Inkvisitsiooniline ja võistlev menetlus Eesti kriminaalmenetluses

Sedasi need malemängud mõnikord lõppevadEesti kriminaalmenetluse terviklik mudel rajaneb kahel vastandlikul ideel: kohtueelne uurimine toimub inkvisitsioonilise menetlusena, samas kohtumenetlus käib võistlevuse põhimõttel.

Mida need kaks endast kujutavad ja mida Leon Glikmani Riigikogus tehtud kriitika tähendas? Miks on võistlev kohtumenetlus illusoorne?

Inkvisitsioonilise menetluse idee

Kõigepealt, inkvisitsioonilise menetluse idee ei seisne nõiajahis, pöidlakruvides ega tuleriidal põletamises.

Idee on hoopis selles, et õiguskaitseorganid (politsei, prokuratuur) üritavad selgitada välja objektiivse tõe: kas kuritegu leidis aset ja kui, siis millised on vastutust mõjutavad (sh süüdlast toetavad) asjaolud. Menetlejate ülesandeks on teha omad järeldused igakülgse uurimise tulemusena. Iga hinna eest kellegi süüstamiseni jõuda ei ole eesmärgiks, põhimõtteliselt samavõrd vastuvõetav on järeldus, et kuritegu ei ole toime pandud.

Kuna keegi loomulikult kahtlustatavale halba ei soovi (menetleja on sõber), ei ole kaitsja kasutamine kohtueelses menetluses seaduse järgi kohustuslik.

Siiski on selles üks konks: kõik, mis kohtueelses inkvisitsioonilises menetluses toimub, võib hiljem minna (ja süüstavad tõendid lähevad kindlasti!) kasutusse tõenditena ja seda juba võistlevas menetluses.

Kuriteos kahtlustatav on kohtueelses menetluses teadmatuses, milliseid tõendeid kogutakse, mis on nende sisu ja see ei ole juhuslik, vaid seaduse mõte ongi kahtlustatav sellisesse olukorda asetada. Menetlejatel on tõendite kogumisel laiad volitused, sh otsustada, milliseid versioone kontrollida ja milliseid mitte.

Võistleva menetluse idee

Kui kohtueelse uurimise tulemusena leiab prokuratuur, et on alust esitada süüdistus, läheb lahti võistlev menetlus. Prokuröri asi ei ole enam selgitada välja tõde (tema on süüs juba veendunud), uueks eesmärgiks on viia kohtu lauale kõik süüstavad tõendid ja saavutada süüdimõistev otsus. Ei ole absoluutselt prokuratuuri mure tagada, et esitatud saaksid süüd küsimärgi alla seadvad või seda kergendavad tõendid, sest nende eesmärk on teine. Muide, eeluurimisel koostatud toimikus võib ju sisalduda süüd täielikult välistav tõend, aga ei maksa lootma jääda, et see iseenesest kohtutoimikusse jõuab.

Prokuröri rolli muutust tasakaalustab ja signaliseerib see, et riik ei luba kahtlustataval enam kohtulikus kriminaalmenetluses ilma kaitsjata toimetada ja kui advokaati valitud ei ole, määrab riik ise kaitsja. Kui kaitsjaga koostööd ei tehta, jätab kahtlustatav ennast kaitsest põhimõtteliselt ilma.

Võistlus käib ainult võidu peale, süüdistaja ja kaitsja annavad endast parima poolt ja vastuargumentide esitamiseks ja selle käigus tõde selgubki.

Milles siis probleem on?

Pidades silmas eelseisvat võistlust kohtus, on prokuröri roll (tasakaalustamatus) kohtueelses menetluses võrreldav olukorraga, kus enne malepartii algust saab üks mängijatest vabad käed vastase malendeid laual ümber paigutada või sealt eemaldada.

Konkreetsemalt kahtlustatavast ja tunnistajast.

Kaitsjata kahtlustatava küsitlemine kohtueelses menetluses ja nende ütluste kasutamine kohtus on tihti nagu vastase lipu eemaldamine malelaualt enne esimese käigu tegemist. Eriti abitud sihtmärgid on kriminaalmenetluses kaitsjata pusides just varem karistamata nn tavalised inimesed, mitte korduvalt karistatud ning varasemat menetluskogemust omavad isikud. See on põhjus nr 1, miks ei ole eriti tark mõte võtta vastu seadusandja kahtlane pakkumine kohtueelses menetluses end ise kaitsta.

Tunnistajatele esitatakse kohtueelses menetluses täpselt sellised küsimused nagu menetleja vajalikuks peab. Kahtlustataval ega tema kaitsjal küsitlemise juurde asja ei ole. Kas ülekuualmisel esitatakse tunnistajat mõjutavaid suunavaid küsimusi (mida seadus keelab) või mitte, teavad ainult asjaosalised ja see on puhtalt nende südametunnistuse küsimus. Ülekuulamise protokollis tihtipeale küsimused üldse ei kajastu, on vaid antud ütlused.

Kohtuistungil kuulatakse kõik eeluurimisel küsitletud tunnistajad küll vahetult üle, aga katsugu nad teistsuguse infoga lagedale tulla. Vähe sellest, et neid nimetatakse valetajateks ja jäetakse kohtus antud ütlused tõendina arvestamata, ütluste muutmisel lisandub tunnistajale oht saada ise kriminaalkorras karistatud valeütluste andmise eest. Valeütluste andmise eest kriminaalasja alustamise otsustab aga … prokuratuur. Nii et informeeritud ja oma riske arvestaval tunnistajal on parem hoida oma varasematest ütlustest kümne küünega kinni. Kas see on sobiv lähtekoht õiglaseks võistlevaks menetluseks, või olemuslikult kallutab kohtuliku ristküsitluse eeluurimise info vormistamiseks, otsustagu igaüks ise.

Tegelikult on kohtueelses menetluses arvukalt muid menetluslikke nüansse, mis „mängu“ süüdistaja kasuks pööravad.

Sulle võib veel meeldida

Kommenteeri