Võistlev menetlus ja inkvisitsiooniline menetlus kriminaalasjades

(Uuendatud 21.06.2019) Eesti kriminaalmenetluse mudel rajaneb kahel vastandlikul ideel: kohtueelne uurimine toimub inkvisitsioonilise menetlusena, kohtumenetlus on nn võistlev menetlus. Mida need kaks endast kujutavad ja mida vandeadvokaat Leon Glikmani Riigikogus tehtud kriitika tähendas?

Kuidas käib inkvisitsiooniline menetlus

Inkvisitsiooniline menetlus ei tähenda täna muidugi nõiajahti, pöidlakruvisid ja tuleriidal põletamist.

Idee on hoopis selles, et õiguskaitseorganid (politsei, prokuratuur) üritavad selgitada välja objektiivse tõe: kas kuritegu leidis aset ja kui, siis millised on vastutust mõjutavad (sh süüdlast toetavad) asjaolud. Menetlejate ülesandeks on teha omad järeldused igakülgse uurimise tulemusena, sh süüd välistavaid või kergendavaid tõendeid kogudes. Iga hinna eest kellegi süüstamiseni jõuda ei tohiks olla eesmärgiks, põhimõtteliselt samavõrd vastuvõetav on järeldus, et kuritegu ei ole toime pandud. Seda küll vaid teoreetiliselt. Kriminaalasjadega rohkem kokku puutudes ei jää märkamatuks, et reaalne eeluurimine keskendub valdavalt, kui mitte eksklusiivselt toimingutele, mille eesmärk on tõendada just kahtlustusversiooni. Prokurör ei ole kohtusse minemas kedagi kaitsma, vaid ainult süüdistama.

Kuna keegi “loomulikult” kahtlustatavale kunagi halba ei soovi, ei ole kaitsja kasutamine kohtueelses menetluses seaduse järgi kohustuslik. Mõned uurijad ei unusta advokaati soovivale isikule selgitamast, et selleks nõutav aeg tähendab pikemat viibimist politseis või arestimajas. Seadus seab uurijale veidra kohustuse heidutada ka riigi õigusabi soovijat infoga, mis see maksma võib minna (vt kriminaalmenetluse seadustiku § 43 lg 3¹).

Siiski on selles üks konks: kõik, mis kohtueelses inkvisitsioonilises menetluses toimub, võib hiljem minna kasutusse tõenditena ja seda juba nn võistlevas menetluses. Kaitsja puudumisel tehtud halvad otsused tulevad kohtusse kaasa.

Kuriteos kahtlustatav on kohtueelses menetluses teadmatuses, milliseid tõendeid kogutakse, mis on nende sisu. See ei ole juhuslik, vaid seaduse mõte ongi kahtlustatav sellisesse ebakindlusse asetada. Menetlejatel on tõendite kogumisel laiad volitused, sh otsustada, milliseid versioone kontrollida ja milliseid mitte.

Mida tähendab võistlev menetlus

Kui kohtueelse uurimise tulemusena leiab prokuratuur, et on alust esitada süüdistus, läheb lahti võistlev menetlus. Prokuröri asi ei ole enam selgitada välja tõde (tema on selleks hetkeks süüs juba veendunud), uueks eesmärgiks on viia kohtu lauale kõik süüstavad tõendid ja saavutada süüdimõistev otsus. Ei ole absoluutselt prokuratuuri mure tagada, et esitatud saaksid süüd küsimärgi alla seadvad või seda kergendavad tõendid. Eeluurimisel koostatud toimikus võib ju sisalduda süüd täielikult välistav tõend, aga ei maksa lootma jääda, et see iseenesest kohtutoimikusse jõuab.

Prokuröri rolli muutust tasakaalustab ja signaliseerib see, et riik ei luba kahtlustataval enam kohtulikus kriminaalmenetluses ilma kaitsjata toimetada ja kui advokaati valitud ei ole, määrab riik ise kaitsja. Kui kaitsjaga koostööd ei tehta, jätab kahtlustatav end kaitsest põhimõtteliselt ilma.

Võistlus käib ainult võidu peale, süüdistaja ja kaitsja annavad endast parima poolt ja vastuargumentide esitamiseks. Selle käigus tõde selgubki.

Milles siis probleem on?

Pidades silmas eelseisvat võistlust kohtus, on prokuröri roll (selle tasakaalustamatus) kohtueelses menetluses võrreldav olukorraga, kus enne malepartii algust saab üks mängijatest vabad käed vastase malendeid laual ümber paigutada või sealt eemaldada. Konkreetsemalt kahtlustatavast ja tunnistajast.

Kaitsjata kahtlustatava küsitlemine kohtueelses menetluses ja nende ütluste kasutamine kohtus on tihti nagu vastase lipu eemaldamine malelaualt enne esimese käigu tegemist. Eriti abitud sihtmärgid on kriminaalmenetluses kaitsjata pusides just varem karistamata nn tavalised inimesed, mitte korduvalt karistatud ning varasemat menetluskogemust omavad isikud. See on põhjus nr 1, miks ei ole eriti tark mõte võtta vastu seadusandja kahtlane pakkumine end kohtueelses menetluses ise kaitsta.

Tunnistajatele esitatakse kohtueelses menetluses täpselt sellised küsimused nagu menetleja vajalikuks peab. Kahtlustataval ega tema kaitsjal küsitlemise juurde asja ei ole. Kas ülekuulamisel esitatakse tunnistajat mõjutavaid suunavaid küsimusi (mida seadus keelab), teavad ainult osalejad ja see on nende südametunnistuse küsimus. Ülekuulamise protokollis mõnikord küsimused üldse ei kajastu, on vaid vastuste põhjal koostatud jutt.

Kohtuistungil kuulatakse kõik eeluurimisel küsitletud tunnistajad küll vahetult üle, aga katsugu nad teistsuguse infoga lagedale tulla. Vähe sellest, et neid nimetatakse valetajateks, ütluste muutmisel lisandub tunnistajale oht saada ise kriminaalkorras karistatud valeütluste andmise eest. Valeütluste andmise eest kriminaalasja alustamise otsustab aga … prokuratuur. Informeeritud ja oma riske arvestaval tunnistajal on parem hoida oma varasematest ütlustest kümne küünega kinni. Kas see on sobiv lähtekoht õiglaseks võistlevaks menetluseks või olemuslikult kallutab kohtuliku ristküsitluse eeluurimise info vormistamiseks, otsustagu igaüks ise.

Tegelikult on kohtueelses menetluses arvukalt muid menetlusnüansse, mis „mängu“ kahtlustatava või süüdistava kahjuks üritavad pöörata. Ise sellele kaasa aidata ei maksa.