul piisavalt raha ei ole ja Sa ei suuda õigusnõustajat kokkuleppel leida (ka advokaadid võivad asja perspektiivi olemasolul Sinuga riski jagada, sh tulemustasu kokkulepped, maksetähtaegade ajatamine, jms), proovi taotleda riigi õigusabi.
  2. Muud menetluskulud. Kohtusse pöördumisel on seadusega kehtestatud riigilõivud, kautsjonid. Vaja võib minna nt tõlki, eksperti.
  3. Teiste menetlusosaliste kulud. 100% kindlaid asju esineb harva ja kaotuse risk tuleb projekti enamasti sisse arvestada. Kui kaotad, maksad enamasti kõigele lisaks teise poole kulud.

Raha puhul on oluline selgitada välja, kui palju tasub konkreetsesse vaidlusse tegelikult investeerida, arvestades saadava väärtust. Kui nõuame 10000 € ja võidu korral hüvitatakse meile maksimaalselt 4470 €, ei ole ilmselt mõttekas kulutada vaidlemisele 25000 €. Jättes asja sinnapaika kaotaksime 10000 €, võites kaotaksime rohkem: võit ei olekski enam võit, vaid kaotus. Kui mängus on aga enam kui konkreetne rahasumma (nt emotsioonid, soov näidata ettevõtte põhimõttekindlust võlglaste suhtes või vajadus saada selgus äriks olulise õigusnormi tõlgendamise osas) võib vaidluse väärtus olla suurem ja kulutatud summa ennast täielikult õigustada.

Ressursid mõjutavad ka asja tulemust. Kui Sinu vastaseks on suurfirma oluliselt suuremate materiaalsete võimalustega, võib juhtuda, et nende 100-leheküljelistele menetlusdokumentidele (koos sama hulga lisadega) vastamine ühel hetkel ressursid sööb ja positsiooni kaitse tugevus menetluses saab kannatada. Kuna menetlused on järjest enam võistlevad (kohtunik otsustab esitatud info põhjal, mitte ei ole määratud nõrgemat poolt kaitsma nagu advokaat), võib õiguse kaitse saada kannatada, kuni õiguse kaotamiseni välja. Seda tuleb arvestada ja miks mitte pidada ülekaaluka jõuga hoopis partisanisõda.

Finantse tuleb enne vaidlust planeerida. Mul on hiljutine kogemus, kus ressursside poolest pigem eelisseisundis hageja jõudis pärast mitmeid ilmseid eksimusi ressursside majandamisel niikaugele, et oli kohtus ilma advokaadita. Ta ei olnud valmis vaidlusse enam sentigi lisaks panustama. Et mitte sarnasesse olukorda sattuda, soovitan järgmist:

  • vali õiged “hobused” kohe alguses ja ära raiska raha ebasobiva õigusnõustaja hilisema vahetamise peale. Kui Sul võib kasvõi tulevikus minna vaja advokaati, mõtle, kui palju mitteadvokaadist juristiga alustamine Sulle tegelikult säästab. Samas ära pinguta üle, vaid vali oma võimetele vastav koostööpartner. Kui pärast esimest arvet esindajat vahetama pead, on midagi valesti läinud
  • selgita välja kogu projekti (sh kohtueelse, maakohtu, ringkonnakohtu, Riigikohtu menetluse) maksumus, mitte advokaadi tunnihind. Kui nad on varem kohtus käinud (nad ikka on, eks?), oskavad nad seda hinnata. Sa ei taha, et raha edasikaebamiseks enam ei jätkuks ja erinevalt poolt pakkumisi küsides on võrreldav vaid projekti tervikmaksumus
  • ära arvesta (eriti tsiviilasjades) investeeritud raha kiire tagasisaamisega. Kohtuasjad võtavad aega
  • tunne muret, kuidas tagada protsessuaalse vastase maksevõime ka pärast vaidlust
  • hoia ressursimajandusel jooksvalt silma peal ja katsu olla oma vastasest selles osas natuke parem.

Eelnevaga seoses ei soovi ma panna kedagi loobuma oma õiguste kaitsest, üksnes soovitan tegutseda mõtestatult. Vaidlusele võib kulutada ükskõik, kui palju raha või siis ainult murdosa sellest, keskendudes vaid olulisele.

Emotsioonid

Raha ei ole siiski ainuke ressurss, mida vaja läheb. Lisaks tuleb arvestada emotsionaalse kuluga, mille määr sõltub vaidlusest. Suurettevõtte või avaliku võimu jaoks on sel ressursil reeglina vähem tähendust kui väikeettevõtja või eraisiku jaoks, kelle jaoks vaidlusküsimused on sageli isiklikumad.

Närvirakke võib kulutada:

  • kohtuotsuse ootamine või menetluse kestus. Mõtleme Andrus Veerpalu peale, kelle maine ja sportliku pärandi suhtes kriitiline dopingusaaga lahenes kaks aastat pärast algust ning otsuse tegemine lükati korduvalt edasi
  • menetluse vaheetapid, kus juba esimese astme kohtust kättesaadud võidud apellatsioonimenetluses uuesti küsimuse alla seatakse, või esmased ebasoodsad lahendid. Või siis kompromissiläbirääkimised, mis peaaegu sihile jõuavad, siis aga mõne väikese küsimuse taha takerduvad … mõnel juhul korduvalt
  • menetluses osalemine ise, nt menetlejate ebasõbralikkus kõnes ja kirjas.

Muidugi, kui vaidlus lõpuks edukalt lõpeb, juuakse ka vahuveini.

Aga kui ressursse ei ole?

Kui raha ei ole või närvid ei kannata pingelist kohtuvaidlust, tuleb leida muid lahendusi: loodetavasti ei löö Sa käega, vaid proovid müüa nõude “kahjumiga” kellelegi teisele või leida kompromissi. Parem pool õigust käes, kui terve ainult paberil.

Kas Sul on “case”?

Kuum või jahe keissÕigusi on võimalik teostada erinevatel viisidel, kuid nende kõigi puhul peab nõudekirja, kahjunõude, kaebuse, apellatsiooni, vms esitamiseks juriidiliselt alust olema. Teisisõnu, Sul peab olema case, see on iga õigusprojekti puhul A ja O.

Millest koosneb case?

Teooria on lihtne: case koosneb kahest elemendist:

1. Asjaolud. Nende all peame silmas tegelikult olemas olevaid (õiguslikku tähendust omavaid) fakte, reaalses elus toimunud või toimuvaid sündmusi. Keegi sõitis kellegi auto mõlki, keegi sai lapsevanemaks, keegi esitas kuhugi mingisuguse taotluse, kellegi saak ikaldus, jne.

Asjaolud ei ole kirjas seaduses (õigusnormis), need eksisteerivad meid ümbritsevas tegelikkuses. Nii ei ole võlaõigusseaduse § 396 lg-s 1 toodud laenulepingu definitsioon (sh seal nimetatud „laenuandja“, „laenusaaja“ ja „laen“) asjaolu, vaid õigusnorm. Konkreetne sõlmitud „laenuleping nr 123456“ ja selles sisalduvad kokkulepped aga on asjaolud.

Vaid vähestel asjaoludel on meie elus õiguslik tähendus ja juristi kunst on need üles leida.

2. Õigusnorm. See on säte välislepingust, seadusest, valitsuse, ministri, valla või linna määrusest või muust õigusaktist, millest tulenevalt kaasnevad teatud asjaolude esinemisega kindlad kohustuslikud tagajärjed.

Õigusnorme ei saa käega katsuda, nad ei eksisteeri reaalselt meie ümber, vaid üksnes õigusaktides. Õigusaktid leiad Eestis enamasti internetist (vt Riigi Teataja).

Arvesse lähevad õigusnormidena vaid nn ametlikult kehtestatud normid. Eetiline „kuldreegel“, igapäevaelu tavad jms tähendust ei oma. Mõnel juhul võivad need (nt mingi valdkonna tavad) siiski olulised olla, kuid sellisel juhul leidub ka õigusnorm, mis sellise „olulisuse“ ette näeb.

Praktika seisukohalt tuleb veelkord  rõhutada, et kuigi sõlmitud lepingutes sisalduvad samuti kokku lepitud kohustuslikud reeglid (nt üürilepingutes sätestatakse sageli seadust dubleerides kohustus tasuda üüri), ei ole nende näol tegu mitte õigusnormide, vaid asjaoludega.

Juristid nende kahe elemendi kokku viimisega päevast päeva tegelevadki: teevad kindlaks asjaolud (hinnates tõendeid) ja kohaldades asjaoludega seonduvalt õigusnorme (viimaseid tõlgendades).

Asjaolude ja neid reguleeriva õigusnormi olemasolul on Sul õiguslik alus oma õiguste mingil moel teostamiseks. Kui kasvõi üks neist puudub, ei ole Sul õiguslikult midagi. Võid küll olla pannud toime väärteo tunnustega teo (on olemas asjaolud), aga kui selle eest karistuse ette näinud norm enam ei kehti (mille tõttu õigusnorm puudub), karistust ei järgne. Menetlejal puudub Sinu vastu case.

Nõustava juristi töö seisneb mõnikord mitte ainult asjaoludest õiguslike järelduste tegemises, vaid ka asjaolude kujundamises (nt olulise lepingu sõlmimist nõustades).

Mis seal keerulist on?

Lihtsale teooriale vaatamata ei ole õigusliku aluse hindamine tingimata kerge tegevus. Kas alustada sellest, et töötada läbi absoluutselt kõik eksisteerivad õigusnormid (sest muidu me ei tea, millised asjaolud võivad olla olulised) või sellest, et kulutada terve igavik ka kõige tähtsusetumate asjaolude kohta ammendava info kogumiseks (et teha kindlaks, millised võivad olla asjas olulised õigusnormid)?

Praktilise juura teeb keeruliseks elu ise, mis ei ole enamasti mustvalge: asjaolud, samuti õigusnormid kätkevad endas tõenäosust, et need on Sulle soodsad või ebasoodsad. Tulenevad õigused-kohustused võivad juba normist endast lähtuvalt olla üheselt kindlaks määramata või määratletud vahemikuna (nt karistuse määr või halduse diskretsiooniõigus).

Asjaoludega seoses on suurimaks probleemiks tõendite ebakindlus: kas nendest ikka piisab millegi olulise tõendamiseks. Nt kas kahest e-kirjast, kus räägitakse muuseas raha laenamisest ja selle tingimustest järeldab kohus õiguslikult siduva laenulepingu olemasolu. Kuni selleni välja, et kutsutud tunnistaja võib kohtus oma versiooni juhtunust diametraalselt muuta.

Õigusnormide kohaldamisel on raske hinnata keskmisi, mitteäärmuslikke juhtumeid (need on praktikas valdavad). Näiteks küsimus, kas 15-päevane tähtaeg on konkreetsel juhul mõistlik või mitte. Seadusest tähtaja osas tulenev kriteerium „mõistlik“ tähendab minule üht ja Sulle teist. Senine kohtupraktika võib olla, et kolm päeva on mõistlik, 60 päeva mitte. Mida nüüd arvata 15 päeva kohta?

Oskusi ja kogemust omades ning läbimõeldult tegutsedes on võimalik juhtumi õiguslikku “tugevust” mitte ainult ratsionaalselt hinnata, vaid mõnel juhul lausa oluliselt mõjutada. Selleks, et Sul ikka oleks case.

Kas, millal ja kuidas teha kompromiss?

Võta, jäta või kauple edasiEesti õiguses on täheldatav kasvav trend suunata vaidlejaid läbirääkimistele kompromisslahenduse leidmiseks. Lisaks ootuspärastele tsiviilvaidlustele puudutab see isegi kriminaalmenetlust, kus lihtsamad asjad saavad enamasti kokkuleppelise (kompromiss)lahenduse.

Kompromiss on õigusvaidluse lahendamise viis, kus õiguslikult ebaselge olukord klaaritakse läbi kokkuleppe, mitte ei jäeta kolmandast isikust õigusemõistja otsustada. Mida seoses kompromissiga silmas tasub pidada?

Kompromissi otsimine ei ole vabatahtlik. See ei ole muidugi rangelt võttes tõsi, kuna kedagi vägisi kokkuleppesse sundida ei saa. Samas, äritegevust ja tavaelulisi probleeme puudutavates tsiviilvaidlustes on poolte kompromissile suunamine menetlusseadusesse selgelt sisse kirjutatud ja kohtud seda poliitikat jõustavad. Küsimus ei ole kas, vaid millal kompromissi otsimisega tegeleda.

On ette tulnud, et veel enne esimest kohtuistungit kinnitab üks või teine pool kindlalt, et „terroristidega“ tema läbi ei räägi. Pärast seda, kui kohus on esimesel istungil „klassijuhatajana“ tegemata „kodutöö“ eest noominud ja „vigade parandamiseks“ tähtaja määranud (st istungi paar kuud edasi lükanud), tuleb ikkagi „terroristidega“ maha istuda.

Kompromissiläbirääkimised ei ole arutu lehmakauplemine. Kompromissile minek (täpselt nagu sellest loobumine ja kohtusse minek) on ratsionaalne otsus. Vaidlusasjad lahenevad (ükskõik, kas kohtus või kohtuväliselt) ühte või teist moodi teatud mõistuslikel põhjustel, mitte täringu veeretamise tulemusena.

Raha üle peetavas vaidluses määratleb optimaalse kompromissi tavaliselt vaidlusalune summa, alternatiivse kohtuvaidluse oodatud tulemus, täidetavus ja läbimise võimalus. Kui menetluskulud probleeme ei valmista, aega kohtumenetluse tulemust oodata on ja vastane on maksevõimeline, siis milleks vahetada peaaegu kindlat nõuet vabatahtlikult murdosa vastu sellest. Kui aga raha kohtus käimiseks ei ole (nt ettevõtjad riigi õigusabi ei saa), on olukord avatud väga erinevatele võimalustele, sest alternatiivset stsenaariumi ei ole.

Teatud olukorrad on kompromissiks justkui loodud, nt:

  • mängus on liiga palju ja riske tuleb igal juhul vähendada (ettevõtte jaoks pankrotiohtlikult suur rahaline nõue, karmi karistuse oht, vms). Kui enam öösel rahulikult magada ei suudeta, tuleb „terroristidega“ kokku leppida;
  • probleem on väike ja selle kohtulik lahendamine suhteliselt kallis, või mõni muu variant situatsioonist, kus mõlemad pooled alternatiivi teostumisel igal juhul kaotavad;
  • vaidlus on halvasti prognoositav, sh seal on mitmeid selge lahenduseta probleeme, ebakindlaid tõendiallikaid, vms;
  • üks pool on huvitatud ja teine saab pakkuda midagi, mida kohtus saavutada ei ole üldse võimalik.

Kasutage abiväge, sh kokkuleppe plusside ja miinuste hindamisel. Vastutustundlike juristide puhul kipuvad mõlemad pooled tihtipeale oma võimalusi kohtus veidi alahindama (et mitte süüa kliendi ees oma lubadusi), mistõttu tekib soodne pinnas kokkuleppe sünniks (mõlema oodatav osa tervikust muutub väiksemaks). Kui aga mõlemad pooled hindavad oma kohtuedu tõenäosust tervikuna üle (nt üks usub end võitvat 55% tõenäosusega, teine 70% tõenäosusega ja moodustub 125% tervik), siis seda tegelikkusest suuremat „pirukat“ ei olegi võimalik ära jagada.

Ideaalis osalevad läbirääkimistel nii vaidlusse kaasatud isikud kui ka nende juristid ja see aitab probleeme käsitleda ratsionaalselt ning ohjeldada emotsioone. Kui lihtsalt peate oma vastaspoolele kätega kallale minema, siis las klaarivad juristid omavahel.

Kompromiss peab kummalegi poolele midagi andma. Kompromissettepaneku puhul võib edule loota siis, kui suudate panna vastaspoole arvestatava valiku ette, peate looma huvitava alternatiivi asjade senisele oodatavale käigule.

Mõttetu on teha varatule inimesele ettepanek nõustuda 50000 euro koheseks tasumiseks 100000 nõudmise asemel, kuna kumbki neist nõuetest ei ole niikuinii reaalne (raha ei saa objektiivselt maksta ja pankrot on kindlasti odavam). Tehke aga ettepanek leppida kokku graafik 500 euro igakuise tasumisega ja asjal võib jumet olla.

Eduka protsessi nimel tuleb keskenduda olulisele, mitte nurjata võimalikku kokkulepet verbaalse vaenulikkusega või kõrvaliste küsimuste toomisega lauale.

Kompromissil on „parim enne“ tähtaeg. Praktikas hakkab silma tendents asuda tõsiselt kompromissi peale mõtlema alles siis, kui kohtuvaidlus on täie hoo sisse saanud. Mõnel on tarvis aasta otsa kohtus käia, selle jooksul naerda välja mitu teise poole kompromissiettepanekut, et jõuda lõpuks arusaamani, et kokkulepet siiski soovitakse.

Sagedaseks põhjuseks selliseks ebaratsionaalseks toimimiseks on algselt oma emotsioonide tähenduse ülehindamine (möönduste tegemine ei võrdu nii sageli au kaotamisega, kui seda arvatakse) ja liigne optimism oma edu suhtes kohtus, sh kohtumenetluse kulgemise osas. Innukalt antakse hagi novembris kohtusse ja loodetakse tõepoolest, et veel enne aasta lõppu on asi lahendatud ning rahagi taskus.

Optimaalsete tingimustega kokkuleppe sõlmimine ei toimu kindlasti siis, kui olete oma esialgsed valikud (kas teha mööndusi ja vältida kohtumenetlust, või saada õigus kätte kohtumenetluses) juba ammendanud, teinud halbu otsuseid, panustanud üle võimete palju kohtuprotsessi ja puudub võime see lõpule viia. Selline toimimine on retsept kapitulatsiooniks.

Page 3 of 41234